Kohtulahend

1(3)

1-20-3403

21.04.2020. a määrusega jättis riigiprokurör esitatud kaebuse rahuldamata.

Riigiprokurör selgitas, et KarS § 120 sätestab vastutuse tapmisega, tervisekahjustusega tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Ringkonnaprokuratuuri määruse kohaselt ei ole eluliselt usutav, et kaebaja poolt kirjeldatud sündmused annaksid aluse karta ähvarduse täideviimist, puudub informatsioon YY vägivaldsest käitumisest ja puudub alus arvata, et YY oleks tapnud oma isa kaebuses kirjeldatud viisil. Kaebuse kohaselt on ähvardused tõsiseltvõetavad, kuna kaebaja surma järel pärib YY kaebajale kuuluva eramu Pärnus, YY on varem tapnud jõhkralt kirvega tükeldades oma isa CC 1979. a, ahistanud, seksuaalselt väärkohelnud ja majast välja tõstnud oma ema 1983. a ning YY on arvamusel, et kui ta tapab, siis ta vangi ei lähe, kuna on skisofreenik ja pääseb kohtumõistmisest. Esiteks jääb selgusetuks, miks pärib kaebaja surma järel YY kaebajale kuuluva eramu, kuivõrd kaebaja võib ka ise testamendi koostada ja oma pärijad ise määrata. Seetõttu ei ole eeltoodud argument tõsiseltvõetav. Lisaks on pärimisseaduse § 6 lg 1 p 1 järgi pärimiskõlbmatu isik, kes tahtlikult ja õigusvastaselt põhjustas pärandaja surma või püüdis seda teha ehk kui üks isik püüab teist tappa, siis ei saa ta teise pärandit, kuivõrd ta on pärimiskõlbmatu. Kui YY püüaks XX tappa, siis ei saaks ta XX vara pärida. Olgugi, et kaebaja lubab esitada toimikunumbrid seoses YY poolt väidetava isa tapmisega aastal 1979 ning tegudega seoses emaga aastal 1983, siis selliseid numbreid ta ei esita. Puuduvad andmed, et YY oleks toime pannud kaebaja poolt viidatud kuriteod, kuivõrd karistusregistri andmetel on tegemist kriminaal- ja väärteokorras karistamata isikuga. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et YY näol oleks tegemist psüühikahäirega isikuga nagu väidab XX. Kaebaja hinnangul on YY arvamusel, et kui ta tapab, siis ta vangi ei lähe, kuna on skisofreenik. Selline kaebaja arvamus on paljasõnaline. Ei ole tõsiseltvõetavat infot selle kohta, kas YY nii arvab. Asjaolu, kas keegi läheb vangi või mitte, ei ole ainus asi, mis hoiab inimesi teisi tapmast või ka muid kuritegusid toime panemast. Kaebaja on esile toonud YY poolse ähvardusena selle, et viimane oli nõudnud kaebajalt kohtumist selleks, et kaebajaga „vanad arved õiendada“. Kui üks isik nõuab teiselt kohtumist, et „vanad arved õiendada“, ei saa sellest üheselt järeldada, et isik ähvardaks teist tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Seega ei nähtu kaebusest ja selle aluseks olevatest asjaoludest, et oleks esitatud selline ähvardus, mida KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseerida. Esitatud asjaolude põhjal ei teki põhjendatud kahtlust, et YY oleks kaebajat ähvardanud KarS § 120 lg-s 1 eeldataval viisil. Kriminaalmenetluse alustamiseks selles osas puudub alus. Kaebaja väidab, et jaanuaris 2017 helistas kaebajale OO, andis telefoni HH kätte, kes ähvardas kaebajat OO nimel tappa ning seda kuulsid väidetavalt pealt ka LL ja RR, kes räägivad sellest ka kaebaja naisele UU-le. Kaebaja väitel helistas HH ja ähvardas ka märtsis 2017. Riigiprokurör märgib, et ei nähtu, et kaebaja oleks varasemalt HH kohta asjaolusid esitanud, ent riigiprokurör on seisukohal, et ka need väited ei sisalda kuriteole viitavaid tunnuseid. Jääb mõistmatuks, miks esitatakse kuriteokaebus tapmisähvarduse kohta toimunud sündmusest üle 3 aasta hiljem. Selline asjaolu viitab sellele, et tegemist ei olnud tõsiseltvõetava ähvardusega, vastasel korral oleks võinud eeldada, et esitatakse kuriteokaebus peale ähvardust olulise viivituseta. Seetõttu 2(3)

1-20-3403 ei tekita esitatud väide põhjendatud kahtlust, et HH oleks kaebajat tapmisega ähvardanud ja seda nii, et kaebajal oleks olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Seoses kaebaja väidetega, et OO ja YY on nõudnud oma emalt AA-lt vägivallaga, et ta muudaks oma testamendi YY kasuks, tuleb juhtida tähelepanu järgnevale. Ka Lääne Ringkonnaprokuratuuri 26.07.2019 teatises kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta nr 19750000030 ning Riigiprokuratuuri 15.08.2019 kaebuse rahuldamata jätmise määruses on käsitletud väidetavat OO poolset vägivalda AA vastu, ning on leitud, et muu hulgas kuivõrd AA ise eitas, et teda oleks kehaliselt väärkoheldud, siis ei ole alust selles osas kriminaalmenetlust algatada. Võib arvata, et kui isikut oleks vägivallaga ähvardatud, oleks ta politseile vähemalt seda märkinud, kuid kuivõrd ta seda kinnitanud ei ole, ei ole alust arvata, et teda oleks ka ähvardatud vägivallaga. Puudub perspektiiv koguda vastupidiseid tõendeid, muu hulgas, kuivõrd AA on käesolevaks hetkeks surnud. Samuti tuleb juhtida tähelepanu, et selles väidetavas teos ei ole kaebaja kannatanuks. Kaebaja leiab, et YY saab sotsiaalpensioni, mis on üsna väike summa ja seega tegeleb Y salasuitsudega ja petturlusega selleks, et teenida omale ebaseaduslikku tulu ning maja müük Pärnus lahendaks YY materiaalsed probleemid, kuivõrd kasiinosõltlasest YY on ka palju maha mänginud ja tal ei ole raha ka oma võlausaldajatele tagasi maksta. Asjaolu, et kellegi sissetulek on väike või et tal on võlad, ei anna alust järeldada, et tal oleksid mis tahes kuritegelikud kavatsused, sealhulgas, et ta tegeleks salasigarettidega või petturlusega. Kaebajale tuleb selgitada, et objektiivse kõrvaltvaataja kriteerium ei tähenda, et keegi peaks reaalselt sündmusel kõrval seisma ja olukorda hindama. Tegemist on hüpoteetilise kõrvaltvaatajaga. Objektiivse kõrvaltvaataja kriteeriumit kasutatakse näiteks olukorras, kus keegi hindab teise isiku ähvardust tõsiseltvõetavaks liiga kergelt võrreldes sellega, kuidas hindaks keskmine inimene või n-ö objektiivne kõrvaltvaataja. Kaebaja leiab, et GG tegevuse puhul, kus ta nagu kaitseb YY kuritegelikku, seadusevastast käitumist, võib tegemist olla korruptsiooniga. Asjaolu, et prokurör kriminaalasja ei algata, kuivõrd ta leiab, et selleks ei ole alust, ei tähenda, et ta kaitseks kellegi kuritegelikku või seadusevastast käitumist või et tegemist oleks korruptsiooniga. Kriminaalmenetluse algatamise üle otsustamine on menetleja kaalutlusotsus ja menetlusotsuses tuleb oma otsust põhjendada. Ei nähtu, et prokurör oleks teinud ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse või seda ebakohaselt põhjendanud ja seda enam, et käesolevas määruses nõustutakse eelnevate menetlejatega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3(3)

1-20-3403

4(3)

1-20-3403 ringkonnakohtule ka käsikirjalise dokumendi, kus vaidlustab prokuratuuri seisukohti ning mida tuleb seega käsitleda kui määruskaebust Riigiprokuratuuri määrusele. Eeltoodule tuginedes tuleb jätta XX määruskaebus Riigiprokuratuuri 21.04.2020. a määrusele läbi vaatamata, kuivõrd KrMS § 208 lg 1 kohaselt saab Riigiprokuratuuri määrust vaidlustada advokaadi vahendusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

5(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.