Kohtulahend

508 alusel lubatavaks A. Purga suhtes tehtud Soome Vabariigi Helsingi teise astme kohtu 6. aprilli 2017 otsuse täitmine Eesti Vabariigis. Kohus määras KrMS § 50874 alusel, et A. Purgalt väljamõistetud ja tasumata rahaline kohustus summas 751,10 eurot pööratakse Eesti Vabariigi tuludesse. Määruse kohaselt on A. Purgal rahalise kohustuse täitmiseks aega 30 päeva alates määruse jõustumisest. Oma otsustust põhistas kohus järgmiselt. KrMS §-s 50870 on sätestatud otsuse teinud riigis ette nähtud süüteod, mille puhul on rahalise karistuse või rahatrahvi tunnustamine ja täitmine lubatud, sõltumata teo karistatavusest Eesti

seaduse järgi. Kohtule esitatud tunnistuses on märgitud, et A. Purga poolt toime pandud süüteo puhul on tegemist pettusega, sh pettus Euroopa ühenduste 26. juuli 1995. aasta Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni tähenduses. KrMS § 50870 p 1 kohaselt on rahalise karistuse või rahatrahvi tunnustamine ja täitmine lubatud, sõltumata teo karistatavusest Eesti seaduse järgi, kui otsuse teinud riigis on ette nähtud karistus KrMS § 4896 lg-s 1 nimetatud kuritegude eest. Pettus, sealhulgas pettus viidatud konventsiooni tähenduses, on KrMS § 4896 lg 1 nimistus punkt 8 all. Seega ei pea kohus tulenevalt KrMS § 50870 p-st 1 kontrollima, kas A. Purga poolt toimepandud süüteod on karistatavad ka Eesti Vabariigis. Euroopa Liidu nõukogu raamotsuse 2005/214/JSK 24.02.2005 artikkel 1 punkt b (iii) kohaselt kuuluvad rahalise karistuse maksmise kohustuse hulka ka otsuse vastuvõtmiseks toimunud kohtu- või haldusmenetlustega seotud kulude hüvitamine. KrMS § 4896 lg 3 kohaselt on Euroopa Liidu kriminaalmenetlusalase koostöö sätete alusel kohtuotsuse või muu asutuse otsuse tunnustamine ja täitmine lubatud, kui puuduvad KrMS § 436 sätestatud keeldumise alused ning on täidetud § 477 sätestatud tingimused. Kohtule esitatud materjalidele tuginedes ei esine KrMS §-s 436 sätestatud rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö lubamatuse aluseid. Ühtlasi nähtub esitatud tunnistusest, et A. Purga suhtes tehtud otsus on jõustunud 19. juunil 2018. Samuti ei ole alust arvata, et Soome Vabariigi otsust ei ole teinud sõltumatu ja erapooletu kohus või sellelaadse muu organ/ametiasutus. Tunnistuse kohaselt on A. Purga isiklikult ilmunud kohtulikule arutelule, mille tulemusel otsus tehti. Ka muid KrMS §-s 477 nimetatud välisriigi otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise aluseid ei esine. Kohtu hinnangul ei esine ka välisriigi kohtulahendi tunnustamist ja täitmist piiravaid asjaolusid KrMS § 50871 mõttes. Sealjuures on kohtule esitatud tunnistuses märgitud, et tunnistuse väljastavale asutusele teadaolevalt ei ole täidesaatvas riigis sama isiku suhtes samade tegude eest otsust väljastatud ja sellist otsust, mis on väljastatud, ei ole täidetud. Samuti on tunnustatava ja täidetava rahalise karistuse summa suurem kui 70 eurot. Kuna ei esine KrMS § 4896 lg 3 kohaselt otsuse tunnustamist ja täitmist välistavaid asjaolusid ega KrMS § 50871 mõttes tunnustamist ja täitmist piiravaid asjaolusid, siis lähtuvalt KrMS § 48911 lg 1 p 1, § 50870 p 1 ning § 50872 tuleb Soome Vabariigi teise astme kohtu 6. aprilli 2017 otsuse täitmine A. Purga suhtes tunnistada lubatavaks. KrMS § 48913 kohaselt kui liikmesriigis mõistetud rahalist karistust või rahatrahvi ei ole võimalik täita, võib kohus selle taotleva riigi loal asendada KarS §-des 70 ja 72 sätestatud korras vangistuse, aresti või üldkasuliku tööga. Taotlev riik ei andnud luba kohaldada alternatiivseid meetmeid juhul, kui rahalise karistuse määramise otsust ei ole võimalik tervikuna või osaliselt täita. KrMS § 50874 kohaselt pööratakse rahaline karistus Eesti riigi tuludesse, sest Eesti Vabariik ja Soome Vabariik ei ole leppinud kokku teisiti. Seega tuleb A. Purgalt Soome Vabariigi teise astme kohtu 6. aprilli 2017.a otsusega väljamõistetud ja tasumata rahaline karistus summas 751,10 eurot kanda Eesti riigi tuludesse.

MÄÄRUSKAEBUS

Selliselt tehti kohtumenetluses viga ja otsuse täitmine on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(p 2). Eesti seadusandluses, seejuures kriminaalmenetluse seadustikus, mis reguleerib tõendite vastuvõetavusele ja nende hindamisele kehtivaid põhimõtteid kriminaalkohtumenetluses, on lähtutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud tagatistest. Seega, teoreetiliselt võib kaebuses esitatud argumentidel keelduda välisriigi kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest, kui niisuguse otsuse tunnustamine ja täitmine oleks vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Kaebusest tuleneb, et välisriigi kohus hindas tõendeid, seejuures osales A. Purga kohtumenetluses ja esitas omapoolsed tõendid kohtule. Välisriigi kohus tuvastas A. Purga süü nendele tõenditele vaatamata. Kaebuses esitatud kirjeldusest nähtub, et välisriigi kohus jättis otsuse tegemisel A. Purga esitatud tõendid arvestamata. Kaebuses pole konkreetsemalt selgitatud, mis põhjustel jättis kohus A. Purga esitatud tõendid kõrvale. Tõsiasi, et välisriigi kohus jättis A. Purga poolt kohtule esitatud tõendid süüküsimuse lahendamisel tõendikogumist välja, ei viita iseenesest rikkumisele või vastuolule Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Niisugune olukord on Eesti kriminaalmenetluse praktikas täiesti tavapärane. Menetlusseadustik sätestab Eesti kriminaalmenetluses tõenditele ranged nõuded. Tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused on sätestatud KrMS-i §-des 60-65. Juhul, kui kohtule esitatud tõend ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, siis jätab kohus selle arvesse võtmata ning teeb otsuse isiku süü või selle puudumise kohta allesjääva tõendikogumi pinnalt. Eesti kohtupraktikas on võimalikuks peetud näiteks isiku süüdimõistmist ka ühe tõendi pinnalt (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10; 3-1-1-114-13, p 9). Eelnevat arvestades on määruskaebuse väited ebapiisavad selleks, et keelduda riikidevahelisest koostööst KrMS § 436 lg 1 p 2 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.