Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi Kesküla ja Meelika Aava Valeri Rebonen süüdistuses KarS § 4231 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 22. augusti 2019. a otsus lühimenetluses
Apellatsiooni esitajad
Süüdistatava Valeri Reboneni kaitsja vandeadvokaat Paul Järve Indrek Kalda Valeri Rebonen, elukoht: XXX; isikukood: 38001180358; XXX; haridus: XXX; emakeel: vene keel; töökoht: XXX;
XXX, XXX.
Kriminaalkorras kodruvalt karistatud, viimati Harju Maakohtu 05.05.2016.a otsusega KarS § 4231, § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi vangistusega 4 aastat 8 kuud ja 28 päeva, mille kandmise alguseks loeti 27.10.2015. 07.09.2017.a Harju Maakohtu otsusega karistati isikut KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi 4 kuu vangistusega, mis KarS § 65 lg 1 alusel loeti kaetuks 05.05.2016 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistusega. Valeri Rebonen vabastati tähtajalise vangistuse kandmisest KarS § 76 lg 5 alusel tingimisi ennetähtaegselt katseajaga kuni 25.07.2020 ja allutati viieks kuuks elektroonilisele valvele kuni 10.12.2018 Tartu Maakohtu 15.06.2018 määrusega, mis jõustus 04.07.2018 ning ta vabanes vangistusest reaalselt 10.07.2018.
Pärnu Maakohtu 22. augusti 2019. a kohtuotsus Valeri Reboneni suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Valeri Rebonen on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema juhtis 11.12.2018. a kella 15.45-15.55 paiku Pärnu maakonnas Are külast Tori valda Sauga alevikku Tallinn-Pärnu-Ikla maanteele ja Jänesselja teele mootorsõidukit Ford Mustang registreerimismärgiga XXXXX, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Valeri Reboneni kontrollimisel tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 9510EE seeria nr ARLE0012, mõõdeti Valeri Rebonenil poolt ühes liitris välja hingatavas õhus alkoholi sisalduse lõplikuks tulemuseks 0,48 mg/l alkoholi. Valeri Rebonen juhtis mootorsõidukit juhtimisõiguseta süstemaatiliselt, kuna teda on varem korduvalt samasuguste süütegude eest karistatud. Teda karistati järgnevate mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimiste eest: 1) 13.02.2014 Liiklusseaduse § 201 lg 2 järgi 25.01.2014 toimunud mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest, 2) 12.02.2015 Liiklusseaduse § 201 lg 2 järgi 21.01.2015 toimunud mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest, 3) 05.05.2016 Harju Maakohtu otsusega KarS § 4231 järgi 15.11.2014, 01.02.2015, 15.02.2015, 18.03.2015, 01.06.2015 toime pandud mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest. 05.05.2016 Harju Maakohtu otsusega karistati teda KarS § 4231, § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi vangistusega 4 aastat kaheksa kuud ja 28 päeva, mille kandmise alguseks loeti eelvangistuse algusaeg 27.10.2015. Valeri Rebonen vabastati tähtajalise vangistuse kandmisest KarS § 76 lg 5 alusel tingimisi ennetähtaegselt katseajaga kuni 25.07.2020 ja allutati viieks kuuks elektroonilisele valvele kuni 10.12.2018 Tartu Maakohtu 15.06.2018 määrusega, mis jõustus 04.07.2018 ning ta vabanes vangistusest reaalselt 10.07.2018. Sellise tegevusega pani Valeri Rebonen toime mootorsõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise, s.o KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
2.Pärnu Maakohtu 22. augusti 2019. a otsusega tunnistati Valeri Rebonen süüdi KarS § 4231 järgi ning karistuseks mõisteti 6 (kuus) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ning karistuseks mõisteti 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 11.12 kuni 12.12.2018. a, s.o 2 (kaks) päeva. Seega kandmisele kuulub 3 (kolm) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. KarS § 76 lg 8 ja § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Harju Maakohtu 07.09.2017. a otsusega mõistetud kandmata karistuse, s.o 2 (kaks) aastat ja 21 (kakskümmend üks) päeva vangistust, võrra ning liitkaristuseks mõisteti 2 (kaks) aastat 4 (neli) kuud ja 19 (üheksateist) päeva vangistust. Määrati, et Valeri Rebonen peab ilmuma karistust kandma Tartu Vanglasse kutse alusel. Valeri Reboneni karistuse kandmise algust arvatakse alates tema kinnipidamiskohta ilmumisest. Mõisteti KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistetult Valeri Rebonenilt välja menetluskulud riigi tuludesse – KrMS § 175 lg 1 p 6 alusel asitõendi saatekulu 57.84 (viiskümmend seitse eurot ja 84 senti) eurot KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot, kokku 867.84 (kaheksasada kuuskümmend seitse eurot ja 84 senti) eurot. 2(7)
ESITATUD APELLATSIOON
3.Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, kes palub tühistada Pärnu Maakohtu 22.08.2019 kohtuotsus Valeri Reboneni süüditunnistamises KarS § 4231 alusel kriminaalasjas nr 1-19-4017 täies ulatuses ning teha uus kohtuotsus, millega mõista Valeri Rebonen süüdistuses KarS § 4231 järgi õigeks. Alternatiivselt kaitsja palub tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks.
3.1.Süüdistatavale heidetakse ette KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist tahtluse vormis. KarS § 2 lg 2 kohaselt on isiku süüdimõistmise eelduseks see, et ta on toime pannud süüteokoosseisule vastava teo, mis on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 15 lg 1 kohaselt on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu. KarS § 4231 kohaselt karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt, kui see on toime pandud süstemaatiliselt.
3.2.Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et süüdistatav juhtis 11.12.2018 mootorsõidukit, omamata seejuures juhtimisõigust. Vaidlus puudub ka selle üle, et viimati juhtis süüdistatav mootorsõidukit juhtimisõiguseta 01.06.2015, mille eest teda karistati KarS § 4231 järgi. Vaidlus seisneb selles, kas süüdistatav täitis oma teoga KarS §-le 4231 vastava kuriteokoosseisu, s.o juhtis mootorsõidukit juhtimisõiguseta süstemaatiliselt, ning millist tähtsust, kui üldse, omab selle koosseisu tõlgendamise juures nn ajaline kriteerium. Maakohus leidis, viidates KarS-i kommentaaridele, et ajaline kriteerium süstemaatilisuse juures tähtsust ei oma, kuid möönis, et kui juhtimisõiguseta juhtimiste eest mõistetud karistused on registrist kustunud, ei tohiks neile korduvuse arvestamisel süstemaatilisuse-tunnuse esinemise hindamisel tugineda. Maakohus leidis, et käesoleval juhul viitab süstemaatilisele juhtimisõiguseta juhtimisele see, et süüdistatav juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria juhtimisõigust, napilt viis kuud pärast vanglast vabanemist ning et isikut on vähem kui viie aasta jooksul juhtimisõiguseta juhtimiselt tabatud kaheksal korral. Süüdistatav on mootorsõidukit juhtimisõiguseta juhtinud vahetult enne kinnipidamisasutusse sattumist ning sisuliselt esimesel võimaluse pärast kinnipidamisasutusest vabanemist. Maakohtu hinnangul viitab selline käitumisviis üheselt liiklusnõuete rikkumise süstemaatilisusele (s.o isik paneb rikkumise toime esimesel selleks avaneval võimalusel). Kaitsja leiab, et maakohtu KarS § 4231 süstemaatilisuse-tunnusele antud tõlgendus on vastuolus määratletuspõhimõttega. Riigikohus on märkinud, et KarS § 2 lg-st 1 ja PS § 23 lg-st 1 tuletatava määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) kohaselt on vajalik süüteokoosseisu tunnuste tõlgendamine viisil, mis võimaldab igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada, mistõttu tuleb karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (vt RKKK nr 3-1-1-5-16, p 7; RKKK 4-17-4621/22, p 14). Vaidlusaluse otsuse valguses tuleb asuda seisukohale, et selge ei ole see, millise käitumise tagajärjel täpsemalt vastutuselevõtt KarS § 4231 alusel järgneb. Teisisõnu – KarS §-s 4231 sätestatud kuriteokoosseisu süstemaatilisuse tunnuse (ja üleüldse mingisuguse ajalise kriteeriumi) tõlgendamise osas ei ole tänaseks päevaks kohtupraktikas (ega ka õigusteoorias) kaitsja hinnangul ühest konkreetset seisukohta kujundatud. Nii leitakse õiguskirjanduses näiteks seda, et ajaline faktor süstemaatilisuse hindamisel KarS § 4231 koosseisu puhul on tähtsusetu (vt KarS komm, 2015, § 4231, p 3.4), millele viitab ka maakohus. Teisalt on Riigikohus märkinud, et KarS § 423 1 süstemaatilisuse tunnust tuleb analoogia korras sisustada varguse süstemaatilisuse kohta öelduga (rakendades analoogiat siiski vaid osaliselt, s.o ajalist kriteeriumit käsitlemata) (vt RKKK 3-1-1-8215, p 8: „/---/ KarS §-s 4231 sisalduvale koosseisutunnusele süstemaatilisus laieneb mutatis 3(7)
mutandis süstemaatilise varguse kohta öeldu /---/“). Samas esineb vastupidine seisukoht, mille kohaselt süstemaatilisus KarS § 4231 koosseisus on karistusõiguslikult autonoomne mõiste, mida tuleb sisustada koosseisuspetsiifiliselt (KarS komm, 2015, § 4231, p 3.4), arusaadavalt lahutatuna ka varguse süstemaatilisuse kohta kujunenud praktikast. Kaitsja hinnangul tuleb siiski KarS § 4231 sisalduva koosseisutunnuse – süstemaatilisus – tõlgendamisel lähtuda analoogia korras süstemaatilise varguse kohta kujunenud praktikast. Selline seisukoht on igati kooskõlas määratletusnõudega, samuti ka seaduse ühetaolise tõlgendamise põhimõttega. Kaitsja on veendunud, et ei esine ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks KarS § 423 1 süstemaatilisuse tunnust tõlgendama teisiti kui varguse koosseisu süstemaatilisuse tunnust.
3.3.Lahendi nr 3-1-1-66-13 p-des 6.1 ja 6.2 märkis Riigikohus seonduvalt varguse süstemaatilisusega järgmist: „Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis on 20. aprilli 2009. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-87-08 (edaspidi „otsus”) selgitanud süstemaatilise varguse mõistet KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Kriminaalkolleegium jääb otsuses väljendatud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid sisuliselt muuta. /---/ Vaidlust ei ole selle üle, et süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust ja need teod võivad olla üksikult subsumeeritavad nii kuriteona (KarS § 199) kui ka väärteona (KarS § 218). /---/ Kuigi mõiste süstemaatiline tähendab mingi tegevuse ühtelugu, alailma või sageli tegemist, on otsuses siiski rõhutatud, et lisaks vähemalt kolmele vargusele tuleb tuvastada ka sisuline seos nende vahel. Otsuses on välja pakutud mõningad pidepunktid, mis on iseloomulikud süstemaatilisele vargusele KarS § 199 lg 2 p 9 tähenduses. Kolleegium leidis et, süstemaatilise vargusega on tegu eelkõige siis, kui varastamine on kujunenud isiku elustiiliks. KarS § 199 lg 2 p 9 kontekstis tuleb elustiili mõiste sisustamisel arvestada iga üksikjuhtumi asjaolusid. Püsiva sissetuleku hankimine on eluviisi kindel tunnus, kus isik on motiveeritud toime panema uusi vargusi.“ Puutuvalt kaitsja poolt ülal nimetatud nn ajalise kriteeriumiga, leidis Riigikohus osundatud lahendi punktis 7 järgmist: „Praeguses asjas ongi ringkonnakohus asunud seisukohale, et väheväärtuslike asjade varguse korral saab rääkida süstemaatilisest vargusest KarS § 199 lg 2 p 9 tähenduses vaid siis, kui vaadeldavad teod on pandud toime ühe aasta või siis koguni kuue kuu jooksul. Kriminaalkolleegium leiab jätkuvalt, et teo subsumeerimisel KarS § 199 lg 2 p 9 alla ajalisele faktorile iseseisva õigusliku tähenduse omistamine ei oleks õiguslikult põhjendatav ega ka vajalik. Puudub igasugune mõistlik selgitus, miks peaks varguse süstemaatilisuse hindamisel olema õiguslikult siduv 12 kuud, kuus kuud, üks kuu või üks päev. Sellise range kriteeriumi tunnustamise korral võib tekkida praktikas olukordi, kus süütegude tehiolud ja neist nähtuv isiku eluviis ei jäta vähimatki kahtlust, et isik hangib vargustega endale elatist, ent ajalise kriteeriumi ületamine näiteks ühe päeva võrra vabastaks ta kriminaalkaristusest. Pole välistatud, et sellises olukorras hakkaksid isikud ajaliselt nn arvet pidama ja oma tegevust teadlikult planeerima. Kolleegiumil on põhjust arvata, et varastatu väärtuse osas seda praegu ka tehakse (KarS § 218 lg 2 järgi ei tohi varastatu väärtus ületada 64 eurot). Ajalist faktorit peavad kohtud kindlasti hindama, kuid seda tuleb teha tegude sisemise seose analüüsi juures. Ajavavahemik, mille jooksul vaadeldavad teod toime pannakse, võib toetada süütegude nn ühtset käekirja. Teisalt ei ole võimatu, et ka ühe päeva jooksul toime pandud kolm või enam vargust võivad erineda tehioludelt nii oluliselt, et sisemist seost ei ilmnegi. Siit nähtub, et ajalisele faktorile ei saa omistada iseseisvat õiguslikku tähendust teo kvalifitseerimisel KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, kuid see on teiste tunnuste hulgas üks reaalne ja mõõdetav kriteerium, mille kaudu tuvastada tegude vaheline sisemine seos või selle puudumine.“ Kaitsja märgib, et ülaltoodud praktikast tulenevalt tuleb süstemaatilisuse tunnuse sisustamisel ühelt poolt lähtuda ilmselgelt tegude korduvusest (kohtupraktikast tulenevalt – vähemalt kolm tegu), teiselt poolt aga tegude omavahelisest seosest, mille hindamiselt tuleb lähtuda ka nn ajalisest faktorist. Süstemaatilisuse puudumiseks ei pea kahe teo vahele ilmtingimata jääma aastane vahe, kuid ülaltoodud praktikast tulenevalt ei tohiks süsteemiks lugeda seda, kui kahe teo vahele jääb siiski rohkem kui üks aasta.
4(7)
Lisada tasub sedagi, et „praktikas alustatakse üldiselt kriminaalmenetlust KarS § 4231 järgi kui kolm juhtimisõiguseta sõitmist on jäänud aastase vahemiku sisse“ (vt Sõiduki süstemaatiline juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt, A. Rüütel prof J. Sootaki juhendamisel, Magistritöö, Tartu, 2016, lk 39; vt ka TalRingK määruse nr 1-16-10301 p 2.3: „/---/Tõendamist vajab nii ajaline faktor kui ka tegude omavaheline sisemine seos. HB 9. septembril 2016 toimepandud tegu ei moodusta varasemate rikkumistega ühtset süsteemi. Ajaliselt ei ole tema poolt toimepandud teod aset leidnud ühe aasta jooksul, kuid just selline ajavahemik on kohtupraktika kohaselt süstemaatilisuse tunnuseks “).
3.4.Nagu märgitud, juhtis süüdistatav mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõiguseta viimati 01.06.2015 ning praegu anti süüdistatav kohtu alla selle eest, et ta juhtis mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõiguseta 11.12.2018. Tegude vaheline ajavahemik on seega kolm aastat ja kuus kuud. Tuleb asuda seisukohale, et kui kahe juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise vahel on kolme ja poole aasta pikkune tühimik, ei saa loogiliselt ja mõistlikult võttes kõneleda mootorsõiduki süstemaatilisest juhtimisõiguseta juhtimisest, vaatamata ükskõik millistele asjaoludele (sh sellele, et isik on eelnevalt näiteks 7-8 korda mootorsõidukit juhtimisõiguseta juhtinud). Kohtupraktikas tuleks omaks võtta seisukoht, et KarS § 4231 süstemaatilisuse tunnust tuleb tõlgendada analoogselt varguse süstemaatilisuse tunnusega ning välistada tuleks isiku vastutuselevõtt süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise eest, kui kahe osateo vaheline aeg on pikem kui aasta. See oleks kooskõlas nii määratletuspõhimõtte kui ka seaduse ühetaolise tõlgendamise põhimõttega. Arvestades seda, et praegusel juhul ei ole objektiivselt võimalik kõneleda süüdistatavale etteheidetava kuriteokoosseisu süstemaatilisuse-tunnuse esinemisest, kuna kahe osateo vaheline aeg on pikem kui aasta, tuleb lõppkokkuvõttes asuda seisukohale, et KarS § 4231 koosseis on täitmata ning süüdistatav tuleb õigeks mõista.
3.5.Lõpetuseks soovib kaitsja märkida, et maakohtu seisukohta sellest, et „/---/ Samas tuleb kohtu hinnangul siinjuures arvestada KarSRS § 5 lg 1 sätestatuga, et korduvust on võimalik arvestada üksnes kehtivate karistuste alusel. /---/ süstemaatilisest juhtimisõiguseta juhtimisest saab rääkida olukorras, kus isikul on vastavad kehtivad karistused /---/“ (vt mk otsuse lk 5), ei saa päris õigeks pidada. Kuigi loomulikult välistab juhtimisõiguseta juhtimise või juhtimisõiguseta süstemaatilise juhtimise eest mõistetud karistuse kustutatus isiku karistamise KarS § 4231 alusel, ei ole see määravaks süsteemsuse tunnuse esinemise hindamisel. Korduvus ja süstemaatilisus ei ole samased mõisted, mistõttu ei saa süstemaatiliselt toimepandud teo põhjendamisel piirduda korduvust sisustavate argumentidega (vrdl analoogselt KarS § 199 lg 2 p 4 (korduvus) vs § 199 lg 2 p 9 (süsteemsus), vaid lähtuda tuleb varguse süsteemsuse kohta kujunenud praktikast.
PROKURATUURI VASTUS APELLATSIOONILE
4.Kaitsja apellatsioonile esitatud vastuses ei nõustu prokuratuur apellatsioonis märgitud seisukohtadega ning leiab, et Valeri Reboneni tegevuses esineb süstemaatilisus, seega on ta õigesti süüdi tunnistatud kuriteo KarS § 4231 järgi toimepanemises. Prokuratuur leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja palub jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et esitatud apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
5(7)
6.Kohtukolleegium märgib, et arutatavas kriminaalasjas puudub vaidlus süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude üle. Vaidlustatakse vaid süüdistatava kuritegeliku käitumise süstemaatilisust. Õige on kaitsja argument, et KarS § 4231 sisalduva koosseisutunnuse – süstemaatilisus – tõlgendamisel tuleb lähtuda analoogia korras süstemaatilise varguse kohta kujunenud praktikast. Sellisele seisukohale on Riigikohus varsemalt asunud asjas nr 3-1-1-75-15, kui sedastas, et põhjalikumalt on süstemaatilisusega seotud küsimusi vaetud 20. aprilli 2009. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-87-08. Viidatud lahendis vaadeldi süstemaatilisust süstemaatilise varguse (KarS § 199 lg 2 p 9) kontekstis (viidatud otsuse p-d 10-12), kuid kolleegiumi hinnangul on selles väljendatud seisukohad mutatis mutandis ülekantavad ka süstemaatilisele juhtimisele (KarS § 4231). Kaitsja leiab, et KarS §-s 4231 sätestatud kuriteokoosseisu süstemaatilisuse tunnuse (ja üleüldse mingisuguse „ajalise kriteeriumi“) tõlgendamise osas ei ole tänaseks päevaks kohtupraktikas (ega ka õigusteoorias) ühest konkreetset seisukohta kujundatud. Kohtukolleegium kaitsja sellise argumendiga ei nõustu ning märgib, et kaitsja viitab ise asjakohaselt Riigikohtu lahendile asjas nr 31-1-66-13 p 7, kus on asutud seisukohale, et ajalisele faktorile iseseisva õigusliku tähenduse omistamine ei oleks õiguslikult põhjendatav ega ka vajalik. Puudub igasugune mõistlik selgitus, miks peaks varguse süstemaatilisuse hindamisel olema õiguslikult siduv 12 kuud, kuus kuud, üks kuu või üks päev. Sellise range kriteeriumi tunnustamise korral võib tekkida praktikas olukordi, kus süütegude tehiolud ja neist nähtuv isiku eluviis ei jäta vähimatki kahtlust, et isik hangib vargustega endale elatist, ent ajalise kriteeriumi ületamine näiteks ühe päeva võrra vabastaks ta kriminaalkaristusest. Pole välistatud, et sellises olukorras hakkaksid isikud ajaliselt nn arvet pidama ja oma tegevust teadlikult planeerima. Nähtuvalt eeltoodust on seega juhtimisõiguseta sõiduki süstemaatilise juhtimise subsumeerimiseks oluline, et isik oleks paragrahvis kirjeldatud teo toime pannud vähemalt kolmandat korda ning ajaline faktor ei oma tähtsust. Veel ei ole oluline, kas tegemist on faktilise või õigusliku retsidiiviga. V. Reboneni puhul tegemist on õigusliku retsidiiviga ning süstemaatilisust moodustatavate episoodide eest mõistetud karistused on kehtivad. Eespool viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-87-08 tulenevalt varguste süstemaatilisuse sisustamisel on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi ehk isik sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Erialakirjanduses on asutud seisukohale, et KarS § 4231 kirjeldatud kuriteo olemusest tulenevalt pole nõutav, et analoogselt §-s 199 sätestatud vargusega peaksid nimetatud kolm sõiduki juhtimise episoodi olema omavahel ka sisulises seoses (kvalitatiivne mõõde). Seega piisab vaadeldava kuriteokoosseisu täitmiseks üksnes selles kirjeldatud teo toimepanemise kordade arvust (kvantitatiivne mõõde)1.
7.Vaatamata sellele, et KarS § 4231 ettenähtud koosseisu realiseerimiseks piisab kvantitatiivsest mõõtmest, on maakohus veenvalt põhjendanud, et süüdistatava kuritegelikul käitumisel esineb ka kvalitatiivne mõõde. Selles osas maakohtu põhjendusi kordamata nõustub kohtukolleegium, et olles korduvalt juhtimisõiguseta sõiduauto juhtimise eest karistatud isikuks, viimati 05.05.2016 Harju Maakohtu otsusega 5 episoodi eest (viimane 01.06.2015) ning oma vangistuse ära kandnud (mille jooksul ei olnud tal objektiivselt võimalik autorooli istuda), pani V. Rebonen samasuguse kuriteoepisoodi taas toime 11.12.2018 ehk 5 kuud peale vanglast vabanemist. Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et selline käitumine moodustab süsteemi, kui isik sooritab süütegusid eelnevalt väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süüdistatav teadvalt ja sihikindlalt eitab õiguskorda, mis tuleb ilmekalt välja ka kriminaalasja materjalidest. Nimelt, teadis ka süüdistatavaga autos viibinud tunnistaja CC (I kd t.l 6-7), kes politsei poolt peatamisel vahetas sõidukis V. Reboneniga kohad asudes viimase asemel ise juhikohale, et V. Rebonen kannab jalavõru, on hiljuti vanglast vabanenud ja ei tohi autot juhtida. Asjakohane on maakohu poolt antud hinnang ka
süüdistatava ütlustele, mille kohaselt, kui on vajadus sõita, ta sõidab, hoolimata juhtimisõiguse puudumisest, mis ilmestab tema suhtumist õiguskorda.
8.Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 22.08.2019. a otsuse Valeri Reboneni suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.