Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-19-4291 29. november 2019 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett ja Paavo Randma Kolmanda isiku A. A. vara arestimine Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2019. a määrus A. A. esindaja vandeadvokaat Eva Tibar, määruskaebus Prokuratuur, riigiprokurör Vahur Verte 30. oktoober 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tunnistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2019. a määrus õigusvastaseks.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Jätta rahuldamata A. A. esindaja taotlus talle Riigikohtu määruskaebemenetluses makstud tasu hüvitamiseks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 10. juuni 2019. a määrusega arestiti kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 142 lg 1 alusel karistusseadustiku (KarS) § 832 lg 2 p-s 1 sätestatud laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kolmandale isikule A. A-le kuuluv sõiduauto, korter ja mitteeluruum. Samuti seati KrMS § 142 lg 1 ja § 1414 lg 1 alusel tema kinnistule kohtulik hüpoteek.
2.Maakohtu määruse vaidlustas 25. juunil 2019 A. A. esindaja Ants Kuningas, kes taotles maakohtu määruse tühistamist. Esindaja palus vabastada A. A. vara aresti alt, tühistada kinnistule seatud kohtulik hüpoteek ja hüvitada kaebemenetluse kulud summas 480 eurot.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2019. a määrusega jäeti määruskaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus selgitas, et KrMS § 387 lg 2 järgi tuleb määruskaebus vara arestimise määruse peale esitada kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Määruskaebuses märgitakse, et A. A. sai Harju Maakohtu 10. juuni 2019. a määruse kätte samal päeval. Seega möödus kaebetähtaeg 20. juunil 2019 ja 25. juunil 2019 esitatud määruskaebus ei ole tähtaegne.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse A. A. esindaja vandeadvokaat Eva Tibar, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist. Esindaja väidab, et 25. juunil 2019 esitatud määruskaebus on tähtaegne. Kaebuses märgitu, justkui sai A. A. maakohtu määruse kätte 10. juunil 2019, oli ekslik. Tegelikult sai ta maakohtu määruse kätte 14. juunil 2019, mida kinnitab ka Riigiprokuratuuri väljastatud allkirjaleht. Seega oli kaebuse esitamise viimaseks päevaks 25. juuni 2019 ning puudus alus selle läbi vaatamata jätmiseks.
5.28. oktoobril 2019 esitas advokaat E. Tibar avalduse määruskaebusest loobumiseks.
1-19-4291
6.Prokurör esitas 29. oktoobril 2019 taotluse määruskaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Prokurör selgitas, et süüdistatav, kelle kriminaalasja käigus A. A. vara arestiti, on surnud ja kriminaalmenetlus lõpetatakse eelduslikult KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolmanda isiku esindaja 28. oktoobri 2019. a avaldus määruskaebusest loobumise kohta ei anna alust määruskaebuse läbi vaatamata jätmiseks. KrMS § 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus sama seadustiku 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades 15. peatükis sätestatud erisusi. Kuna KrMS 15. peatükk ei näe määruskaebusest loobumise puhul ette erisusi, tuleb vaadeldavas küsimuses juhinduda kassatsioonimenetlust reguleerivatest normidest. KrMS § 358 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib kassaator kassatsioonist osaliselt või täielikult loobuda, kui kaitsealune või esindatav on andnud selleks kirjaliku nõusoleku. Riigikohtule ei ole esitatud kolmanda isiku kirjalikku nõusolekut määruskaebusest loobumiseks.
8.Määruskaebuse läbi vaatamata jätmist ei too kaasa ka prokuratuuri osutatu, et süüdistatav on surnud ja esineb KrMS § 199 lg 1 p-s 4 sätestatud alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Tegemist ei ole KrMS § 390 lg-st 1 ja § 326 lg-st 2 tuleneva alusega, mis võimaldaks antud asjaoludel jätta läbi vaatamata kolmanda isiku esindaja kaebuse.
9.Riigikohtule esitatud määruskaebusesse puutuvalt nõustub kolleegium kolmanda isiku esindajaga, et maakohtu määruse peale esitatud kaebus on tähtaegne, selgitades järgmist.
10.Vara arestimise määruse peale esitatakse määruskaebus kümne päeva jooksul alates päevast, millal isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama (KrMS § 387 lg 2). KrMS § 390 lg-st 1 ja § 325 lg 1 p-st 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus edasikaebe tähtaegsust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. aprilli 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-24-10, p 6). Praeguses asjas võttis ringkonnakohus aluseks kolmanda isiku esindaja kaebuses märgitu, et esindatav sai maakohtu määruse kätte 10. juunil 2019. Kuna kohtutoimikust ei tulene vastupidiseid asjaolusid, oli ringkonnakohus tähtaegade arvutamisel õigustatud lähtuma kaebuses nimetatud kuupäevast.
11.Nüüdseks on aga ilmnenud, et kaebuses märgitu oli ekslik ja kolmas isik sai maakohtu määruse kätte alles 14. juunil 2019. Seega oli määruskaebus esitatud tähtaegselt. Jättes õigel ajal esitatud määruskaebuse läbi vaatamata, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Üldjuhul tuleb selle vea tõttu ringkonnakohtu määrus tühistada ja maakohtu määruse peale esitatud kaebus saata ringkonnakohtule sisuliseks arutamiseks. Käesolevas asjas ei ole see aga vajalik ega võimalik. Nimelt nähtub kohtuinfosüsteemist, et Harju Maakohus tegi
4.novembril 2019. a määruse, millega lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel ja A. A. vara vabastati aresti alt. Seega saab Riigikohus vaid sedastada, et ringkonnakohtu määrus on õigusvastane (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 2018. a määrus nr 1-18-5295/66, p 8).
12.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2019. a määruse õigusvastaseks. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
13.KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi arvatakse menetluskulude hulka mh valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. A. A. esindaja vandeadvokaat E. Tibar esitas määruskaebuses taotluse hüvitada kolmandale isikule Riigikohtu määruskaebemenetluse kulu 180 eurot (sh käibemaks). Taotlusele pole aga lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist ega kandmist kajastavaid dokumente. Seetõttu ei saa Riigikohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel seisukohta, kas kolmandal isikul on tekkinud seoses määruskaebemenetlusega menetluskulu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2019. a määrus nr 1-19-766/28, p 17). Eelnevast tulenevalt jätab Riigikohus esitatud taotluse rahuldamata.
14.Lisaks märgib kolleegium, et kohtupraktika kohaselt tuleb valitud õigusteenuse osutaja tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel arvesse võtta, kas esindaja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas esindaja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1-15-9051/62, p-d 38–39). Kolleegiumi hinnangul 2(3)
1-19-4291 ei saa vajalikuks pidada menetlustoimingut, mille tegemise tingis esindaja või esindatava välditav eksimus. Kui kaebuses märgitud asjaoludes ei ole põhjust kahelda, võib kohus kaebuse tähtaegsust hinnates neist lähtuda. Kui aga kaebaja eksib ja seetõttu tekib vajadus teha täiendavaid toiminguid, mille järele vastasel juhul tarvidust ei oleks (nt vaidlustada kohtumäärust), pole tegemist vajalike toimingutega ning seetõttu ei saa rääkida ka mõistlikust tasust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses. (allkirjastatud digitaalselt)
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.