Kohtulahend

Riigiprokurör Alar Kirs jättis 26.03.2019. a määrusega esitatud kaebuse rahuldamata.

1(11)

1-19-3284 Prokurör märgib, et vaidlust ei ole selle üle, et Y on relvast tulistanud X jalga, millele eelnes konflikt Y ja X vahel. Vaidlus on selles, millise sätte järgi tegu kvalifitseerida ja kas Y poolt võib olla tegemist hädakaitsega. Kaebaja esitab küsimuse, kas tegu tuleks kvalifitseerida tapmiskatsena KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 põhiselt. KarS § 113 lg 1 järgi on karistatav teise inimese tapmine ning KarS § 25 lg 2 järgi algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Süüteokatse puhul tuleb lähtuda esiteks teo toimepannud isiku tahtluse tuvastamisest. Ei ole alust asuda seisukohale, et Y oleks seadnud eesmärgiks tappa X, kellega ta kohtus seejuures esimest korda. Y on ülekuulamisel 26.09.2018 selgitanud, et kartis kaotada teadvust ja et X võib seejärel relva tema käest ära võtta. Y on andnud järgmised ütlused: „Hakkasin relva võtma ja seejärel meesterahvas nägi, et ma võtan taskust relva ja ta haaras relvatorust läbi minu tasku kinni. Ma sain relva taskust välja ning üritasin relvatoru tõsta, et ma ei tulistaks ennast ning see meesterahvas surus minu relva alla. Seejärel mingil hetkel tõmbas ta relva enda poole ning toimus lask.“ Y häirekeskusele tehtud kõne salvestiselt on kuulda, et Y selgitab, et ta on peksa saanud ja pidi enesekaitseks tulirelva kasutama ning on tulistanud teist inimest jalga. Asjas kogutud materjalidest nähtub, et relvas oli veel padruneid. Juhul kui Y soov oleks X tappa, oleks Y-l olnud võimalus veel tulistada eluohtlikumatesse piirkondadesse, st oleks teinud mitu lasku. Y seda ei teinud, olles tõrjunud õigusevastase ründe lasuga jalga ning läks korterisse, kus kutsus politsei ja kiirabi. Ei ole võimalik asuda seisukohale, et Y tahtlus oleks olnud suunatud X tapmisele. Seega ei saa tegu kvalifitseerida KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi tapmiskatseks. KarS § 263 lg 1 p 2 järgi on karistatav avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine, kui see on toime pandud relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades. KarS § 263 lg 1 p 1 järgi on karistatav avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine kui see on toime pandud vägivallaga. Tegemist on KarS § 262 kvalifitseerivate koosseisudega. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande § 262 kommentaari 3.1.1. kohaselt loetakse avalikuks kohaks KorS § 54 alusel koht, mis on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Korruselamu lukustatavasse trepikotta on sissepääs ainult neil isikutel, kellel on võti, seega on siin tegemist üheselt kindlaksmääratavate isikute ringiga ja see, et trepikotta võib pääseda ka kolmandaid isikuid (näiteks võtmega isik lubab), ei muuda koha kasutusotstarvet. Antud juhul pääses XXX korterelamusse võtme abil, mida kinnitavad muuhulgas kannatanu ja tunnistaja Q ütlused. Seega ei olnud tegemist avaliku kohaga KorS § 54 tähenduses. Y tegu ei saa kvalifitseerida KarS § 263 lg 2 p 1, p 2 ega ka § 262 järgi, kuna nimetatud sätted eeldavad teo toimepanemist avalikus kohas. KarS § 121 lg 1 järgi on karistatav teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Vastavalt KarS § 2 lg 2 võib karistada üksnes teo eest, mis lisaks süüteokoosseisule vastamisele on ka õigusvastane. KarS § 28 järgi ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on leitud, et Y tegutses X jalga tulistades hädakaitses. Määruses on lähtutud Y ütlustest, mille järgi X Y peksis ja kohtuarstlikust ekspertiisiaktist, mille järgi Y-l oli mitmeid tervisekahjustusi, mis tõenäoliselt on põhjustatud peksmisest ning X-l esines tervisekahjustusena üksnes lasust tingitud haav jalas. Menetleja järeldas, et esines vahetu rünne Y elu ja tervise suhtes ja Y kaitses enda õigushüve tõrjudes enda suhtes vahetult asetleidvat õigusvastast rünnet. Y-le inkrimineeritud kuritegu ei ole õigusvastane, sest ta tõrjus vahetut

2(11)

1-19-3284 õigusvastast rünnet tema enda õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid ületamata seejuures hädakaitse piiri. Kaebaja sellega ei nõustu. Kaebaja toob välja, et ta ise on eitanud löömist korteris ja trepikojas ning W ja Q samuti ei näinud löömist ega peksmist, küll aga rüselemist Y ja X vahel. Samuti toob kaebaja välja, et 26.09.2018. a koostatud kannatanu läbivaatuse protokollis ei tuvastatud kannatanul vigastusi kätel ega sõrmenukkidel, mistõttu kaebaja hinnangul ei saa tõdeda, et kaebaja oleks Y peksnud, löönud või muul moel tema suhtes rusikatega vägivalda kasutanud. Kaebaja väidab, et laskmise hetkeks oli rüselus ja konflikt lõppenud ja seega hädakaitse välistatud. Kaebaja väitel tõendab kuuliauk seinas ja Q ütlused, et lask toimus kui kannatanu ja kahtlustatav olid püstiasendis, mis tähendab, et konflikt oli lõppenud. Kaebaja juhib tähelepanu, et Y ütlustest tuleneb, et mingil hetkel kõlas lask, mitte aga see, et Y valis lähtuvalt ründe intensiivsusest enda kaitseks kasutada temale kuuluvat relva, veelgi enam, et ta valis tulistamiseks jala, mis on enda kaitseks kõige vähem ründajat kahjustav viis ja Y ütlused ei kajasta mingil viisil, et ta üleüldse oleks relva kasutamist ja selle sihtimist valinud. Kaebaja X ja temaga kaasas olnud tunnistajad W ja Q oma ütlustes ei eita, et X ja Y rüselesid. Kahtlustatava väitel esines lisaks rüselemisele ka löömist X poolt, millele viitab ka kohtuarstlik ekspertiis. Kohtuarstliku ekspertiisi järgi esineb Y-l mitmeid vigastusi, mis võivad olla tekitatud tömbi vägivalla toimel 25.09.2018. Ekspertiisiakti kohaselt võivad vigastused näo piirkonnas olla tekitatud korduvatest löökidest kõvade tömpide esemetega, nende hulgas rusika ja mõne krobelise kaarja servaga esemega ja/või pea korduvast löömisest näoga vastu analoogilisi kõvasid tömpe esemeid või piiratud pindu, selliste vigastuste tekkimine kukkumise tagajärjel on vähetõenäoline. Vigastused parema õlavarre ülaosas välisküljel ja vasakul pool seljal võivad olla tekitatud nii löökidest kõvade tömpide esemetega (näiteks jala vms esemega) kui ka kukkumisest või löökidest vastu analoogilisi kõvasid tömpe esemeid või piiratud pindu. Vigastused vasakul küünarvarrel ja paremal labakäel võivad olla tekitatud löökidest vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe esemeid ja/või löökidest kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega. Olgugi, et ekspertiisiakti järgi ei ole täielikult välistatud vigastuste tekkimine kukkumise tagajärjel, on leitud, et vigastuste tekkimine kukkumise tagajärjel on vähetõenäoline. Seejuures on leitud, et näo piirkonna vigastused võivad olla tekitatud korduvatest löökidest, mis vastab Y versioonile toimunust. X ütluste kohaselt kukkus Y ühel korral korteris. Ei ole usutav, et eelnimetatud vigastused oleksid tekkinud ühe kukkumise tagajärjel, sealhulgas korraga ninaluude killunenud murd ja vigastus seljal. Vigastuste puudumine X kätel ja sõrmenukkidel ei välista, et tema poolt löömist või peksmist ei toimunud, kuna ei ole alust arvata, et löömisest alati vigastused lööja sõrmenukkidele või kätele tekiksid. Asjaolu, et Y tegeleb 3D treeninguga, millele kaebaja tähelepanu pöörab, ei tõenda tõsikindlalt, et Y vigastused oleksid tekkinud muul ajal, kui kõnealuse rüseluse käigus. Tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava kasuks. Seega ei saa välistada, et rünne Y elu ja tervise vastu toimus. Tõendid viitavad sellele, et rünne Y elu ja tervise vastu toimus. Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et lisaks vahetule ründele Y elule ja tervisele toimus ka vahetu rünne Y kodu puutumatusele, mis on karS § 266 järgi kaitstav õigushüve. Y oli sõlminud üürilepingu korteri üürimiseks korteri omaniku Z-ga. X 03.10.2018 antud ütluste kohaselt on korteri XXX, Tallinn omanikud kannatanu ema Z, kannatanu X ning P. X hinnangul ei olnud üürileping kehtiv, kuna oli allkirjastatud ilma X nõusolekuta ning ta soovis, et Y mingi aja jooksul korteri vabastaks. „... küsisin ema käest, kuidas meie korteriga on ja kas ma saan seal elada, 3(11)

1-19-3284 kuna eelmise üürnikuga leping pidi olema juba lõppenud... Otsustasin olukorda ise selgust tuua. Minu ema andis mulle üürniku telefoninumbri. Palusin W-l helistada üürnikule ja esitleda ennast ja selgitada üürnikule, et ta elab elamispinnal ebaseaduslikult ja et leping, mille ta allkirjastas ilma minu nõusolekuta, ei ole kehtiv. Palusin W-l öelda üürnikule, et ta mingi aja jooksul korteri vabastaks. See võis olla 5-7 päeva enne sündmust, täpselt ei mäleta...“ Sõltumata asjaolust, kas üürileping oli kehtiv või X hinnangule vastavalt kehtetu, oli korter Y valduses ja Y kasutas seda koduna. X ütluste kohaselt „Ma ütlesin, et tahan sisse tulla ja vaadata, kas kõik mu asjad on korras ja omal kohal. Astusin sammu korterisse sisse. Ta hakkas mind takistama.“ Edasise kirjelduse kohaselt toimub konflikt X ja Y vahel kõigepealt korteris sees ja seejärel korterist väljas trepikojas, kus Y väitel X ütleb vene keeles „sa lähed siit korterist minema“. Seega toimus rünne ka Y kodu vastu. Seejuures kohtusid Y ja X esimest korda ja Y-l ei olnud võimalik sellises olukorras veenduda, et tegemist üldsegi on korteri kaasomanikuga nagu X väitis. Isegi kui X ja temaga kaasas olnud tunnistajate W ja Q versiooni kohaselt oli füüsiline rünne Y vastu lõppenud, siis ei olnud lõppenud rünne Y kodu vastu. Kuna isikutel oli korteri osas vaidlus, tegemist oli Y koduga ja X oli juba püüdnud korterisse Y kui korteri valdaja tahte vastaselt tungida, siis ei saa öelda, et rünne oli lõppenud. Y-l ei olnud alust arvata, et on lõppenud X soov Y eluruumi tungida ja et kui Y X takistab, siis ei kordu füüsiline rünne X poolt Y elu ja tervise vastu. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et rünne Y õigushüvedele, Y kodu ning elu ja tervise vastu oleks olnud lõppenud. Seejuures tõendavad X enda ütlused, et ta proovis korterisse sisse tungida, mida Y takistas: „Ma ütlesin, et tahan sisse tulla ja vaadata, kas kõik mu asjad on korras ja omal kohal. Astusin sammu korterisse sisse. Ta hakkas mind takistama. Me põrkusime kergelt kokku, mina peatusin ja tema ütles, nagu ma aru sain, et kutsume välja politsei.“ Samuti Q ütlused: „Sain aru, et X tahtis korterisse sisse saada, korteri üürnik lükkas teda välja.“ Y ütluste kohaselt: „See meesterahvas tõukas mind aina rohkem korterisse sisse ja ma ei saanud talle enam vastu...„ Asjaolu, et rüselemise väidetava lõppemise ajal oli juttu politsei kutsumisest, ei viita samuti sellele, et rünne Y õigushüvedele oleks lõppenud. Y antud ütluste kohaselt soovis ta juba korteris sees olles politseid kutsuda ning asus juba telefoniga helistama, kui füüsiline konflikt edasi arenes ja sel hetkel jäi politsei kutsumata. Olukorras, kus peale rüselust või peksmist pakuti välja uuesti politseisse helistada, ei pidanud Y eeldama, et seekord tõepoolest politseid kohale kutsuda õnnestuks. Y-l õnnestus politsei kutsuda alles siis, kui ta oli korterisse naasnud. W on politsei kutsumise kohta öelnud: „...Kuna keegi ei löönud kedagi ja kõik käis nii kiiresti, siis ei kutsunud ma politseid...“ Seda kas rünne oli lõppenud või mitte, ei mõjutanud ka see, kas kannatanu ja kahtlustatav olid püsti või pikali. Rünne Y elukoha vastu endiselt kestis ja kuna füüsiline rünne tulenes erimeelsustest korteri ja sinna sisse pääsemise osas ja erimeelsused ei olnud lahendatud, siis ei ole põhjust arvata, et ka oht Y elule ja tervisele oleks olnud lõppenud. Seega oli laskmise hetkel jätkuvalt tegemist hädakaitseseisundiga. Kaebaja juhib tähelepanu, et tulenevalt Y ütlustest mingil hetkel kõlas lask, mitte aga see, et Y valis tulistamiseks jala, mis on enda kaitseks kõige vähem ründajat kahjustav viis ja Y ütlused ei kajasta mingil viisil, et ta üleüldse oleks relva kasutamist ja selle sihtimist valinud. Y ütluste kohaselt: „...Kuna ma arvasin, et ma minestan ja see isik ei lõpeta minu peksmist ja kui ma teadvuse kaotan, siis ta võib mu relva enda kätte võtta, siis üritasin oma vasakust taskust relva kätte saada. Hakkasin relva võtma ja seejärel meesterahvas nägi, et ma võtan taskust relva ja ta haaras relvatorust läbi minu tasku kinni. Ma sain relva taskust välja ning üritasin relvatoru tõsta, et ma ei tulistaks ennast ning see meesterahvas surus relva alla. Seejärel mingil hetkel tõmbas ta relva enda poole ning toimus lask...“

4(11)

1-19-3284 X kirjeldab 26.09.2018 ülekuulamisel laskmise hetke järgnevalt: „... Mingil momendil tundus mulle, et see meesterahvas rahunes maha ning ma tõusin püsti ja see meesterahvas hakkas ka püsti tõusma ning siis meesterahvas, ajades end püsti, võitis paremast püksitaskust välja revolvri ning tulistas mind vasakusse jalga (lasu tegi see meesterahvas siis, kui oli püsti tõusnud). Pärast lasku sulges see meesterahvas end nimetatud korterisse...“ ja 03.10.2019 ülekuulamisel: „...Seejärel hakkasime me üheskoos üles tõusma ja ma nägin, et ta võttis vasaku käega välja püstoli, nägin leeki püstolist väljumas ja kuulsin lasku. Nähtud leegi järgi nägin, et ta tulistas vasaku käega kusagil puusa kõrguselt minu suunas...“ X versiooni kohaselt toimus lask olukorras, kus X ja Y oli juba püsti tõusmas. X ilmselgelt väidab ülekuulamisel, et Y valis relva kasutamise ja sihtimise. Eelnevalt on näidatud, et rünne ei olnud lõppenud ja seega hädakaitse ei olnud välistatud. Kui lähtuda versioonist, et Y sihtis ja tulistas X jalga tahtlikult, siis Y vastutus on välistatud, kuna tegemist on hädakaitsega, nagu kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on leitud. Juhul kui lähtuda versioonist, mille kohaselt Y ei valinud sihtimist ja tulistamist, siis ei ole Y X tahtlikult tulistanud ja süüteo subjektiivne koosseis ei ole täidetud. Seega mõlema versiooni korral puudub alus kriminaalmenetluse jätkamiseks. Kõne alla võib tulla Y vastutus KarS § 120 lg 1 järgi. KarS § 120 lg 1 alusel on karistatav tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. W ütluste kohaselt: „...Seejärel nägin, et see üürnik on ka püsti tõusnud. Ta seisis minu kõrval, nägin, et tema nägu oli verine. Tegelikult ma ei mäleta ka täpselt. Nägin, et tal on käes relv ja ma ei julgenud liigutada. See üürnik sihtis mind relvaga minu rindkere suunas ja ütles: „Kasi eest ära!“ Seisin korteri ukse ees ja liikusin aeglaselt ukse eest ära. Kartsin oma elu ja tervise pärast, kuna see isik oli tulistanud X. Üürnik pani ukse pauguga kinni...“ Asjaolu, et Y oli tulistanud X, kellega oli toimunud rüselus, ei anna veel alust arvata, et ta võiks tulistada naisterahvast W. Öeldes lause „Kasi eest ära“ on selge, et Y soovis üksnes tagasi oma koju, mille suhtes rünne toimus ja mille ukse ees W seisis. Seega ei olnud objektiivselt alust karta ähvarduse täideviimist ja Y tegu ei vasta KarS § 120 lg-le 1. Kaebuse kohaselt tuleb edasise menetluse käigus teostada lisatoiminguid. Kaebuse kohaselt on sündmuskoha vaatluse protokoll koostatud puudulikult, kuna ei ole keskendutud kuulijälje kõrgusele ega tegelikule lasu trajektoorile. Kuulijälje kõrgus antud olukorras aitaks näidata, kas lask võis olla toime pandud lamavas või püstises asendis, kuid nagu käesolevas määruses selgitatud, ei muuda see karistusõiguslikku hinnangut antud sündmusele. Rünne Y õigushüvede vastu ei olnud lõppenud nii või teisiti. Täiendav vaatlus, millega selgitataks välja kuulijälje kõrgus ja ekspertiis kuulilasu trakjektoori väljaselgitamiseks ei annaks seetõttu määravat tõenduslikku teavet antud asjas. Uurimiseksperimendi eesmärk on katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud või toiming kuriteosündmuse ajal esinesid või kas nende olemasolu on võimalik tajuda. Uurimiseksperimendiga selgitatakse toimingu või sündmuse võimalikkust (näit kas isik mahub läbi avausest), suudab ületada tõkke, oskab valmistada või käsitseda mingit eset (pilli, tulirelva) suudab mingi toimingu sooritada teatud kindlates ajalistes raamides, kas mingite kuriteojälgede tekkimine teatud tingimustes on võimalik, kas mingi objekti tajumine on võimalik. Uurimiseksperimendi sisuks on katsed, kusjuures neid korratakse. Maksimaalselt taastatakse toiming või sündmus. Uurimiseksperiment ei tohi riivata isikute au ja väärikust, ohustada isikute elu ja tervist ega tekitada põhjendamatut varalist kahju. Kahtlustatava osalemine eksperimendis saab tugineda vaid tema vabale tahtele. Kaebuses nõutav uurimiseksperimenti selgitamaks välja, kumba poole versioon katseliselt kinnitust leiab, ei ole võimalik füüsiliselt läbi viia, kuna sama situatsiooni ei ole võimalik adekvaatselt taastada ning füüsilist konflikti ega tulirelvast tulistamist ei ole ohutuse mõttes

5(11)

1-19-3284 võimalik korraldada. Nagu eelnevalt selgitatud ei ole selle teoreetiline läbiviimine ka otstarbekohane, kuna mõlema versiooni korral Y vastutus välistatud. Kaebuse kohaselt tuleks anda hinnang ja selgitada välja tõsiasi, kumb pool, kas Y või X, on üksteisest füüsilise jõuga üle, kuivõrd kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on leitud, et teine isik oli Y-st füüsiliselt üle ja muud variandid ründe tõrjumiseks ei olnud kättesaadavad, kuna toimus rüselus, mille käigus Y-l ei olnud võimalik vahendeid valida. Seejuures juhib kaebaja tähelepanu, et Y tegeleb 3D treeninguga, on võitnud kuldmedaleid, on kaebajast pikem ja üldfüüsiliselt vormilt kogukam. Kaebaja pole täpsustanud, kuidas selline tõsiasi tuleks välja selgitada. Pole kahtlust, et rüseluse olukorras oli X Y-st füüsiliselt üle, mida kinnitavad nii nende endi, kui tunnistajate ütlused. Sealhulgas on X kirjeldanud, kuidas Y oli näoga põranda poole, roomas korterist välja, samal ajal kui Y-lt verd alla tilkus ja X hoidis küünarvart Y seljal. X on kirjeldanud, kuidas ta kaalus trepikojas, kas Y relvitustada, kuid otsustas seda ütluste kohaselt mitte teha, kuna võis panna ohtu kõrvalviibijad. Ilmselgelt oli X rüseluse käigus Y suhtes kontrollivas positsioonis ja füüsiliselt üle. Seega nähtub kriminaalmenetluse käigus kogutud materjalidest, et Y ei ole toime pannud tegu, mis vastaks karistusseadustikus sätestatud süüteokoosseisule ja oleks õigusvastane. Ei ole alust arvata, et kriminaalmenetluse jätkamisega oleks võimalik koguda tõenduslikku teavet, mis võimaldaks Y-le süüdistuse esitamist. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

6(11)

1-19-3284 on ebausaldusväärsed ning mingeid lööke ei olnud, siis puuduvad ka alused hädakaitseseisundi tekkimiseks kahtlustataval. Kui isegi jaatada õigusvastase ründe olemasolu kahtlustatava õigushüve vastu ning kõrvutades kahtlustatava, kaebaja ja tunnistajate antud ütlusi, on ilmselge, et tulistamise hetkel rünne oli juba lõppenud. Kuivõrd kahtlustatava ütlused on esindaja hinnangul ebausaldusväärsed, tuleb tulistamise hetke õigeks mõistmiseks tuleb kaebaja arvates lähtuda tunnistajate ja kaebaja ütlustest. X esindaja annab ülevaate sellest, kuidas olukord tema nägemuse kohaselt toimus. Kukkudes trepikojas kahtlustatava peale, hoidis kaebaja oma kätt kahtlustatava seljal, millega takistas kahtlustatava liikumist. Kahtlustatav oli aga neljakäpukil, toetudes kätega vastu maad. X oli toetunud ühe küünarvarrega kahtlustatava seljale, samas ise oli püsti ja ettepoole kummargil. Hoides oma kätt kahtlustatava seljal, hõikas kaebaja: „Kõik! Jäta järele, rahune maha, kutsume politsei!“ Kaebaja pöörab kohtu tähelepanu kaebaja fraasile „kutsume politsei“. Tegemist on fraasiga, mis otseselt ning üheselt mõistetavalt näitab, et kaebaja soovis rüseluse ning igasuguse füüsilise kohtakti lõpule viia. Oma soovi rüseluse lõpetamiseks kinnitab kaebaja ka oma tegevusega ehk laseb kahtlustatavat lahti, võttes oma käe kahtlustatava seljalt ära. W viitab oma ütlustes kaebaja teatele, et nüüd tuleb maha rahuneda ja rüselus lõpetada, samuti tuleb politsei kutsuda. Seega W ütlused kinnitavad kaebaja ütlusi väidetava ründe lõppemise osas tulistamise hetkeks. Kaebaja teatas rüseluse lõpetamisest, samuti avaldas soovi politsei kohale kutsuda. Q ütlused kinnitavad nii W ütlusi kaebaja teate kohta kui ka kaebaja enda ütlusi kahtlustatava poolt tulistamise hetke kohta. Ehk tulistamise hetkeks oli kaebaja kahtlustatava lahti lasknud, teatanud igasuguse rüseluse lõpule viimisest ning mõlemad olid jõudnud püsti tõusta. Kui kaebaja kahtlustatava lahti lasi, liikus kaebaja kahtlustatavast eemale ning poolte vahel kujunes rohkem kui meetri pikkune vahemaa. Kaebaja lahti laskmise ja eemale liikumise ajal jõudis kahtlustatav püsti tõusta ning ennast sirgu ajada. Pooled seisid üksteise ees püsti mõned sekundid, nende vahel oli rohkem kui meetri pikkune vahemaa, kaebaja ei teostanud mitte mingeid liigutusi kahtlustatava enda või tema vara vastu. Seejärel toimus lask. Kaebaja ei osanud arvata, et kahtlustatav tulistab teda, samuti ei teinud midagi, mis ohustaks kahtlustatavat ja annaks objektiivse alusel tulistamiseks. Kahtlustatav aga võttis püstoli välja ning tulistas puusalt, sihtimata ja kätt sirgu ajamata. Kahtlustatav võis vabalt ära joosta, korterisse tagasi minna, kuna korterisse pääsemist keegi ei takistanud. Samuti võis kahtlustatav appi kutsuda jne. Kuna igasugune rünne kaebaja poolt oli ammu lõppenud, siis kahtlustatava tulistamise puhul oli tegemist ilmselgelt kättemaksuga kaebajale tulistamise hetkele eelnenud sündmuste eest. Kuna kahtlustatav isegi ei proovinud sündmuskohalt lahkuda ning rünne tema vastu oli lõppenud, aga eelmainitule vaatamata tulistas kahtlustatav ikka kaebajale jalga, siis tegemist ilmselgelt ei ole hädakaitseseisundiga. Riigikohus on märkinud (04.05.2011. a otsuses nr 3-1-1-26-11), et hinnates isiku tegutsemist hädakaitses, tuleb esmalt kindlaks teha hädakaitseseisundi olemasolu ja alles seejärel hinnata hädakaitsetegevust ning selle piire (Riigikohtu 04.02.2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04). Karistusseadustiku § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.06.2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-08). Kuna nn vahetu rünne, millele viitas uurija MR oma määruses ning millega nõustus ka riigiprokurör kaebuse rahuldamata jätmise määruses lõppes, ei esinenud enam vahetut ega ka vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet, mis oleks kaitse seisundi esile kutsunud. Eeltoodud seisukohta toetab ka Riigikohus oma 05.03.2004. a otsuses nr 3-1-1-17-04 punktides 10-10.01 ning mille kohaselt ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine). Kui selline objektiivne kõrvalseisja leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas. Samas aga on 7(11)

1-19-3284 hädakaitseseisundi olemasoluks olulise tähtsusega ka ründe lõppemise hetke tuvastamine. Üldjuhul ei ole rünne veel lõppenud, kui kaitsja saab oma tegevusega anda juhtuvale nö tagasikäiku. Kui rünne on lõppenud, on hädakaitse välistatud. Eelmainitu alusel saab kindlalt järeldada, et tulistamise hetkel väidetav õigusvastane rünne kahtlustatava õigushüvedele oli lõppenud. Riigiprokurör tõi kaebuse rahuldamata jätmise määruses välja teooria hädakaitse seisundi tekkimise kohta. Nimelt märgiti määruses, et: „Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et lisaks vahetule ründele Y elule ja tervisele toimus ka vahetu rünne Y kodu puutumatusele, mis on KarS § 266 järgi kaitstav õigushüve. Siinkohal märgib kaebaja, et riigiprokuröri poolt mainitud hädakaitseseisundi teooria on vähetõenäoline. Samuti on isikute motiivid ja tegevused juurde mõeldud. Riigiprokurör järeldab kahtlustatava kodu puutumatuse ohtu seadmise läbi kahtlustatava ütlustes mainitu. Samas riigiprokurör ei kommenteeri, kuidas ta jõudis oma järelduseni, sest samas mainib ka kaebaja ütlusi, mille kohaselt mingit kodu puutumatuse ohtu alla seadmist ei toimunud, kaebaja (nagu seda konstateeris oma ütlustes ka tunnistaja W) soovis oma asju vaadata, mis on omaniku ja üürileandja õigus VÕS § 283 lg 2 järgi. Samuti mainivad kaebaja ja W oma ütlustes, et enne kohaletulekut prooviti kahtlustatavaga kontakti võtta telefoni teel, kuid kahtlustatav ei soovinud ei kaebaja ega tema esindajaga rääkima. Seega oli kaebaja täitnud ka üürniku (kahtlustatava) teavitamise kohustuse VÕS § 283 lg 3 mõttes. Riigiprokurör väidab, et „Isegi kui X ja temaga kaasas olnud tunnistajate W ja Q versiooni kohaselt oli füüsiline rünne Y vastu lõppenud, siis ei olnud lõppenud rünne Y kodu vastu.“ Samuti väidab riigiprokurör, et kui kahtlustatav oleks kaebajat takistanud korterisse pääsemast, siis ei olnud kahtlustataval alust arvata, et oht kaebaja poolt tema elu ja tervise vastu on lõppenud. Kaebaja leiab, et riigiprokuröri teooria on alusetu. Kaebaja soovis selgesõnalist politsei kutsuda, samas palus kahtlustataval maha rahuneda ning samaaegselt lasi kahtlustatava lahti, ise suundudes eemale. Millele tugineb riigiprokurör väites, et kahtlustataval ei olnud alust arvata, et väidetav rünne oli lõppenud? Riigiprokurör ei märgi ühtegi tõendit oma väite kinnitamiseks ning ei põhjenda oma väidet. Seega leiab kaebaja, et riigiprokuröri teooria kahtlustatava kodu puutumatuse ohtu seadmise kohta ei ole põhjendatud ning kahtlustatav ei olnud tulistamise hetkel hädakaitseseisundis. Arusaamatuks jääb riigiprokuröri järeldus kaebaja sõrmenukkidel kahjustuste puudumise osas, mis ei tohiks välistada kahtlustatava peksmist kaebaja poolt. Millele tuginedes riigiprokurör sellise järelduseni jõudis? Rusikaga löömise hetkel tekib lööja sõrmenukkidel sama laadi marrastused ja pindmised kahjustused nagu ka löögi saanud isiku naha piirkonnal. Teisisõnu nii lööja kui ka löögi saanud isik saavad löömise tagajärjel marrastusi nahal. Tegemist on üldteada faktiga, mida teab iga kõrvaline kolmas mõistlik isik. Riigiprokuröri järelduste osas põhjendused seejuures puuduvad ning tegemist on pelgalt põhjendamata teooriaga. Samuti väärib mainimist ka asjaolu, et ekspertiisiaktis märgistatu analüüsimisel ning järelduste tegemisel võttis riigiprokurör aluseks kahtlustatava ebausaldusväärsed ütlused ning ei võtnud arvesse kaebaja ning teiste tunnistajate ütluseid. Eelmainitu alusel leiab kaebaja, et kõiki tõendeid kogumis hinnates puuduvad alused kahtlustatava hädakaitseseisundi tekkimiseks. Kahtlustatava enda ütlused on vastuolus kõikide muude kriminaalasjas ülekuulatud isikute ütlustega ning on seega ebausaldusväärsed. Kaebaja ja teiste tunnistajate ütluste kohaselt on tuvastatud, et igasugune löömine, seda enam peksmine vms kehavigastuste tekitamine kaebaja poolt oli välistatud. Samuti on põhjendamata ja eluliselt mitte usutav riigiprokuröri poolt mainitud teooria kahtlustatava kodu puutumatuse ohtu seadmise kohta, samuti põhineb kahtlustatava ebausaldusväärsetel ütlustel. Ka kohtuarstlikus ekspertiisiaktis mainitu alusel ning kaebaja ülevaatuse protokollist lähtuvalt saab järeldada, et löökide teostamist ei olnud. Kahtlustatava vigastused võisid olla tekkinud kukkumise ajal ning kaebaja sõrmenukkidel ja kätel üldiselt puuduvad löökide või peksmise jäljed. Seega kahtlustatava hädakaitseseisund on välistatud ning tema poolt kaebajale jalga tulistamine on õigusvastane tegu.

8(11)

1-19-3284 Mainimist väärib ka sündmuskoha vaatlusprotokoll. Kaebaja viitas oma kaebuses selgelt, et sündmuskoha vaatlusprotokoll on puudulik ning ei võimalda täiel määral selgeks teha, mis positsioonist ning millise nurga all tulistamine toimus. Kaebaja mainib, et kahtlustatav tulistas puusalt, sihtimata ning kätt sirutamata. Samas nii kaebaja kui ka kahtlustatav olid tulistamise hetkel püsti asendis ning rohkem kui meetri kaugusel üks teisest. Riigiprokurör mainib, et „Kuulijälje kõrgus antud olukorras aitaks näidata, ka lask vöis olla toime pandud lamavas või püstises asendis, kuid nagu käesolevas määruses selgitatud, ei muuda see karistusõiguslikku hinnangut antud sündmusele. Rünne Y õigushüvede vastu ei olnud lõppenud nii või teisiti. Täiendav vaatlus, millega selgitataks välja kuulijälje kõrgus ja ekspertiis kuulilasu trajektoori väljaselgitamiseks ei annaks seetõttu määravat tõendusliku teavet antud asjas.“ Riigiprokuröri järeldus aga on alusetu. Kuulijälje kõrguse kindlakstegemine aitaks tuvastada kahtlustatava ja kaebaja ütluste usaldusväärsuse ja elulise usutavuse. Samuti oleks selgem tulistamise pilt. Tulistamise positsioon, tulistamise kõrgus ja kuuli trajektoor annaksid palju rohkemat teavet ja tõendsusliku baasi kahtlustatava hädakaitseseisundi puudumise tuvastamiseks ning kriminaalasjas selguse saamiseks. Kuna eelmainitud toimingud ei ole teostatud, siis jäävad ka süüteo toimepanemise detailid tuvastamata, mis on viinud kriminaalasja alusetu lõpetamiseni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9(11)

1-19-3284 käigus sai ta vigastada, mida kinnitab isiku läbivaatuse protokoll, kiirabikaart ning ka ekspertiisiakt, milles on ekspert tulnud järeldusele, et tekkinud vigastused võivad olla tekkinud asetleidnud sündmuse kuupäeval ning tõenäoliselt on tegemist löömise tagajärjel tekkinud vigastustega. Seega ei saa pelgalt selle pinnalt, et kahtlustatava ja kannatanu ning tunnistajate ütlused omavahel täies ulatuses ei haaku, hinnata Y ütluseid ebausaldusväärseks, mistõttu on kõik kaebuse etteheited selle kohta, et riigiprokurör on oma määruses tuginenud ebausaldusväärsetele kahtlustatava ütlustele, alusetud.

10(11)

1-19-3284 kutsumiseks vene keeles. Y aga vene keelest täielikult aru ei saa, mistõttu on alusetu kaebaja väide, et sellisest ettepanekust peaks igaüks mõistma, et soovitakse füüsiline kontakt lõpetada. Teiseks kahtlustatav ise aga sellise ettepaneku tegemist X poolt oma ütlustes ei märgi, mistõttu ei saa üheselt väita, et ta oleks sellest aru saanud või see üldse tehti. Y ise on selgitanud, et korraks rüselus rahunes, kuid X muutus mõne hetke pärast uuesti agressiivseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.