Kohtulahend

2 (13)

1-18-8060 O.I süüdistatakse selles, et tema 23.09.2017 kella 19.30 ajal Saare *** talu hoovis tekkinud tüli käigus lükkas vihahoos tahtlikult aiakäru korduvalt vastu J.O paremat jalga, millega tekitas J.Ole füüsilist valu ja tervisekahjustuse – sääre pindmised hulgivigastused; Samuti 25.09.2017 kella 20.00 ajal isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, Saare maakonnas *** talu hoovis asuva garaaži juures, olles kaikaga lõhkunud garaažis seisva sõiduki kapoti ja katki löönud auto esituled, hoides ühes käes õhupüstolit ja teises käes puidust kaigast, lõi vihahoos tahtlikult kaikaga J.Ole selja piirkonda, millega tekitas J.Ole füüsilist valu ja tervisekahjustuse – rindkere tagaseina pindmised vigastused. O.I pani toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise korduvalt s.o KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse O.I selles, et tema 25.09.2017 kella 20.00 ajal vihahoos ähvardas Saare maakonnas Saare***talu hoovis asuva garaaži juures, olles kaikaga lõhkunud garaažis seisva sõiduki kapoti ja katki löönud auto esituled, hoides ühes käes õhupüstolit ja teises käes puidust kaigast, oma rasedat lapselast S.t tapmisega, lubades teda kaikaga maha lüüa, samal ajal kaigas käes S.t’le lähenedes. S.tl oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna O.I oli varem kasutanud tema J.O suhtes füüsilist vägivalda. O.I pani toime tapmisega ähvardamise, kui on alust karta ähvarduse täideviimist s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 16.01.2019 kohtule esitatud viimati kirjeldatud süüdistuse muudatuse kohaselt süüdistatakse O.I samuti selles, et tema 25.09.2017 kella 20.00 ajal vihahoos ähvardas Saare maakonnas *** hoovis asuva garaaži juures, olles kaikaga lõhkunud garaažis seisva sõiduki kapoti ja katki löönud auto esituled, hoides ühes käes puidust kaigast, oma *** S.t kehavigastuste tekitamisega, vehkides kaikaga S.t suunas, samal ajal kaigas käes S.tle lähenedes. S.tl oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna O.I reaalselt vehkis kaikaga tema suunas ning O.I oli väga ärritunud ja vihane, mis juba tema käitumisest tulenevalt oli hirmu tekitav ja andis aluse arvata, et ta võib reaalselt talle vigastusi tekitada. O.I pani toime tervisekahjustuste tekitamisega ähvardamise, kui on alust karta ähvarduse täideviimist s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Menetlusosaliste põhjendused maakohtus O.I end KarS § 121 lg 2 p 3 ja KarS § 120 lg 1 alusel kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Kaitsja toetab süüdistatava seisukohti. Süüdistuses KarS § 121 lg 1 osas leiab kaitsja, et asjas ei ole tõendatud teo subjektiivse teokooseisu obligatoorne element- puudub tahtlus tekitada valu ja kehavigastus. Süüdistuses KarS § 121 lg.2 p.3 osas esineb tegu välistav asjaolu, nimelt arvas O.I, et J.O ründab tema ning asus end aktiivselt kaitsma, lüües ühel korral kaikaga selga. Kui asuda seisukohale, et J.O poolt rünnet ei toimunud, siis on tegemist nn. „näiliku kaitsega”, mille puhul tuleks kohaldada KarS § 31 lg 1 toodud eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus. Nimelt sätestab KarS § 31 lg 1, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Et aga kerge terviserikke ja valu tekitamise ettevaatamatusest karistusseadustik ei reguleeri, siis ei ole O.I poolt kuritegu toimepandud ning ta tuleb selles õigeks mõista.

3 (13)

1-18-8060 Süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi pole O.I kedagi konkreetselt ähvardanud, mistõttu polnud ka alust karta teo täideviimist. Puuduvad objektiivse teokoosseisu tunnused. Prokurör leiab, et süüdistatava süü on kuritegude puhul täies ulatuses tõendamist leidnud. Prokurör taotleb kohtult O.I süüditunnistamist KarS § 121 lg 2 p 3 ja KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest. Maakohtu seisukoht Kohus leiab alljärgneva tõendite ülevaate ja analüüsi pinnalt, et süüdistatava süü talle süüks pandud kuritegude toimepanemises on leidnud tõendamist.

1-18-8060 vastuvõtmisele kohtu poolt kaitsja vastuväiteid ei esitanud. Protokoll asub toimikus tl 23-24. KrMS § 291 lg 3 sätestatud eeldused tunnistaja ütluste avaldamiseks on kohtu hinnangul täidetud. Tunnistaja T.t-i ütluste andmise asjaolud 28.09.2017 ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Tunnistaja T.T on selgitanud kohtueelses menetluses, et oli sündmuse toimumise ajal *** talus. Tallu saabudes selgus, et O.I on blokeerinud jäneste võrguga jalgvärava tee. Majja pääsemiseks tuli minna läbi jäneste aediku. Tunnistaja liikus maja ukseni, teised jäid vaidlema sõiduauto Volvo tallu toomise üle. J.O seisis jäneste aediku vahel ning O.I haaras aiakäru ja sõitis vähemalt kahel korral käruga vastu kannatanu jalgu. O.I soovis, et kannatanu eest ära läheks, kuigi vastavast väravast, mille ees J.O seisis, käruga läbi ei mahu. Käruga käib O.I aedikus suurest väravast. J.O jalg sai intsidendi tulemusel haiget ning J.O käis jalaga ka arsti juures. Pärast käruga rammimist jättis O.I käru sinnasamasse ja ülejäänud sündmuse juures viibinud isikud läksid tuppa. Süüdistatav O.I kohtuistungil antud ütluste kohaselt (tl 102-105) tegi ta maja ette aia, et jänesed ei pääseks maja juurde. Värav oli vahel, et pääseks majja. Käru oli aias rullvõrgu vedamiseks, millega aeda ehitas ja vee vedamiseks jänestele. J.O tuli aeda süüdistatavale ette. O.I pidi kolm korda ütlema, et kannatanu eest ära tuleks. Seejärel hakkas süüdistatav käru lükkama ja lükkas vastu kannatanu jalgu (tl 103). Süüdistatav ütleb, et kannatanu seisis tema ees, tuli talle kallale. Samas möönab, et läks kannatanule pihta. Võib-olla läks, kannatanu hüppas eest ära (tl 104). Kohtu hinnangul haakuvad süüdistatava ütlused konkreetse episoodi osas suures ulatuses teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, sh J.O, S.t ja T.t-i ütlustega. Kohtu arvates on nii kannatanu J.O, S.t, tunnistaja T.t-i, aga ka süüdistatava enda ütluste, asitõendi vaatlusprotokolli, millega on vaadeldud helisalvestist toimunud konfliktist ja haigla tervisekaardi läbi, usaldusväärset kinnitust saanud, et O.I on toime pannud süüdistuses nimetatud ajal ja kohas J.O kallal kehalise väärkohtlemise. KarS § 121 koosseisuliseks tunnuseks on see, et kehalise väärkohtlemise tulemusena peab kannatanul olema valus või tekkima tervisekahjustus. Asjaolu, et J.Ol oli O.I poolse vastu kannatanu jalgu käru lükkamise tulemusena tervisekahjustus (marrastused jalal) ning ta tundis ka valu, kinnitavad kannatanu enda, S.t ja T.t-i ütlused, kui ka tervisekaart (tl 25). Viimasest nähtub, et kannatanu saabus 23.09.2017 kell 20:21 (ehk vähem kui tund aega peale sündmuse toimumist) Kuressaare Haiglasse ise vigastusi fikseerima. Diagnoosiks on sääre pindmised hulgivigastused. Täpsemalt on kannatanu paremal säärel fikseeritud 2 lineaarset marrastust. Põhjust ei ole kahelda S.t, T.t-i ega kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Tõendid näitavad, et süüdistatav ja kannatanu sündmuse toimepanemise ajal ühes paigas viibisid. Kannatanu ja tunnistaja ütluste põhjal oli olemas O.I ka kannatanule kehavigastuste tekitamise motiiv, nimelt ühiselt kasutatava kinnistu kasutamise korrast tulenevad lahkarvamused (kannatanu on selgitanud, et soovis kasutada *** talus asuvat garaaži, millega süüdistatav aga ei nõustunud (ütlused tl 93), sama on kinnitanud S.t (tl 88)). Edasi on nii kannatanu kui ka S.t ja T.t-i, aga ka süüdistatav ise kirjeldanud, kuidas O.I soovis, et J.O tema tee pealt eest ära hoiaks, mille toimumata jätmisel lükkas korduvalt metallist aiakäru vastu kannatanu jalgu. Sellise tegevusega tekitas O.I J.Ole füüsilist valu ja paremale jalale vigastused marrastuste näol (kannatanu ütlused valu tundmise kohta tl 94). Asitõendi vaatlusprotokollist (tl 29-30), millega on vaadeldud fikseeritud 23.09.2017 tüli audiofailina, nähtub esmalt sündmuse toimepanemise kellaaeg 19:30. Konfliktis on O.I mitmel korral öelnud kannatanule, et mine minema. Kohus järeldab salvestatud dialoogist tervikuna, kuid ka sündmuse juures olnud isikute menetluse käigus antud ütlustest, et J. 5 (13)

1-18-8060 O.I ütlused, et kannatanu ära läheks, ei olnud suunatud mitte sellele, et süüdistatav ise oleks soovinud koos käruga väravast, mille ees seisis Jagaup Otsa, välja pääseda, vaid süüdistatava sooviks oli vestlus lõpetada - sisuliselt et J.O lahkuks. J.O, S.t ja T.t-i on kõik ka kinnitanud, et vastavast väravast, mille eest seisis kannatanu, ei oleks süüdistatav koos käruga välja mahtunud, et jänestele joogi järele minna. Seega saab salvestuse terviklikkusest erinevalt kaitsja seisukohast (tl 74) järeldada, et ka süüdistatava ütlus, milles ta märgib, et tahtis jänestele juua andma hakata, ei olnud suunatud mitte käruga aiaväravast läbi pääsemisele joogi toomise eesmärgil, vaid süüdistatav soovis mitte enam vastavat garaaži kasutamise teemat arutada ning et kannatanu minema läheks ja süüdistatav saaks järgnevalt asuda jäneseid jootma. St jäneste jootmine sai olla süüdistatava poolt kavandatud järgmine tegevus, kuid kannatanu ei olnud sellele tegevusel mitte füüsiliselt ees, vaid dialoogi jätkamisega. Kannatanu on kohtuistungil ka märkinud, et soovis dialoogi jätkata, sest tahtis garaaži kasutada. Kannatanu soovis saada garaaži kasutamiseks ning ei rünnanud loa ni mel süüdistatavat. Küll aga jätkas dialoogiga. Süüdistatav konflikti jätkudes aga ründas kannatanut ning tekitas kannatanule valu ja tervisekahjustuse. Õige on prokuröri poolt kohtuvaidluses märgitu, et see, et kannatanu ära ei läinud, et välista süüdistatava süüd (tl 106)Salvestatud vestluses on kannatanu ka küsinud süüdistatavalt mitmel korral, et miks sa ründad mind selle käruga. Et kannatanu oleks süüdistatavat rünnanud, seda vestlusest ei nähtu. Vaatlusprotokollis fikseeritud dialoogi käigus O.I enda ründamist ette ei heida. T.t-i on öelnud, et kannatanu rammimise järgselt jättis O.I käru ka sinnasamma seisma (ütlused tl 24). Kirjeldatud väärkohtlemiste tagajärjel on kohtu hinnangul valuaistingu tekitamine tagajärjele objektiivselt omistatav. Ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast on antud olukorras valu tekitamine tegude tagajärjena hinnatav. Ehk kohtu hinnangul on usutav, et kannatanu tundis valu, kui talle lükati metallist aiakäru korduvalt vihaga vastu jalgu selliselt, et nahale tekkisid vigastused marrastuste näol. Seega loeb kohus tõendatuks, et süüdistatav lükkas metallist aiakäru kannatanule vastu jalgu mitmel korral, lükkamise intensiivsus oli piisavalt tugev valu tundmiseks ja vigastuste tekkimiseks jalale. Vigastused on fikseeritud tervisekaardil. Et J.O oleks süüdistatavale kallale läinud enne kui viimane kannatanule käru vastu jalga lükkas (süüdistatava sellekohane ütlus tl 104), tõendid, sh S.t ja T.t-i ütlused, ei kinnita Nähtuvalt kannatanu vigastuse iseloomust, süüdistusaktis toodud teokirjeldusest ja uuritud tõenditest ei sea kohus kahtluse alla, et kannatanu parema sääre vigastused ning valutunne oleks kannatanule tekkinud muul moel kui süüdistatava poolse kehalise väärkohtlemise tulemusena. Tervisekaardil kirjeldatud lineaarsed vigastused on sellised, millised saavad tekkida inimkehale käru servaga tugeval kokkupuutel. Tüli ja väärkohtlemist on pealt näinud S.t, aga ka tunnistaja T.t-i. T.t-i avaldatud ütlusi kinnitavad muudki tõendid, nagu tervisekaart, asitõendi vaatlusprotokoll vaadeldud sündmuse salvestisega, kannatanu J.O ja S.t ütlused. Seega tunnistaja ütlused, keda kohtus küsitleda ei saadud, ei ole valdavaks tõendiks süü tuvastamisel. Tervisekaart näitab, et sündmus toimus ca 50 minutit enne vigastuste fikseerimist. Usutav on, et tekitatud vigastused pärinevad just süüdistuses näidatud O.I käitumisaktist. Kohtu hinnangul pani O.I subjektiivse koosseisuna antud kuriteo toime otsese tahtlusega. Otsene tahtlus on deliktis üldjuhul seotud teo kõrvaltagajärjega. Esmane eesmärk vägivallategu toime pannes oli O.I jaoks mitte lubada kasutada talu garaaži. Samas asudes sõnalist konflikti lahendama vägivallateoga, so lükates metallist raske käru vihaga vastu süüdistatava jalga selliselt, et lükkamise tagajärjel tekkisid kannatanule marrastused, teadis O.I kindlasti, et vastava tegevusega täidab ta KarS § 121 kirjeldatud kuriteo koosseisu J.O suhtes, so valu või tervisekahjustuse tekitamise (intellektuaalne element). Kaasomandi kaitse tulemusena leppis O.I sellega, et tekitab J.Ole valu või tervisekahjustuse (voluntatiivne element). Kusjuures tagajärje saabumise suhtes ei pidanud J. 6 (13)

1-18-8060 O.I olema absoluutselt kindel. O.I püüdis saavutada põhitagajärge, so mitte lubada kasutada garaaži ning kõrvaltagajärje realiseerumine oli seotud sellega. O.I teos ei esine ühtegi õigusvastasust ega süüd välistavat asjaolu. Seega on kohtu arvates igati kinnitust leidnud O.I pani toime tahtlikult KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

7 (13)

1-18-8060 käes, mille süüdistatav viskas tunnistaja silme all kuskile. Kui tunnistaja 1.5 km kaugusel asuva kodu poole kõndis, kuulis ta *** talu poolt kolinat ja kisa. Süüdistatav O.I kohtuistungil antud ütluste kohaselt (tl 102-105) selgitab, et läks 25.09.2017 tallu ning õhupüssist püstol oli kilekotis kaasas, et püssipauguga jäneseid kokku hirmutada. Talus avastas, et auto on garaažis ning ütles kaasas olnud A.J-le, et lükkame välja. A. Jürisson keeldus. Püstoli koos kilekotiga viskas süüdistatav vastu kiviseina. Süüdistatav sai vihaseks, et autoga pannakse nüüd kõik põlema, sest garaažis olid vatimadratsid. Süüdistatav sai oma sõnul nii vihaseks, et lõi autol klaasid puruks, et autoga minema ei sõidetaks, aga ka selle pärast, et nad kuuleksid tema tegevust. Püstol, milline süüdistataval kaasas oli, ei olnud see, mille uurijad leidsid (vaatlusprotokoll tl 37), samuti ei olnud tal käes kaigas, vaid oli külvikukraabits, ühest otsast terav, aga teisest nagu kühvel. Kaabitsat kasutati garaažiukse sulgemiseks (ese on leitud järgmisel päeval O.I elukohast, läbiotsimisprotokoll tl 38-40, fototabel tl 42). Lõhkumise järgselt tuli majast J.O välja, mille peale süüdistatav arvas, et J. Otsa tuleb talle kallale. Arvas, sest J.O tuli tema poole. Seepärast süüdistatav vehkiski, et ühtegi poissi endale ligilähedale ei lase. S.t tuli ka välja ja süüdistatav ütles talle, et mine ära, kuid S.T tuli pildistama. Teadis, et S.T oli sündmuse toimumise ajal lapseootel. Seejärel hakkaski süüdistatav vehkima käes olnud esemega. Kas sai pihta, seda süüdistatav ei tea. Arvab, et ei saanud pihta, sest kui oleks saanud, oleks haav järele jäänud. Süüdistatav võis ka öelda kannatanutele, et löön teid maha. Kinnitab, et oli vihane, aga arvab, et ei ähvardanud, sest tal üks käsi ei tööta. Kohtu hinnangul haakuvad ka konkreetses kuriteoepisoodis süüdistatava ütlused suures ulatuses teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, sh J.O, S.t, A.J-lei ja T.t-i ütlustega. Kohtu arvates on nii kannatanute ja tunnistajate, aga ka süüdistatava enda ütluste, asitõendi vaatlusprotokolli, millega on vaadeldud helisalvestist toimunud konfliktist ja haigla tervisekaardi läbi, usaldusväärset kinnitust saanud, et O.I on toime pannud süüdistuses nimetatud ajal ja kohas J.O kallal kehalise väärkohtlemise. KarS § 121 koosseisuliseks tunnuseks on see, et kehalise väärkohtlemise tulemusena peab kannatanul olema valus või tekkima tervisekahjustus. Asjaolu, et J.Ol oli O.I poolse vastu kannatanu selga kaika taolise esemega löömise tulemusena tervisekahjustus (rindkere tagaseina pindmised vigastused) ning ta tundis ka valu, kinnitavad kannatanu enda ja S.t ütlused ning tervisekaart (tl 26). Viimasest nähtub, et kannatanu saabus 26.09.2017 kell 17:35 Kuressaare Haiglasse ise vigastusi fikseerima. Diagnoosiks on rindkere tagaseina pindmised vigastused. Täpsemalt on kannatanu turjal fikseeritud punane nahk ja valulikkus. Põhjust ei ole kahelda kannatanute ega tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Tõendid näitavad, et süüdistatav ja kannatanu sündmuse toimepanemise ajal ühes paigas viibisid. A.Jlei kinnitusel viibis ta *** talu õuel koos O.I-ga ning temast jäi O.I sinna vihasena maha. Vihane oli, sest talu garaažis seisis sinna J.O poolt paigutatud sõiduk. Õhtu sündmuste käiguga edasi minnes omavad tähtsust süüdistatava ütlused, mille kohaselt sai ta nii vihaseks ja otsustas auto tuled ära lõhkuda, et takistada autoga minema sõitmist talu territooriumilt, samuti aga, et toas olijatele oleks teada tema viha (et tuppa oleks kuulda tema tegevus, süüdistatava sellekohased ütlused tl 103). Analüüsitud ütlused välistavad kohtu hinnangul süüdistava poolt väljendatu, et J.O soovis välja tulles temale kallale tulla. O.I on ise kinnitanud kohtuistungil, et ta tahtis: „Et nad kuuleksid“. Ehk sisuliselt süüdistatav provotseeris rünnet ja oli esialgseks agressoriks, millega on tema enda hädakaitse välistatud. Süüdistatav teadis, et kui ta garaažis piisavalt kolinat teeb, tulevad majas viibivad isikud välja vaatama. J.O poolt majast garaaži poole jooksmine ei tähenda seega mitte süüdistatava ründamist, vaid kannatanud väljusid majast, et teha kindlaks, mis konkreetse kolina põhjustas. Et J.O süüdistatava poole jookseks ja olukorraga tutvuma tuleks, selle 8 (13)

1-18-8060 põhjustas seega oma sihiliku ja õigusvastase provokatsiooniga (vara kahjustamine) süüdistatav ise. Kirjeldatu välistab ka eksimuse õigusvastasust välistavas asjaolus (KarS § 31 lg 1 järgi), kui mitte arvestada siinkohal sedagi, et kannatanute osa sündmuses oli välja vaatama tulemise järgselt peamiselt süüdistatava eest põgenemine ning löökki tabas J. Otsa selga ajal, mil isik oli süüdistatavast hirmu tundes selg ees eemaldumas. Olukord oleks olnud näiteks erinev, kui O.I oleks õues teinud vaikselt oma toimetusi ja näinud järsku J.O enda poole jooksmas. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused selle kohta, et ta ei vehkinud kaikaga, vaid garaaži ukse sulgemiseks kasutatud külmkapikaabitsaga (foto kaabitsast asitõendi vaatlusprotokollis tl 42), on usutavad. Kaabits leiti läbipotsimise käigus sündmusele järgneval päeval süüdistatava kodust (läbiotsimisprotokoll tl 38-40), millest tulenevalt on usutav, et süüdistatav võttis eseme sündmuskohalt kaasa. Süüdistatav on istungil kinnitanud, et kui politsei järgmisel päeval tema juurde koju tuli, andis ta neile vastava kaabitsa (ütlused tl 105, läbiotsimisprotokoll ja asitõendi vaatlusprotokoll tl 38-42). T.t-i on öelnud, et kaigast kasutati varasemalt garaaži ukse sulgemiseks, peale sündmust ei ole talus vastavat eset aga enam näinud. Kaikal oli mõlemas otsas metallkaabits (ütlused tl 24). Koos J.Oga tuli majast välja ka S.t, kes hakkas süüdistatava ütluste järgi pildistama. Siis hakkas süüdistatav käes olnud kaabitsaga vehkima ning ütles STšedrkile, et ära lähemale tule. Pilte kuriteosündmusest kohtutoimikus ei ole, kuid küll sündmusest olemas S.T poolt salvestatud audiofail, milles on tuvastatud O.I poolt öeldu, et „Löön maha raisk“. Ähvardusele järgnevad mh ka S.t ütlused, et: „Helista isa politseisse. Helista kähku politseisse“. Prokuröri poolt muudetud süüdistus (dokumentaalsel kujul tl 72) hõlmab endas ka O.I poolt STšedrki kehavigastuse tekitamisega ähvardamist. Kohus märgib KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise puhul, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, ei ole ähvarduse veenvuse hindamisel tähtis, kas süüdlasel oli ka tegelikult ähvarduse täideviimise kavatsus ja võimalus. Oluline on konkreetse ohu- ja hirmutunde tekitamine. Ähvardamine peab olema kolmandate asjasse puutumatute isikute silmis veenev, mis tähendab, et see peab olema seotud vähemalt konkreetse aja ja kohaga (vt Riigikohtu lahend 3-1-1-7-07 p 13). Ähvardamine on võimalik toime panna suulise teoga või ka konkludentselt, st teoga, millest kahju tekkimist on võimalik ühemõtteliselt järeldada. Ähvardus, mille O.I kannatanule STle tegi, kui arvas, et kannatanu hakkab olukorda pildistama, võimendus reaalseks süüdistatava ärritunud olekuga, samuti käes olnud kaabitsaga vehkimise läbi. Ähvarduse ohtlikkust iseloomustab seegi, et süüdistatav isegi ei tea, kas ta vehkimise tulemusena sai kannatanutele pihta (ütlused tl 104). Et süüdistatav ähvardas konkreetsel ajahetkel S.Tt nähtub süüdistatava enda ütlustest, mille kohaselt kaikaga vehkima hakkas ta, kui arvas, et S.T hakkab sündmust pildistama. Samuti on tuvastatav audiosalvestuse vaatlusprotokolli põhjal süüdistatava sõnad, et tapan maha raisk. Neid asjaolusid arvesse võttes, oli STil piisavalt alust arvata ähvarduse tõsidust – reaalset ohtu enda tervisele. Kohtuistungil on kannatanu märkinud, et ei suutnud uskuda, et süüdistatav tuleb niimoodi vihaga ja ründab kaikaga. Kannatanu oli ehmunud ja tundis hirmu, et kas visatakse või lüüakse kaikaga süüdistatava poolt. T.t-i on ülekuulamisel öelnud, et kui S.t tuppa jõudis, oli just tema kannatanutest hirmunud. Oluline on ka S.t üldine iseloomustus O.I suhtes (tl 87, 90). Kannatanu kirjeldab, et O.I viha oli nii suur kannatanute vastu. Kannatanu ei julgenud tülide tekkimise järgselt enam üksi *** talus viibida või kui viibis, siis vältis seal olles O.I . Kannatanu kardab karjumist ning ei taha näha selliseid pilte O.I-st . 9 (13)

1-18-8060 Kohus leiab, et süüdistus on tõendamist leidnud ning O.I pani *** talus, süüdistuses näidatud ajal, toime kannatanu S.t tervise kahjustamisega ähvardamise, mille toimepanemist oli kannatanul ähvardaja vihase oleku, kannatanute suunas liikumise ja kaikaga vehkimise tulemusena alust eeldada. Süüdistatav on öelnud, et ta ei oleks saanud ähvardust täide viia, sest tal üks käsi ei tööta. Analoogiliselt sellele, et ähvardamise puhul ei ole tähtsust, kas ründevahend on olemas ja kõlblik, on viidanud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-11-00. Ähvarduse toimepanemise reaalsust aitas võimendada süüdistatava ettearvamatu käitumine. Ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast on antud olukorras ähvarduse täideviimise võimalus veenev. Seda, et süüdistatav külmapikaabitsaga ka reaalselt löögi suutis teha, näitas hirmutamisele järgnev J.O selga löömine. Kuna süüdistatava käitumine oli ettearvamatu, ei saanud S.t ründe tagajärgi ette näha. O.I on kinnitanud et teadis, et S. Ti oli sündmuse toimumise ajal ***(protokoll tl 103). O.I *** talus kaasas olnud õhupüstol toimepandud tervisekahjustusega ähvardamist ei mõjutanud, sest S.t relva O.I käes ei näinud (ütlused tl 89). Seega nõustub kohus prokuröri poolt kohtuvaidluses märgituga (tl 107), et relvaga ähvardamist reaalselt ei toimunud. Muudetud süüdistuse tekstis relva käes hoidmist ähvardamise toimepanemisel süüdistatavale enam ka ette ei heideta. Tulenevalt eeltoodust on täidetud KarS § 120 lg 1 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Tegemist on lõpuleviidud kuriteoga, mille tagajärjed on avaldunud kannatanu S.tl ähvarduste täidesaatmise eest hirmu tundmises. O.I-le inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtlust. Kohtu hinnangul on tuvastatud, et O.I subjektiivse koosseisuna pani antud kuriteo toime otsese tahtlusega. Kannatanu S.t tundis süüdistatava poolt loodud ohuolukorda oma tervisele tõesena ning tundis tervise kahjustamise ohu ees tõelist hirmu. O.I teadis, et hirmutab S.t. Hirmutas, kuna arvas, et viimane pildistab teda. Olles vihane, karjudes ähvardusi ning vehkides käes olnud külmikukaabitsaga, tahtis O.I või vähemalt möönis, et tema ähvardava tegevuse läbi tunneks kannatanu oma tervist ohustatuna. O.I teos õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Sündmuste käiguga ajaliselt edasi liikudes jooksid kannatanud süüdistatava ähvardava käitumise hirmus enda sõnul järgnevalt maja poole. T.t-i tunnistuse järgi said kannatanud väljas olla kõige rohkem paar minutit kui jooksid tuppa tagasi ning S.T palus tal politseisse helistada. Ohutult tuppa jõudis ees jooksnud S.t, J.O sai aga tuppa sisenemisel süüdistatavalt külmkapikaabitsaga löögi vastu turja. Lööki nägi pealt ka kannatanu S.t, kes oli selleks hetkeks end siseneva J.O poole pööranud (S.T ütlused 89). Löögi tagajärjel tekkinud turja punetus on arsti juures järgmisel õhtul ka tervisekaardil fikseeritud. Süüdistatava poolt võimalike tabamuste puhul haavade tekkimise osas tuleb märkida, et kaabits ei olnud süüdistatava enda ütluse põhjal terav mõlemalt poolt (ütlused tl 103). Süüdistatav ei ole öelnud, et ta vehkis just kaabitsa terava otsaga. Ka läbiotsimisprotokolli juures oleva foto põhjal on kaabits terava ja metalse otsaga vaid ühelt poolt (tl 42). Sellise tegevusega tekitas O.I J.Ole füüsilist valu rindkere tagaseina pindmise vigastuse. Kirjeldatud väärkohtlemiste tagajärjel on kohtu hinnangul valuaistingu tekitamine tagajärjele objektiivselt omistatav. Ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast on antud olukorras valu tekitamine tegude tagajärjena hinnatav. Ehk kohtu hinnangul on usutav, et kannatanu tundis valu, kui talle külmapikaabitsaga vastu selga löödi selliselt, et tekkisid ka reaalne vigastus nahale punetuse näol (kusjuures punetus oli alles ka järgmise päeva õhtuks vigastuse fikseerimise hetkel). Seega loeb kohus tõendatuks, et süüdistatav lõi J.Ole kaabitsaga vastu turja ning löömise intensiivsus oli piisavalt tugev valu tundmiseks ja vigastuse tekkimiseks.

10 (13)

1-18-8060 Nähtuvalt kannatanu vigastuse iseloomust, süüdistusaktis toodud teokirjeldusest ja uuritud tõenditest ei sea kohus kahtluse alla, et kannatanu turja vigastus ning valutunne oleks kannatanule tekkinud muul moel kui süüdistatava poolse kehalise väärkohtlemise tulemusena. Tervisekaardil kirjeldatud punetav nahk on selline vigastus, milline saab tekkida inimkehale tugeval esemega löögi tulemusel. Väärkohtlemist on pealt näinud S.t. Usutav on, et tekitatud vigastus pärineb just süüdistuses näidatud O.I käitumisaktist. O.I-le heidetakse ette, et ta on kehalise väärkohtlemise pannud toime korduvalt ja antud kvalifitseeriv asjaolu tuleneb O.I puhul sellest, et vägivallateod J.O suhtes on pandud toime kahe erineva kuriteoepisoodi raames – nii 23.09.2017 kui 25.09.2017. Korduvus on vastutust raskendav eriline isikutunnus. Kohtu hinnangul pani O.I subjektiivse koosseisuna antud kuriteo toime otsese tahtlusega. Lüües kaabitsaga kannatanule vastu selga selliselt, et löömise tagajärjel tekkisid kannatanule vigastus, teadis O.I, et vastava tegevusega täidab ta KarS § 121 kirjeldatud kuriteo koosseisu J.O suhtes, so valu või tervisekahjustuse tekitamise. O.I tahtis näidata välja oma viha J.O poolt garaaži kasutamise eest. Lüües J.O külmikukaabitsaga, tahtis O.I või vähemalt möönis, et tema tegevuse läbi tunneb kannatanu valu ning võib saada tervisekahjustuse. O.I teos ei esine ühtegi õigusvastasust ega süüd välistavat asjaolu. Seega on kohtu arvates igati kinnitust leidnud O.I pani toime tahtlikult KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 121 lg 2 p 3 sanktsioon näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. KarS § 120 lg 1 sanktsioon näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Süü suuruse osas leiab kohus, et seda tuleb hinnata keskmisest väiksemaks. Kehaliste väärkohtlemiste osas kannatanule J. Otsale olulisi tervisekahjustusi ei tekitatud, kannatanu kummagi vägivallaintsidendi tulemusena ravi ei vajanud. Silmnähtavad kahjustused tekkisid marrastuste ja punetava naha näol. Ähvardamise puhul ei tajunud kannatanu S.T seda kui tapmisega ähvardamist, ehk kui raskemat ähvardamise vormi, vaid ähvardamist tervisekahjustuse tekitamisega. Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid KarS § 57 ja § 58 mõttes. Karistusregistri andmetel süüdistataval kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole. Samas välistab kohtu hinnangul rahalise karistuse kohaldamise episoodide rohkus, mida käesoleva kriminaalasja raames arutatakse. Kuna arutlusel oli mitu kuriteoepisoodi, on süüdistatava näol tegemist isikuga, kelle väärtushinnangute ja käitumise korrigeerimine on keerulisem kui juhusliku vägivallaintsidendi puhul, kus süüdlane tunnistab oma süüd ja kahetseb ning uue kuriteo toimepanemise võimalus ei ole suur. Nimetatud põhjendustel ei saa O.I karistada rahalise karistuse kui kergeima karistuse liigiga. Otstarbekas on karistuseks mõista O.I-le vangistus nii KarS § 121 lg 2 p 3 süüdistuses kui ka KarS § 120 lg 1 süüdistuses alla sanktsiooni keskmise määra. Arvestades kuriteo asjaolusid ja süüdlase isikut ning seda, et süüdlane varem vägivallategusid toime pannud ei ole, on täidetud

11 (13)

1-18-8060 tingimused O.I karistusest tingimisi vabastamiseks. Vajadus isiku ühiskonnast isoleerimiseks puudub ning karistus on võimalik täie viia tingimuslikult. Kohus mõistab O.I KarS § 120 lg 1 järgi karistuseks 3 kuud vangistust ja KarS § 121 lg 2 p 3 järgi 6 kuud vangistust. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1, 3 alusel lugeda mõistetud vangistustest kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks O.I-le 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jätta mõistetud karistus täielikult tingimuslikult täitmisele pööramata, kui O.I ei pane 1aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Tsiviilhagi. Kohtueelses menetluses on kannatanu J.O esitanud varalise kahju hüvitamise nõudes tsiviilhagi. Kohus asub seisukohale, et kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et kannatanule tekitatud varalise kahju põhjustajaks on O.I . Kohus leiab, et varaline kahju kannatanule on tekitatud õigusvastaselt ning süüdistatava tahtliku ja süülise käitumisega. Kohus asub seisukohale, et esitatud tsiviilhagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses ning süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistmisele. Tsiviilhagi kajastab objektiivselt kannatanule tekitatud varalist kahju. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on tsiviilhagi aluseks oleva varalise kahju tekkimine otseselt seotud süüdistatava poolt tahtlikult toimepandud süütegudega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 punkt 2 kohaselt tekib võlaõigussuhe muuhulgas ka kahju õigusvastasest tekitamisest. VÕS § 127 lg 1 sätestatu kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 132 lg 3 kohaselt kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. VÕS § 1043 kohaselt tuleb teisele isikule tekitatud kahju hüvitada, kui kahju tekitaja on kahju tekkimises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 punkt 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui rikuti kannatanu omandit või sellega sarnast õigust. Kannatanu J.O valduses oli sõiduk Volvo selle remontimiseks. Seega oli auto kannatanule üle antud sisuliselt töövõtulepingu sätete kohaselt. VÕS § 640 lg 2 järgi kandis töövõtja (ehk antud juhul J.O) juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni töö valmimiseni. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine või kui see on tavaline, kannab töövõtja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni töö vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni. Kannatu tsiviilhagi põhjal on selge haginõude kujunemise arvestuskäik, varalise kahju tekkimine on summades arvestatuna välja toodud. Tekitatud kahju on põhjuslikus seoses süüdistatava poolt toime pandud vägivallategudega. Tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega, mis tähendab, et tsiviilhagis aluseks olevate faktiliste asjaolude kogum on vahetus puutumuses süüdistuses kirjeldatud teoga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.03.2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-13-14, p 21). Kannatanu võib esitada tsiviilhagis ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokooseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Olukorras, kus isik tuleb kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasata, on nii tema õiguste tõhusa kaitse kui ka kohtusüsteemi efektiivse toimimise seisukohalt põhjendatud võimaldada tal esitada kõik kuriteosündmusega seotud tsiviilnõuded ühe ja sama menetluse raames. Süüdistatava poolsed vägivallateod 25.09.2017 said alguse konkreetse varalise kahju tekitamisega, millele järgnes tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine ja valu ning tervisekahjustuse tekitamine.

12 (13)

1-18-8060 Eeltoodu põhjal kohus rahuldab esitatud tsiviilhagi ja mõistab O.I-lt välja kannatanu J.O kasuks 524,03 eurot. Asitõendid. - Püstolisalv, õhupüstol ja puidust kaigas - KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada kohtuotsuse jõustumisel eseme omanikule O.I (asuvad hoiul Kuressaare politseijaoskonna asitõendite hoiuruumis). - CD plaat kahe helisalvestisega - KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta tõenduslikult olulise aistõendina kriminaaltoimiku materjalide juurde. Menetluskulud. Kriminaalmenetluse seadustiku § 173 lg 2 sätestab, et menetluskulud hüvitab kohustatud isik menetleja määratud ulatuses. Seega tuleb välja mõista O.I riigituludesse kriminaalmenetluse kuluna: KrMS § 175 lg 1 p 4 järgi määratud kaitsja vandeadvokaat Andres Tamme tasu summas 1303 eurot; KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 järgi sundraha 810 eurot. Kokku on menetluskulude summaks 2113 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Rubo Kikerpill kohtunik

13 (13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.