Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitajad Teised määruskaebemenetluse pooled
Asja läbivaatamise viis
Tartu Ringkonnakohus 4. aprill 2018 1-11-3025 Juhan Sarv, Aarne Sarjas ja Tiit Lõhmus V.J. (XXX) suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise otsustamine Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 19. veebruari 2018. a määrus V.J. ja tema kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Maiken Mardim; V.J. eestkostja Tallinna linn (Haabersti Linnaosa Valitsuse kaudu) Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 19. veebruari 2018. a määrus ja saata V.J. psühhiaatrilise sundravi lõpetamise taotlus uueks arutamiseks Tartu Maakohule teises kohtukoosseisus.
2.Määruskaebused rahuldada osaliselt.
3.V.J. taotlus kaitsja määramiseks jätta rahuldamata.
4.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Raul Tosmann V.J. ile käesolevas määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 120 (ükssada kakskümmend) eurot (sh käibemaks 20 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda.
5.Käesoleva määruse jõustudes avalikustatakse sellest arvutivõrgus ainult sissejuhatus, resolutiivosa ja põhiosa punktid 20–33. Läbivalt jätta avalikustamata V.J. nimi, mis tuleb asendada initsiaalidega, samuti tema muud isikuandmed.
EDASIKAEBAMISE KORD
Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse sundravil viibiva isiku advokaadist kaitsja ja eestkostja advokaadi vahendusel, samuti prokuratuur. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Varasem menetlus
1.XXX
2.XXX V.J. taotlus sundravi lõpetamiseks ja selle esialgne menetlus
3.XXX
4.XXX
5.XXX Asja uus arutamine maakohtus ja taotlus ekspertiisi määramiseks
6.XXX
7.XXX
8.XXX
9.XXX Maakohtu määrus
10.XXX
11.XXX
12.XXX
13.XXX
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
14.XXX V.J. määruskaebus
15.XXX
Kaitsja määruskaebus
16.XXX Prokuratuuri vastus
17.XXX Eestkostja vastus
2(5)
18.XXX
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
I
19.XXX II
20.V.J. kaitsja osutab oma määruskaebuses muu hulgas sellele, et V.J. väidetav õigusvastane käitumine, millele maakohus tema ohtlikkuse tuvastamisel tugines, polnud kohtuliku uurimise objektiks ja need rikkumised pole nõuetekohaselt dokumenteeritud. Kolleegiumi hinnangul väärib kaitsja kõnealune väide tähelepanu.
21.KarS § 86 lg 3 järgi kohaldatakse psühhiaatrilist sundravi kuni isiku tervenemiseni või isiku ohtlikkuse äralangemiseni. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise otsustamisel peab kohus seega hindama seda, kas ravile allutatud isiku puhul esinevad jätkuvalt sundravi kohaldamise alused (Riigikohtu üldkogu 5. juuni 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-62-16, p 39). Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise alused on 1) isiku ohtlikkus ja 2) psühhiaatrilise sundravi vajadus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-105-12, p 17). Kui sisuline ravivajadus on kinnitust leidnud, peab kohus hindama, kas isiku ohtlikkus ja selle kontrolli all hoidmise perspektiiv eri ravirežiimide puhul tingib statsionaarse või ambulatoorse sundravi määramise (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 28).
22.Maakohus tugines V.J. ohtlikkust hinnates olulises osas ravialuse käitumisele haiglas, s.o tema väidetavatele vägivallategudele, mis olid suunatud nii meditsiinitöötajate kui ka kaaspatsientide vastu, samuti haigla sisustuse lõhkumisele. Lisaks osutas kohus V.J. keeldumisele ravist. (Vt käesoleva määruse punkt 12) Kolleegium märgib, et sundravialuse käitumine haiglas on väga oluline tegur nii tema ohtlikkuse kui ka haigusteadvuse ning ravisoostumuse hindamiseks. Seega pööras maakohus igati õigustatult tähelepanu sellele, kuidas V. J on end haiglas üleval pidanud. Samas on ainukene tõend, mille alusel maakohus V.J. väidetavad vägivallateod ja ravist keeldumise tuvastas, V.J. suhtes tehtud kohtupsühhiaatriapsühholoogia ekspertiisi akt. Selle kirjeldavas osas on loetletud V.J. vägivallaakte. Maakohus on refereerinud suures ulatuses ekspertiisiakti kirjeldavat osa, järeldades sellest, et „sundravil viibides on V. J olnud korduvalt vägivaldne nii kaaspatsientide kui haiglapersonali suhtes, millest järeldub V.J. kui patsiendi ärrituvus, konfliktsus, ebastabiilsus ning ettearvamatus. V.J. üle on kõrge ohutaseme esinemise ning haigusteadvuse puudumise tõttu vajalik pidev järelevalve, kuna ta ei ole võimeline oma elu iseseisvalt korraldama.”
23.Kolleegium märgib, et KrMS § 95 lg 1 eksperdi ülesanne on rakendada ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Riigikohus on selgitanud, et ekspert on kohtumenetluses käsitatav nii-öelda kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel ja mis eeldavad erialaspetsiifilise uuringu tegemist. Järelikult saavad eksperdi järeldused tugineda vaid tema tehtud uuringutele ja kasutatud eriteadmistele. Eksperdi pädevuses ei ole asuda nii-öelda kohtu asemele ja hakata hindama nende tõendite usaldusväärsust ja kvaliteeti, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolu esinemist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 1-15-10967, p 13) 3(5)
24.Asjaolud, kas, kunas ja millistel asjaoludel V. J lõi kaashaigeid või haigla töötajaid, ähvardas raviarsti, lõhkus haiglas uksi või keeldus ravist, ei ole sellised, mida saaks tuvastada psühhiaatria või psühholoogia valdkonda kuuluvate eriteadmiste põhjal. Ühtlasi ei ole eksperdi pädevuses toimetada selliste faktide kindlakstegemiseks n-ö tuvastusmenetlust, millele kohus saaks oma lahendis tugineda ja mis vabastaks kohtu psühhiaatrilise sundravi menetluses tõendite kogumise ja hindamise kohustusest.
25.Iseenesest ei ole välistatud, et ekspert võtab ekspertiisi lähteandmetena arvesse talle näiteks tervishoiuteenuse osutaja poolt esitatud teavet sundravialuse käitumise kohta. See ei tähenda aga seda, et kohus võiks lugeda tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdile patsiendi käitumise kohta esitatud andmed ekspertiisiakti põhiosa alusel tõsikindlalt tuvastatuks, neid fakte ise üle kontrollimata. Kohus peab uurima, kas ekspertiisiaktis lähteandmetena kajastuv teave sundravialuse käitumise kohta on asjakohaste tõenditega tõendatud või mitte. Siinkohal kordab kolleegium oma varasemat seisukohta, et sundravi lõpetamise menetluses tegutseb kohus sundravi kohaldamise aluste olemasolu kontrollides uurimispõhimõttel ega ole seotud taotluse põhjendustega (Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2017. a määrus asjas nr 1-13-783, p 29).
26.Kontrollimaks väiteid V.J. vägivaldsuse ja ravist keeldumise kohta, tulnuks kohtul koguda ja uurida tõendeid, mis kajastavad selliseid asjaolusid vahetult. Näiteks olnuks kohtul võimalik kuulata tunnistajana üle tervishoiuteenuse osutaja töötaja(d), kellel on teavet ravialuse väidetava vägivallatsemise kohta haiglas, nõuda tervishoiuteenuse osutajalt (SA-lt Viljandi Haigla) välja ravialust puudutavad vägivallajuhtumi raporteerimise ja ohjeldusmeetmete rakendamise vormid, tutvuda ise vahetult V.J. ravidokumentidega (haiguslugu, õenduspäevik) vmt. Maakohus seda aga ei teinud, vaid käsitas ekspertiisiakti põhiosas toodud V.J. käitumise kirjeldust sisuliselt tuvastatud asjaoluna.
27.Tuvastades V.J. vägivaldse käitumise haiglas, samuti ravist keeldumise üksnes ekspertiisiakti põhiosas tehtud viidete alusel, rikkus kohus tõendite vahetu uurimise (KrMS § 15 lg 1) ja kohtulahendi põhistamise (KrMS § 3051 lg 1) kohustust. Kolleegiumi hinnangul on tegemist KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa maakohtu määruse tühistamise.
28.Riigikohus on leidnud, et kuivõrd KrMS § 390 lg 3 järgi vaatab ringkonnakohus sundravi asja läbi kirjalikus menetluses, tuleb ringkonnakohtul juhul, kui määruskaebemenetluses on esitatud taotlusi, mis puudutavad oluliste faktiliste asjaolude väljaselgitamist, hinnata vajadust saata asi maakohtule uueks arutamiseks. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2017. a määrus asjas nr 1-16-7389, p 21) Käesolevas asjas on maakohus jätnud kogumata ja kohtuistungil uurimata kõik tõendid, mis puudutavad V.J. käitumist haiglas. Kolleegiumi hinnangul on tegemist veaga, mida ei ole võimalik määruskaebemenetluses kõrvaldada. Seetõttu tuleb kohtuasi saata uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus.
29.Kuna kohtuasi tuleb eeltoodud põhjustel saata maakohtule uueks arutamiseks, ei pea kolleegium praegu vajalikuks vastata määruskaebuste ülejäänud väidetele, sh ravivajaduse äralangemise ja ravirežiimi valiku kohta.
30.Siiski osutab ringkonnakohus järgnevale. Väär on kaitsja tõlgendus, et ka sundravi lõpetamise menetluses (KrMS § 403) kohaldatakse kohtulikule arutamisele lühimenetlust reguleerivaid sätteid, nagu see on KrMS § 400 lg 1 järgi üldjuhul sundravi kohaldamise menetluses. Erinevalt psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusest ei eelne sundravi lõpetamise menetlusele kohtueelset menetlust uurimisasutuses ja prokuratuuris ega sundravi kohaldamise aluste jätkuvat olemasolu või puudumist kajastavate tõendite koondamist kriminaaltoimikusse. KrMS § 403 lg 5 4(5)
kolmas lause annab sundravi lõpetamise taotlust lahendavale kohtule otsesõnu tõendite kogumise pädevuse. Ka Riigikohus on märkinud, et olukorras, kus kohtul tekib psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluses põhjendatud kahtlus, kas ravialune on ravi mõjul tervenenud või on selle mõjutusvahendi kohaldamise vajadus ära langenud, peab kohus tekkinud kahtluse kõrvaldama. Sundravi kohaldamise lõpetamist otsustades võib kohus KrMS § 403 lg 5 kolmanda lause kohaselt kaasata vajaduse korral muid isikuid või määrata ekspertiisi. Muu hulgas võib kohus kaasata menetlusse ravile allutatud isiku arstlikku komisjoni kuulunud psühhiaatri(d) või määrata omal algatusel või kohtumenetluse poole taotluse alusel kohtupsühhiaatriaekspertiisi isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse väljaselgitamiseks. (Riigikohtu üldkogu 5. juuni 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-62-16, p 40) Lühimenetluse sätteid järgides ei saaks kohus selliseid menetluslikke samme astuda.
31.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3 ja § 341 lg-st 3, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 19. veebruari 2018. a määruse ja saadab kohtuasja uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus.
32.V.J. kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse tasu määramiseks V.J. le määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määruse ja protokolliga tutvumiseks kolm pooltundi ja määruskaebuse koostamiseks samuti kolm pooltundi. Kokku palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo Raul Tosmann riigi õigusabi tasu 150 eurot, millele lisandub käibemaks 30 eurot. Kolleegium, juhindudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-st 7, § 23 lg-st 1 ja justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ning 10, §-st 3, ja § 7 lg-st 1, leiab, et taotlus on põhjendatud vaid osaliselt. Arvestades määruskaebuse mahtu ja õigusliku argumentatsiooni kvaliteeti, loeb kolleegium RÕS § 22 lg 7 alusel kaebuse koostamise põhjendatud ajakuluks kaks pooltundi. Kuna kaitsja viibis ka maakohtu istungil ning maakohtu määruse põhjenduste maht on alla kolme lehekülje, loeb ringkonnakohus maakohtu määruse ja protokolliga tutvumise põhjendatud ajakuluks samuti kaks pooltundi. V.J. le riigi õigusabi osutamise eest on põhjendatud ajakulu seega kokku neli pooltundi, millele vastav riigi õigusabi tasu on 100 eurot. Sellele lisandub käibemaks 20 eurot. KrMS § 187 lg 1 alusel jääb see menetluskulu riigi kanda.
33.KrMS § 4081 lg-test 1 ja 4 juhindudes määrab ringkonnakohus, et käesolevast määrusest avalikustatakse arvutivõrgus ainult sissejuhatus, resolutiivosa ja põhiosa punktid 20–33. Läbivalt tuleb jätta avalikustamata V.J. nimi, mis tuleb asendada initsiaalidega, samuti tema muud isikuandmed.
/allkiri/
/allkiri/
/allkiri/
Juhan Sarv
Aarne Sarjas
Tiit Lõhmus
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.