Kohtulahend

Pärast kriminaalmenetluse lõpetamise määruse jõustumist esitasid A, B ja C taotlused alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotluste esitamise ajal reguleeris vastava nõudeõiguse teket AVVKHS.

1167507

1167507 hüvitamise taotlus esitada prokuratuurile. Tallinna Ringkonnakohtu määrust ei vaidlustatud ning see on jõustunud. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise menetlus SKHS-i kehtivuse ajal

A esitas 2. veebruaril 2016 SKHS § 5 lg 1 pde 1 ja 6 ning lg 4 alusel taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks Viru Ringkonnaprokuratuurile. A leidis, et kuna ta viibis kriminaalasja nr 1062589 menetluse raames 185 päeva vahistuses ja kohtumenetluses teda süüdi ei mõistetud, on temalt vabadus võetud alusetult. A taotleb hüvitada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud varaline kahju 1869,62 eurot ja mittevaraline kahju 6444,17 eurot ning ebamõistliku menetlusajaga tekitatud mittevaraline kahju 7315 eurot.

1167507 lõpetades on riik mõistliku menetlusaja rikkumise isiku ees juba heastanud ning täiendava kahju hüvitamiseks SKHS alust ette ei näe.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Määruskaebus

Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A esindaja vandeadvokaat K. Kooga, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kaebuses esitatud seisukohad on kokkuvõtvalt järgnevad.

Prokuratuur leiab, et Tartu Ringkonnakohtu määrus on põhjendatud ning A taotluse rahuldamiseks ei ole alust. Määruskaebuse vastuses esitatud seisukohad on kokkuvõtvalt järgnevad.

1167507 menetlusosalisena. A-d ei olnud võimalik samadel alustel teistmoodi kohelda ja seeläbi võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kolleegium hindab esmalt, millise seaduse alusel tuleb lahendada A esitatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus ning kas esitatud taotlus on tähtaegne (I). Seejärel tuvastab kolleegium, kas A-l on õigus nõuda kahju hüvitamist (II). Järgnevalt peatub kolleegium A esindaja etteheitel seoses võimaliku võrdsuspõhiõiguse rikkumisega (III) ja võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse (IV). I

Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra sätestab 1. mail 2015. aastal jõustunud SKHS. Enne SKHS-i jõustumist tuli süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisel lähtuda AVVKHSist. SKHS § 23 lgtes 3 ja 4 sisalduvate üleminekusätete kohaselt on isikul, kelle puhul süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise küsimus on lõplikult juba lahendatud AVVKHSi alusel, siiski õigus taotleda veel ka täiendavat, SKHSis sisalduvatest uutest võimalustest lähtuvat kahju hüvitamist. Teisisõnu: ka juhul kui isikul AVVKHSi alusel õigust kahjuhüvitisele ei tekkinud, ei ole välistatud SKHS-i tagasiulatuv kohaldamine, arvestades SHKS § 23 lgs 4 toodud menetlustähtaegu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2016. a määrus asjas nr 3113416, p 13).

A ongi isik, kes on talle süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist taotlenud juba enne SKHS-i jõustumist. Rahandusministeerium ei rahuldanud A 20. veebruaril 2013 esitatud taotlust ning ministeeriumi otsustuse peale esitatud kaebust arutanud Tallinna Halduskohus jättis kaebuse

Käesoleva kohtumenetluse esemeks oleva ja kriminaalasja nr 1062589 menetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitas A 2. veebruaril 2016, tuginedes SKHS-ile. Arvestades eespool ps 7 märgitut, tulebki kolleegiumil järgnevalt otsustada, kas A-l on õigus tagasiulatuvalt SKHSi alusel talle kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamisele, kuigi AVVKHS-i alusel tal sellist õigust ei olnud.

SKHS § 23 lg 4 kohaselt tuleb vastav taotlus esitada halduskohtumenetluse seadustikus (HKMS) hüvitamiskaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul SKHS-i jõustumisest. Halduskohtumenetluses reguleerib hüvitamiskaebuse esitamise tähtaega HKMS § 46 lg 4. Praeguses asjas on prokuratuur A taotlust SKHS-i järgi sisuliselt lahendama asudes lugenud selle tähtaegseks. Riigikohtule on määruskaebuse esitanud vaid A esindaja ning määruskaebuses taotluse tähtaegseks lugemist ei vaidlustata. Kuna Riigikohus arutab asja kaebuse piirides, ei saa kolleegium A poolt 2. veebruaril 2016 esitatud taotluse tähtaegsusele anda sisulist hinnangut, vaid lähtub varasemas menetluses aluseks võetud seisukohast, et taotlus on tähtaegne.

5(8)

1167507 II

Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud SKHS §des 4–8. Juhul, kui on alust arvata, et süüteomenetluse meede oli õigusvastane, tuleb esmalt kontrollida SKHS § 7 kohaldumist ehk olukorda, mil kahju on tekitatud menetlusõiguse süülise rikkumise tagajärjel (vt määrus asjas nr 3113416, p 15). Kaebuses leitakse, et kriminaalasjas lõpetati menetlus KrMS § 2742 alusel ilma süüdistatava nõusolekuta. Kuna KrMS § 2742 alusel menetluse lõpetamine eeldab KrMS § 2742 lgst 1 ja KrMS §st 2052 tulenevalt süüdistatava nõusolekut, viidatakse kaebuses menetluslikule rikkumisele, mille süülisuse tuvastamine võib anda alust SKHS § 7 kohaldamiseks. Seega tuleb esmalt kontrollida, kas kriminaalasja menetlus lõpetati mõistliku menetlusaja möödumise alusel, ilma et süüdistatav oleks sellega nõustunud.

Süüdistatava nõusolek kriminaalmenetluse KrMS § 2742 alusel lõpetamiseks peab üldjuhul olema antud enne kohtu poolt kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse tegemist. See aga ei tähenda, et olukorras, kus süüdistatav ei ole oma nõustumust otsesõnu väljendanud, oleks kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse tegemine käsitatav menetlusõiguse rikkumisena. KrMS § 2742 alusel kriminaalmenetluse lõpetamist ei ole seatud sõltuvusse asjaolust, missuguses staadiumis arutatav kriminaalasi parajasti on. Seetõttu ei saa välistada olukorda, kus kohus lõpetab sel alusel kriminaalmenetluse, olles juba lahkunud KrMS §s 304 sätestatud korras nõupidamistuppa otsust tegema (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2015. a määrus asjas nr 3115315, p 13, 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3114310, p 22). Sellest tulenevalt on kolleegium väljendanud seisukohta, et isegi kui süüdistatava nõusolekut kriminaalmenetluse lõpetamiseks otsesõnu ei küsitud, siis kohtuistungil kriminaalmenetluse lõpetamise kohta arvamuse küsimine ning süüdistatava poolt asjassepuutuvas osas kohtu määruse vaidlustamata jätmine võimaldavad lugeda ta kõnealuse otsustusega nõustunuks (vt määrus asjas nr 3115315, p 13).

Kriminaalasja nr 1062589 apellatsioonis taotles kaitsja A õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Seega sisaldas A kaitsja apellatsioon taotlust lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Ringkonnakohtu istungil kinnitas A, et ta on kaitsja apellatsiooniga tutvunud ning soovib selle läbivaatamist. Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012. a määrusega lõpetati kriminaalasja menetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Ringkonnakohtu lahendit ei vaidlustatud ning see jõustus. Kolleegium leiab, et kuna A kaitsja esitas taotluse lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, A kinnitas kaebuses toodud seisukohtadega tutvumist ja nendega nõustumist ega vaidlustanud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, tuleb asjaolusid kogumis hinnates sarnaselt Riigikohtu praktikaga asuda seisukohale, et A on menetluse lõpetamisega nõustunud. Sellest tulenevalt ei saa kriminaalmenetluse lõpetamist lugeda menetlusõiguse rikkumiseks SKHS § 7 lg 1 mõttes. Kuna menetlusõigust rikutud ei ole, ei ole praeguses asjas alust SKHS § 7 kohaldamiseks.

SKHS § 5 näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused sõltuvalt menetluse lõpptulemusest. SKHS § 5 lg 1 kohaselt võib isikul kriminaalmenetluse lõpetamise korral tekkida kahju hüvitamise nõudeõigus juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 1, 2 või 5 alusel. Kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 2742 alusel mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ei näe SKHS § 5 lg 1 ette menetlusega tekitatud kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimist. Kuna kriminaalasja nr 1062589 menetlus lõpetati KrMS § 2742 alusel, ei ole praeguses asjas alust ka SKHS § 5 kohaldamiseks.

Seoses kaebuses esitatud väitega, et SKHS-i regulatsioon on põhiseadusega vastuolus, märgib kolleegium järgnevat. Kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu eeldab KrMS § 2742 kohaselt süüdistatava nõusolekut, st see on käsitatav riigi ja süüdistatava 6(8)

1167507 kokkuleppena. Selle kokkuleppega riik tunnistab, et on süüteoasja ebamõistliku menetlusajaga riivanud süüdistatava õigusi, ning isiku põhiõiguste riive süvenemise vältimiseks loobub süüteoasja edasisest menetlemisest ja süüküsimuse lahendamisest. Süüdistatav nõustub kokkuleppega ebamõistlikust menetlusajast tuleneva riive hüvitisena menetluse lõpetamise ja süüküsimuse lahendamata jätmisega, loobudes seeläbi mõnedest menetluslikest garantiidest, mis kaasneksid menetluse jätkamisel, sh näiteks õigusest nõuda õigeksmõistmise korral süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist SKHS-i alusel. Kui isik leiab, et tema suhtes läbiviidud süüteomenetlus on olnud õigusvastane ning ta soovib nõuda menetlusega tekitatud kahju hüvitamist, on tal võimalik jätta menetluse lõpetamiseks nõusolek andmata ja pärast süüteomenetluses õigeksmõistva otsuse langetamist või pärast süüteo aegumise tõttu süüteomenetluse lõpetamist nõuda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist, tuginedes SKHS § 5 lgle 1.

Analoogsed õigusjärelmid sätestas kriminaalmenetluse lõpetamise ajal kehtinud AVVKHS. Ka AVVKHS § 1 lg 1 ei näinud ette nõudeõiguse tekkimist, kui kriminaalmenetlus lõpetati kohtulikul arutamisel mõistliku menetlusaja ületamise tõttu. Küll aga oli isikul KrMS § 2742 kohaselt võimalik menetluse lõpetamisega mitte nõustuda ja õigeksmõistva otsuse korral nõuda tekitatud kahju hüvitamist AVVKHS § 1 lg 1 p 1 alusel. Seega ei saanud kaebajal ka 2012. aastal kriminaalasja apellatsioonimenetluses tekkida õigustatud ootust, et tal tekib mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamisega nõustudes õigus nõuda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist.

Kuna mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise õiguslikud järelmid ei ole rakendatavad menetleja ühepoolsel otsustusel, vaid toetuvad isiku nõusolekule – seda enam, et käesolevas asjas on isiku kaitsja menetluse lõpetamist ise taotlenud –, ning isikul ei saanud ka 2012. aastal menetluse lõpetamisel tekkida õigustatud ootust kahju hüvitamisele, leiab kolleegium, et SKHS-i regulatsioon ei riiva praeguses asjas ebaproportsionaalselt kaebaja põhiõigusi. Sellest tulenevalt ei nõustu kolleegium kaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt on SKHS-i asjassepuutuv regulatsioon põhiseadusega vastuolus.

Järelikult ei näe SKHS § 7 ega § 5 lg 1 ette süüteomenetluses alusetu vabaduse võtmise ega ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamise alust olukorras, kus kriminaalmenetlus on isiku suhtes lõpetatud kohtulikul arutamisel KrMS § 2742 alusel mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Teised SKHS-is loetletud nõudeõiguse tekkimise alused ei ole praeguse taotluse kontekstis asjakohased. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et A-l ei ole SKHS-i järgi õigust nõuda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. III

Määruskaebuses leiab A esindaja, et A taotluse rahuldamata jätmine on käsitatav võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena. Nimelt on B-le ja C-le, kes olid kriminaalasjas nr 1062589 A kaassüüdistatavad, nende esitatud taotluste alusel kriminaalmenetlusega tekitatud kahju 2012. kuni 2014. a toimunud halduskohtumenetlustes sõlmitud kompromisside tulemusena vähemalt osaliselt hüvitatud.

Kolleegium selgitab, et PS § 12 lgs 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. See tähendab, et küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2015. a määrus asjas nr 311915, p 33, 7(8)

1167507 Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3411814, p 57, 7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3411210, p 36 ja 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 341205, p 40).

Tuvastamaks, kas praeguses asjas on A taotlus jäetud rahuldamata, rikkudes võrdse kohtlemise põhimõtet, tuleb seega esimese sammuna hinnata, kas A ja B ning C olukorrad on võrreldavad. Kuna praeguses asjas lahendatakse A 2. veebruaril 2016 esitatud taotlust ning küsimust, kas kõnealuse taotluse lahendamisel on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, tuleb selleks võrrelda A olukorda praeguse asja menetluses B ja C olukorraga nende taotluste lahendamise menetlustes.

Pärast kriminaalasjas nr 1062589 kriminaalmenetluse lõpetamist esitasid nii A kui ka B ja C kahju hüvitamise taotlused, mida lõppastmes lahendati AVVKHS-i järgi halduskohtumenetlustes. Seega lahendati isikute taotlusi samadel alustel. B ja C taotluste lahendamisel kinnitasid kohtud taotlejate ja vastustaja vahel sõlmitud kompromissid, millega hüvitati kahju osaliselt (vt määruse pd 2.1 ja 2.2). A taotluse jättis halduskohus kahju hüvitamise nõudeõiguse puudumise tõttu rahuldamata. A enda taotluse rahuldamata jätmise otsust ei vaidlustanud. Seda hoolimata asjaolust, et selleks hetkeks oli B kompromiss juba kinnitatud ning C oli vaidlustanud halduskohtu otsuse, millega tema taotlus jäeti rahuldamata, jõudes sellele järgnenud apellatsioonimenetluses samuti vastustajaga lõppastmes kompromissini. Otsus, millega jäeti A taotlus rahuldamata, jõustus üldises korras (vt määruse p 2.3).

Seega on A praeguse asja lahendamise menetluses olukorras, kus tema kahju hüvitamise taotlus on eelnevalt lahendatud nõudeõigust eitava otsusega, mida A ei vaidlustanud. B ja C taotluste lahendamisel sellist otsustust tehtud ei ole: nende taotlused lahendati olukorras, kus puudus eelnev negatiivne otsus. Kuna A samasisuline taotlus on erinevalt tema kaassüüdistatavate taotluste lahendamise menetlusest juba varem lahendatud negatiivse otsustusega, ei ole A praeguse asja kontekstis C ja B-ga võrreldavas olukorras.

Kolleegium märgib täiendavalt, et praeguses asjas ei saa tagasiulatuvalt hinnata ei A ega ka B ja C taotluste lahendamise menetlusi, neis esitatud seisukohti ega nende lõpptulemusi: nimetatud taotluste lahendamise menetlused on lõppenud jõustunud kohtulahenditega. Samuti ei saa praeguses asjas lahendada küsimust, kas isikute olukorrad võisid võrdsuspõhimõtte seisukohast olla võrreldavad taotluse esmakordsel lahendamisel halduskohtumenetlustes. Konkreetse taotluse lahendamisega seotud küsimused tuleb lahendada selleks ettenähtud menetluses, kasutades vajadusel ka selleks ettenähtud kaebeõigust.

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et A 2. veebruaril 2016 esitatud taotluse rahuldamata jätmisel ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna A ja B ning C ei ole võrreldavates olukordades. IV

Eeltoodust lähtudes on Tartu Ringkonnakohus õigustatult jätnud A kaebuse rahuldamata ja Viru Maakohtu määruse muutmata. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2016. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.