Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 11. mai 2017 määrus, millega jäeti rahuldamata A.T. (ik XXX) taotlus algatada menetlus elektroonilise valvega tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Süüdimõistetu A.T. , määruskaebus
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 11. mai 2017 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
1.A.T. on süüdi tunnistatud Tartu Maakohtu 22.03.2010 kohtuotsusega KarS § 121 järgi ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust A.T. le Harju Maakohtu 14.06.2007 kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o eluaegse vangistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks eluaegne vangistus. Kinnipeetava karistusaeg algas 21.05.2000.
2.03.05.2017 esitas A.T. Viru Maakohtule taotluse ettekirjutuse tegemiseks Viru Vanglale, et viimane algataks tema suhtes menetluse tingimisi enne tähtaega vangistusest elektroonilise järelevalve alla vabastamiseks. Muuhulgas palus A.T. algatada põhiseaduslikkuse järelevalve
menetluse KarS § 77 lg 1 osas, tunnistada see EIÕK artiklitega 3 ja 14 vastuolus olevaks ning jätta see asja lahendamisel kohaldamata.
3.Viru Maakohtu jättis oma 11.05.2017 määrusega A.T. poolt esitatud taotluse rahuldamata. VangS § 76 lg 1 kohaselt saab kinnipeetava kohta kogutud materjalid, sh taotluse, tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamiseks kohtule esitada vangla, mitte kinnipeetav. Käesolevas asjas ei ole vangla eespool loetletud materjale ja taotlust kohtule esitanud (kuna pole saabunud KarS § 77 sätestatud tähtaeg) ning kohtul puudub alus teha vanglale selleks ettekirjutus, seetõttu jätab maakohus süüdimõistetu A.T. taotluse rahuldamata.
4.Vastavalt KarS § 77 lg 1 eluaegse vangistusega karistatud isiku võib kohus katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdlane on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt 30 aastat. KarS § 77 lg 2 kohaselt KarS § 77 lõikes 1 nimetatud isiku tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel arvestatakse KarS § 76 lõikes 4 sätestatut. KarS § 76 lg 4 sätestab, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.
5.Maakohus ei nõustu A.T. väitega, et elektroonilise valvega vabastamist tuleks arutada juba pärast 15 aasta vangistuse ärakandmist. Kuna KarS § 77 on erinorm ning seadusandja ei ole selles näinud ette eraldi tähtaega, tuleb ka elektroonilise valvega vabastamise korral lähtuda 30 aastasest tähtajast. Ka eluaegsest vangistusest vabastamisel tuleb arvestada KarS § 76 lg 4 asjaolusid. Muus osas on eluaegsest vangistusest vabastamise kord täiesti iseseisev ning sellest ei nähtu seadusandja tahet kohaldada eluaegsete kinnipeetavate tingimisi vabastamisel elektroonilise valvega KarS § 76 lg 2 p-s 1 nimetatud tähtaega. Seega ei pidanudki vangla esitama maakohtule materjale A.T. tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks ning seda õigust ei ole ka kinnipeetaval endal.
6.Maakohus leiab, et antud juhul pole põhjendatud tunnistada Põhiseadusega vastuolus olevaks VangS, KarS ja KrMS osas, mis puudutab eluaegset vangistust kandvate isikute tingimisi vabastamist, kuna antud juhul on tegu isiku subjektiivse arvamusega, mis ei ühti riikliku karistuspoliitikaga. Eluaegset vangistust kandva isiku puhul kindlalt ei ole teada kui pikaks osutub vangistus ning sellest tulenevalt nimetatud isikute jaoks on KarS § 77 erinorm, mis sätestab ennetähtaega vabanemise võimaluse avanemise tähtaega olenemata sellest, kas isik soovib vabaneda elektroonilise järelevalve kohaldamisega või mitte. Lisaks KarS § -s 77 sätestatud võimalusele on eluaegset vangistust kandvatel isikutel võimalik PS § 78 p 19 kohaselt vabaneda vangistusest Vabariigi Presidendi armuandmise korral.
7.Lähtudes ülaltoodust ei näinud maakohus põhjust eluaegset vangistust kandva isiku ennetähtaegse vabastamise korral jätta kohaldamata KarS § 77 sätestatud erinormi ega tuvastanud selle vastuolu Põhiseadusega. Määruskaebus
8.Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A.T. , kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, mille alusel saata A.T. taotlus maakohtu uuele koosseisule uue määruse tegemiseks, millega rahuldada A.T. taotlus ning vabastada ta tingimisi enne tähtaega elektroonilise järelevalve alla. Lisaks palub A.T. tagada tema osavõtu kohtuistungist selleks, et kaebaja saaks kasutada enda protsessuaalseid õiguseid ja tõestada kohtule argumenteeritult eeltoodud kriminaalpoliitika muutmise vajadust.
9.Kaebuse esitaja arvates on Viru Maakohus rikkunud A.T. taotluse lahendamisel PS § 24 lg 2 ja § 15 lg 1 ning EIÕK art 6 lg 1 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, kuna A.T. le ei tagatud õigust olla kohtuasja arutamise istungil, kuigi ta seda soovis. A.T. taotluse rahuldamata jätmisega on tema taotlus sisuliselt läbi vaadatud ehk lahendatud, mistõttu pidanuks maakohus tagama A.T. taotluse läbivaatamise kohtuistungil võrdväärselt nende kinnipeetavatega, kelle tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendab kohus istungil.
10.A.T. taotluse rahuldamata jätmisega on maakohus rikkunud PS § 15 lg 1 ja lg 2 ning EIÕK art
13.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kinnipeetav ei saa ise kohtule ennetähtaegse vabastamise taotlust esitada, vaid seda saab teha üksnes vangla. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et vangla oleks pidanud tema taotluse ja materjalid maakohtule edastama KarS § 76 lg 2 p 1 alusel. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vangla kinnipeetava poolt õigeks peetud ajal ei edasta maakohtule materjale kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks, on kinnipeetaval õigus pöörduda avaldusega otse täitmiskohtuniku juurde (RKHKo 3-3-1-45-15, p 12). Kuna KarS § 77 puhul ei ole seadusandja sätestanud eluaegset vangistust kandva isiku ennetähtaegse vabastamise võimalust ja elektroonilise järelevalve alla vabastamise korda nagu seda sätestab KarS § 76 esimese astme kuriteo sooritanud isiku puhul, siis sellest tulenevalt ja vangla keeldumist arvestades pöördus A.T. otse maakohtu poole enda põhiõiguste kaitseks, et maakohus menetleks tema taotlust ja kontrolliks KarS § 77 sätestatud 30 aastase tähtaja, elektroonilise järelevalve alla vabastamise korra ja tähtaja puudumist ning KrMS-s ja VangS-s korra puudumise põhiseaduspärasust ja otsustaks tema ennetähtaegse vabastamise elektroonilise järelevalve alla.
11.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma otsuse 3-4-1-27-14 p-s 27 öelnud, et isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mistahes kohtus. Siinkohal viitab A.T. ka EIK Eestit puudutanud kohtuasjale Ovsjannikov vs Eesti (nr 1346/12 p-d 60-62), milles EIK-s leidis, et piisab sellest, kui kaebaja tõstatab konventsiooni puudutava sisulise küsimuse riigisiseses kohtus, kellel on õigus jätta omal algatusel kohaldamata põhiseadusevastased õigusnormid, kui ta leiab, et asjaomase menetlusseadustiku sätet ei saa tõlgendada selliselt, et oleks võimalik kaebaja taotlus rahuldada. Käesolevas asjas on A.T. mh tõstatanud küsimuse KarS § 77 sätestatud 30 aastase tähtaja, elektroonilise valve alla vabastamise korra ja tähtaja puudumise vastavusest PS § 18 lg 1 ja EIK art 3, mistõttu oleks maakohus pidanud asja algselt sisuliselt arutama kohtuistungil ja selle käigus või peale seda otsustama kõikide tõstatatud küsimuste põhiseadusele ja konventsioonile vastavuse ja põhjendatuse üle, mitte aga jätma taotluse rahuldamata viitega KarS § 77, leides, et seaduses puudub vastav kord. Sellest tulenevalt leiab A.T. , et maakohus jättis ebaõigesti käesolevas asjas korraldamata kohtuistungi ja tema taotluse rahuldamata.
12.Lisaks leiab A.T. , et maakohus on jätnud ebaõigesti käsitlemata tõstatud küsimuse 30 aastasest tähtajast, elektroonilise järelevalve alla vabastamise korra puudumise jne vastavusest PS § 18 lg 1 ja EIÕK art 3, kuna KarS § 77 sätestatud 30 aastane tähtaeg ja muude nimetatud ennetähtaegse vabastamise menetluskordade puudumine on tema õiguste piiramine ning ebainimlik ja alandavad kohtlemine PS § 18 ja EIÕK art 3 tähenduses ning diskrimineerimine võrreldes teiste esimese astme kuriteo (KarS § 76 lg 2 p 1 ) sooritanud kinnipeetavatega, kuna nimelt on põhimõtteliselt ära võetud perspektiiv vabaneda ennetähtaegselt ja sellise küsimuse arutamiseks kohtus.
13.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et antud juhul ei ole põhjendatud tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VangS, KarS ja KrMS osas, mis puudutab eluaegset vangistust kandvate isikute tingimisi vabastamist, kuna antud juhul on väidetavalt tegu tema subjektiivse arvamusega, mis ei ühti riikliku karistuspoliitikaga. Selline maakohtu seisukoht on vastuolus EIK otsusega Kafkaris vs Küpros, milles EIK on asunud seisukohale, et eluaegse vangistuse
mõistmine täisealise isiku suhtes ei tähenda ebainimlikku ja alandavat kohtlemist seni, kuni õiguskorras on ette nähtud võimalused ka selle isiku vabanemiseks, mis tähendab, et süüdlaselt ei võeta vabasse ellu tagasipöördumise lootust. Samuti on maakohtu seisukoht vastuolus EIK otsusega Hutchinson vs Ühendkuningriik (nr 57592/08-suurkoja otsus), milles kohus märkis, et EIÕK ei keela eluaegse vangistuse kohaldamist karistusena raskete kuritegude eest. Samas peab vangil olema ennetähtaegse vabastamise perspektiiv ja võimalus karistuse pikkuse ümber hindamiseks ning EIK otsusega Vinter jt vs Ühendkuningriik (nr 66069/09, 130/10, 3896/10 ja T. P ja A. T vs Ungari (nr 37871/14), milles EIK rõhutas, vaagides ka teiste EL liikmesriikide karistuspoliitikat eluaegsete vangide ennetähtaegsel vabastamisel, et EIK on juba varasemalt soovitanud, et maksimaalne tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimuse otsustamise ooteaeg võiks olla 25 aastat.
14.Ka hiljuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt tehtud lahendis nr 3-1-1-12-17 on kolleegium märkinud, et ennetähtaegse vabastamise sätestamise vajadus tuleneb sellest, et kinnipeetav oleks motiveeritud saavutama vangistusseaduse § 16 alusel koostatavas individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärke. Kolleegiumi arvates väärib tähelepanu, et aja jooksul on ennetähtaegse vabastamise nõudeid muudetud paindlikumaks. Muudatused ja täiendused näitavad, et seadusandja on pidanud vajalikuks soodustada kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamist ning neile vangistuse lõpuni ärakandmise asemel alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist. Sellest võib järeldada, et ka eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate vabastamise menetlemise tähtaegade ja menetluskorraga on aeg küsimused lahendada ja selle mittetegemine on diskrimineerimine PS § 12 lg 1 ja EIÕK art 14 tähenduses võrreldes nende kinnipeetavatega, kes on samuti sooritanud esimese astme kuriteo, kuid kannavad tähtajalist vangistust, sest karistusseadustik liigitab kuriteod astmeteks mitte karistuste pikkuste alusel.
15.Lisaks eeltoodule leiab A.T. , et omal ajal mõistis Kohtla-Järve linnakohus ta süüdi 06.09.2001 otsusega ning määras karistuseks eluaegse vangistuse, kuigi riiklik süüdistaja nõudis tähtajalist vangistust ning kohtumenetluse käigus leidis tuvastamist, et A.T. l puudus soov kedagi tappa. Toona oli A.T. kõigest 21-aastane ülbe noormees, kes mõtles, et ta on maailma naba ja käitus kohtuistungil kohtuga ülbelt ega kahetsenud tehtut. Selle asemel tuli A.T. kohtuistungile lakkkingades ja vaarikapunases ülikonnas. Taolise ülbe käitumise eest mõistiski kohus A.T. le eluaegse vangistuse, mitte aga sooritatud kuriteo eest. Samas on aastate jooksul erinevates kohtutes riiklikud süüdistajad nõudnud jõhkrate tapmiste eest (mitme isiku tapmine, tükeldamine jne) eluaegset vangistust, kuid kohtud on määranud tähtajalise vangistuse ning neil mõrvaritel on võimalus ennetähtaegselt vabaneda, aga A.T. l mitte. Miks neil isikutel, kes mürgitavad narkootikumide levitamisega ühiskonda ja lapsi ning läbi nende tegevuse inimesed surevad, on võimalus ennetähtaegselt vabaneda. Kusjuures korduvalt aastast-aastasse pärast uute kuritegude sooritamist, aga A.T. l seda võimalust olema ei peaks. A.T. l on võrreldes eespool nimetatutega abikaasa, viis last, olemas elukoht ning sotsiaalvõrgustik üle terve Eesti ja enda ettevõte, mille asutas karistust kandes. A.T. l on olemas kõik selleks, et vabaduses õiguskuulekalt elada ja mitte kunagi enam kinnipidamiskohta naasta, sest ta on õppinud hindama vabadust ning teab selle hinda.
16.Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt on KarS § 77 alusel eluaegset vangistust kandvate isikute vabastamise võimaluse ettenägemine põhjendatav humaansetel kaalutlustel kui ka arusaamaga, et riigil ei ole ühegi inimese saatuse üle lõpliku enesemääramise õigust. Maakohtu järelduste kohaselt peaks eluaegse vangistusega karistatud isik kandma ära 30 aastat vanglakaristust enne, kui ta saaks taotleda enda ennetähtaegset elektroonilise järelevalve vangistusest vabastamist. Sellise tõlgendusega on riik võtnud eluaegset vangistust kandvalt isikult võimaluse enne kogu karistuse lõplikku ärakandmist tingimisi vabanemiseks, mis on vastuolus humaansete kaalutlustega, PS § 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ja § 18 lg 1 ning EIÕK art 3 ja Euroopa Inimõiguste kohtu praktikaga.
17.A.T. jaoks jääb arusaamatuks, miks kohus nii kategooriliselt ei taha asja sisuliselt lahendada. Tema arvates tuleb ka eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate ennetähtaegse vabastamise nõudeid muuta paindlikumaks, sätestada mõistlikud tähtajad ja kord. Korra loomine ja tähtaegade sätestamine, et nt alates 15 aastasest karistuse ärakandmisest on võimalik taotleda elektroonilise järelevalve alla vabastamist, ei tähenda iseenesest automaatselt vangistusest vabastamist. Samas oleks sellise korra ja tähtaegade sätestamine, mis võimaldaks protsessi alustada, vangide ja vangla huvides, kuna vang ei pea ootama aastaid esimese või järgneva taotluse esitamist, vastavuses põhiseaduse, EIÕK ja EIK kohtupraktikaga.
Ringkonnakohtu järeldused
18.Ringkonnakohtu hinnangul jättis Viru Maakohus õigustatult A.T. taotluse rahuldamata. Maakohtu põhistused on asjakohased ning kolleegium nõustub nendega täielikult. Vastusena A.T. kaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada vaid järgmist.
19.Esmalt vaidlustab A.T. asjaolu, et tema poolt esitatud taotlus vaadati maakohtu poolt läbi kirjalikus menetluses, mistõttu on rikutud PS § 24 lg 2, § 15 lg 1 ja EIÕK art 6 lg 1 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. A.T. on esitanud maakohtule taotluse Viru Vanglale ettekirjutuse tegemiseks, et viimane algataks A.T. suhtes menetluse tingimisi enne tähtaega vangistusest elektroonilise järelevalve alla vabastamiseks. KrMS § 431 lg 1 sätestab, et käesoleva seadustiku §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. Seega tuleb esitatud taotlust käsitleda kui kohustamisnõuet, mille lahendamine on KrMS § 431 lg 1 alusel maakohtu pädevuses (RKEKm 3-3-4-1-16, p 13). Omakorda ütleb KrMS § 432 lg 1, et kohtulahendi täitmisega seonduvad küsimused lahendab täitmiskohtunik määrusega kirjalikus menetluses kohtumenetluse pooli kohtusse kutsumata, kui käesoleva paragrahvi lõikest 3 ei tulene teisiti. Kuna käesoleval juhul ei ole tegemist ennetähtaegse vabastamise küsimuse üle otsustamisega, vaid A.T. poolt esitatud taotlusega kohustada vanglat esitama maakohtule tema suhtes ennetähtaegse vabastamisega seotud materjale, siis oli maakohtul KrMS § 432 lg 1 alusel õigus lahendada A.T. poolt esitatud taotlus kirjalikus menetluses ilma kohtuistungit korraldamata.
20.Ka ringkonnakohus vaatab A.T. poolt esitatud määruskaebuse KrMS § 390 lg 3 alusel läbi kirjalikus menetluses, tuginedes kohtutoimiku materjalidele ning A.T. poolt esitatud kaebusele.
21.Kokkuvõtvalt leiab A.T. , et KarS § 77 lg 1 on vastuolus PS § 18 lg 1 ja EIÕK art 3 sätestatud 30 aastase tähtaja ja elektroonilise järelevalve alla vabastamise korra ning tähtaja puudumise tõttu. Ringkonnakohus toodud seisukohaga ei nõustu.
22.Nimelt sätestab KarS § 77 lg 1 eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate tingimisi vabastamise korra. Seadusandja on eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamiseks näinud ette tähtaja 30 aastat. Alles pärast 30-aastase vangistuse kandmist saab maakohus arutada eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamist. Mis puudutab toodut, et eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate puhul puudub eraldi kord elektroonilise järelevalve alla vabanemiseks, siis siinkohal selgitab kriminaalkolleegium, et KarS § 77 on erinorm ning seadusandja ei olegi selles näinud ette eraldi tähtaega, mistõttu tuleb ka elektroonilise valvega vabastamise korral lähtuda 30 aastasest tähtajast. Vastasel juhul sisalduks KarS §-s 77 vastav viide, nagu see on KarS § 77 lg-s 2. Nimelt tuleb ka eluaegsest vangistusest vabastamisel arvestada KarS § 76 lg 4 asjaolusid. Muus osas on eluaegsest vangistusest vabastamise kord täiesti iseseisev ning sellest ei nähtu seadusandja tahet kohaldada eluaegsete kinnipeetavate tingimisi vabastamisel elektroonilise valvega KarS § 76 lg 2 p-s 1 nimetatud tähtaega. Seega ei pidanudki vangla
esitama maakohtule materjale A.T. tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks ning seda õigust ei ole ka kinnipeetaval endal.
23.Sarnaselt maakohtuga ei leia ka ringkonnakohus, et KarS § 77 oleks põhiseadusega vastuolus. Eluaegsetele kinnipeetavatele on tagatud võimalus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabaneda seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Lisaks KarS §-s 77 sätestatud võimalusele on eluaegset vangistust kandvatel isikutel võimalik PS § 78 p 19 kohaselt vabaneda vangistusest Vabariigi Presidendi armuandmise korral. Arvestades eluaegsele kinnipeetavale mõistetud karistuse ning seega toimepandud kuriteo raskust, on põhjendatud võrreldes tähtajalise vangistusega pikema tingimisi vabanemise tähtaja kehtestamine.
24.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu 11.05.2017 määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
/allkiri/
/allkiri/
/allkiri/
Mati Kartau
Aarne Sarjas
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.