Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-26-17 14. juuni 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Lea Kivi ja Peeter Roosma Kriminaalasi Arend Kaljuranna süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 6, § 184 lg 1 – § 25 lg 2 ning § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2016. a otsus kriminaalasjas nr 1-16-2277 Arend Kaljuranna (Kaljurand) kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kassatsioon Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Gardi Anderson 17. mai 2017, kirjalik menetlus
Pärnu Maakohtu 4. juuli 2016. a otsusega tunnistati Arend Kaljurand süüdi ja teda karistati
karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p 6 järgi 8-aastase vangistusega, KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi 4-kuulise vangistusega ning KarS § 184 lg 1 – § 25 lg 2 järgi vangistusega 1 aasta. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat karistust ja moodustati
liitkaristuseks vangistus 8 aastat 6 kuud. Ühtlasi rahuldati kannatanu U. M-i tsiviilhagi ja mõisteti A. Kaljurannalt välja U. M-i kasuks 2300 eurot.
Varguse süüdistuse kohaselt tungis A. Kaljurand 13. augustil 2014 grupis koos
kriminaalmenetluses tuvastamata isikuga ebaseadusliku omastamise eesmärgil võrkaia ja väravatega piiratud kinnistule Jõgevamaal ning varastas sealt 5 tihumeetrit talasid mõõtmetega (mm) 150 x 150 x 6000 ja 150 x 150 x 4000 kokku väärtusega 1250 eurot, 3 tihumeetrit prusse mõõtmetega 50 x 150 x 6000 väärtusega kokku 750 eurot, 3 tihumeetrit laudu mõõtmetega 25 x 150 x 6000 väärtusega kokku 300 eurot. Kirjeldatud vargusega tekitas A. Kaljurand kannatanu U. M-ile varalist kahju kokku 2300 eurot.
Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni A. Kaljurand ja tema kaitsja Monica Meristo-
Dmitrijev, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja taotles alternatiivselt A. Kaljurannale mõistetud karistuse kergendamist.
Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2016. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja
apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust ja piisavalt põhjendanud kohtuotsusest tulenevaid järeldusi. Isegi kui süüdistatav ei aidanud varguse episoodis viia kannatanu puitmaterjali sõidukisse, ei välista see tema vastutust kaastäideviijana KarS § 21 lg 2 mõttes, kuna tema teopanus varguse initsiaatorina oli oluline.
Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kasseeris A. Kaljuranna kaitsja vandeadvokaat Natalia
Lausmaa, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonis esitatud seisukohad on järgmised.
Kassatsioonivastuses nõustub Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Gardi Anderson
maa- ja ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja palub jätta kassatsioon rahuldamata.
Kassaatori etteheited selle kohta, et maakohus on jätnud osa süüdistatava taotletud tunnistajaid
õigustamatult üle kuulamata, on kolleegiumi hinnangul põhjendamatud. A. Kaljuranna süüküsimuse lahendamisel KarS § 141 lg 2 p 6 järgi on maa- ja ringkonnakohus järginud kriminaalmenetlusõigust. Kohtuotsustes on jälgitavalt põhjendatud, millised tõendid ja miks on kaalukad kohtualuse süüditunnistamise aluseks olevate asjaolude tuvastamisel. Samuti on kohtud kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes näidanud, et A. Kaljurand varastas süüdistuses nimetatud ajal ja kohas U. M-ilt puitmaterjali. Küll aga nõustub kolleegium kassaatoriga selles, et kohtuotsuste põhjal ei ole jälgitav, millistele asjaoludele rajasid kohtud oma järeldused kannatanult varastatud puitmaterjali koguse ja väärtuse kohta. Kuigi kassatsioonimenetluses ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi asjaolusid tuvastada, on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 719 koos viidetega).
A. Kaljurannale esitatud süüdistus KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi sisaldab tsiviilhagiga
kattuvat loetelu esemetest ja nende väärtusest, mistõttu tuli kohtutel süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks ja tsiviilhagi väljamõistmiseks need asjaolud tuvastada. Ka varasemas kohtupraktikas on sarnasel juhul leitud, et kohtuotsuses peab varguse koosseisu tuvastamiseks ja tsiviilhagi rahuldamiseks nähtuma selgelt varastatud esemete koosseis ja nende väärtus, et lugeda täidetuks
KrMS § 312 p-s 1 sätestatud kohtu kohustus kajastada otsuses tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-90-15, p-d 13-14).
Maakohus leidis, et varastatud esemete koosseis ja väärtus on tõendatud kannatanu ütlustega ja
sündmuskoha vaatluse protokolli osaks oleva fototabeliga. Samas ei ole kohtuotsuses hinnatud, kas ja millises ulatuses kajastub nendes tõendites varastatu kogus ja väärtus. Ka ringkonnakohus ei ole neid asjaolusid käsitlenud. Ühtlasi märgib kolleegium, et kannatanu on maakohtus andnud ütlusi, mille kohaselt oli tal küüni ladustatud 3-4 hunnikusse suured talad, mida ta pidas hinna poolest kalliteks (II kd, tl 120). Süüdistuses ja hagiavalduses loetletud puitmaterjali täpsemat kogust ja väärtust kannatanu ristküsitlemisel ei puudutatud, mistõttu ei andnud kannatanu nende asjaolude kohta ka üksikasjalikumaid ütlusi. Samuti ei saa nimetatud asjaolude esinemise või puudumise kohta teha järeldusi sündmuskoha vaatluse protokolli osaks oleva fototabeli põhjal, mis kajastab sündmuskohta pärast süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemist. Seega jääb kohtuotsuste põhjal ebaselgeks, milliste tõendatuks tunnistatud asjaolude alusel tuvastasid kohtud, et kannatanult on varastatud puitmaterjali süüdistuses ja tsiviilhagis märgitud ulatuses ja väärtuses.
Eelmises punktis märgitut arvestades leiab kolleegium, et kohtud ei ole A. Kaljuranna
süüditunnistamisel varguses järginud kriminaalmenetlusõigust ja rikutud on KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud põhjendamise kohustust. Selle vea loeb kolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob KrMS § 362 p 2 ja § 361 lg 1 p 6 alusel kaasa maa- ja ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks.
Ehkki kannatanu ei ole andnud ütlusi süüdistuses ja tsiviilhagis loetletud talade, prusside ja
laudade täpse koguse ja väärtuse kohta, märgib kolleegium ka, et ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 11). Ühtlasi tuleb silmas pidada, et kuigi arutataval juhul on hagiavalduses märgitud puitmaterjali kogus ja väärtus, ei ole tsiviilhagi KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend (vt otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 11), millele saab kohus kriminaalasja lahendamisel tugineda.
Kuna kolleegium asus seisukohale, et kohtud ei ole varguse toimepanemise tuvastamisel
süüdistuses esitatud ulatuses järginud kriminaalmenetlusõigust, mõjutab see ka tsiviilhagis esitatud nõude tõendatuks lugemist. U. M-i tsiviilhagi kohaselt on hagi aluseks olev sündmus ja tekitatud kahju tõendatud kriminaalasja materjalidega. Arvestades seda, et arutatavas asjas kattuvad varguse süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud, ei olnud kannatanu tsiviilhagis vältimatult vaja korrata süüdistusaktis nimetatud tõendeid varguse toimepanemise ning varastatud esemete kohta (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-90-15, p 18). Et aga kohtud on varastatu väärtuse jätnud nõuetekohaselt tuvastamata, ei saa lugeda tõendatuks ka U. M-ile tekitatud kahju ulatust. Seetõttu tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu
KrMS § 339 lg 2 mõttes ka tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas.
Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul muu hulgas arvestada järgnevat. Riigikohtu
järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p-d 8-9 koos viidetega.) Lisaks peab maakohus asja uuel arutamisel määrama kannatanule TsMS § 329 lg 4 või § 3401 lg 1 alusel tähtaja, et tuua esile asjaolud, millest nähtub kannatanule tekkinud kahju ulatus, ning esitada neid asjaolusid kinnitavad tõendid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p 62).
A. Kaljuranna kaitsja esitas koos kassatsiooniga Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu
kindlaksmääramiseks 264 euro suuruses summas, sh käibemaks 44 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kohtuasja materjalidega tutvumiseks, kaitsealusega konsulteerimiseks ja kassatsiooni koostamiseks aega viis ja pool tundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg 10 ja § 6 lg 3 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 1 kohaselt kannab selle menetluskulu riik. Saale Laos, Lea Kivi, Peeter Roosma (digitaalselt allkirjastatud)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.