Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis
3-1-1-97-16 21. veebruar 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma, Peeter Roosma Kohtuasi Kolmanda isiku N OÜ vara arestimine KarS § 83 lõigete 2 ja 3 alusel Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2016. a määrus kriminaalasjas nr 1-16-4911 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik N OÜ esindaja vandeadvokaat Andrei Veressov, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Riigiprokuratuur, esindaja riigiprokurör Eve Olesk pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja 25. jaanuar 2017, kirjalik menetlus viis
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2016. a määrus N OÜ esindaja vandeadvokaat Andrei Veressovi määruskaebuse läbi vaatamata jätmise kohta ja saata määruskaebus uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
Riigiprokuratuuri riigiprokurör Eve Olesk esitas 3. juunil 2016 Harju Maakohtule
kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 142 lõigete 1 ja 2 ning § 50816 lg 2 alusel taotluse arestida konfiskeerimise tagamiseks kolmanda isiku N OÜ (edaspidi N) arvelduskontol olevad rahalised vahendid. Vara arestimise taotlus tugines Leedu Vabariigi õigusabitaotlusele.
Õigusabitaotlusest nähtuvalt oli N-i arvelduskontole kantud rahapesu objektiks olev raha ning
oli alust arvata, et selle eesmärk on olnud raha kuritegeliku päritolu täielik või osaline varjamine. Uurimise andmetel oli organiseeritud grupp kasutanud nimetatud ettevõtet rahapesu- ja kelmuskuritegude sooritamiseks. Rahalisi vahendeid N-i arvelduskontol peetakse kuritegeliku tegevuse tulemuseks.
Seega oli N-i kontole kantud kuriteoga saadud raha ja tegemist on kuriteo objektiga, mille võib
kriminaalmenetluse tulemusel konfiskeerida. N on Riigiprokuratuuri 3. juuni 2016. a määrusega tunnistatud kriminaalasjas kolmandaks isikuks.
Harju Maakohtu 6. juuni 2016. a määrusega rahuldati prokuratuuri taotlus ja kolmanda isiku
arvelduskonto arestiti konfiskeerimise tagamiseks. Maakohtu määruse kohaselt oli vara arestimise vaidlustamiseks määruskaebuse esitamise tähtaeg 10 päeva alates päevast, millal isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
Maakohtu määruse peale 20. juunil 2016 esitatud määruskaebuses leidis N-i esindaja
vandeadvokaat Andrei Veressov, et N ei ole väidetavalt kuriteoga saadud raha omandanud kuriteo toimepanija arvel, vaid on selle teeninud tavapärase majandustegevuse käigus. Arestimismäärusest ei ilmne ühtki põhjendust, mis annaks alust arvata, et vara arestimata jätmine võib raskendada kohtulahendi täitmist või selle võimatuks muuta.
Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. juuni 2016. a määrusega määruskaebuse läbi vaatamata,
kuna kaebuse esitamise tähtaeg oli möödunud. Määruskaebuse kohaselt oli Harju Maakohtu 6. juuni 2016. a määruse sisu määruskaebuse esitajale teada 8. juunil 2016. KrMS § 50818 lg 1 järgi esitatakse Euroopa arestimistunnistuse asjades määruskaebus vara arestimise määruse peale kolme päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. jaanuaril 2009 asjas nr 3-1-1-75-08 tehtud otsuse punktile 10, leidis ringkonnakohus, et Harju Maakohtu määruses ekslikult märgitud edasikaebetähtaeg kümme päeva ei saa tegelikku (seaduslikku) edasikaebetähtaega muuta.
Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas 12. juulil 2016 määruskaebuse kolmanda isiku
esindaja A. Veressov, kes leiab, et määruskaebuse läbi vaatamata jätmise aluseks oli kirjaviga ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses.
Määruskaebuse esitaja sai maakohtu määrusest teada 15. juunil 2016, mitte 8. juunil 2016,
nagu oli ekslikult märgitud ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses. Prokuratuur saatis määruskaebuse esitaja seaduslikule esindajale maakohtu määruse e-kirjaga 14. juunil 2016. Määruskaebuse esitaja seaduslik esindaja avas e-kirja 15. juunil 2016. Määruskaebuse esitamise tähtaeg hakkas KrMS § 171 lg 1 teise lause järgi kulgema 16. juunil 2016 ja tähtaeg lõppes KrMS § 171 lg 3 teise lause kohaselt 20. juunil 2016. Seega oli määruskaebus tähtaegne. Määruskaebuse esitaja lähtus seadusest tulenevast kaebetähtajast. Ringkonnakohus ei tohiks menetlustähtaegade arvutamisel tugineda üksnes määruskaebuses toodule. KrMS § 325 lg 1 ja § 389 lg 1 kohaselt on kohtul ka määruskaebemenetluses kohustus kontrollida edasikaebe tähtaegsust. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei saa eeltoodut mõista selliselt, et kohus peaks kontrollima
kaebetähtaega üksnes määruskaebuses märgitu põhjal. Seega on määruskaebuse ringkonnakohtus läbi vaatamata jätmisega kaasnenud määruskaebuse esitaja kaitseõiguse rikkumine, mistõttu tuleks ringkonnakohtu määrus tühistada.
Ringkonnakohtu määrus on õigusvastane osas, milles ringkonnakohus on leidnud, et
kohtulahendis märgitud kaebetähtajal ei ole mingit õiguslikku tähendust. Arusaam, et isik peab alati ise välja selgitama seaduses sätestatud kaebetähtaja, sest kohus võib selle märkida ekslikult, õõnestab kohtute autoriteeti ning tekitab umbusaldust kohtusüsteemi vastu tervikuna. Kui kohtulahendis märgitu ei ole õiguslikus mõttes siduv, jääb arusaamatuks, miks on kaebetähtaja märkimine kohtulahendis üldse kohustuslik. Kui isik ei saa lähtuda kohtulahendis märgitud kaebetähtajast, kannab kohtu eksimusega kaasnevat riski üldjuhul juriidiliste eriteadmisteta menetlusalune isik. Seega palub määruskaebuse esitaja lugeda ringkonnakohtule esitatud määruskaebus tähtaegseks, tühistada ringkonnakohtu määrus ning saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt ennistada maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaeg.
Määruskaebusele esitatud vastuses leiab riigiprokurör Eve Olesk, et Leedu Vabariik ei ole vara
arestimiseks esitanud Euroopa arestimistunnistust, vaid tegu on õigusabitaotlusega, mistõttu tulnuks kohtumääruse tegemisel lähtuda KrMS § 463 lõikest 1. Kuna õigusabitaotluse täitmisel ei ole sätestatud vaidlustamise erikorda (erinevalt Euroopa arestimistunnistusest), siis on maakohtu määruses edasikaebetähtajaks õigesti märgitud KrMS § 387 lg 2 punktis 1 sätestatud kümnepäevane tähtaeg. Määruskaebuse esitaja väide, et määruskaebuses oli tegemist kirjaveaga, ei vasta tõele. Tegelikult sai N-i esindaja maakohtu määrusest teada 8. juunil 2016. Kuna KrMS § 171 lg 1 teise lause kohaselt ei arvutata tähtaja hulka päeva, millest loetakse tähtaja algust, on N-i esindaja määruskaebus esitatud tähtaegselt ning Tallinna Ringkonnakohus oleks pidanud esitatud määruskaebuse läbi vaatama.
Vastates Riigikohtu KrMS § 3601 lg 1 alusel esitatud küsimustele, märkis Riigiprokuratuur
järgmist.
Leedu Vabariigi Peaprokuratuuri õigusabitaotlusele lisatud kaaskirjast Riigiprokuratuurile
nähtub, et õigusabitaotlus edastati Eestile 29. mai 2000. a Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsiooni (edaspidi konventsioon) ja selle lisaprotokolli, mitte Euroopa Nõukogu 22. juuli 2003. a raamotsuse 2003/577/JSK „Vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus“ (edaspidi raamotsus) alusel. Õigusabitaotlusena tuleb esitatud taotlust käsitada ka seetõttu, et lisaks vara arestimisele taotletakse õigusabitaotluses toimingute tegemist, mida raamotsuse alusel Euroopa arestimistunnistusega taotleda ei saa. Raamotsus ei asendanud konventsiooni ning liikmesriikidel on õigus valida, kas kasutada varade arestimisel konventsioonidest tulenevaid õigusi või esitada raamotsuse alusel Euroopa arestimistunnistus.
Vormikohase Euroopa arestimistunnistuse esitamata jätmine välistab prokuratuuri hinnangul
taotluse Euroopa arestimistunnistusena rahuldamise võimalikkuse. Samuti on prokuratuur seisukohal, et olukorras, kus õigusabi taotlev riik viitab esitatud taotluses konventsioonile, ei saa taotlust täitev riik hakata omal algatusel taotluse esitamise alust muutma.
Prokuratuur edastas maakohtu määruse rahapesu andmebüroole rahapesu ja terrorismi
rahastamise tõkestamise seaduse § 40 lg 5 alusel. Riigiprokuratuur ei ole rahapesu andmebüroole andnud
korraldust
N-ile
kohtumääruse
tutvustamiseks.
Rahapesu
andmebüroo
edastas
arestimismääruse nii halduskohtule kui ka N-i esindajale omal algatusel ning seda ei saa pidada määruse tutvustamiseks KrMS § 142 lg 5 tähenduses. Riigiprokuratuurile teadaolevalt viibib N-i seaduslik esindaja Lätis. Kuna määrusele allkirja võtmine ei olnud võimalik, edastati 14. juunil 2016 arestimismäärus KrMS § 142 lg 5 alusel N-i seaduslikule esindajale e-kirja teel. Määruse kättesaamist ei ole N-i seaduslik esindaja Riigiprokuratuurile kinnitanud.
Ringkonnakohus jättis N-i 20. juuni 2016. a määruskaebuse Harju Maakohtu 6. juuni 2016. a
määruse peale läbi vaatamata, leides, et KrMS § 50818 lg 1 järgi oli maakohtu määruse peale kaebuse esitamise tähtaeg kolm päeva. Määruskaebemenetluses ilmnenud asjaolude valguses ei saa kolleegium selle järeldusega nõustuda.
KrMS § 433 lg 1 järgi hõlmab rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö väljaandmist
välisriigile, riikide vastastikust abi kriminaalasjades, välisriigi kohtuotsuse täitmist, alustatud kriminaalmenetluse ülevõtmist ja üleandmist, koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Eurojustiga ning loovutamist Euroopa Liidu liikmesriigile. Vastastikust abi kriminaalasjades reguleeriva KrMS § 463 lõike 1 järgi lähtutakse abistamistaotlust täites kriminaalmenetluse seadustiku sätetest. Kriminaalmenetluse seadustiku rahvusvahelise koostöö peatüki 8. jagu reguleerib eraldi koostööd kriminaalmenetluses Euroopa Liidu liikmesriikide vahel. KrMS § 4892 järgi kohaldatakse selles jaos sätestatut rahvusvahelisele koostööle kriminaalmenetluses, mis toimub Euroopa Liidu kriminaalmenetlusalase koostöö meetmete alusel ning koostöö teine osapool on Euroopa Liidu kriminaalmenetlusalase koostöö meetmetega ühinenud riik.
Euroopa Liidu tasandil reguleerib üldist koostööd kriminaalasjades konventsioon ning
konkreetsemalt kriminaalmenetluses vara arestimist puudutavat raamotsus. Viimasest lähtuvad õigusnormid paiknevad KrMS §-des 5089–50820. Raamotsuse ega Eesti menetlusseadustiku vastavad sätted ei näe ette liikmesriikide kohustust lähtuda arestimisasjades raamotsuse regulatsioonist, mistõttu puudub taotluse saanud riigil pädevus esitatud taotluse ümberkvalifitseerimiseks või selle täitmisest keeldumiseks põhjusel, et taotlus on esitatud konventsiooni alusel. Riigiprokuratuuri poolt
tuleb Leedu Vabariigi esitatud taotlust käsitada konventsiooni alusel esitatud abistamistaotlusena, mille täitmisel lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikust (KrMS § 463 lg 1). Järelikult ei olnud maakohtu määruse puhul, millega N-i vara arestiti, tegu Euroopa arestimistunnistuse alusel tehtud määrusega, mille vaidlustamiseks tuleb määruskaebus esitada KrMS § 50818 lg 1 kohaselt kolme päeva jooksul.
Kuivõrd erinevalt Euroopa arestimistunnistusest ei ole abistamistaotluse täitmisel ette nähtud
vara arestimise määruse vaidlustamise erikorda, tuleb lähtuda KrMS § 387 lg 2 punktis 1 sätestatud kümnepäevasest kaebetähtajast. KrMS § 171 lg 3 ls 2 kohaselt on olukorras, kus päevades arvutatava tähtaja lõpp langeb puhkepäevale, tähtaja viimane päev sellele järgnev esimene tööpäev. Arvestades, et 18. ja 19. juuni 2016 olid puhkepäevad, oli 20. juunil 2016 esitatud määruskaebus tähtaegne – seda olenemata asjaolust, kas N-i esindaja sai maakohtu määrusest teada 8. juunil 2016 või 15. juunil 2016. Seega oleks ringkonnakohus pidanud esitatud kaebuse läbi vaatama.
Eelnevast johtuvalt asub kolleegium seisukohale, et kuna N-i esindaja esitas määruskaebuse
kaebetähtaja jooksul, jättis ringkonnakohus selle alusetult läbi vaatamata, rikkudes nii oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seetõttu tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 390 lg 1, § 361 lg 1 p 6, § 362 p 2 ja § 339 lg 2 alusel Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2016. a määruse, millega jäeti N-i esindaja määruskaebus kui mittetähtaegne läbi vaatamata, ja saadab määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks samas kohtukoosseisus. Kolleegium rahuldab määruskaebuse. Saale Laos, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma, Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.