3-1-1-115-16 17. veebruar 2017 Eesistuja Paavo Randma, liikmed Hannes Kiris ja Peeter Roosma Kohtuasi Kahtlustatava I. A. vahistamise pikendamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2016. a määrus kriminaalasjas nr 1-16-3049 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I. A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Maarja Germann pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja 18. jaanuar 2017, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2016. a määrus täies ulatuses.
2.Tunnistada Viru Maakohtu 1. septembri 2016. a määrus õigusvastaseks.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.I. A. vahistati Viru Ringkonnaprokuratuuri taotlusel Viru Maakohtu 13. aprilli 2016. a määrusega kahtlustatavana karistusseadustiku § 256 lg 1 järgi. Vahistamismääruse tegemise ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg 3 redaktsiooni kohaselt ei võinud kahtlustatav olla kohtueelses menetluses vahistatud üle kuue kuu ning tulenevalt KrMS § 137 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 võis vahistatu või kaitsja taotleda iga kahe kuu möödumisel eeluurimiskohtunikult vahistuse põhjendatuse kontrollimist.
2.29. augustil 2016 esitas Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Maarja Germann Viru Maakohtule KrMS § 127 lg 1, §-de 130 ja 131 ning § 1311 lg 4 alusel taotluse I. A. vahistamistähtaja pikendamiseks alates 1. septembrist kuni 12. oktoobrini 2016. Taotluses märgiti, et
1.septembril 2016 jõustuva KrMS § 1311 lg 4 kohaselt annab eeluurimiskohtunik kahtlustatava vahistamisel tema vahi all pidamiseks loa kuni kaheks kuuks ja võib prokuratuuri põhistatud taotluse alusel pikendada seda tähtaega korraga kuni kahe kuu võrra, arvestades sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 sätestatud piiranguid. I. A. vahistati küll enne 1. septembrit 2016 kehtinud seaduse järgi, kuid rakendussätete puudumise tõttu tuleb seadusemuudatuse jõustumisel hinnata tema vahi all viibimise põhjendatust uue regulatsiooni alusel. Seejärel kirjeldati taotluses kohtueelse menetluse senist käiku
ja selgitati, miks on I. A. vahi all pidamine jätkuvalt vajalik.
3.Viru Maakohtu 1. septembri 2016. a määrusega jäeti prokuratuuri taotlus läbi vaatamata ja loeti I. A. vahistamise tähtajaks kuus kuud alates 12. aprillist 2016. Kokkuvõtlikult olid maakohtu seisukohad järgmised.
3.1.Abiprokuröril polnud 29. augustil 2016 pädevust vahistamistähtaja pikendamist taotleda. Nähtuvalt KrMS § 3 lg-st 2 kohaldatakse kriminaalmenetluses menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust ja kuni 31. augustini 2016 kehtinud KrMS § 130 lg 31 kohaselt võis vahistamistähtaja pikendamist taotleda riigi peaprokurör.
3.2.Kohtumääruse tegemise ajaks on KrMS § 1311 lg 4 küll jõustunud, kuid prokuröri taotlus tuleb jätta sellegipoolest läbi vaatamata. I. A. vahistati Viru Maakohtu 13. aprilli 2016. a määrusega alates
12.aprillist 2016 ja sel ajal kehtinud KrMS § 130 lg 3 redaktsiooni kohaselt ei võinud kahtlustatav olla kohtueelses menetluses vahistatud üle kuue kuu. See tähtaeg pole veel möödunud. KrMS § 1311 lg-s 4 sätestatud tähtajad kohalduvad alates 1. septembrist 2016 vahistatud isikute suhtes.
4.I. A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk esitas Viru Maakohtu 1. septembri 2016. a määruse peale kaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ja kahtlustatava vahi alt vabastamist. Kokkuvõtlikult leiti määruskaebuses, et I. A. vahi all pidamisel tuleb juhinduda KrMS § 1311 lg-s 4 sätestatud tähtaegadest. Kuna maakohus jättis vahistamistähtaja pikendamise taotluse alusetult läbi vaatamata, tuleb I. A. vahi alt vabastada.
5.Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2016. a määrusega jäeti maakohtu määrus sisuliselt muutmata ja selle peale esitatud kaebus rahuldamata. Samas muutis ringkonnakohus maakohtu määruse põhiosa,
jättes
sellest
välja
prokuratuuri
taotluse
läbi
vaatamata
jätmise
põhjendused.
Ringkonnakohtu põhiseisukohad oli järgmised.
5.1.Maakohus märkis õigesti, et KrMS § 1311 lg 4 kohaldub alates 1. septembrist 2016 vahistatud isikute suhtes. Samuti nähtub 1. septembril 2016 jõustunud KrMS § 130 lg 3 redaktsioonist, et kahtlustatav võib kohtueelses menetluses olla vahistatud üksnes KrMS §-s 1311 sätestatud tähtaegade piires, ja KrMS § 1311 lg 1 kohaselt ei või esimese astme kuriteos kahtlustatav olla kohtueelses menetluses vahistatud üle kuue kuu. Kuna I. A. kahtlustati esimese astme kuriteo toimepanemises, lubab ka uus seadus pidada teda vahi all kuni 12. oktoobrini 2016.
5.2.Maakohtu määruse resolutsiooni punkti 1 kohaselt jäeti prokuröri taotlus läbi vaatamata, kuid samas loeti määruse resolutsiooni punktis 2 I. A. vahistamise tähtajaks kuus kuud alates 12. aprillist 2016 ja määruse põhiosas esitati vastavad põhjendused. Eelnevast tulenevalt vaatas maakohus prokuröri taotluse siiski läbi ja tegi seega vastuolulise lahendi. Vaatamata eeltoodule pole võimalik maakohtu määrust tühistada. Nimelt nähtub kohtuinfosüsteemist, et I. A. anti Viru Maakohtu
10.oktoobri 2016. a määrusega kohtu alla ja tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jäeti muutmata. Järelikult lõppes süüdistatava kohtu alla andmise määrusega praeguses asjas vaidlustatud maakohtu määruse kehtivus. Sellises olukorras saab maakohtu määruses esineva vastuolu kõrvaldada
määruse põhiosa muutmisega, jättes sellest välja prokuratuuri taotluse läbi vaatamata jätmise põhjendused.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6.Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2016. a määruse peale esitas kaebuse I. A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Valk, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist ning I. A. vahi alt vabastamist. Kokkuvõtlikult kordab kaitsja ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse väiteid.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Riigikohtu kriminaalkolleegium peatub esmalt KrMS § 1311 kohaldamisega seotud üldistel küsimustel (I), annab seejärel hinnangu vaidlustatud kohtumääruste seaduslikkusele (II) ja võtab viimaks kokku määruskaebemenetluse tulemused (III). I
8.Kuni 31. augustini 2016 kehtinud KrMS § 130 lg 3 redaktsiooni kohaselt ei võinud kahtlustatav olla kohtueelses menetluses vahistatud üle kuue kuu ning tulenevalt KrMS § 137 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 võis vahistatu või kaitsja taotleda iga kahe kuu möödumisel eeluurimiskohtunikult vahistuse põhjendatuse kontrollimist. Alates 1. septembrist 2016 näeb KrMS § 130 lg 3 ette, et kahtlustatav võib olla kohtueelses menetluses vahistatud üksnes KrMS §-s 1311 sätestatud tähtaegade piires ja KrMS § 1311 lg 4 kohaselt annab eeluurimiskohtunik kahtlustatava vahistamisel tema vahi all pidamiseks loa kuni kaheks kuuks. Prokuratuuri põhistatud taotluse alusel võib eeluurimiskohtunik pikendada seda tähtaega korraga kuni kahe kuu võrra, arvestades sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 sätestatud piiranguid. Nähtuvalt KrMS § 1311 lg-st 1 ei või esimese astme kuriteos kahtlustatav olla kohtueelses menetluses vahistatud üle kuue kuu ja teise astme kuriteos kahtlustatav üle nelja kuu. Alaealine kahtlustatav ei või kohtueelses menetluses olla vahistatud üle kahe kuu. Kokkuvõtlikult muudeti alates 1. septembrist 2016 kohtueelses menetluses vahi all pidamise tähtaega, laiendati vahistamistähtaja pikendamise aluseid ja tunnistati vahistuse põhjendatuse kontrollimise regulatsioon (vt KrMS § 137) kehtetuks. Samas ei täpsustanud seadusandja uuele seadusele ülemineku korda nende isikute suhtes, kes viibisid 1. septembril 2016 kohtueelses menetluses vahi all, ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg-st 2 lähtudes otsustada, millisest seadusest nende isikute edasisel vahi all pidamisel lähtuda.
9.Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt vaagisid maakohtud ajavahemikul alates 1. septembrist kuni
18.novembrini 2016 kõnealust küsimust 151-s asjas, kus prokuratuur taotles eeluurimiskohtunikult KrMS § 1311 lg 4 alusel enne 1. septembrit 2016 vahistatud isikute vahistamistähtaja pikendamist. Nendes asjades järgisid maakohtud 144-l korral KrMS § 1311 lg-s 4 sätestatud vahistamistähtaega ja vaatasid prokuratuuri taotlused läbi. Seitsmes asjas leidsid maakohtud aga, et KrMS § 1311 ei kohaldu enne 1. septembrit 2016 vahistatud isikute suhtes ja jätsid vahistamistähtaja pikendamise
taotlused läbi vaatamata. Ringkonnakohtutesse kaevati edasi seitse maakohtu lahendit ja neist kuuel juhul asus ringkonnakohus seisukohale, et KrMS § 1311 kohaldub ka enne 1. septembrit 2016 vahistatud isikute suhtes. Vaid praeguses asjas kujunes ringkonnakohtul teistsugune veendumus. Arvestades eeltoodut, märgib kolleegium kohtupraktika ühtlustamiseks järgmist.
10.Kriminaalmenetluse seadustiku KrMS § 3 lg 2 alusel kohaldatakse kriminaalmenetluses menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Kuigi menetlustoimingu mõistet ei ole üheselt määratletud, käsitatakse iseseisvate menetlustoimingutena nii menetlusotsustuste (nt läbiotsimismääruse) tegemist kui ka nendele järgnevaid nn reaaltoiminguid (nt läbiotsimismääruse koostamisele järgnev läbiotsimise toimetamine). Tulles eeltoodu valguses KrMS § 1311 kohaldamise juurde, saab vahistamise kui tõkendi kohaldamise korral rääkida vähemalt kahest iseseisvast menetlustoimingust – kohtu otsustusest võtta (või jätta) kahtlustatav või süüdistatav vahi alla ja selle otsustuse alusel asetleidvast vabaduse võtmisest. Otsustamaks, millist seadust kohaldada enne
1.septembrit 2016 kohtueelses menetluses vahistatud isikute jätkuval vahi all pidamisel, tuleb seega välja selgitada, kas vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming on vaid isiku vahi alla võtmine, mis toimus enne 1. septembrit 2016, või ka tema vahi all pidamine, mis kestis kauem kui 1. septembrini 2016.
11.Viimati nimetatud küsimuses nõustub kolleegium kaitsjaga ja prokuratuuri poolt vahi all pidamise tähtaja pikendamise taotluses märgituga. Esmalt nähtub KrMS § 385 p-st 5, et vahistamismääruse näol on tegemist menetlustoiminguks loa andmise määrusega. Arvestades, et seaduses sätestatud juhtudel võib isiku kinni pidada ja teda kuni 48 tundi kinni hoida ka kohtu loata, ei anna kohus vahistamisotsustust tehes järelikult luba üksnes vabaduse võtmiseks, vaid ka sellise seisundi säilitamiseks kauemaks kui 48 tunniks. Samuti tuleb silmas pidada, et KrMS § 130 lg 2 kohaselt on vahistamise eesmärk kriminaalmenetluse tagamine või uute kuritegude toimepanemise ennetamine. Selle eesmärgi saavutamiseks ei piisa aga isiku vabaduse võtmisest pelgalt vahistamismääruse tegemise hetkeks, vaid seda seisundit tuleb vältimatult ka säilitada. Teisisõnu kujutab vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming endast isiku vahi all pidamist, mis algab isikult vabaduse võtmisega vahistamismääruse alusel ja lõppeb tema vabastamisega või talle karistuseks mõistetud vangistuse kandmisele asumisega.
12.Eelnevast tulenevalt muutus 1. septembril 2016 kohtueelses menetluses vahi all viibinud isikute vahistamistähtaeg nende suhtes menetlustoimingu tegemise ajal ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg 2 kohaselt järgida nende isikute edasisel vahi all pidamisel KrMS §-s 1311 sätestatud tähtaegu. Järelikult lõppes 1. septembril 2016 kõigi nende isikute vahistamistähtaeg, kes olid selleks ajaks viibinud kohtueelses menetluses KrMS § 1311 lg-tes 1 või 4 sätestatud tähtaegadest kauem, ja nad oleks tulnud vahi alt vabastada või nende vahistamistähtaega oleks tulnud pikendada. II
13.Praeguses asjas oli I. A. viibinud 1. septembriks 2016 kohtueelses menetluses vahi all KrMS § 1311 lg-s 4 sätestatud 2-kuulisest tähtajast kauem, mistõttu oleks maakohus pidanud ta
1.septembril 2016 vahi alt vabastama või tema vahistamistähtaega pikendama. Asudes vastupidisele seisukohale ja jättes vahistamistähtaja pikendamise taotluse läbi vaatamata, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Jättes maakohtu määruse sisuliselt muutmata ja selle peale esitatud kaebuse rahuldamata, rikkus samal viisil kriminaalmenetlusõigust ka ringkonnakohus.
14.Täiendavalt asus ringkonnakohus alusetult seisukohale, et maakohtu määrus on vastuoluline. Maakohtu määruse resolutsiooni ja põhiosa kohaselt juhindus maakohus I. A. vahistamistähtaja arvestamisel enne 1. septembrit 2016 kehtinud seadusest ja märkis eelnevast tulenevalt vaid seda, et enne 1. septembrit 2016 kehtinud KrMS § 130 lg 3 redaktsiooni kohaselt on I. A. vahistamise tähtajaks kuus kuud alates tema kahtlustatavana kinnipidamise päevast 12. aprillil 2016. Kuna maakohus ei hinnanud I. A. jätkuva vahi all pidamise sisulist põhjendatust ega lahendanud tema vahistamise tähtaja pikendamise taotlust, ei ole põhjust pidada maakohtu määrust vastuoluliseks. Samuti märgib kolleegium, et isegi juhul, kui maakohus oleks teinud vastuolulise lahendi, ei oleks prokuröri taotluse läbi vaatamata jätmise põhjenduste välja jätmine maakohtu minetusi kõrvaldanud. Sellisel viisil asendanuks ringkonnakohus vaid ühe kriminaalmenetlusõiguse rikkumise teisega, s.o põhjenduste puudumisega. Eeltoodud vigade tõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada.
15.Kuna maakohus jättis prokuröri taotluse alusetult läbi vaatamata, tuleks maakohtu määrus üldjuhul ka tühistada ja tagastada kohtuasi maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks. Käesolevas asjas ei ole see aga vajalik ega võimalik. Nimelt anti I. A. Viru Maakohtu 10. oktoobri 2016. a määrusega kohtu alla ja tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jäeti muutmata. Seega on I. A. antud kohtu alla ja viibib alates 10. oktoobrist 2016 vahi all Viru Maakohtu määruse alusel, mistõttu ei ole Viru Maakohtu eeluurimiskohtunik pädev lahendama prokuratuuri taotlust tema vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks, ning Riigikohus saab vaid sedastada, et maakohtu määrus ei vastanud selle tegemise ajal seadusest tulenevatele nõuetele, s.t on õigusvastane. III
16.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ja § 339 lgst 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2016. a määruse täies ulatuses ja tunnistab Viru Maakohtu 1. septembri 2016. a määruse õigusvastaseks. Kaitsja määruskaebus rahuldatakse osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.