1-16-2764/48 - Varavastased süüteod - Süüteod vara vastu tervikuna - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Kohtu seisukoht, et kannatanu võis ise oma rahakoti kuhugi ära kaotada, ei põhine kohtus uuritud tõenditel. Nii kannatanu kui tunnistajad AV, AV ja EJ on rääkinud kokkulangevalt sellest, et kannatanu rahakotti nähti 22. augusti 2015 õhtul MV elukoha XXX talu hoovis, kus nende seltskond istus ja grillis. Seda kinnitab ka tunnistaja AS, kes leidis kannatanu rahakoti sealtsamast XXX talu hoovist selle koha lähedalt, kus kannatanu 22.augustil 2015 viibis. Oluline on ka see, et kannatanu ütluste kohaselt ta ei ole kellelegi oma pangakaardi PIN koodi öelnud ning seda ei olnud ka rahakoti vahel. Seega ei oleks keegi teine, kes oleks ta rahakoti või ainult pangakaardi leidnud, saanud sellega raha välja võtta. Seejuures pidi see olema siiski keegi nende seltskonnast, kuna rahakott leiti hiljem, alles kohtumenetluse ajal juhuslikult üles just samast kohast, kus nad grillisid ja alkoholi tarvitasid. Kõik muud asjad olid seal ka alles peale pangakaardi. Seega viitab see sellele, et keegi juhuslik isik ei saanud kannatanu pangakaarti MV elukohast varastada ja seda raha väljavõtmiseks kasutada, vaid see pidi olema keegi nende seltskonnast. Kohus leidis ebaõigesti ka seda, et ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kannatanu ise raha välja ei võtnud. Esiteks on kannatanu JT kinnitanud, et tema süüdistuses märgitud raha välja ei võtnud. Teiseks ei tulene see ka kannatanu käitumisest, kes pärast MV telefonikõnet hakkas otsima, kas ta rahakott on alles. Samuti oli ta juba samal õhtul varem raha välja võtnud, tehes seda väikestes summades - 10 ja 15 eurot, vastavalt vajadusele ning ei kannatanu ütlustest ega teistest tõenditest ei tulene, et tal oleks olnud vaja võtta õhtul hiljem välja 760 eurot. Kannatanu andis kohtus ütlusi, kus on osanud kirjeldada oma selle päeva poes käimisi ja raha väljavõtmisi. Kannatanu poolt oma rahakotist ainult pangakaardi võtmine ja rahakoti sinna jätmine, kui ta hakkas MV elukohast lahkuma, ei oleks ka eluliselt usutav käitumine. Maakohus seisukoht, et kannatanu JT pangakaardi PIN koodi võisid teada ka teised seltskonnas viibinud isikud, on oletuslik ja ei lange kokku JT ütlustega. Kannatanu JT ütluste kohaselt ei olnud ta kellelegi oma pangakaardi PIN koodi ega pangakaarti andnud. Samuti ei tulene seltskonnas viibinud tunnistajate ütlustest nende tegevuse kohta, et nad oleksid kannatanu pangakontolt raha välja võtnud. Küll aga tuleneb nii kannatanu kui süüdistatava ütlustest see, et isikuks, kellel oli võimalus näha kannatanu pangakaardi PIN koodi, oli A. Pavlov, kuna ta käis mitmel korral koos kannatanuga poes. Seda on A. Pavlov ka ise tunnistanud, et käis 21. augustil ühel korral ja 22. augustil samuti ühel korral poes ning ta oli kannatanu juures. Kannatanu ütluste kohaselt käis ta süüdistatavaga kolm korda

Samas ei teadnud ei kannatanu ega tunnistajad MV ja AV-lt kannatanu kontolt raha väljavõtmisest sel ajal midagi. Seetõttu leiab prokurör, et antud juhul ei ole ainult üks kaudne süüstav tõend A. Pavlovi suhtes, vaid arvesse saab võtta ka kannatanu ütlusi tema poolt pangakaardi kasutamise osas, samuti tunnistajate MV, AV ja EJ ütlusi isikute liikumise ja käitumise osas. Samuti tuleb võtta arvesse tunnistaja AS ja kannatanu ütlustest tulenevat asjaolu, et kannatanu rahakott leiti hiljem MV elukohast ning seal olid alles muud esemed peale pangakaardi. Nimetatud tõenditest tuleneb kaudsete tõendite kogum, mis saab olla aluseks A. Pavlovi süüdimõistmisele. Samuti leiab prokurör, et süüdistatava käitumine MV elukohast lahkumisel ja tema raha päritolu kohta selgituste andmisel oli kahtlustäratav ja tema ütlustele pole alust tugineda. See toimus pärast seda, kui kannatanu kontolt oli raha välja võetud. Ta varjas endal raha olemasolu nii samal päeval kui ka järgmisel päeval, andes selle kohta erinevaid selgitusi AVl-le, elades MV juures teiste kulul. Süüdistatav ütles tunnistajatele MV-le ja AVl-le raha kohta, et ema oli talle raha kandnud 50 eurot, mis ei olnud õige tema enda ütluste kohaselt ja seda ei näita ka tema pangakonto väljavõte. Seejuures ütles ta alguses, et 50 eurot kandis ema ja kui küsiti, et tal oli mingeid 50 euroseid nähtud, siis ütles, et 100 eurot kanti. Seejuures andis ta neid selgitusi tunnistaja V-le järgmisel päeval, mil tal poleks olnud mingit põhjust karta, et keegi talt selle raha käest ära võtab. Enne tal äraminemise plaane ei olnud ning lahkumine toimus ootamatult, sest talle pakuti EJ poolt ka öömaja, kuid ta kutsus endale siiski takso järgi ning sel õhtul teda ka telefoni teel hiljem kätte ei saadud. Seejuures tülisid oli tal AV-ga ka varem, kuid siis millegipärast ei kiirustanud ta suuri sõidukulutusi tehes taksoga Tallinnasse. Samuti oli ta väitnud MV-le, et läks JT saatma, mis ei vastanud kannatanu ütluste kohaselt tõele, kuna tema A. Pavlovit ei näinud.

et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonis esitatud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. Maakohus on järginud põhjendatult KrMS § 7 lg-s 3 toodud põhimõtet, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-11-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-192-11). Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks A. Pavlov talle esitatud süüdistuses õigeks mõistetakse. Asjaolu, et prokurör maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist. Vaidlustades A. Pavlovi õigeksmõistmise talle esitatud süüdistuses, ei tugine prokurör mitte maakohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele, vaid enda versioonile sündmuste käigust. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et puuduvad tõendid selle kohta, et A. Pavlov oleks JT pangakaardi varastanud ja sellega sularahaautomaadist raha võtnud. Kannatanu JT ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta oli sellel päeval tugevas alkoholijoobes. Ta ei mäletanud mitu korda ta sellel päeval kaupluses käis ning sularahaautomaadist raha välja võttis. Samuti ei mäletanud ta kui suured olid sularahaautomaadist välja võetud rahasummad. Tema rasket joovet kirjeldasid tunnistajad MV, AV, AV ja EJ. Ta tuikus ja XXX talust lahkudes oli tal jalas vaid üks jalanõu. Kaasa võttis liitrise pudeli viina. Süüdistatav A. Pavlov on öelnud, et ta käis JT jalgrattaga otsimas, sest kartis, et ta on tugeva joobe tõttu kuhugi maha kukkunud ja viga saanud. Maakohus pidas põhjendatult usaldusväärseks A. Pavlovi ütlusi raha olemasolu ja XXX talust lahkumise põhjuste kohta, sest need on kooskõlas tunnistaja AV ütlustega. Tunnistaja AV on kinnitanud A. Pavlovi ütlusi selle kohta, et ta pidi lähemal ajal XXX talust lahkuma. Samuti seda, et A. Pavlov maksis eelmisel või samal päeval AV-le 50 eurot ülalpidamise eest. Tema ütluste kohaselt tahtis A. Pavlov teiste eest varjata, et tal raha on. AV pidas oma lubadust ja ei rääkinud sellest oma pojale ega tema naisele. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et puuduvad tõendid selle kohta, et kaupluses käies oleks olnud ainult A.

Pavlovil võimalus JT pangakaardi PIN koodi sisestamist jälgida. Kriminaalasja materjalide juurde ei ole tõendina lisatud kaupluse ega sularahaautomaadi turvasalvestisi, mis võimaldaksid teha kasvõi kaudseid järeldusi PIN koodi teadasaamise ja sularahaautomaadist raha välja võtnud isiku kohta. Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll ei ole piisavaks tõendiks selle kohta, et sularahaautomaadist võttis JT pangakaardiga raha välja A. Pavlov. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et prokuröri taotlus kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega A. Pavlovi süüditunnistamiseks süüdistuses KarS § 213 lg 1 järgi põhjust ei anna. 6.2 A. Pavlovi kaitsja vandeadvokaat P. Rajavere esitas ringkonnakohtu istungil taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamiseks summas koos käibemaksuga 191,28 eurot. Menetlustoiminguteks on taotluses märgitud maakohtu otsusega ja prokuröri apellatsiooniga tutvumine, apellatsioonivastuse koostamine ja ringkonnakohtu istungil osalemine. Lisaks sellele taotleb kaitsja sõidukulu hüvitamist Haapsalust Tallinna ja tagasi Haapsallu. KrMS § 175 lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kooskõlas KrMS § 175 lg 1 p-s 4 ettenähtuga ning kuulub rahuldamisele. Kohtukolleegium rahuldab KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale vandeadvokaat P. Rajavere tasu väljamaksmise pabertaotluse pealdisena ja määrab talle välja maksta 191,28 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse A. Pavlovi suhtes muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata, siis jääb apellatsioonimenetluses määratud kaitsjatele makstud tasu summas 191,28 eurot riigi kanda.