Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Sten Lind
Kriminaalasi
Arno Kiiviti süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 17. novembri 2016. a otsus lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Kaitsja advokaat Kristjan Nõges
Prokurör
Indrek Kalda
Süüdistatav
Arno Kiivit isikukood 33410172226, elukoht XXX, XXX, karistatus puudub
Kaitsja
Advokaat Kristjan Nõges
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Pärnu Maakohtu 17. novembri 2016. a otsus Arno Kiiviti suhtes ja apellatsioon rahuldamata.
2.Välja mõista Arno Kiivitilt Eesti Vabariigi kasuks 120 (ükssada kakskümmend) eurot määratud kaitsjale advokaat Kristjan Nõgesele makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
3.Menetluskulu tasumiseks vajalikud andmed edastatakse eraldi makseinfos. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.
4.Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks
Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärnu Maakohtu 17. novembri 2016. a otsusega lühimenetluses tunnistati Arno Kiivit süüdi ja karistati KarS § 121 lg 2 p 2 järgi vangistusega 3 kuuks. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendas kohus A. Kiivitile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 2 kuuks, mis jäeti KarS § 73 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et A. Kiivit ei pane 2 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
2.A. Kiivit mõisteti süüdi selles, et ta lõi 02.02.2015 kella 20.30 paiku oma elukohas XXX toas oma abikaasat HK kolm korda rusikaga selga, põhjustades talle füüsilist valu. Sellise tegevusega pani A. Kiivit toime teisele inimesele valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, mis oli pandud toime lähisuhtes, s.o KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja advokaat K. Nõges, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei saa kohtule esitatud tõendite pinnalt lugeda tõendatuks, et A. Kiivit pani HK suhtes toime kehalise väärtkohtlemise. Maakohus luges tõenditeks tunnistajate ütlused osas, mis ei saa olla tõendiks tulenevalt KrMS § 66 lg-st 21 ning KrMS § 68 lg-st 6. KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole tõendiks tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel. KrMS § 68 lg 6 kohaselt võib tunnistajale esitada küsimusi süüdistatava kõlbeliste omaduste ning harjumuste kohta üksnes juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks olevat tegu tuleb hinnata lahutamatus seoses nende varasema käitumisega. Maakohus on otsuse tegemisel kasutanud tõendeid, mille sisu pole viidatud sätetega kooskõlas. Maakohus on rajanud oma otsuse peaasjalikult kannatanu ja tunnistajate PK ning JL ütlustele. Mõlema tunnistaja ütlused on aga vahendlikud. Kumbki tunnistajatest ei näinud, et A. Kiivit oleks HK löönud, vaid kuulsid väidetavast löömisest HK-lt endalt. Kuna kohtumenetluse käigus aga avaldati ka HK kui vahetu tõendiallika ütlused väidetavast löömisest, puudus alus kasutada sama teabe osas vahendlike tõendiallikate ütlusi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-73-15, p 11). Apellant on seisukohal, et vahendlikult teada saadud asjaolud saavad olla tõendiks üksnes erijuhtudel. Seejuures tuleb KrMS § 66 lg 21 sätestatud erandeid tõlgendada kitsendavalt. Vastasel juhul on eelis isikul, kes edastab oma versiooni juhtunust kiiremini ja enamatele isikutele kui mõni teine menetlusosaline. Ebaõiglane oleks olukord, kus süüteo toimepanemise tuvastamisel mängiks rolli näiteks asjaolu, et üks menetlusosaline helistas süüteo järgselt oma emale või arutas seda sõpradega suuremas seltskonnas. Seisukohta tuleb möönda sõltumata asjaolust, kas kirjeldatud isik on süüdistatav või kannatanu. Ei ole põhjendatud, et kellelegi millestki rääkimine tõstab räägitu väärtust tõendina, liiatigi pole põhjendatud, et mitmele isikule rääkimine tõstab räägitu väärtust mitmekordselt. Vahendlike ütluste tõendina kasutamiseks peab eksisteerima eriti mõjuv põhjus, mis antud juhul puudub.
2(8)
Kusjuures JL ütlusi on kohus hinnanud ka ekslikult. Kannatanule tekitatud kehavigastuste osas on kohus refereerinud JL ütlusi selliselt, et JL märkas kannatanu kuklapiirkonnal löömise tagajärjel tekkinud punetust. Tegelikult on JL aga selgitanud, et „sellel kohal kukla piirkonnas ei olnud eriti midagi näha mida HK mulle näitas, kui siis oli see koht väga õrnalt roosakam kui muu nahk.“ Eeltoodust tulenevalt on kohtupoolne tõlgendus JL poolt antud ütlustest ebaõige. JL selgitused väidetava kehavigastuse esinemisest on kahtlevad, mistõttu ei saa nende pinnalt järeldada, et JL tõepoolest nägi väidetavat kehavigastust. Isegi kui nentida vahendlike tunnistajate ütluste lubatavust, ei leia kohtuotsusest mitte ühtegi põhjendust selle kohta, miks on kohus jätnud tõendikogumist tervikuna välja tunnistaja AN ütlused. AN saabus sündmuskohale koos JL-ga ning kui JL asus suhtlema kannatanuga, siis AN asus suhtlema süüdistatavaga. AN ütluste kohaselt oli süüdistatav kaine, rahulik ning eitas HK löömist. Kui kohus hindas tõendina JL ütlusi sellest, mida rääkis HK, tulnuks kohtul hinnata tõendina ka AN ütlusi sellest, mida rääkis A. Kiivit. Kohus luges A. Kiiviti ütlused põhjendamatult ebausaldusväärseks. Kaitsja leiab, et tunnistajate KP ja EP ütlusi ei saa kasutada A. Kiiviti ütluste usaldusväärsuse hindamisel kohtu poolt teostatud viisil. KP osas märgib apellant, et väidetav kuriteosündmus toimus 2. veebruaril 2015, kuid KP kuulati tunnistajana üle alles 13. juulil 2016. KP ütluste sisuks on peaasjalikult kannatanult kuuldu. Seetõttu ei ole KP ütlused kannatanult kuuldu osas tõendina lubatavad, sest nende tõendina kasutamiseks ei ole täidetud mitte ükski KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud eeldus. Muus osas kirjeldavad KP ütlused aga üksnes süüdistatava käitumist lepitusmenetluses, mis ei ole kõnealuse kuriteosündmuse tõendamiseseme asjaoluks. Seetõttu tulnuks KP ütlused tervikuna kõrvale jätta. EP osas märgib apellant, et tema mitte lihtsalt ei näinud väidetavat löömist pealt, vaid ei saanud sellest teadlikuks isegi HK-lt, olgugi, et puutus viimasega kokku kohe pärast väidetavat kuriteosündmust. Apellandi hinnangul kummutab see HK väite enda löömisest, sest vastasel juhul oleks HK enda löömisest EP-le kahtlemata rääkinud. Löömist ei tõenda tüli ega karjumine ega ühe osapoole hirmutunne. Põhjendatud ei ole ka kohtu poolt antud hinnangud A. Kiiviti varasemale käitumisele. Väited A. Kiiviti vägivaldsest minevikust pole tõendatud, vaid on vastuolus A. Kiiviti karistusregistriga, mille kohaselt ei ole A. Kiivit varem vägivallategusid toime pannud. Seega on tunnistajate poolt esitatud väited A. Kiiviti varasemast vägivaldusest lubamatud. Tunnistajate ütlused A. Kiiviti varasema käitumise kohta oleksid lubatud ainult juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks olevat tegu tuleks hinnata lahutamatus seoses A. Kiiviti varasema käitumisega. Käesoleval juhul puudub selleks aga mis tahes põhjus, sest kõnealune süüteokoosseis ei hõlma korduvust ega süstemaatilisust. Kui lubamatud tõendid aga kõrvale jätta, siis ilmneb, et ainsateks tõenditeks on süüdistatava ja kannatanu ütlused. Teisisõnu on tegemist n-ö sõna-sõna-vastu olukorraga, mistõttu on eriti oluline, et kohus uuriks igakülgselt ning erapooletult kõiki kannatanu ütlustel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutaks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2009. a otsus nr 3-1-1-21-09, p 11). Käesoleval juhul ei ole maakohus isegi vaaginud, miks HK ei öelnud EP-le, et teda oli löödud. Samuti ei ole maakohus ümber lükanud kaitseversiooni, mille kohaselt HK esialgu eitas ja seejärel jaatas väidetavat löömist PK mahitusel seetõttu, et vastasel juhul
3(8)
kvalifitseerunuks PK poolt politseisse helistamine KarS § 278 lg 1 järgi vale väljakutse tegemisena. Ebaõige on menetluskulude süüdistatava kanda jätmine, sest A. Kiiviti keskmine päevasisstulek on alla seadusjärgse päevamäära miinimumi, st väiksem kui 10 eurot. Süüdistatav selgitas kohtus, et pärast hädavajalike kulutuste kandmist jääb temale igakuiselt kätte mitte rohkem kui 100 eurot. Apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluskulud olid kokku 1132,84 eurot, mille ajatamine ühele aastale teeks igakuiseks osamakseks 94,40 eurot. Seega pärast menetluskulude kandmist jääks süüdistatavale kõikvõimalikeks ootamatuteks kulutusteks igakuiselt mitte rohkem kui 5 eurot ja 60 senti. Nimetatud summa on normaalseks toimetulekuks selgelt liiga vähe, eriti kui arvestada süüdistatava terviseseisundit ja kõrget iga, mille tõttu on ootamatute kulutuste tekkimise tõenäosus kahtlemata keskmisest suurem. Apellandi hinnangul pidanuks kohus seda arvestama ning jätma vähemalt osa menetluskuludest riigi kanda.
4.Prokurör esitas KrMS § 322 lg 3 kohaselt seisukohakaitsja apellatsiooni kohta, milles palub jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole arutatavas kriminaalasjas tegemist nö „sõna sõna vastu“ olukorraga ning süüdimõistev kohtuotsus ei tugine ainult kannatanu ütlustele. Tunnistajate PK ja JL ütluseid on lubatavad tõendid. KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestab selgelt, et ka sellise tunnistaja ütlus on tõend, kui tunnistaja saab teada teiselt isikult asjaolude kohta, mis olid vahetult enne seda toimunud, kui see isik oli siis veel tajutu mõju all ja puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Ka kaitsja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-73-15 on tegelikult peetud võimalikuks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel tunnistajate ütlusi tõendina kasutada. Mõlemale tunnistajale rääkis kannatanu oma löömisest vahetult peale selle toimumist ning kannatanu käitumine ja seisund olid sellised, mis annavad aluse arvata, et ta oli tajutu mõju all ning ei soovinud tõde moonutada. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kannatanut ja süüdistatavat iseloomustavate tõendite, sh EP, KP, PK ütluste kohaselt on alus pidada kannatanu ütlusi usaldusväärseteks ning ta ei ole soovinud oma abikaasat pika aja jooksul milleski süüdistada, ei pea ta vastu viha ning on soovinud tema süüd pigem vähendada. Seejuures ei pea olema kannatanu poolt toimunust rääkimine seotud sellega, et muidu oleks olnud tegemist politseisse vale väljakutse tegemisega, sest nii kannatanu kui tunnistaja PK ei olnud kohustatud politsei saabudes toimunu kohta ütlusi andma Arno Kiiviti suhtes KrMS § 71 lg 1 p 1,5 alusel, kui nad seda poleks soovinud teha. Samuti on antud juhul tegemist kannatanu ning tunnistajate ütluste kohaselt olukorraga, kus süüdistatava poolne perevägivald on kestnud pikka aega ning seetõttu on alust kasutada tõendina ka neid tunnistajate ütlusi, mis puudutavad süüdistatava ja kannatanu varasemat käitumist, mis on lahutamatus seoses kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. Selliseid mõlemat isikut iseloomustavaid ütlusi on antud juhul alust tõendina kasutada KrMS § 68 lg 6 alusel. Tunnistajate JL ja PK ütlused ei ole tõendiks mitte ainult KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel, vaid nad on ka ise tajunud tõendamiseseme asjaolusid. Mõlemad tunnistajad on näinud kannatanu seljal punast laiku, mis langeb kokku kannatanu teokirjeldusega. Kuna löömine oli just toimunud, ei saanud nii ruttu tekkida hematoome, mistõttu oli tunnistajatele näha just naha punetust. PK on lisaks kuulnud kannatanu karjumist ning need ütlused langevad kokku ka tunnistaja EP ütlustega, kes samuti kuulis karjumist ning seda, et kannatanu hüüdis appi. Selline appi hüüdmine
4(8)
ei saa seada kannatanu ütlusi kahtluse alla, kuna niisama ei olnud kannatanul põhjust seda teha ning see viitab sellele, et appi hüüdmine oli tingitud just süüdistatava poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamisest. Antud juhul on selgelt põhjendatud süüdistatava ütluste lugemine mitteusaldusväärseteks, kuna need on vastuolus nii teiste tõenditega kui tema enda poolt kohtueelsel uurimisel antud tõenditega.
5.Apellatsiooni kohta on esitanud oma seisukoha süüdistatav A. Kiivit, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kaitsja apellatsioon kuulub rahuldamisele, sest maakohtu otsus on põhjendamatu ja ebaseaduslik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kohtukolleegium, tutvunud arutatava kriminaalasja materjalidega ja kaitsja apellatsiooni väidetega ning prokuröri vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel ega menetluskulude otsustuse tegemisel. 6.1 Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13.detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
19.detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on A. Kiivit KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdi mõistetud. Asjaolu, et kaitsja maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist. Vaidlustades oma kaitsealuse süüdimõistmise talle esitatud süüdistuses, ei tugine kaitsja mitte maakohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele, vaid enda versioonile sündmuste käigust.
5(8)
Kuna kohtumenetluses uuriti vahetu tõendiallika ehk kannatanu HK ütlusi, siis ei olnud kaitsja hinnangul maakohtul alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. Kaitsja viitab oma seisukoha õigsuse kinnitamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2015. a otsusele nr 3-1-1-73-15. Ringkonnakohus kaitsja sellise lähenemisega ei nõustu ja seda järgmistel põhjustel. Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 68 lg 5 kohaselt oli tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta oli saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendiks üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saanud üle kuulata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. oktoobri 2011. a otsuses nr 3-1-1-76-11 on selgitatud, et eelöeldu ei tähenda siiski seda, et vahendlike tunnistajate ütlused oleksid täies ulatuses lubamatud, kuna tunnistajad rääkisid ka sellistest tõendamiseseme asjaoludest, mida ise vahetult tajusid. Samuti ei tähenda nende isikute ütluste osaline lubamatuks tunnistamine, et ülejäänud tõendikogum, millele kohtuotsus rajati, olnuks süüdimõistva otsuse tegemiseks ebapiisav.
1.septembril 2011 jõustunud seadusemuudatusega tunnistati KrMS § 68 lg 5 kehtetuks. Samal ajal täiendati KrMS § 66 lõikega 21, mille kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel ei ole tõend, välja arvatud: 1) vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata käesoleva seadustiku § 291 lõikes 1 nimetatud põhjusel; 2) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde; 3) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega; 4) tunnistaja ütluste sisuks on ühiselt toimepandud kuriteo asjaolud. Seega oli arutatava kriminaalasja menetlemise ajal maakohtus ja on ka praegu lubatud kasutada tõendina n-ö vahendliku tunnistaja ütlusi, kui on täidetud vähemalt üks KrMS § 66 lõikes 21 loetletud tingimustest. Kaitsja viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2015. a otsusele nr 3-1-1-73-15 ei ole asjakohane, sest selles lahendis ei sisaldu absoluutset keeldu kasutada tõendina n-ö vahendliku tunnistaja ütlusi juhul kui kohtumenetluses uuriti vahetu tõendiallika ütlusi. Sellisel juhul peab esinema vähemalt üks KrMS § 66 lg-s 21 loetletud alus. Riigikohus leidis selles lahendis, et vahendlike tunnistajate ütlusi ei saa käsitleda iseseisva tõendina, sest neist ei nähtu, et kannatanu kirjeldas vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid ja oli tajutu mõju all (KrMS § 66 lg 2 1 p 2). Tunnistajate ütlused on sel juhul käsitletavad vaid kaudse tõendina, mis kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kohtukolleegium on seisukohal, et tunnistajate PK ja JL ütlused on KrMS § 66 lg 2 1 p 2 alusel lubatavad tõendid, kuna kannatanu HK kirjeldas vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid ja oli tajutu mõju all. Lisaks sellele nähtub tunnistaja PK ütlustest, et ta kuulis korterist ema karjumist, ema sõnade kohaselt A. Kiivit lõi teda ja ema näitas talle punast laiku seljal, kuhu A. Kiivit oli teda löönud. Tunnistaja EP ütlustest nähtub, et HK jooksis korterist välja ja hüüdis naabreid endale appi. A. Kiivit ähvardas, sõimas ja karjus. Nende vahel on ka varem tülisid olnud, kuid kannatanu on politsei saabudes neid alati eitanud. Kannatanu ja tunnistaja PK ütlustest nähtub samuti, et A. Kiivit on kogu aeg oma perekonnaliikmete, sealhulgas HK suhtes vägivaldne olnud. Kohtukolleegiumi hinnangul luges maakohus süüdistatava A. Kiiviti ütlused põhjendatult tervikuna ebausaldusväärseks, sest need ei ole kooskõlas teiste kohtueelses menetluses kogutud ja
6(8)
kohtuistungil kontrollitud tõenditega, samuti tema enda poolt varem esitatud seisukohtadega oma käitumise kohta. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et A. Kiivit tuleb talle esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista. 6.2 Kaitsja taotleb jätta kriminaalmenetluse kulud riigi kanda. Kaitsja selline käsitlus ei ole õiguslikult arvestatav. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. KrMS § 180 lg 3 teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. Seega kehtiv menetlusõigus ei võimalda jätta kriminaalmenetluskulusid täielikult riigi kanda. A. Kiiviti kaitsja K. Nõges taotles 17. novembri 2016 maakohtu kohtuistungi protokolli kohaselt menetluskulude jätmist täielikult riigi kanda. Maakohus seda taotlust ei rahuldanud, kuid andis A. Kiivitile võimaluse tasuda menetluskulud osamaksetena 12 kuu jooksul. Seega on maakohus arvestanud isiku varalist seisu ja resotsialiseerumisväljavaateid ning andud süüdimõistetule võimaluse tasuda ülejäänud menetluskulud aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Lisaks märgib kohtukolleegium, et apellatsioonis ei ole esitanud ühtegi sellist asjaolu, mida maakohus ei oleks arvestanud või mis käesoleva kaebuse arutamisel tingiks osaliselt menetluskulude riigi kanda jätmise. Kohtukolleegium juhib kaitsja tähelepanu sellele, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Süüdimõistetu ei ole oma maksejõuetust kuidagi tõendanud. Ainuüksi väide, et süüdimõistetu ei oma käesoleval ajal sissetulekuid, ei tõenda veel tema maksejõuetest. Menetluskulusid ei pea tasuma mitte ainult oma sissetuleku, vaid seda võib teha ka muu vara arvel. Eeltoodut arvestades, leiab kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult jätnud A. Kiiviti menetluskulud täielikult tema enda kanda ning apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks menetluskulude väljamõistmise osas. Kohtukolleegium osundab, et süüdimõistetul on kohtuotsuse jõustumisest alates võimalik tasuda menetluskulusid 12 kuu jooksul ning vajadusel on võimalik taotleda ka tasumise pikendamist. Kohtukolleegium selgitab ka, et tegemist on täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtajaga. Kui nimetatud kohustus pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile.
7.Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. Kaitsja advokaat K. Nõges esitas taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses kokku 192,75 eurot. Taotluse kohaselt hõlmab kaitsja tasu apellatsiooniteate esitamist, kohtuistungi protokolli ja maakohtu otsusega tutvumist, kriminaaltoimiku materjalide täiendavat analüüsi, nõupidamisi kliendiga telefoni ja kirja teel ning apellatsiooni koostamist kokku 8 pooltunni eest. Lisaks sellele taotleb kaitsja muu kuluna 0,75 euro väljamõistmist kliendile apellatsiooni mustandi saatmise eest (kirjaümbrik ja postmark).
7(8)
Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tasu hüvitamine selles ulatuses põhjendatud KrMS § 175 lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Arutatav kriminaalasi ei ole kohtukolleegiumi hinnangul mahukas ega keeruline. Tegemist on ühe kuriteoepisoodiga ja ühe süüdistatavaga. Seda kuriteoliiki kriminaalasju esineb kohtupraktikas sageli. Sama kaitsja osales kriminaalasja arutamisel maakohtus, mistõttu tal ei olnud vaja kriminaalasja materjalidega uuesti tutvuda. Maakohtu toimik koos kohtuistungi protokolliga mahub 77-le leheküljele. Apellatsiooni motiivid hõlmavad 3 lehekülge ja seisnevad selles, et kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja maakohus on jätnud menetluskulud põhjendamatult süüdistatava kanda. Mingeid keerulisi õiguslikke probleeme kaitsja ringkonnakohtu ees ei tõstata. Riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 ja § 22 lg 4 ls 3 alusel kehtestatud Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra punkt 51 kohaselt riigi õigusabi osutamisega seoses hüvitatakse advokaadile või advokaadibüroo pidajale sõidu- ja majutuskulud, tõlkekulud ja tõendite esitamisega seotud kulud. Seega kantseleitarvete hüvitamist kehtestatud kord ette ei näe. Eeltoodust tulenevalt peab kohtukolleegium põhjendatuks hüvitada KrMS § 180 lg 11 alusel 120 eurot. Kohtukolleegium rahuldab KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale advokaat K. Nõgesele tasu väljamaksmise pabertaotluse pealdisena osaliselt ja määrab talle välja maksta 5 pooltunni eest 120 eurot, sealhulgas käibemaks 20 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse A. Kiiviti suhtes muutmata, siis jääb apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu süüdistatava kanda.
8.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
17.novembri 2016 kohtuotsuse A. Kiiviti suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.