1-16-10258/7 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

KarS § 75 lg 1 p-de 1, 2, 3, 4, 5, 6 kohaselt kohustada Vjatšeslav Sohranitšovi järgima katseajal kontrollnõudeid: - elama kohtu määratud alalises elukohas: XXXX. - ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel Tallinna Vangla Pärnu Kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; - alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. KarS § 78 p 1 kohaselt arvestada Vjatšeslav Sohranitšovile määratud 1 aasta ja 6 kuuse katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 11.01.2017. Vjatšeslav Sohranitšovilt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4 ja 9; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel: - teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 705 (seitsesada viis) eurot; - määratud kaitsjale makstud tasu kohtueelsel menetlusel 72 (seitsekümmend kaks) eurot ja kohtumenetlusel 120 (sada kakskümmend) eurot, s.o kokku 192 (sada üheksakümmend kaks) eurot, s.o kokku menetluskulu 897 (kaheksasada üheksakümmend seitse) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos märgitud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides kohustusliku viitenumbri ja selgituse: „Vjatšeslav Sohranitšov, 1-16-10258, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel Vjatšeslav Sohranitšovile tema elukoha aadressile tavapostiga. Menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise ja kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. Kohus leiab, et 28.04.2016 ajavahemikul kell 17.00 kuni 19.00 Tallinnas XXXX mobiiltelefoni Sony Xperia Z3 Compact maksumusega 300 eurot varguse toime panemine Vjatšeslav Sohranitšovi poolt on tõendatud nii Vjatšeslav Sohranitšovi süü tunnistamisega, tunnistajate ütlustega ning muude kirjalike tõenditega. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt. Kannatanu XXXXütlustest (tl 29-30, 64) nähtub, et 28.04.2016 kell 16.00 oli tal veel telefon alles. Siis kohtus kahe võõra noormehega ja läksid Veerenni bussipeatusesse ja sõitsid Tammsaare pargi juurde. Istus seal mõnda aega ja läks koju, kus kell 19.00 avastas, et tema jope taskus enam mobiiltelefoni ei olnud. Oma telefoni numbrile helistades vastas tundmatu mehehääl. Ka sideettevõtjalt saadud andmete protokollist (tl 6-8) nähtub XXXX kuuluva mobiiltelefoni IMEI-koodiga XXXXXXXXXX kasutamine pärast kuriteo toimepanemist, selles kasutatud abonentnumbri kuuluvust ja kõnede sagedust. Kahtlustatava Vjatšeslav Sohranitšovi ütluste (tl 41-43) kohaselt tunnistab ta oma süüd talle inkrimineeritavas kuriteos ja kahetseb tehtut. Oli sõbraga koos ja tarbisid alkoholi, kui nende juurde tuli ka kolmas mees, kelle taskust kukkus välja mobiiltelefon, mille ta endale võttis. Teadis, et nii ei tohi teha, kuna see on vargus, aga vajas raha koju sõiduks ning viis mobiili pandimajja. Kuna tal endal ei olnud ID kaarti, siis helistas sõbrale XXXX, et kas ta saaks oma ID kaardiga telefoni pandimajja viia. Sõbral ka ID kaarti ei olnud, kui omakorda tema sõbral XXXX oli ID kaart ja ta oli nõus oma nimel mobiili pandimajja viima. XXXX sai pandimajast 40 eurot ja 20 eurot andis talle koju sõitmiseks. Vjatšeslav Sohranitšovile inkrimineeritava varguse toimepanemist tõendavad lisaks süüdistatava süü ülestunnistamisele ka tunnistajate ütlused. Tunnistaja XXXX ütluste (tl 2526) kohaselt sai ta aprillis 2016 kõne sõbralt Vjatšeslav Sohranitšovilt, kes palus abi telefoni pantimisel, kuna Slaval endal puudus isikut tõendav dokument. Samuti puudus isikut tõendav dokument temal endal, mistõttu ta pöördus XXXX poole, kes nõustus enda nimelt mobiiltelefoni pantima. Slava kinnitas, et telefon on tema oma ning koos suunduti pandimajja, kus XXXX enda nimelt telefoni pantis. Tunnistaja XXXXütluste (tl 22) kohaselt aprillis 2016 sai ta teate sõbralt Jevgeni Altuhhovilt, et üks tema tuttav, hüüdnimega Slavik, soovib pantida mobiiltelefoni, kuid puudub isikut tõendav dokument. Tema pantis nimetatud mobiiltelefoni enda nimelt teadmata, et tegu on varastatud telefoniga ning saadud raha andis Slavikule edasi. Lisaks eeltoodule tõendab varguse toimepanemist ka Lombard24h OÜ juhatuse liikme XXXX kolmanda isikuna antud ütlused (tl 45), millest nähtuvalt 28.04.2016 sõlmiti pandimajas ostumüügileping nr XXXX (tl 14), mobiiltelefoni Sony Xperia kohta. Kuna telefonil tekkis rike,

tagastas klient selle pandimajale remondiks. Kui selgus, et tegu on varastatud telefoniga, tagastas pandimaja kliendile raha ja mobiiltelefon anti üle politseile. Asitõendi vaatlusprotokollis koos fototabeliga (tl 17-19) on vaadeldud Lombard24h OÜ poolt politseile üle antud mobiiltelefoni Sony Xperia Z3 Compact, IMEI-koodiga XXXXXX. Tunnistaja XXXXütluste (tl 9-10) kohaselt ostis ta mobiiltelefoni Sony Xperia Lombard24h OÜ-st, kasutas seda ühel korral ja kuna telefonil kadus levi, viis ta selle tagasi pandimajja, kust oli selle ostnud. Lombard24h OÜ saatelehest nähtub (tl 11), et pandimaja poolt on XXXX telefoni eest hüvitatud kahju summas 150 eurot. Kohus leiab, et ülalnimetatud tõendikogum annab aluse rääkida süüdistatava poolt KarS § 199 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisest. Nagu kannatanu politseisse esitatud avaldusest nähtub (tl 2), taotletakse vastutusele võtta isik, kes 28.04.2016 ajavahemikul kell 17.00 kuni 19.00 Tallinnas varastas ära mobiiltelefoni Sony Xperia Z3 Compact väärtusega 300 eurot (tl 32-34). Seega on sedastatav, et see mobiiltelefon oli süüdistatava jaoks võõras vara ning süüdistatav ei ole seda ka vastustanud. Samas nähtub, et eseme äravõtmisega soovis süüdistatav lõpetada eseme senise valdaja valduse, kehtestada sellele uue, s.o enda valduse ning selleks eseme senise valdaja vastav nõusolek puudus. Eeltoodud põhjustel, leiab kohus, et käesoleval juhul on tuvastamist leidnud varguse objektiivse koosseisu realiseerimine süüdistatava poolt. Lisaks tahtlusele kõikide objektiivsete koosseisuliste asjaolude suhtes eeldab vargus ka subjektiivsest küljest äravõetava asja ebaseadusliku omastamise eesmärki. Süüdistatava ütluste kohaselt viis ta varastatud mobiiltelefoni sõbra abiga pandimajja. Saadud raha kasutas bussipileti ostmiseks koju. Selline selgitus viitab üheselt sellele, et eseme äravõtmisega soovis ta selle omaniku jätta esemest ilma kestvalt ning ei ole tõendamist leidnud, et süüdistatav oleks soovinud eseme omanikule tagastada. Seega leiab kohus, et realiseeritud on ka ebaseadusliku omastamise eesmärk. Kohtueelsel menetlusel on Vjatšeslav Sohranitšovi tegu kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ning järgnevalt analüüsibki kohus, kas süüdistatava tegevus vastab süüdistusaktis toodud kvalifikatsioonile. Kohtuistungil asus prokurör avakõnes seisukohale, et kuna varasem karistus KarS § 199 ettenähtud kuriteo eest on kustunud, tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 199 lg 1 järgi. Süüdistusaktis märgitud kvalifikatsioon KarS § 199 lg 2 p 4 näeb kvalifitseeriva tunnusena ette isiku vastutuse, kes on varem toime pannud varguse, röövimise või omastamise. Käesoleva kohtuotsusega mõistetakse Vjatšeslav Sohranitšov süüdi ühe varavastase süüteo toimepanemise eest. Harju maakohtu 03.02.2010 otsusest nähtub (tl 54-60), et Vjatšeslav Sohranitšov on 17.11.2008 toime pannud veel ühe varguse episoodi ning talle on mõistetud liitkaristuseks tähtajaline vangistus 8 kuud. Karistuse kandmist on arvestatud alates 10.11.2009, seega karistus sai kantud 10.07.2010. Kohus juhib siinkohal tähelepanu karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p-le 5, mille kohaselt karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui alla viieaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud viis aastat. Seega oleks pidanud eelnimetatud karistuse kandma karistusregistrist arhiivi 09.07.2015. Kuna käesoleva kohtuotsusega mõistetakse süüdistatav süüdi 28.04.2016 toimepandud süüteo eest ja selleks ajaks oli eelmise varguse eest mõistetud karistus juba kustunud, siis ei esine õiguslikku alust lugeda Vjatšeslav Sohranitšovit isikuks, kes on eelnevalt toime pannud varguse ning kohus ei pea põhjendatuks riikliku süüdistaja kvalifitseeriva tunnuse esinemist KarS § 199 lg 2 p 4 alusel. Seega tuleb süüdistatava tegevus kvalifitseerida KarS § 199 lg 1 alusel. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani teo toime teadlikult ja tahtlikult ehk tegemist oli kavatsetusega toime pandud süüteoga. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega pani Vjatšeslav Sohranitšov toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3.KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on KarS § 199 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 3 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Ankeetandmete kohaselt Vjatšeslav Sohranitšov ei tööta ning kohtuistungil selgitas süüdistatav, et ta teeb juhutöid, mis tähendab seda, et tal puudub püsiv sissetulek. Sekkest tulenevalt puuduvad kohtul andmed süüdistatava sissetuleku suuruse kohta. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Samuti lasuvad süüdistataval rahalised kohustused temalt väljamõistetavate menetluskulude tõttu. Peale selle, arvestades, et süüdistatavale inkrimineeritakse varavastase kuriteo toimepanemist, siis üldjuhul on varavastase süüteo eesmärgiks kasu saamine võõra vara arvelt. Taoline käitumine viitab aga üheselt piisavate legaalsete rahaliste vahendite puudumisele, mis kohtu arvates välistab ka rahalise karistuse kohaldamise. Eeltoodud põhjustel tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust vangistuse näol. Hinnates Vjatšeslav Sohranitšovi süü suurust KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse 1 varguse toimepanemist, seejuures varastatud eseme väärtus ei olnud kuigi suur. Lisaks sellele on kannatanu varastatud asja tagasi saanud ning kannatanul rahalisi nõudmisi süüdistatava vastu ei ole. Seega kohtu arvates Vjatšeslav Sohranitšovi süü on hinnatav küllaltki väikesena. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Hinnates süüdistatava kohtueelses menetluses ja ka kohtuistungil väljendatud kahetsust, siis peab kohus võimalikuks sellega arvestada. Muid karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. Kohtu arvates on võimalik süüdistatavale mõista karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra, s.o ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena. Pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusregistri väljavõtte (tl 48-51) kohaselt on süüdistatavat viimati karistatud Tartu Maakohtu 13.01.2014 otsusega KarS § 122 järgi tingimisi vangistusega 1 aasta, mis KarS § 74 lg 1 alusel jäeti kohaldamata 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga. Eelnimetatud kuritegu on toime pandud 07.01.2012, s.o 4 aastat tagasi ning katseaeg on lõppenud juba 12.07.2015. Seega arvestades käesoleva varguse toimepanemise asjaolud, s.h seda, et tegemist oli n.ö juhuse ära kasutamisega süüdistatava poolt, kuna kannatanu mobiiltelefon kukkus ise taskust välja, ning süüdlase isikut, leiab kohus, et vangistuse reaalne ärakandmine ei ole antud juhul otstarbekas, kuna see vähendaks süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Kohus peab võimalikuks mõistetava karistuse jätta täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et katseaja jooksul ei pane süüdistatav toime uut kuritegu ja täidab käitumiskontrolli nõudeid. Kohus peab süüdistatava suhtes vajalikuks kohaldada käitumiskontrollile allutamist seetõttu, et süüdistatava suhtes on samalaadset karistuse kohaldamata jätmist kohaldatud ka varem ning

4.MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses ning süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Kuigi kohtul puuduvad andmed süüdistatava legaalse sissetuleku suuruse kohta, pole kohtule esitatud ka tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks tuleb menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid lähtuda tuleb ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumise väljavaadetest. Senise kohtupraktika kohaselt menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Antud juhul on süüdistatavat varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, seega on ta ka teadlik sellest, et kriminaalmenetlusega kaasnevad menetluskulud jäävad süüdistatava enda kanda. Seega leiab kohus, et menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet. Kohus ei tuvastanud ka kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda menetluskulude vähendamist. Seetõttu tuleb menetluskulud süüdistatavalt välja mõista täies mahus. Samas leiab kohus, et arvestades menetluskulude summa suurust, siis esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest osade kaupa 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.