Kohtulahend

Edasikaebamise kord: kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohus arutas Vahur Sikkale esitatud järgmisi süüdistusi.

1.1 Vahur Sikkale KarS § 114 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 02.10.2015 ajavahemikul kell 00.30-02.00 peksis Valgas XXX korteris K.K. i rusikaga näkku ja jäsemetesse, põhjustades nahaalused verevalumid ja pehmete kudede turse näo vasakul poolel, marrastuse ülahuulel, nahaalused verevalumid vasakul üla- ja mõlemal alajäsemel, seejärel kägistas käega K.K. i kaelast, põhjustades talle kilpkõhre ülemise sarve murru vasakul verevalumitega ümbritsevates pehmetes kudedes, tekitades kannatanul ka hapnikupuuduse ehk lämbuse. Seejärel lõi Vahur Sikk tapmise eesmärgil K.K. i kahel korral noaga rindkerre, millega tekitas rinnaku kõrvaljoonel V roiet läbistava südamepauna vigastava ning südame paremat vatsakest läbistava haava ja rangluujoonel IV roiet läbistava ja vasaku kopsu ülasagarat vigastava haava, põhjustades K.K. i surma. K.K. i suhtes pikema aja jooksul füüsilise vägivalla tarvitamine, kägistamine kuni lämbumistunde tekitamiseni ning seejärel noalöökidega tapmine on piinav ja julm tegu. 1.2 Vahur Sikkale KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles isik, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise (karistatud 16.04.2013 KarS § 121 järgi), - 09.09.2015 kella 22.46 paiku lõi Valgas XXX korteris lahtise käega näkku elukaaslast K.K. i (K.K. ), millega tekitas kannatanule füüsilist valu. - 25.09.2015 kella 20.39 paiku lõi Valgas XXX korteris lahtise käega näkku elukaaslast K.K. i, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja vasaku põsesarna punetuse.

3.1.2 Maakohus, süüdistatava kaitseversiooni kaalununa ja tõendikogumit hinnanuna, asus seisukohale, mille kohaselt kannatanu käitumine Vahur Sikkas sellist erutusseisundit, mis võimaldaks tema tegu kvalifitseerida KarS § 115 järgi, esile ei kutsunud. Nimelt leidis tõendamist, et süüdistatava ja K.K. i vahel tuli sagedase ühise alkoholi tarvitamise käigus 2015 augustis-septembris pidevalt ette tülisid, sõimati üksteist ja kasutati teineteise suhtes vägivalda. Kohtu hinnangul puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks 01.10.2015 Vahur Sikka ja K.K. i vahel toimunud tüli kuidagi eriline olnud võrreldes kõigi teiste seniste nääklustega. Tõenditest järeldub, et vulgaarne suhtlusmaneer käis isikute eluviisiga kaasas ning oli nende jaoks absoluutselt tavaline. Seega ei ole eluliselt usutav, et Vahur Sikk oleks pidanud nii tugevalt hingeliselt erutuma, kui K.K. nimetas tema varasemat elukaaslast litsiks. Samuti ei saanud süüdistatavale kuidagi eriliselt solvavalt mõjuda etteheited laste ära võtmise ja kasvatamise kohta. Vahur Sikkal ja kannatanul on kaks ühist last, kuid lapsed on üles kasvanud valdavalt lastekodus ning kumbki vanematest nende kasvatuses olulisel määral osalenud ei ole. Ka tööandjale valeinformatsiooni edastamine on parandatav telefonikõnega ning täiendava selgitusega/vabandusega ega ole asjaoluks, mis võiks reeglina esile kutsuda nii tugeva erutusseisundi, mis päädiks tapmise toimepanemisega. Samuti toetavad seisukohta, et süüdistataval ei tekkinud K.K. i käitumise tagajärjel afektiseisundit, ka Vahur Sikka enda ristküsitlusel antud ütlused, mille kohaselt oli ta harjunud kannatanu sellise käitumisega, kus K.K. lõi teda ning ta ei reageerinud sellisele käitumisele kuidagi eriliselt. Vastupidi, ta lasi sellel juhtuda, mõnikord lausa ütles, et „pane veel,“ kuna teadis, et K.K. laseb üksnes auru välja ning edasi saab suhtlus jätkuda normaalselt. Kohus märkis veel, et järeldada ei saa sedagi, nagu oleks tegemist olnud ainult ühe poole pideva ning pikaajalise kiusamise või survestamisega, mis võinuks Vahur Sikkale pikaajalisi kannatusi tekitada. Süüdistatav ei olnud väljapääsmatus olukorras, mis oleks võinud lõppastmes viia kannatanu käitumisest tingitud afektiseisundi tekkimiseni. Tal oli võimalik minna tagasi Tartusse endise elukaaslase S. või Valkka oma vanemate juurde. 3.1.3 Maakohus leidis ka, et arvesse tuleb võtta sedagi, et Vahur Sikk käitus tapmise järgselt rahulikult ning kalkuleeritult. Pärast noaga löömist pesi ta köögis puhtaks nii noa kui muud läheduses olnud ja määrdunud esemed – pisikese taldriku ning plastikust aluse. Ta lükkas oma kohale televiisori juures istumiseks kasutatud tumba ning otsis üles tagumise toa voodi alla peidetud jalatsid. Samuti veendus süüdistatav, et kannatanu on surnud ning lahkus korterist. Vanemate juures süüdistatav sõi ning viskas mõneks ajaks pikali. Hommikul, umbes kella kuue ajal XXX korterisse naastes, helistas ta häirekeskusesse, kajastades sündmust selliselt, et tema tuli alles nüüd korterisse, oli ööbinud vanemate juures, ning avastas elukaaslase surnukeha. Selline teguviis viitab sellele, et Vahur Sikk sai väga selgelt aru, mida ta oli teinud ning mida teo varjamiseks edasi teha, et oleks võimalik mõne aja möödudes tagasi tulla ja elukaaslase surnukeha „avastada.“ Ka ambulatoorse kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi teostanud eksperdid on avaldanud, et uuritava korduvatel ülekuulamistel muutuvad ütlused ja ekspertiisil avaldatu viitavad nende sihilikule-teadlikule iseloomule, mitte aga süüksarvatud kuriteo ajal esinenud erilisest emotsionaalsest seisundist või alkoholijoobest põhjustatud tõelisele mälulüngale. Selle akti kohaselt jõudsidki eksperdid järeldusele, et Vahur Sikkal ei esinenud toimepanemise ajal erutusseisundit, mis piiranuks tema võimet aru saada oma käitumise iseloomust, sh selle ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest. Ta oli alkoholijoobes. 3.1.4 Eeltoodut silmas pidades asus kohus seisukohale, et Vahur Sikka tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 113 lg 1 järgi, nagu seda kohtuvaidlustes taotles ka prokurör, ja ta on kuriteo toime pannud otsese tahtlusega. Süüdistatav on süüdiv ning puuduvad süüd välistavad asjaolud. 3.2 Järgmiseks käsitles maakohus Vahur Sikkale KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi esitatud süüdistust 25.09.2015 kuriteos ja mõistis ta siin õigeks. Sellist seisukohta põhistas esimene kohtuaste järgmiselt. 3.2.1 Süüdistatava ja sündmuskohal käinud patrullpolitseinik A.P. a ütlustega, samuti K.K. i poolt häirekeskusele tehtud kõnesalvestisega on tuvastamist leidnud, et Vahur Sikk lõi 2015 septembrikuu jooksul ühel neist kordadest, mil kannatanu tegi kõne häirekeskusesse (s.o 09.09.2015, 19.09.2015, 25.09.2015), K.K. i labakäega näkku. Kohtu hinnangul ei ole määrav, et süüdistatav ei oska kindlalt

öelda, kas ta lõi kannatanut just 25.09.2015 või mõnel muul päeval septembris, kui K.K. tegi väljakutse politseile. Nimelt ei tohi süüdistuses märgitud kitsas ajaline määratlus kaasa tuua isiku karistamatust olukorras, kus tegu on tuvastatud, kuid ajaline kriteerium on ebatäpne. 3.2.2 A.P. a andis ütlusi, et K.K. i põsk oli 25.09.2015 punane ja seega võis mingi löömine toimunud olla. Sündmuskohal on tehtud foto kannatanu näost. Kohus uuris fotot ning jõudis järeldusele, et K.K. i põsel puudub selgelt eristatav punetus, näha on kergelt roosaka ilmega põsk. Mingit vigastust, löögijälge, verd, paistetust ei nähtu. Näonahk on õrn ja väike punetus võib tekkida kergemast hõõrumisest või käsipõsakil istumisest, samuti võivad punetuse põskedel esile kutsuda alkoholi tarbimine või muud füsioloogilised tegurid. Kuna K.K. il puudub selgelt tuvastatav teise isiku poolt tekitatud tervisekahjustus, ei ole kohtu hinnangul tõendatud ka Vahur Sikka poolt K.K. i tervise kahjustamine kui KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv. 3.2.3 KarS § 121 lg 1 teise alternatiivina täidaks koosseisu ka valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Kohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud, et K.K. löömise tõttu valu tundis ning ei saa väita, et ka objektiivse kõrvalseisja poolt oleks antud olukorras valu tundmine selgelt tajutav. Kõnes häirekeskusesse märkis kannatanu, et ei soovi kiirabi väljasaamist ning kui politsei saabus, ei kurtnud ta ka valu. K.K. oli löömise ajal raskes joobes. Samuti ei saa väita, et objektiivselt oleks absoluutset iga kõrvakiil valus. Valu tundmine oleneb löögi tugevusest, kohast ning kannatanu tundlikkusest. Raske joobe tõttu võis K.K. i valutundlikkus olla vähenenud, ta võis valu mitte tunda ning kuivõrd selgelt nähtavad vigastused puudusid, ei saa järeldada, et löök oleks olnud ka erakordselt tugev. Samuti ei ole K.K. esitanud politseile avaldust juhtunu kohta ega läinud vigastusi haiglasse fikseerima, kuigi võimalused selleks tal olid. Siit järelduvalt ei saa ümberlükkamatult väita, et kannatanu tundis labakäega tehtud löögi tagajärjel valu. Ehk siis on põhjendatud kohaldada KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo printsiipi - kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning leida, et tuvastatud ei ole Vahur Sikka poolt K.K. ile valu tekitav kehaline väärkohtlemine, st täidetud ei ole ka KarS § 121 lg 1 koosseisu teine alternatiiv. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

süüdistatavat kui tema elukaaslast. Süüdistatav selgitas kohtule, et ühel hetkel ta enam ei mäleta, mis juhtus. Järgmisena mäletab, et ta oli köögis ja pesi verist nuga. 6.2 Süüdistatava ütlused kannatanu käitumise kohta on usutavad, kuna neid kinnitavad ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid. Tunnistaja A.K. seletas kohtule, et K.K. ja Vahur Sikk tülitsesid võrdlemisi tihti, tülide algatajaks ning aktiivsemaks pooleks oli sageli K.K. , kes joobnuna suutis konflikti tekitada ka vähetähtsast olmeprobleemist. Tunnistaja S.S. kirjeldas, kuidas K.K. ütles Vahur Sikkale maja trepikojas selle peale, kui süüdistatav ei saanud korteri välisust lahti, et temast ei ole midagi tolku, ta on kasutu ja lõi süüdistatavat labakäega näkku. Seega puudub alus kahelda selles, et ka ööl vastu 02.10.2015 solvas K.K. süüdistatavat korduvalt ning tema käitumine oli provotseeriv. 6.3 Kohus on möönnud, et K.K. käitus süüdistatava suhtes ebaviisakalt ja võis olla konflikti algatajaks. Samas välistas maakohus kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi tulemuste põhjal selle, et Vahur Sikk võis tapmisteo ajal olla äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Kaitsja arvates on ekspertide kategoorilises vormis antud arvamus arusaamatu. Vahur Sikk on andnud tapmise asjaolude kohta kogu aeg sarnaseid ütlusi, väites, et ta noaga löömist ning sellele vahetult eelnenud ja järgnenud sündmusi ei mäleta. See, et Vahur Sikk on kirjeldanud mõnevõrra erinevalt muid süüdistusega seonduvaid asjaolusid, ei anna alust välistada temal äkki tekkinud hingelise erutuse seisundit, mille põhjustasid kannatanu solvangud. KrMS § 7 lg 3 sätestab, et kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Apellandi hinnangul on maakohus antud reegli vastu eksinud ning puudub põhjus eelistada ekspertide arvamust teistele kriminaalasjas kogutud tõenditele. Eeltoodut arvestades tuleks süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 115 järgi ning vähendada vastavalt talle mõistetud karistust.

enam tööle ei tule. Samuti lasi K.K. süüdistatava väitel talle kahel korral gaasi näkku. Edasi on Vahur Sikk andnud ütlusi, et tüli vaibus ja nad suhtlesid päris normaalselt. Umbes poole tunni pärast hakkas kannatanu norimisega otsast peale samadel teemadel. Järgnevat süüdistatav aga enam ei mäleta ja arvatavasti noaga löömine siis juhtuski. 11.2.1 Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kõrvalisi tunnistajaid K.K. i ja süüdistatava vahel toimunud konfliktil ei olnud, sündmuspaigalt leitud kotist avastati gaasiballoon ning tunnistaja A.K. e ütluste kohaselt oskas K.K. süüdistatavat alkoholijoobes olles endast välja ajada, siis tuleb kriminaalasjas lähtuda sündmuse kulgemisest selliselt, nagu Vahur Sikk seda kirjeldanud on. Ehk siis sarnaselt esimese kohtuastmega ei välista ka kriminaalkolleegium, et K.K. sel ööl süüdistatava suhtes vaenulikult ja ründavalt käituda tõesti võis. 11.3 Eelmärgitud seisukohale asudes leiab ringkonnakohus maakohtuga sarnaselt edasiselt aga sedagi, et K.K. i käitumine, sh tema öeldud solvavad lausungid, ei olnud oma olemuselt ja kaalult sellised, et need oleksid saanud Vahur Sikkal esile kutsuda tugeva hingelise erutuse seisundi KarS § 115 tähenduses. Kuivõrd maakohtu vastavad põhistused on hinnatavad ammendavatena ning need kajastuvad ka käesoleva otsuse p-s 3.1.2, siis käesolevalt need ülekordamist ei leia. Kolleegium märgib vaid, et esimese kohtuastme seisukoht järgib põhimõtet, et kuigi mõne teo või väljaütlemise tajumine solvavana on alati subjektiivne, peab süüdistatava emotsionaalses reaktsioonis ja sellest kantud käitumises olema siiski teatav arusaadavus, s.o tema tegu saab mõistetavaks just kannatanu eelnevat käitumist hinnates ja äärmiselt ülemäärane emotsionaalne reaktsioon aktsepteeritav ei ole. 11.3.1 Järgmiseks on maakohus, hinnates kannatanu käitumise mõju, ära nimetanud selle, et kui K.K. hakkas erinevatel teemadel süüdistatava kallal n-ö norima ja lasi temale kahel korral ka gaasi näkku, siis võttis Vahur Sikk enda sõnade kohaselt naisel kaelast kinni ja tõukas ta vastu uksepiita. Ehk siis kuigi süüdistatav reageeris vägivaldselt, ei kandnud kannatanu väljaöeldu oma sisus sellist teavet või solvangut, et see oleks mõjunud Vahur Sikkal äkilist tugevat hingelist erutust esile kutsuvana. Vastupidi, seejärel olukord pooleks tunniks hoopiski rahunes ning koos samas toas tarvitati õlut edasi. Seejärel hakkaks K.K. taas Vahur Sikkale samadel teemadel etteheiteid tegema ning järgnevat süüdistatav enda sõnul enam siis ei mäleta. Ringkonnakohus leiab siin, et kuigi süüdistatav võis aset leidnud konfliktist, selle jätkumisest ja kannatanu ütlemistest häiritud olla ning viha tunda (ja tõenäoliselt see nii oligi), siis õiguslikku tähendust sellisel hingeseisundil ei ole. Inimene peab suutma oma emotsioonidest mõjutatud käitumisreaktsioone kontrollida õigusnormidega vastuollu minemata. Ringkonnakohtu hinnangul ongi ju raske (või isegi võimatu) ette kujutada isikuvastast kuritegu, mille puhul selle toimepanija ei oleks olnud teatava emotsionaalse pinge seisundis (olgu see siis vaen, kättemaks, viha, suguiha). 11.3.2 Veel peab siinkohal toonitama sedagi, et maakohus on õigesti oluliseks pidanud ka seda, et kuriteoööl tekkinud konfliktis ei olnud süüdistatava jaoks midagi tavapäratut. Tõendikogum näitab nimelt, et omavaheline tülitsemine ja solvangute lausumine oli Vahur Sikka ning K.K. i suhtluses pidev. Ehk siis kannatanu käitumises ei olnud süüdistatava jaoks midagi ootamatut, veelgi vähem tema tervist või isegi elu ohustavat ning tegemist ei olnud ka Vahur Sikka eneseväärikuse ränga alandamisega. Samuti ei saa öelda, et süüdistatav kannatas K.K. i poolse pikemaajalise provotseerimise all ning seekordselt lihtsalt ületas taluvuse piiri. On ju kriminaalasjas selgunud, et pidevad konfliktid ei olnud tingitud mitte üksnes kannatanu käitumisest, vaid süü neis on olnud asetatav mõlemale osapoolele. Märkimata ei saa jätta sedagi, et Vahur Sikka vägivaldne reageering oli temale ka omane, s.o süüdistatavat on varem vägivallategude eest karistatud korduvalt. 11.4 Edasi on maakohus KarS § 115 objektiivse koosseisu täitmiseks vajaliku eriline isikutunnuse, s.o süüdistataval äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundi, välistanud ka tema kuriteojärgse käitumise põhjal. Kuivõrd kohtu arutuskäik on põhjalik ja selge siingi ning ringkonnakohus sellega täielikult nõustub, siis n-ö dubleerimist see sellel kohal ei leia. Esimese kohtuastme vastavad põhjendused on ära toodud ka käesoleva lahendi p-s 3.1.3. Kriminaalkolleegium toonitab siinkohal

vaid, et maakohtu seisukoht on õigesti olnud kantud põhimõttest, mille kohaselt räägib isikul tugeva hingelise erituse seisundi esinemise vastu asjaolu, et ta suudab teo toimepanemise järel käituda kaalutletult ja sihipäraselt, nagu see käesolevalgi juhul sedastatav tõesti on. 11.5 Viimasena käsitleb ringkonnakohus nii Vahur Sikka kui tema kaitsja poolt välja toodud etteheidet, mille kohaselt maakohus välistas süüdistataval tugeva hingelise erutuse seisundi tekkimise vääralt justkui vaid ambulatoorse kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi tulemuste põhjal. Vahur Sikk ise on toonitanud sedagi, et teda külastasid vanglas 2 inimest, kes esitasid talle mõned küsimused tema mineviku kohta, st kogu ekspertiis selles seisneski. 11.5.1 Ringkonnakohus, alustades ümberpöördult kõigepealt süüdistatava väitest, märgib siin, et ekspertiis teostati tõepoolest ambulatoorselt, kuid seda mitte üksnes Vahur Sikkaga kohtumise põhjal. Ekspertiisi läbiviimisel kasutati ka süüdistatava digitaalses haigusloos, Tartu Vangla tervisekaardis ning kriminaalasja toimikus sisalduvaid andmeid. Ehk siis leida, et eksperdid vastasid neile esitatud küsimustele pealiskaudselt, ei saa. 11.5.2 Vastuseks kaitsja apellatsiooni väitele märgib kriminaalkolleegium aga esmalt, et kõnealuse ekspertiisi määramise vajadust teatud juhtudel on oma otsuse nr 3-1-1-10-13 p-s 9 möönnud juba Riigikohus. Samuti ei näe ka ringkonnakohus põhjust, mis peaks olukorras, kus hindamise objekt jääb n-ö inimpsüühikat iseloomustavate nähtuste valdkonda, erialaspetsialisti abi kasutamise võimaluse välistama. Teiseks juhib kolleegium advokaadi tähelepanu asjaolule, et osundatud ekspertiisiakt ei ole sugugi mitte ainsaks ega isegi mitte kandvaks tõendiks, mille pinnalt maakohus Vahur Sikkal tugeva hingelise erutuse seisundi tekkimise välistas. Vaidlustatud kohtulahendist ilmneb nimelt selge positsioon, et KarS § 115 objektiivse koosseisu täitmiseks vajalik erutusseisund ei ole tuvastatav üksnes ekspertiisi käigus, vaid see tuleb kindlaks teha nii kannatanu kui süüdistatava käitumisele antava hinnanguga kriminaalasja menetlemisel, ja selliselt esimene kohtuaste toiminud ka on. 11.6 Kokkuvõtvalt asubki ka ringkonnakohus seisukohale, mille kohaselt ei saa käesoleval juhul rääkida sellisest Vahur Sikka äärmuslikust emotsionaalsest seisundist, mis oleks käsitatav tugeva hingelise erutusena KarS § 115 tähenduses. Tõenduslikku baasi, millele süüdistatava ja tema kaitsja soovitud järeldus rajada, lihtsalt ei ole. 11.7 Lühidalt märgib ringkonnakohus seoses Vahur Sikka ja tema kaitsja apellatsioonidega ära veel niipalju, et neis taotletakse süüdistatavale tapmisteo eest õiglase karistuse mõistmist. Kuivõrd nimetatud soov on seotud seisukohaga, et süüdistatava käitumine tuleks kvalifitseerida KarS § 115 järgi, siis puudub maakohtu poolt Vahur Sikkale KarS § 113 lg 1 järgi vajalikuks peetud karistuse ülevaatamiseks alus.

kannatanu tervise kahjustamise või talle valu tekitamise osas tuleb vastata ilma, et ta oleks kahjustada saamist või valuaistingu tundmist oma ütlustes kinnitanud. 12.2 Prokuröri hinnangul on süüdistatava poolt K.K. i tervise kahjustamine ja temale löömisega valu tekitamine tõendatud sellega, et kannatanu on teinud häirekeskusesse korduvaid kõnesid, politseiametnik A.P. a märkas sündmuskohal K.K. i põsel punetust ning surmajärgsetel fotodel on näha surnu näol selgelt eristatavaid verevalumeid. Ringkonnakohus, selliseid väiteid kaalunud, neid Vahur Sikka käitumises kuriteokoosseisu tuvastamiseks piisavateks aga ei pea. Nimelt tuleb esmalt märkida, et politseile väljakutsete tegemine iseenesest mingitki alust ümberlükkamatuks järelduseks kannatanu tervise kahjustada saamisest või valu tundmisest ei anna. Seda enam, et kuigi K.K. helistas septembrikuus häirekeskusesse kolmel korral, siis kuupäevade 09.09.2015 ja 19.09.2015 osas märked Vahur Sikka poolt kannatanu kallal füüsilise vägivalla tarvitamisest puuduvad. 25.09.2015 K.K. i telefonikõne põhjal kohale ilmununa patrullpolitseinik A.P. a kannatanu põsel õrna punetust tõesti küll täheldas, kuid siin on esimene kohtuaste asjakohaselt leidnud, et selle tekkepõhjused võisid peituda mujal (vt käesoleva otsuse p 3.2.2). Kindlasti ei olnud punetus aga nii silmatorkav, et see oleks politseiametniku poolt K.K. ist tehtud fotodele jäädvustunud. Tõsi, mööda ei saa vaadata asjaolust, et kannatanust surma järgselt tehtud piltidel (s.o sündmuskoha vaatlusel ja ekspertiisi läbiviimisel pildistatutel) tema näo vasakul pool sinine plekk sedastatav kaheldamatult on. Samas selgub, et selle tekkeviisi või aja osas igasugune kindel teave aga puudub. Nimelt tuuakse surnu ekspertiisiaktis, sh selle eksperdiarvamuse all toodud osas, küll välja, et K.K. i näo vasakul pool on nahaalused verevalumid ja pehmete kudede turse, kuid akti alajaotuses „Eksperdiuuringute tulemuste hindamine ja eksperdiarvamuse põhjendus“ seisab, et nimetatud vigastus on tõenäoliselt tekitatud lühikest aega enne surma saabumist löökidest kõvade tömpide esemetega, näiteks rusikatega näo piirkonda (I kd lk 130). Mingeidki varasemaid verevalumeid K.K. i näol ekspertiisiakt ei nimeta. Kummastaval moel ei ole Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspert Jana Tuusovile maakohtu istungil kõnealuse vigastuse kohta ainsatki küsimust aga esitatud. Tõendite pinnalt tekkinud vastuolu on seega jäänud lahendamata. Seepärast ei saa praeguselt kuidagi asuda prokuröri soovitud veendumusele, nagu oleksid kannatanu surnukeha näol nähtavad verevalumid sidustatavad Vahur Sikka ühekordse lahtise käega tehtud löögiga ligi nädal enne K.K. i surma. 12.3 Tõsi, siinkohal ei saa märkimata jätta, et KarS § 121 teoalternatiivina valu põhjustamine ei nõuagi mingit silmaga nähtavat tagajärge, s.o tegemist on valuaistinguga, millega tegelikku nn koekahjustust ei peagi kaasnema. Taolisele tõdemusele vaatamata ei saa ka ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul aga asuda seisukohale, et K.K. süüdistatava poolt talle ühel korral lahtise käega näkku löömisest valu kindlasti tundis. Kõigepealt tuleb nimelt ära mainida, et päästekeskusesse tehtud kõnes ja patrullpolitseinik A.P. aga 25.09.2015 sündmuskohal vesteldes kannatanu valu tundmist ei kurtnud, kuriteoavaldusega ta 6 päeva jooksul politseisse ei pöördunud ning tema tihe suhtlus Vahur Sikkaga jätkus, s.o veel 01.10.2015 käidi koos Lätis õlut ja alkoholi ostmas ning koos peeti sel õhtul Riia tn 8 hoovis suuremas seltskonnas ka pidu. Küll on tuvastamist leidnud aga see, et 25.09.2015 õhtul oli K.K. tugevas alkoholijoobes ning tunnistaja A.P. a ütluste kohaselt oli Vahur Sikka ja kannatanu vahel olnud konfliktsituatsioon. Süüdistatav oli politseiametnik A.P. ale öelnud sedagi, et just K.K. oli olnud see, kes teda esimesena lõi. Ehk siis kriminaalkolleegiumi hinnangul ei pruukinud kannatanu nii tugevast joobest kui konfliktist tingituna Vahur Sikka löögist lahtise käega märkimisväärset valuaistingut tunda. Siinjuures viitab apellatsioonikohus oma taolise positsiooni kinnituseks ka RKKKo 3-1-1-29-15 p-le 11.1, kus on märgitud, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus, mis on eri inimeste puhul erinev ja mis võib muuhulgas sõltuda ka näiteks vanusest, soost psüühilisest seisundist või muudest subjektiivset laadi asjaoludest. 12.4 Eeltoodut kogumise arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et esimene kohtuaste on tõendite analüüsimise järel põhjendatult pöördunud in dubio pro reo põhimõtte poole ning langetanud Vahur Sikka suhtes õigeksmõistva otsuse. Nimelt ei tohi olukorras, kus kohtud ei ole tõendikogumile üldhinnangu andmise tulemil süüdistatava süüs veendunud täielikult, teha otsust tema kahjuks, vaid ta tulebki õigeks tunnistada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.