Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult vormistatuna Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda kohtuotsusega. Kohtuotsus on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatades kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav 28. detsembril 2016. a.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

SÜÜDISTUSE SISU

L.E-le on esitatud süüdistus KarS § 291 järgi selles, et tema töötades Lõuna prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna patrullteenistuse patrullpolitseinikuna, s.o ametiisikuna KarS § 288 tähenduses, kellel on ametiseisund riigiasutuses ja kellele on pandud võimuesindaja ülesanded, täites 21.04.2013. a kella 6.30 paiku Jõgevamaal Jõgeva vallas Tartu-Jõgeva Aravete maantee 46. kilomeetril oma ametikohustusi, kasutas xxxxxxxxxxxxxxxx suhtes ebaseaduslikult vägivalda lüües teda jalaga alajäsemete piirkonda, vigastades selle tegevusega xxxxxxxxxxxxxxxxxparemat säärt. Löögi tagajärjel kukkus Ixxxxxxxxxxxxxx näoli asfaldile pikali. L.E põhjustas xxxxxxxxxxxxxxxxxx valu ning xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxx Eeltoodud tegevusega rikkus L.E Politsei- ja piirivalve seaduse (edaspidi PPVS) § 729 lg 1, 7 ja 30 lg 2 sätteid, mille kohaselt on politseiametnikul õigus toimetada joobeseisundis täisealine isik kainenema, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks, isiku kainenema toimetamisel on politseiametnikul õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu ning politseiametnik võib kohaldada vahetut sundi juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. PPVS § 729 lg-st 1 tulenevalt on isiku arestimajja toimetamise eelduseks kontrollitud või tuvastatud joobeseisund, ja isikust endale või teisele isikule lähtuv vahetu oht. xxxxxxxxxxxxxxxx käitumine ei olnud ohtlik talle endale ega teistele. Seetõttu ei olnud L.E otsustus toimetada xxxxxxxxxxxxxxxxkainenemisele, õiguspärane. Kuna puudus alusxxxxxxxxxxxxxxxxxxkinnipidamiseks, ei olnud õiguspärane ka tema suhtes sunni kasutamine. Vägivalla kasutamine xxxxxxxxxxxxxxxx suhtes oli ebaseaduslik ka seetõttu, et L.E kasutas tema mõjusfääris oleva xxxxxxxxxxxxxxxx suhtes füüsilist vägivalda olukorras, kus puudus vahetu füüsilise sunni kasutamist nõudev situatsioon (löömise hetkel ja enne seda ei osutanud xxxxxxxxxxxxxxx L.E-le füüsilist vastupanu ega rünnanud L.E) ning seaduslik alus PPVS mõttes. Alates 01.01.2015. a on L.E tegevus vastuolus korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) § 42 lg 1, 5 ja 76 lg 1 sätetega.

KOHTU SEISUKOHT

I Süüdistus

poolt relva, erivahendi või vägivalla ebaseadusliku kasutamise. L.E-le on süüdistuses ette heidetud ametiülesandeid täitva ametiisikuna vägivalla ebaseaduslikku kasutamist. Ebaseaduslikuks tuleb lugeda vägivalla või jõu kasutamine olukorras, kus selleks ei olnud üldse seaduslikku alust või kui on ületatud lubatud intensiivsuse piiri. Süüdistuse kohaselt on süüdistatav L.E tarvitanud jõudu ilma seadusliku aluseta. Samuti tuleb hinnata, kas kasutatud vägivald vastab mõnele KarS §-s 120-121 sätestatud süüteokoosseisule.

juhi kõrvalistmel, tagaistmel, juhi taga kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx tema kõrval tunnistaja xxxxxxxxxxx ja viimase kõrval tunnistaja xxxxxxxxxxxx Vaidlust ei ole ka selles, et Nurga poe juurest sõitu alustanud sõidukiga sõideti mõnisada meetrit kui sõidukile anti peatumismärguanne politsei poolt. Patrullilehe kohaselt peatati sõiduk kell 6.25 Tartu-Jõgeva-Aravete mnt 46ndal kilomeetril. Patrullitoimkonnas olid tunnistaja xxxxxxxxxx ja süüdistatav L.E (I kd, tl 45-47). Tuvastatud on, et sõidukile andis peatumismärguande politseiametnik xxxxxxxxxx (tunnistaja xxxxxxxx ja süüdistatav L.E ütlused). Sõiduki peatamise põhjuseks oli soov kontrollida sõidukijuhi alkoholijoovet. Peatamise käigus märkasid politseiametnikud, et sõidukis viibinud tagaistmel sõitjatel ei olnud kinnitatud turvavööd. Sõidukijuht oli kaine ja seetõttu vormistati väärteomaterjalid turvavööta sõitmise eest. Kogutud tõenditest nähtub, et turvavööd olid kinnitamata kõikidel sõidukis tagumisel istmel viibinud sõitjatel (kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx, tunnistajad xxxxxxxi ja xxxxxxxxxxxx, kuid politseiametnikud märkasid kinnitamata turvavöid kahel tagaistmel sõitjal – kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxx ja tunnistaja xxxxxxxxxxxxxx Esimesena kutsus politseiametnik xxxxxxxxxxxsõidukist välja autojuht xxxxxxxxxxx, kelle suhtes viis tunnistaja xxxxxxxxxxxläbi väärteomenetluse liiklusseaduse (edaspidi LS) § 242 lg 1 järgi. Politseiametnik L.E kutsus sõidukist välja kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx, kelle suhtes viidi läbi väärteomenetlus LS § 239 lg 2 järgi. Kokku tehti väärteomenetlustes menetlustoiminguid nii kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx, tunnistaja xxxxxxxxxxx kui ka tunnistaja xxxxxxxxxxxx suhtes (menetlejaks tunnistaja xxxxxxxxxx pärast tunnistaja xxxxxxxxxxx suhtes menetlustoimingute tegemist). Seda kinnitavad lisaks kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlustele ka patrullileht (I kd, tl 45-47).

kinnitanud, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx tunnistas enda rikkumist, politseisõiduki ukse avas ise (L.E politseisõiduki ust kannatanu jaoks ise avama ei pidanud), lisaks oli L.E võimalik kannatanuga politseisõidukis läbi viia menetlustoiminguid (millest järeldub, et vähemalt alguses hindas L.E kannatanu seisundit piisavalt adekvaatseks). See omakorda tähendab, et kannatanu seisund pidi olema piisavalt adekvaatne. Kogutud tõenditest nähtuvalt oli kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx käitumine ka politseisõidukis piisavalt adekvaatne ja rahulik (vt käesolev otsus p 5). Seda võib järeldada ka süüdistatav L.E ütlustest ja selline seisund püsis kuni menetlusaluse isiku ülekuulamise toimingu tegemiseni, kus kannatanu seisundis toimus L.E ütluste kohaselt „meeleolu muutus“. Teiseks ei ole kohtu arvates süüdistatav L.E eelkirjeldatud ütlused ka eluliselt usutavad ja on kantud soovist enda edasist käitumist seoses kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxx õigustada. Süüdistatav L.E on soovinud kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxt jätta muljet justkui viimane oleks olnud alkoholijoobest tingituna ebaadekvaatse käitumisega, tõrges politseiametniku suhtes ja vaidlushimuline. Seda ei kinnita aga teised tõendid ega ka usaldusväärsed tõendid kannatanu edasise käitumise kohta (vt käesolev otsus p 8).

Kohus nõustub prokuröriga ja leiab, et süüdistatav L.E puudusid seaduses sätestatud alused selleks, et kontrollida kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxx alkoholijoovet.

esinevat

PPVS § 723 sätestas, et politsei võib kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine esinemist. Joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada: 1) sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholipiirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamine; 2) isiku, kellel esinevad ilmsed joobeseisundi tunnused, kui ta võib olla ohtlik endale või teistele; 3) alaealise, kellel esinevad ilmsed alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamise tunnused. Sarnased alused isiku joobeseisundi kontrollimiseks on sätestatud ka käesoleval ajal kehtiva KorS § 37 lg-s 1. Kogutud tõenditega on veenvalt tuvastatud, et ühtegi eelnimetatud alust ei esinenud, kui süüdistatav L.E kannatanu joovet kontrollis. Süüdistatav L.E on ise selgitanud, et alkoholijoobe tuvastamist pidas ta vajalikuks pärast seda kui kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx keeldus ütluste andmisest ja seega ka kiirmenetlusest. Süüdistatav L.E arvates oli keeldumine tingitud alkoholijoobe seisundist – kannatanu oli sedavõrd raskes joobes, et see tingis meeleolumuutuse. Seega, lähtudes L.E selgitustest joobe kontrollimiseks, seaduslikke aluseid alkoholijoobe kontrollimiseks ei olnud. Lisaks peab kohus oluliseks, et süüdistatav L.E ei selgitanud kannatanule enne alkoholijoobe tuvastamist talle tema õigusi PPVS § 724 lg 2 järgi, sh õigust joobe tuvastamisest keelduda. Seda on kinnitanud ka süüdistatav L.E ise, selgitades, et kannatanule ta õigusi ei tutvustanud, kuna tegemist ei olnud joobes juhiga, vaid tavalise rikkujaga, kelle joovet mõõdetakse ja kui kannatanu oleks puhumisest keeldunud, ei oleks ta midagi teinud. Seda kohtu arvates aktsepteeritavaks pidada ei saa, kuna politseiametnikul on kohustus inimesele selgitada enne toimingute tegemist toimingu eesmärki ja põhjuseid ning tema õigusi. Lisaks ei sõltu seaduse kohaselt õiguste selgitamise kohustus sellest, millisel seaduslikul alusel alkoholijoobe kontrollimine vajalik on. Kohtu hinnangul kinnitab õiguste selgitamata jätmine ja süüdistatav L.E enda ütlused selle kohta, et ka süüdistatav ise oli täielikult teadlik sellest, et seaduslikud alused kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx alkoholijoobe kontrollimiseks tegelikult puudusid. Kohus peab vajalikuks osundada, et kuigi indikaatorvahendi kasutamise protokollis fikseeritu on osalt kooskõlas süüdistatav L.E selgitustega kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx ebaadekvaatsusest, ei ole võimalik ainuüksi sellele tuginedes usaldusväärseid järeldusi kannatanu tegeliku seisundi kohta teha. Seda muuhulgas põhjusel, et ka süüdistatav L.E ütlused ei ole täies ulatuses indikaatorvahendi kasutamise protokollis fikseerituga kooskõlas. Kohus peab oluliseks, et süüdistatav L.E on osundanud üldsõnaliselt kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx ebaadekvaatsele käitumisele, suutmata arusaadavalt ja selgelt selgitada, milles täpsemalt ebaadekvaatsus kannatanu käitumises seisnes. Seega ei ole arusaadav, kas ja milliselt on indikaatorvahendi kasutamise protokollil märgitud kannatanu ebaadekvaatne käitumine. Kuigi indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt oli kannatanu ärritunud ja ründava käitumisega, ei ole süüdistatav L.E suutnud arusaadavalt selgitada, milliselt selline käitumine väljendus. Kuna indikaatorvahendi kasutamise protokoll on süüdistatav L.E ütluste kohaselt vormistatud hiljem, võidakse „ründava käitumise“ all silmas pidada kannatanuxxxxxxxxxxxxxxxxx käitumist ajal, kui süüdistatav L.E andis talle korralduse minna politseisõiduki turvaruumi. Sellisel juhul ei ole

samuti kohtu arvates selge, millisel viisil on kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx käitunud ametniku hinnangul ärritunult ja ründavalt, et see tingis vajaduse kontrollida kannatanul alkoholijoovet. Kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx ründavat käitumist politseisõidukis ei kinnita lisaks kannatanu ja tunnistajate ütlustele ka patrullilehel fikseeritu (patrullilehe kohaselt oli turvaruumi paigutamise põhjuseks see, et kannatanu ei suutnud jalgadel seista – I kd, tl 45-47 – ehk koordinatsioonihäired). Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu arvates tõendatud, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx käitumine politseisõidukis oleks olnud ebaadekvaatne ja temal tuvastatud alkoholijoove oleks piiranud tema arusaamisvõimet või mõjutanud oluliselt tema käitumist. Seda ei kinnita ka süüdistatav L.E enda ütlused, millest järeldub, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxx oli algselt (alates tema saabumisest politseisõidukisse) võimalik menetlustoiminguid läbi viia - kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx oli suuteline aru saama õigustest, mis talle selgitati, avaldama andmeid, mis isiku tuvastamiseks on vajalikud, andma nõusoleku kiirmenetluse kohaldamiseks, aru saama talle tutvustatud õigustest jne. Siinkohal peab kohus oluliseks osundada, et samal ajal politseisõidukis viibinud politseiametnik tunnistaja xxxxxxxxxx ütluste kohaselt oli kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx ja süüdistatav L.E vaheline suhtlus väga rahulik, agressiivset käitumist ei olnud. Ründavat käitumist tunnistaja xxxxxxxxxx ei näinud, kinnitab, et autos istudes ja autosse tulles ründavat käitumist ei olnud. Indikaatorvahendi kasutamise protokollil märgitud ärritunud käitumise kohta selgitab tunnistaja xxxxxxxxxx, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx oli ärritunud, kuna temaga taheti toiminguid läbi viia. Samas ei ole tunnistaja xxxxxxxxxx osanud selgitada, millal xxxxxxxxxxxxxxx ärritus ja kas ta nägi ärritunud kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxt ning kui ärritunud xxxxxxxxxxxxxxx oli, kuna ta ei suhelnud temaga. Seega kinnitavad ka tunnistaja Kalle Sepa ütlused, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx käitumine oli politseisõidukis rahulik. Ajal, kui kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx politseisõidukisse istus, viis tunnistaja xxxxxxxxxx tunnistaja xxxxxxxxxxxxsuhtes läbi väärteomenetlust. Tunnistaja xxxxxxxxxxx ütluste kohaselt paanitses ta enda trahvi saamise pärast ega pannud tähele, mis sõidukis ees toimus, kuid miski tema tähelepanu ei pälvinud ja sees oli kõik rahulik. Tunnistaja ütluste kohaselt läks vaidlemiseks siis, kui kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx ja süüdistatav L.E olid läinud välja. Lisaks nähtub tunnistaja xxxxxxxxxxxx ütlustest (tunnistaja xxxxxxxxxx viis tunnistaja xxxxxxxxxxxx suhtes läbi väärteomenetlust ajal, kui süüdistatav L.E paigutas kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxx politseisõiduki turvaruumi), et süüdistatav L.E jätkas menetlustoimingute tegemist ka pärast seda kui kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx oli paigutatud politseisõiduki taharuumi. Tunnistaja ütluste kohaselt palus süüdistatav L.E tal luugi avada ja esitas kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxx mingeid küsimusi seoses paberitega, mida L.E täitis. Seega pidas süüdistatav L.E kannatanu seisundit piisavalt adekvaatseks, et toimingute tegemist jätkata ja seda vaatamata kannatanul tuvastatud alkoholijoobe suurusele. Lisaks peab kohus oluliseks, et indikaatorvahendi kasutamise protokolli on koostanud süüdistatav L.E. Selle on allkirjastanud ka süüdistatavaga koos patrulltoimkonnas olnud politseiametnik xxxxxxxxxx (I kd, tl 100). Tunnistaja xxxxxxxxxx ütluste kohaselt vaatab ja märgib indikaatorvahendi kasutamise protokollile ristikesed protokolli koostaja. Seega otsustused joobele viitavate tunnuste kohta tegi süüdistatav L.E. Eeltoodust tulenevalt ei kinnita kogutud tõendid, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx käitumine enne alkoholijoobe tuvastamist oleks olnud ohtlik talle endale või teistele. Samuti ei kinnita kogutud tõendid, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx käitumine politseisõidukis oleks olnud agressiivne, et ta oleks olnud ärritunud, ründav või muul viisil osutanud süüdistatav L.E-le vastupanu.

olnud enesele või teistele ohtlik. Sellele ei viidanud mingil viisil tema käitumine. Samuti on oluline, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx viibis koos talle tuttava seltskonnaga, vahetult enne menetlustoimingute tegemist oli kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx eesmärgiks minna koju, selleks vajalik transpordivahend oli olemas, ja ajal, kui süüdistatav L.E menetlustoimingud katkestas oli ka koju minemiseks vajalik transpordivahend olemas (pärast kiirmenetluse otsuse tegemist tunnistaja xxxxxxxxxxx lahkus). Kohtu arvates on arusaamatu ka süüdistatav L.E põhjendus kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxi nn ootele panemisest. Nimelt oli väärteomenetlus vajalik läbi viia üksnes veel tunnistaja xxxxxxxxxxxx suhtes. Seega ajavahemik, mis jäi kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx väidetavaks kainenemiseks oli ilmselgelt liiga lühike, et mingisugust mõju kannatanu seisundile avaldada. Kannatanu ütluste kohaselt talle korraldust politseisõidukist väljuda ei antud. Samuti ei nähtu kannatanu ütlustest, et süüdistatav L.E oleks talle selgitanud, et ta paigutatakse kainenema ja sellise otsustuse põhjusi. Kannatanu ütluste kohaselt sai ta aru alles politseisõiduki tagaruumis aru, et ta viiakse kainenema, vähemalt ta arvas nii ja kannatanu arvates oli põhjuseks tema joove. Eeltoodud tõenditest nähtuvat on kohtu arvates tuvastatud, et süüdistatav L.E võttis pärast kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxx joobe tuvastamist vastu otsustuse paigutada isik kainenema. Siinkohal ei oma kohtu arvates tähendust, kuidas süüdistatav L.E ise seda otsustust nimetab (nt „ootele panemine“, „turvaruumi paigutamine“ vms väljendid). Ka järgnevad sündmused (pärast politseisõidukist lahkumist) kinnitavad, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx paigutati politseisõiduki taharuumi ja seda eesmärgiga toimetada ta kainenema. Siinkohal peab kohus oluliseks osundada patrullilehele, mille kohaselt paigutati kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx politseisõiduki taharuumi, kuna ta oli sedavõrd alkoholijoobe seisundis, et „jalgadel seismisega tegemist“ (I kd, tl 45-47). Süüdistuses märgitud ajal kehtinud PPVS § 729 lg 1 sätestas, et politseiametnik võib joobeseisundis täisealise isiku toimetada tema elu- või ööbimiskohta või kainenema arestimajja või arestikambrisse või kohaliku omavalitsuse kainestusmajja, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks. Käesoleval ajal kehtiv KorS § 42 lg 1 sätestab, et politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib joobeseisundis täisealise isiku toimetada tema elu- või ööbimiskohta või kainenema politsei arestimajja või arestikambrisse, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et süüdistatav L.E otsustus paigutada kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx kainenema, ei olnud õiguspärane, kuna puudusid PPVS § 729 lgs 1 sätestatud alused, st see ei olnud vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks.

L.E ütlused ja teised kogutud tõendid, millest nähtuvalt peeti kinnipidamist vajalikuks kainenema toimetamise eesmärgil. Teiseks on oluline, et PPVS § 717 reguleerib kutse ja sundtoomisega seonduvat väljaspool süüteomenetlust. Seega ei ole nimetatud säte antud kriminaalasja asjaolusid arvestades asjakohane. Isiku kinnipidamist, sulgedes ta ruumi või sõidukisse reguleeris PPVS § 733.

ta, et süüdistatav L.E andis kannatanule korralduse minna turvaruumi. Süüdistatav L.E ütluste kohaselt palus ta kannatanul politseisõidukist väljuda. Süüdistatav ise väljus sõidukist ja avas tagumised välimised uksed. Kuna kannatanu sõidukist väljunud ei olnud, läks süüdistatav politseisõiduki kõrvalistuja ukse juurde ja palus kannatanul väljuda. Süüdistatav pidi kannatanut püüdma sealt, et kannatanu ei kukuks. Liikumine politseisõiduki tagumise osa juurde toimus samamoodi – süüdistatav toetas kannatanut. Liiguti politseisõiduki taha, kui süüdistatav hakkas avama sisemisi uksi ja füüsiliselt mõjutas kannatanut, et ta sinna liiguks, rebis kannatanu käe lahti ja keeldus minemast, vehkis kätega, korduvalt, erinevates suundades. Süüdistatav sai kannatanu tagasi tõmmatud, kannatanu võttis süüdistatava vestireväärist kinni ja süüdistatav nägi, et kannatanu oli kukkumas ta peale. Süüdistatav keeras lihtsalt eest ära. Süüdistatav kannatanut jalaga ei löönud. Eeltoodust nähtuvalt on sündmuse vahetuteks pealtnägijateks olnud tunnistajad xxxxxxxx, xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx. Nimetatud tunnistajad on kirjeldanud sündmust sarnaselt nagu kannatanu Ixxxxxxxxxxxxxx. Kohus leiab, et kannatanu Ixxxxxxxxxxxxxxx, tunnistajate xxxxxxxx, xxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx ütlused on usaldusväärsed. Oluliseks peab kohus, et ütlused on omavahel kooskõlas ja ka eluliselt usutavad. Kohus peab seega usaldusväärseks, et tunnistajad said sõidukist tajuda sündmust, mis leidis aset süüdistatav L.E ja kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx vahel pärast politseisõidukist väljumist. Siinkohal peab kohus oluliseks, et kannatanu ja tunnistajad on järjepidevalt andnud samasisulisi ütlusi. Lisaks on muuhulgas tunnistajate xxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx ütluste põhjal kriminaalmenetluse käigus läbiviidud uurimiseksperiment, mille tulemusena on selgunud, et xxxxxxxxxxx juhitud sõiduki esi- ja tagaistmetelt oli võimalik näha politseibussi paremal tagumise külje juures toimuvat ja osaliselt ka politseibussi taga toimuvat (I kd, tl 56-73). Kohtuistungil on muuhulgas kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx ja tunnistaja xxxxxxxxx koostanud skeemi sõidukite paiknemise kohta 21.04.2013. a (I kd, tl 106,107), mis on sarnane uurimiseksperimendi käigus sõidukite paiknemisega. Samuti peab kohus oluliseks arvestada nähtavuse hindamisel ka seda, et tunnistaja xxxxxxxx on 21.04.2013. a kell 6.38 teinud sõiduki esiistmelt (kus ta istus) foto politseisõidukist (I kd, tl 108). Tunnistaja xxxxxxxx selgituste kohaselt oli foto tegemise ajal politseisõidukis tunnistajad xxxxxxxxxx jaxxxxxxxxxxxx. Süüdistatav L.E viibis politseisõiduki taga ja kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx tagaruumis. Tunnistaja xxxxxxxx poolt tehtud foto kinnitab kohtu arvates veelkord, et sõidukite asetus oli sündmuse ajal selline, et tunnistajatel oli võimalik sõidukis viibides tajuda politseisõiduki juures toimunut. Siinkohal arvestab kohus ka seda, et kui tunnistajad xxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx ning kannatanu xxxx xxxxxxxxxx on sõpruskond, siis tunnistajad xxxxxxxxxxa ja xxxxxxxxxxx eelnimetatutega ühte sõpruskonda ei kuulu. Tunnistaja xxxxxxxxxxx jaoks oli kogu seltskond sisuliselt võõras, samuti puuduvad xxxxxxxxxxxxx kokkupuuted kannatanu ja tunnistajatega. Seega puudub igasugune alus arvata, et tunnistajate ütlused oleksid mõjutatud nende suhtest kannatanu või süüdistatavaga. Samuti ei ole kohtumenetluse käigus tuvastatud muid asjaolusid, mis võiksid kallutada neid valeütluste andmisele. Lisaks nähtub tunnistajate ütlustest, et pärast kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxx toimunut jooksid sõidukist välja tunnistajad xxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx. Tunnistaja xxxxxxxxxx ütluste kohaselt küsisid eelnimetatud tunnistajad autost väljudes peksmise kohta. Selline tunnistajate vahetu reaktsioon osundab kohtu arvates nende poolt tajutud ebaõiglusele ja arusaamatule käitumisele, aga ka sellele, et neil oli võimalik sündmust tajuda. Tunnistajaxxxxxxxxxxxxx ütluste kohaselt oli tunnistajate xxxxxxxxxja xxxxxxxxxxxxreaktsioon suurem kui tema oma, kuna nad tundsid kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxx palju paremini. Eeltoodust tulenevalt on kohtu arvates tuvastatud, et pärast politseisõidukist väljumist andis

süüdistatav L.E kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxx korralduse liikuda politseisõiduki taha. Kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx laiutas käsi ja küsis korduvalt põhjuseid, kuid liikus politseisõiduki tagumise osa suunas. Seda, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx oleks käitunud sel ajal politseiametnikuga agressiivselt või osutanud talle füüsilist vastupanu, ei olnud. Küll osundavad kogutud tõendid, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx laiutas käsi ja küsis korduvalt põhjuseid. Süüdistatav L.E lõi kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxx jalaga alajäsemete piirkonda ja selle tagajärjel kukkus kannatanu näoli asfaldile pikali, s.o kasutas kannatanu suhtes vägivalda. Kohus leiab, et kasutatud vägivald vastab teo toimepanemise ajal kehtinud KarS §-s 121 sätestatud süüteokoosseisule ja käesoleval ajal kehtiva KarS § 121 lg 2 p-s 1 sätestatud süüteokoosseisule. PPVS § 26 sätestas, et vahetu sund PPVS-i tähenduses on füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendiga või relvaga. PPVS § 30 lg 1 sätestas, et vahetu sunni kohaldamise õigus on politseiametnikul. PPVS § 30 lg 2 sätestas, et politseiametnik võib kohaldada vahetut sundi juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. PPVS § 729 lg 7 sätestas, et kainenema toimetamisel on õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Kohus leiab, et kuna süüdistatav L.E puudus alus toimetada kannatanut kainenemisele, puudus alus ka tema suhtes vahetu sunni kohaldamiseks. Kuna L.E kannatanu suhtes sundi kasutas, oli see ebaseaduslik, st ei toimunud seaduslikul alusel. Lisaks osundavad kogutud tõendid, et vägivalla kasutamine oli ebaseaduslik ka seetõttu, et puudus vahetut sunni kasutamist lubav olukord – kannatanu ei osutanud süüdistatav L.E-le füüsilist vastupanu ega rünnanud teda.

seoses tunnistaja koostatud tervisekaardiga). Tunnistaja xxxxxxxxxxxxx ütluste kohaselt ei märganud ta peale hulgaliste marrastuste muid vigastusi, sh hematoome. Samas järeldub xxxxxxxxxxxxx ütlustest, et põhjalikku läbivaatust ta ei teinud, kuna kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx ei kaevanud millegi üle. Tunnistaja ütluste kohaselt oli kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx ilmselgelt alkoholijoobes, ta ei osanud/saanud arstile selgitada, mis temaga juhtunud oli. Seda, et kannatanu on kukkunud näoga vastu asfalti sai tunnistaja teada tõenäoliselt kannatanuga kaasasolnud politseinike käest. Kannatanu oli imelik, ei olnud agressiivne ega ründav, tunnistajale tundus, et ta ei saanud aru, mida ta kannatanule räägib, küsimustele ainult naeratas ja oli isegi liiga rahulik. Valveõde xxxxxxxxxxx on kohtus ütlusi andnud. Valveõe ütluste kohaselt teatas ta valvearstile politsei ja patsiendi saabumisest, toimetas seejärel kannatanu sidumistuppa, puhastas ja desinfitseeris haavad ära, marrastused. Tunnistaja arvab, et vaatas ka muud kannatanu nähtavad kohad üle, aga täpselt ei mäleta, tavaliselt vaadatakse. Tervisekaardi koostab valvearst. Tunnistaja ütlused kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx käitumise kohta ei ole kooskõlas ka tunnistaja xxxxxxxxxxxxxxütlustega. Nimelt nähtub tunnistaja xxxxxxxxxxx ütlustest, et kannatanu Ixxxxxxxxxxxxxx oli alkoholijoobes, väljakutsuva käitumisega ja kommenteeris – avaldas rahulolematust valveõe tegevusele. Kohtu hinnangul on tuvastatud, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx viibis esmakordselt SA-s Jõgeva Haigla kell 7.30, teistkordselt pöörduti tagasi pärast politsei lahkumist haigla juurest (patrullilehe kohaselt sõiduki puhastamine alates 8.10 – I kd, tl 45-47), s.o juba 8.05. Kogutud tõenditega on tuvastatud seegi, et pärast haiglast lahkumist viis süüdistatav L.E kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxx läbi menetlustoiminguid – menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, kiirmenetluse otsuse koostamine. Seega nimetatud asjaolusid arvestades on ilmne, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxx osutatud esmaabi kestis lühikest aega. Sellest tulenevalt ei ole kohtu arvates välistatud, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx läbivaatus ei olnud nii põhjalik ja laiaulatuslik kui tavapäraselt (mõlemad tunnistajad selgitanud tavapäraseid ülevaatuse põhimõtteid). Kolmandat korda pöördus kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx SA-sse Jõgeva Haigla 21.04.2013. a kell 12.42. Tervisekaardi nr A59052013 kohaselt tuvastati kannatanul näol xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxle (I kd, tl 55). Kohtus on ütlusi andnud valvearst xxxxxxxxxxx. Siinkohal peab kohus samuti vajalikuks osundada, et tõendikogumi hulka tuleb lugeda xxxxxxxxxxxx ütlused, mis on puutumuses 21.04.2013. a sündmusega ja mille osas on xxxxxxxxxxx käsitletav tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes. Ristküsitluse käigus on esitatud xxxxxxxxxxxxle küsimusi kannatanul esinenud vigastuste ja tervisekahjustuste tekkepõhjuste kohta. Nimetatud ütlused on käsitletavad asjatundja ütlustena KrMS § 1091 lg 1 mõttes. Samas ei ole nimetatud alusel kohus xxxxxxxxxxxxxülekuulamise taotlust rahuldanud (I kd, tl 40,146 pöördel-147,152 pöördel). Seega jätab kohus tõendikogumist välja ütlused, mis ei ole käsitletavad tunnistaja ütlustena ja puutumuses konkreetsete 21.04.2013. a aset leidnud sündmustega (ennekõike seoses tunnistaja poolt koostatud tervisekaardiga). Tunnistaja xxxxxxxxxxxx ütluste kohaselt ütles talle kannatanu, et tuli vigastusi fikseerima ja oli kakelnud politseiga Nurga baari juures. Patsiendil olid näos xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxx. Tunnistaja lihtsalt märkas, et xxxxxxxxxxxxxxx Tunnistaja arvates oli

patsiendil keegi kaasas ka, aga ei meenu, kuidas kaasasolnud isik käitus. Tunnistaja hinnangul oli patsient joobes, suhteliselt rahulik, väikese koordinatsioonihäirega, mitte midagi väljakutsuvat, agressiivne ei olnud. xxxxxxxxxxxxxxtunnistaja tervisekaardile ei märkinud, kuna see ei olnud tema jaoks oluline marrastus. 9.2 Kohtule on esitatud kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxx esinenud vigastuste tõendamiseks fotod kannatanust (I kd, tl 184-187,188). Nimetatud fotod on tehtud tunnistajatexxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx poolt pärast teist korda haiglas käimist ja enne kolmandat korda haiglasse pöördumist. Kriminaalasja arutamise käigus on seatud kahtluse alla fotode usaldusväärsus. Kohtule on fotod esitatud nii paberkandjal kui ka failidena CD-plaadil (millel ka pdf-fail, millel on fotod esitatud samal kujul, nagu paberkandjal on esitatud). Võrreldes paberkandjal esitatud fotosid CD-plaadil olevate fotode failidega, ilmneb, et paberkandjal olevad fotod on peegelpildis, nn ümber pööratult. Selliselt on nn ümber pööratud kõik fotod, s.o nimetusega „Foto 1. xxx“, „Foto 2. xxxx, „Foto 1. xxxx ja „Foto 2. xxx“ (I kd, tl 184,185,186,187). Seda, et tegemist on ümber pööratud fotodega kinnitab ainuüksi asjaolu, et paberkandjal olevatest fotodest järeldub justkui kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxx on xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxl. Kannatanu Ixxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (I kd, tl 48-52). Fotode tegemise ja esitamise asjaolude kohta on üle kuulatud tunnistajad xxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxx Kohtu hinnangul ei kõiguta käesoleval juhul fotode usaldusväärsust asjaolu, et need on esitatud alles kohtumenetluse käigus. Siinkohal peab kohus eluliselt usutavaks tunnistajate xxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx selgitusi, et keegi nendelt ei küsinud, kas neil on kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxt pilte ja nad ei arvanud, et piltide esitamine on vajalik. Tunnistaja xxxxxxxx ütles uurijale ülekuulamise käigus, et politseibussist on pilt ja uurija palus selle edastada talle e-posti teel hiljem. Kohtueelse menetluse läbiviimisel oli peamiseks küsimuseks, kas tunnistajatel oli võimalik sündmust tajuda. Seega nimetatud foto olemasolu oli äärmiselt oluline. Kohtu hinnangul on oluline, et tunnistajate xxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx näol on tegemist tunnistajatega, kellele ei ole teada kriminaalasja materjalid, vaidluse sisu jm kriminaalmenetluse käiku puudutavad asjaolud. Lisaks on kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxi vigastuste ulatus ja saamine seatud kahtluse alla alles kohtumenetluse käigus (I kd, tl 13-17, 39-41). Andmeid selle kohta, et kaitsja oleks teinud taotlusi juba kohtueelses menetluses seoses kannatanul esinenud vigastustega, kohtul ei ole. Seega ei ole alust arvata, et tunnistajad või kannatanu on varjanud fotode tegemist uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu eest. Kohus peab eluliselt usutavaks ka tunnistajate selgitusi selle kohta, et kannatanu pildistamine ei olnud eesmärgiga fikseerida vigastusi, vaid tegemist oli tavapärase tegevusega. Sellele osundab kohtu arvates selgelt ka fotode kvaliteet. Seega ei kõiguta fotode usaldusväärsust kohtu hinnangul ka asjaolu, et fotodel ei ole jäädvustatud kannatanu vigastusi jalal või käel. Samuti ei nõustu kohus sellega, et kuna ühelgi fotol ei ole näha kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx käsi, on tegemist selfiga ( ). Failide omadustest ( ) nähtub, et fotod on tehtud kasutades erinevat tehnikavahendit – 2 fotot (nimedega xxxx on tehtud Nokia Lumina 610 kasutades ja 2 fotot (nimedega xxxx on tehtud LG Electronica LG-P700 (I kd, tl 188). Seega ei ole usutav, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx tegi selfisid mitme erineva telefoniga. Ühtlasi ei ole usutav, et kannatanu tehtud selfil hõõrub ta käega silma (I kd, tl 184,188) või on sedavõrd kaugel kaamerast (I kd, tl 186,188). Kohus ei nõustu kaitsjaga ka selles, et fotode tegemise aeg ei ole käesoleval juhul usaldusväärselt tuvastatav. Õiged on osundused sellele, et fotofailide omadusi ( ) on võimalik muuta. Siinkohal peab kohus oluliseks, et kohtus on vahetult uuritud ja vaadeldud tehnikavahendit, mille abil on fotod tehtud ja kuhu fotod salvestatud on. Seega on kohus

vahetult veendunud, et tunnistaja xxxxxxxxxxx fotod on tehtud varem tema kasutuses olnud mobiiltelefoniga (mida tunnistaja enam ei kasuta). Vahetult kohtuistungil vaadeldi tunnistaja xxxxxxxxxxx mobiiltelefoni salvestatud pilte. Kuna vahetult mobiiltelefonis ei olnud võimalik vaadelda fotofailide omadusi ( ) (sh tegemise aega), edastas tunnistaja xxxxxxxxxxx enda vanast mobiiltelefonist MMS`ina fotod uude mobiiltelefoni ja sealt interneti vahendusel e-posti kasutades edastas fotod kohtuniku e-posti aadressile. Vahetult kohtuistungil vaadeldi kohtuniku e-posti aadressile edastatud fotofaile ja nende omadusi ( ). Nimetatud andmed kattuvad kuupäevade ja kellaaegade osas nende andmetega, mis on kohtule CD-plaadil esitatud fotofailidel. Lisaks nähtus mobiiltelefonist fotode vaatlusel, et tunnistaja xxxxxxxxxxx mobiiltelefonist fotosid kustutatud ei olnud, fotofailide numbrid mobiiltelefonis olid järjestikused. Kõik eelnev annab kohtu arvates piisava aluse pidada usaldusväärseks tunnistaja xxxxxxxxxxx tehtud fotofailide omadusi ( ). Kohtuistungil on vahetult uuritud ka seda, kuhu on salvestatud tunnistaja xxxxxxxi tehtud fotod. Tunnistaja xxxxxxxx ütluste kohaselt tegi ta pildid vana mobiiltelefoniga, mida tal enam alles ei ole. Pildid on tunnistaja salvestanud ühte Google pilveteenust kasutades. Vaatluse käigus logis tunnistaja xxxxxxxx enda Gmaili kontole, avas ühte Google pilveteenust kasutades sinna salvestatud pildid. 21.04.2013. a kuupäeva juures oli kokku 4 pilti, millest 2 olid juba varem politseile esitatud fotod (I kd, tl 108-109) (mida vaidlustatud ei ole!) ja 2 hiljem kohtule esitatud fotod. Vaatluse käigus oli võimalik veenduda, et seda Google pilveteenust kasutades salvestatud piltidel on võimalik fotode andmeid muuta (nt kellaaega, kuupäeva). Kohus peab siinkohal oluliseks märkida, et ainuüksi ühte Google pilveteenust kasutades salvestatud piltidel andmete muutmine (nt kellaaja) ei muuda fotofailide endi algandmeid. See tähendab, et andmete muutmine ühte Google pilveteenust kasutades salvestatud piltidel ei muuda automaatselt foto enda omadusi ( ). Isegi kui selline andmete muutmine oleks automaatne, peab kohus oluliseks, et vaatluse käigus oli võimalik veenduda fotode olemasolus ja nende algsetes andmetes, mis kattuvad kohtule CD-plaadil esitatud fotofailide omadustega ( ). Kõik eelnev annab kohtu arvates piisavalt alust pidada ka tunnistaja xxxxxxxx tehtud fotosid ja nende failide omadusi ( ) usaldusväärseteks. Kohtu hinnangul kinnitab fotode tegemise aeg kannatanu Ixxxxxxxxxxxxxxx ja tunnistajate xxxxxxxxxxx ningxxxxxxxx ütluste usaldusväärsust. Nimelt on ajaliselt esimesed 2 fotot (xxxxxxxxxxu poolt) tehtud kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxx kell 8.28 Jõgeva haigla juures (I kd, tl 184,185,188), s.o 18 minutit pärast seda kui kannatanu koos tunnistajatega teistkordselt haiglast tulid. Kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxja tunnistajate xxxxxxxxxxx ning xxxxxxxx ütluste kohaselt läksid nad seejärel xxxxxxxx juurde koju. Järgmised 2 fotot on tehtud tunnistaja xxxxxxxx poolt kell 8.55 ja kell 10.01 (I kd, tl 186,187,188) tema kodus. 9.3 Kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxi vigastuste kindlakstegemiseks on määratud kohtuarstlik ekspertiis. Ekspert on kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx läbivaatuse teinud ekspertiisiakti kohaselt 23.04.2013. a. Isiku ekspertiisiakti nr 13E-LÕI0044 kohaselt tuvastati kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (I kd, tl 4852). Kohtu hinnangul on tõendatud, et kannatanuxxxxxxxxxxxxxxxxxx tekkisid süüdistatav L.E poolt jõu kasutamise tõttu ekspertiisiaktis märgitud tervisekahjustused. Ekspertiisiakti koostanud ekspert xxxxxxxxxxxxx on andnud kohtus ütlusi. Enne ütluste andmist on ekspert tutvunud kõigi kriminaalasja arutamise käigus kogutud materjalidega (sh kõikide istungiprotokollidega, fotodega, röntgenülesvõtetega kannatanu käest), samuti on x

Kohtu hinnangul on eelviidatud eksperdi selgitused arusaadavad ja jälgitavad. Ekspert on kohtu xxxx Kohtu hinnangul ei lükka ekspertiisiaktist järelduvat ümber ka kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxxuhtes koostatud varasemad tervisekaardid. Siinkohal peab kohus oluliseks rõhutada, et tunnistaja xxxxxxxxxxxx ütluste kohaselt jättis ta tervisekaardil fikseerimata jalavigastuse, kuna ei pidanud seda oluliseks. See kinnitab, et olenemata sellest, et kannatanu pöördus sooviga fikseerida oma vigastused, kõiki vigastusi tervisekaardile siiski ei märgitud. Käe vigastuste osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et tunnistaja xxxxxxxxxxxx koostatud tervisekaardilt nähtuvalt on kannatanul tuvastatud marrastused ka paremal käel. 9.4 Eeltoodust tulenevalt on kohtu arvates veenvalt tuvastatud, et süüdistatav L.E tegevuse tagajärjel tekkisid kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxx lisaks valutundele ka ekspertiisiaktis märgitud tervisekahjustused: parema pöidla kaugmise lüli murd, nahamarrastused vasaku põse piirkonnas ja paremal säärel, turse ja nahaalused verevalumid mõlema silma laugudel, nahaalune verevalum vasaku suunurga piirkonnas ja põrutushaav huule limaskestal.

pahameelt politseile või autos viibinud isikutele, kelle tõttu tunnistaja xxxxxxxxxxx trahvi sai. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et politseinike endi ütlused on vastuolulised – kui tunnistaja xxxxxxxxxx sõnul nägi ta xxxxxxxxxx rääkimas just süüdistatav L.E-ga , siis viimati nimetatu seda ei kinnita. Kohtu hinnangul puuduvad igasugused viited või kahtlused, et xxxxxxxxx oleks aset leidnud sündmusega kuidagi seotud olnud või oleks seotud kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxe tekitatud kehavigastustega. Samuti ei ole alust arvata, et kuna kannatanu ning tunnistaja xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx ei tea või ei mäleta xxxxxxxxxx tulemist, üritatakse varjata olulisi asjaolusid. Siinkohal rõhutab kohus, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx pidi xxxxxxxxxx saabumisel viibima politseisõiduki tagaruumis. Seega ei saanudki ta näha Ixxxxxxxxxx Tunnistajad ei pruugi nimetatud asjaolu mäletada, isegi kui nad teda nägid. Vaidlust ei ole selles, et kohtueelse menetluse ajal xxxxxxxxxxxx juttu olnud ei ole ja sündmusest oli ütluste andmiseni kohtus möödunud rohkem kui 3 aastat. Seega on kohtu arvates eluliselt usutav, et arvestades sündmuste kulgu ja toimunut, ei pruukinud kellegi tulemine sündmuskohale tunnistajatele meelde jääda. Kogutud tõendid ei kinnita, et xxxxxxxxx oleks käitunud ka viisil, mis oleks pidanud inimeste tähelepanu pälvima või eriliselt meelde jääma (nt agressiivselt, pretensioonikalt vms väljakutsuvalt).

süüdistatav L.E teo toimepanemise ajal kehtinud PPVS § 7 lg 1,7 ja § 30 lg 2 (käesoleval ajal KorS § 42 lg 1,5 ja § 76 lg 1). Seega on täidetud KarS §-s 291 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsed asjaolud.

Eeltoodust tulenevalt tuleb süüdistatav L.E süüdi tunnistada KarS § 291 järgi ja mõista talle karistus. Teo toimepanemise ajal kehtinud ja käesoleval ajal kehtiv KarS § 291 sätestab sanktsioonina rahalise karistuse või 1- kuni 5-aastase vangistuse. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Karistuse mõistmisel arvestab kohus, et süüdistatav L.E on pikka aega politseiametnikuna töötanud. 21.04.2013. a oli süüdistatav L.E tööülesandeid täitmas ja kuriteo on ta toime pannud tööülesannete täitmise käigus. Kohus arvestab, et süüdistatav L.E võttis vastu ebaseadusliku otsustuse kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx toimetada kainenema ja selle käigus tarvitas vägivalda. Kohus arvestab ka kannatanu vigastuste ulatust – kannatanu sai ulatuslikke tervisekahjustusi, osalt on tegemist ka jäädavate vigastustega. Vigastatud oli nii kannatanu nägu, tekkinud mitmed luumurrud. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Süüdistatav L.E on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Kohus peab oluliseks arvestada ka seda, et süüdistatav L.E on toime pannud ametialase süüteo. See tähendab, et oma ametiülesannete täitmisel on süüdistatav L.E kahjustanud raskelt avaliku võimu korrakohast ja õiguspärast toimimist. Politseiametnikule annab seadus õiguse vahetu sunni kohaldamiseks, kuid selle kasutamine peab toimuma rangelt seaduse piire järgides. Süüdistatav L.E on raskelt kuritarvitanud talle seadusega antud pädevust. Sellest tulenevalt peab kohus süüdistatav L.E tegu raskeks. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohus kohaseks karistusliigiks rahalist karistust. Kohus leiab, et kohane on mõista süüdistatav L.E-le karistuseks vangistus, kuid seda sanktsiooni alammäära lähedal, s.o 1 aasta 6 kuud. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul esinevad asjaolud, mis võimaldavad kohaldada KarS § 73 lg 1,3 sätteid ja jätta tingimisi mõistetud vangistus täitmisele pööramata. Siinkohal arvestab kohus, et teost on möödunud rohkem kui 3 aastat, süüdistatav L.E on käesoleva ajani täitnud ülesandeid ametiisikuna. KarS § 73 lg 3 alusel määrab kohus katseajaks 1 aasta 6 kuud. III Tsiviilhagi

VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane muuhulgas ka juhul, kui tegemist on kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Käesoleva otsusega on kohus tuvastanud, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxx on tekitatud tervisekahjustused ja selle eest vastutab süüdistatav L.E. xxxxxxxxxxxtõendi kohaselt on kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxviibinud haiguslehel alates 21.04.2013. a kuni 27.05.2013. a, s.o 37 kalendripäeva, s.o 25 tööpäeva. Kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx tunnitasuks on 7 eurot (brutotasu) (I kd, tl 75-76). Seega on kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxx saamata jäänud töötasu 200 tunni eest, s.o 1400 eurot (200x7). Sellest tuleb maha arvestada Eesti Haigekassa poolt hüvitatud 575,40 eurot (I kd, tl 77-78). Seega on kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxl saamata jäänud töötasu summas 824,60 eurot (1400-575,40). Kohtu hinnangul on kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxx saamata jäänud töötasu tekkinud 21.04.2013. a sündmusega seoses. Kohtu hinnangul on tervise kahjustamisest tingitud kuluna käsitletav ka konsultatsioonitasu 50 eurot. 09.09.2014. a arve-kviitungi nr 220 kohaselt on AS Clinica visiiditasuks 50 eurot (I kd, tl 79). AS Clinica teatise kohaselt on kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx viibinud 09.09.2014. a konsultatsioonil AS Clinica Esteetilise Kirurgia Erakliinikus. Teatise kohaselt on kannatanu Ixxxxxxxxxxxxxxxx nähtavad xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (traumaatiline tätoveering). Teatises on antud arvamus xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx kohta (I kd, tl 80-81). Teatise kohaselt on hinnatud konsultatsioonil, kas kannatanuxxxxxxxxxxxxxxxxxnäos olevaid arme, mis on tervisekahjustusest tingitud, on võimalik eemaldada ja millisel viisil, s.o otsustatud on selle üle, kas tervisekahjustuse tagajärgi on võimalik kõrvaldada. Eeltoodust tulenevalt tuleb rahuldada kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx tsiviilhagi ja süüdistatav L.E-lt välja mõista kannatanu kasuks varaline kahju 874,60 eurot.

Kohtupraktikas on leitud, et isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb VÕS § 134 lg 2 kohaselt kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks alati välja maksta mõistlik rahasumma (RKKK 3-1-1-116-12). Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTK 3-2-1-19-08, p 13 ja 3-2-1-85-08, p 13). Kriminaalasjas on tuvastatud, et süüdistatav L.E tekitas kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxx ulatuslikud tervisekahjustused – xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx kuud (tl 48-50). Seega süüdistatava vägivaldse käitumise tagajärjel tekitati kannatanule vigastusi, mille tulemusel on kannatanu pidanud üle elama valu ja vaimseid kannatusi. Lisaks pidi kannatanu ravimisega ründejärgselt ka tegelema. Siinkohal on oluline, et suurem osa vigastustest paiknesid kannatanuxIxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxiirkonnas. xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx Sellises piirkonnas olevad vigastused mõjutavad paratamatult inimese igapäevast tegutsemist ja elukorraldust (lisaks sellele, et vigastused põhjustavad valu). Ilmselgelt on äärmiselt ebamugav ringi liikuda ka avalikes kohtades. Kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx on pidanud toimepandud kuriteo tõttu pikema aja jooksul, s.o ajavahemikul 21.04.2013. a kuni 27.05.2013. a (s.o 37 kalendripäeva, s.o 25 tööpäeva) töölt puuduma. Kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, mille tõttu ei saanud ta käia tööl. 09.09.2014. a tervisekaardi nr A129402014 kohaselt on kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx AS Clinica Esteetilise Kirurgia Erakliiniku teatisest nähtuvalt on xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. a viibinud kliinikus konsultatsioonil. xxxxxxxxxxxxxxxxl x Kohtu hinnangul tuleb rikkumist pidada raskeks VÕS § 135 lg 5 mõttes ja seda ennekõike põhjusel, et osaliselt jäädavad tervisekahjustused on kannatanule tekitanud politseiametnik. See tähendab, et vigastused on tekitatud võimuesindaja poolt, kelle seadusest tulenevaks ülesandeks on tagada kord avalikes kohtades ja kellele on pandud vastutus teenistuskohustuste õiguspärase täitmise eest. Politseiametnik on pannud ametikohustusi täites toime õigusvastase ründe, mis kahjustas kodaniku tervist, au ja väärikust. Kohus leiab, et kuna kannatanu suhtes pandi

õigusvastane rünne toime sõprade ja tuttavate juuresolekul, on kannatanu au ja väärikus saanud suuremal määral kahjustada. Kannatanule mittevaralise kahju mõistmise tuleb arvesse võtta ka süüdistatav L.E käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole süüdistatav L.E oma süüd tunnistanud. Vastupidi, süüdistatav L.E on järjepidevalt andnud ennast õigustavaid ütlusi, et seeläbi välistada vastutust toimunu suhtes. Sellest tulenevalt ei ole süüdistatav L.E mõistagi ka kannatanuxxxxxxxxxxxxxxxxxxees vabandanud. L.E eitab xxxxxxxxxxxxxxxx suhtes ebaseadusliku vägivalla kasutamist ja tema ütlused on suures osas vastuolus teiste kriminaalasjas uuritud tõenditega ja seega ennastõigustava iseloomuga. Riigikohtu analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades I ja II astme kohtutes 2008. aastal“ (kõige hilisem vastav analüüs) on jõutud järeldusele, et kergemate tervisekahjustuste puhul mõistsid kohtud 2008. aastal välja hüvise vahemiku 20 000–50 000 krooni (s.o 1278-3195 eurot) ja raskemate tervisekahjustuste puhul, mis muutsid inimese elustandardit oluliselt 100 000–300 000 krooni (s.o 6391-19 173 eurot). Kohus peab oluliseks arvestada, et nimetatud Riigikohtu analüüsi teostamisest on möödunud käesolevaks ajaks 8 aastat ja käesolevaks ajaks on tõusnud ka keskmine brutopalk. Kui 2008. a IV kvartalis oli keskmine brutopalk 838 eurot, siis 2016. a III kvartalis oli selleks summaks 1119 eurot. Kuigi keskmine brutopalk ei ole võrreldes 2008. a olulises määras tõusnud, tuleb kohtu hinnangul võtta arvesse elukalliduse tõusu. Nii on tarbijahinnaindeks tõusnud alates 2008. a I kvartalist kuni 2016. a III kvartalini 18,4%1. Samuti tuleb arvestada seda, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei tohi kaasa tuua kahju tekitanu heaolu olulist langust, kuid mittevaralise kahju hüvitamine ei pea olema süüdlase jaoks talutav ka märkimisväärse pingutuseta. Teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta nähtub, et 2012. aastal oli süüdistatav L.E aastanetosissetulek 8316 eurot, ülalpeetavaid 2, keskmine päevasissetulek 13,43 eurot (I kd, tl 74). Kõike eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks rahuldada kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxx tsiviilhagi talle tekitatud mittevaralise kahju osas ja mõista süüdistatav L.E-lt kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 3000 eurot.

kalkulaator?cpiStartMonth=13&cpiStartYear=2008&cpiEndMonth=15&cpiEndYear=2016&id=32857&cpiCalc ulate=Arvuta

hinnata 4140 euro ulatuses õigusabiteenuse osutamise mõistlikkust käesolevas kriminaalasjas. Siinkohal hindab kohus kriminaalasja keerukust, mahukust ja aega, mis on kulunud toimingutele. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud pidada käesolevat kriminaalasja keerukaks ja mahukaks ametialaseks kriminaalasjaks. Kriminaalasja sisulised materjalid on ühes köites, sh mitmeid dokumentaalseid ja isikulisi tõendeid. Esindaja tasu on taotluse kohaselt järgnev: konsultatsioon esindatavaga; 23.03.2015. a hagiavalduse koostamine mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise nõudes; kriminaalasja materjalidega tutvumine Lõuna Ringkonnaprokuratuuris; eelistungil osalemine Tartu Maakohtus; ettevalmistus kohtuistungiks, sh uue kaitseaktiga tutvumine; 09.09, 14.09, 16.09, 27.09, 30.09, 10.10, 16.11, 23.11.2016. a kohtuistungitel osalemine. Kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx on esindajale tasunud kokku 4140 eurot (03.03.2015. a 180 eurot; 18.03.2015. a 240 eurot; 21.09.2015. a 360 eurot; 24.03.2016. a 600 eurot; 08.09.2016. a 2400 eurot; 22.09.2016. a 720 eurot. Tasutud summad sisaldavad käibemaksu). Arvestades taotluses märgitud tasutud kogusummat 4140 eurot ja esindaja tunnitasu (100 eurot + käibemaks), järeldub, et kokku on kannatanule osutatud õigusabiteenust 34,5 tunni ulatuses. Kannatanu on esitanud ka menetluskulu tasumist tõendavad dokumendid (tl 84-85,86-87). Kohus, arvestades käesoleva vaidluse iseloomu ja käiku, leiab, et kannatanu esindaja tasumäär – 100 eurot ühe töötunni eest, millele lisandub käibemaks – on põhjendatud ja mõistlik. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kriminaalasjas toimunud eelistung 02.10.2015. a ning kohtuistungid 09.09, 14.09, 16.09, 27.09, 30.09, 10.10, 16.11 ja 23.11.2016. a. Kohtuistungite protokollidest nähtuvalt on ainuüksi kohtuistungite kogukestvus olnud 34,5 tundi (s.h eelistung). Kannatanu esindaja taotlusest nähtuvalt taotleb kannatanu õigusabikulude hüvitamist kogusummas 4140 euro eest, s.o 34,5 tunni õigusteenuse osutamise eest (4140/120). Seega on kannatanu esindaja aeg, mis on kulunud konsultatsioonile esindatavaga, hagiavalduse koostamisele, kriminaalasja materjalidega tutvumisele ja ettevalmistusele kohtuistungiks (sh uue kaitseaktiga tutvumise), sisuliselt loetud kaetuks kohtuistungitel osalemisele kulunud ajaga. Sellest tulenevalt peab kohus taotletud esindaja tasu suurust igati mõistlikuks. Eeltoodust tulenevalt on kohtu arvates põhjendatud lugeda menetluskulude hulka xxxxxxxxxxxxxxxx esindajale makstud tasu 34 tunni 30 minuti õigusteenuse osutamise eest, võttes arvesse esindaja tunnitasu 120 eurot (koos käibemaksuga), s.o 4140 eurot.

V Asitõendid Kriminaalasja juures on CD-plaat uurimistoimingu videosalvestisega (ütluste ja olustiku seostamine, tunnistaja xxxxxxxx, 13.11.2014. a) (I kd, tl 110) ja CD-plaat fotofailidega kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxxx (I kd, tl 188). Kohus leiab, et KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel tuleb CD-plaadid jätta kriminaalasja juurde.

Raina Pärn

kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.