1-15-7412/75 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

aga juba jalgadega peksmisest. Ka kohtus oli tema positsioon selles küsimuses vastuoluline ja ebalev. Tunnistajate JK ja EJ ütluste kohaselt rääkis RÕ neile sellest, et teda peksid TK ja BK, ta ei ole aga maininud, et teda oleks peksnud Mario Kiviselg. Samuti leiab kaitsja, et maakohus on rikkunud kohtuotsuse põhistamiskohustust. Kohus on jätnud põhistamata seisukoha, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Maakohus leidis, et kannatanu RÕ saab vaatamata vaenule tõeseid ütlusi anda, sest RÕ ise kinnitas, et vaenulikud suhted süüdistatavaga ei sega takista ütlusi andmast. Kohus on aga jätnud tähelepanuta, et kannatanu ise on olnud kahtlustatav kakluse tõttu vendade Kiviselgadega.. Kannatanu kinnitus, et ta saab vaatamata vaenule tõeseid ütlusi anda, ei ole veenev ja see ei saa olla kohtu jaoks piisav, et vaenu õigete ütluste andmisel mittetakistavaks asjaoluks lugeda. Kohus leidis, et kannatanud ütlustes ei esine diametraalseid vastuolusid. Seega möönis kohus, et vastuolud esinevad. Samas puudub igasugune kohtu analüüs, millised kannatanu ütlused on omavahel vastuolus ning kas kannatanut saab tõendiallikana usaldada. Kohus leidis, et ka ainult kannatanu ütlusega saab süüd tõendada. Sellega on kohus möönnud, et peale kannatanu ütluste otsesed tõendid puuduvad. Asjas puuduvad tõepoolest tunnistajad, kes oleks näinud, et süüdistatav kannatanut lõi. Ka ükski kirjalik tõend ei kinnita, et just süüdistatav peaga kannatanut lõi. Kuna puuduvad igasugused usaldusväärsed ja tõsikindlad tõendid selle kohta, et süüdistatav kannatanut peaga lõi, siis ei saa ses osas rääkida ka kannatanu ütluste haakumisest teiste asjas kogutud tõenditega. Pealegi puudub igasugune kohtupoolne analüüs sellise riimumise kohta. Analüüsimata on kohtul jäänud ka Mario Kiviselja tegevus väidetava grupiviisilise kuriteo kontekstis, ka seda tuleb lugeda otsuse põhjendamiskohustuse rikkumiseks, mis on oluline menetlusnormi rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui kohus leidis, et RÕ vastuoluliste ütlustega ikkagi saab arvestada, siis pidi tal tekkima põhjendatud kahtlus selles, et Mario Kiviselg lõi kannatanut. Sellega jättis kohus kohaldamata KrMS § 7 lg-s 3 sätestatu. M. Kiviselja süü ei ole tõendatud, kuid samas on asjas piisavalt tõendeid selle kohta, et kannatanuid peksid TK ja BK. Seega on põhjendatud kahtlus, et kannatanu sai huulevigastuse T või BK löögist. On võimalik, et ka peaga lõi kannatanut B või TK. Kaitsja leiab, et menetlus tuleb lõpetada ka seetõttu, et menetluse aeg on olnud ebamõistlikult pikk. Ainuüksi asja kohtueelne menetlus kestis 3 aastat ja 9 kuud (alustati 01.02.12 ja süüdistusakt jõudis kohtusse alles septembris 2015.a). Apellatsiooni esitamise ajaks oli menetlus kestnud juba 4 aastat ja 6 kuud. Kriminaalasjas on olnud põhjendamatult pikki seisakuid, kui pole menetlustoiminguid läbi viidud. Näiteks seisis asi ringkonnaprokuröri käes ca 5 kuud. Menetluse alustamisest sai Mario Kiviselg teadlikuks praktiliselt kohe kannatanu RÕ kaudu, kui seda alustati. Kahtlustatavana kuulati Mario Kiviselge üle alles 30.06.14, kuigi RÕ kuulati kannatanuna üle samal juba päeval, kui alustati menetlust – 01.02.12. Kriminaalmenetlus hakkas Mario Kiviselja olukorda oluliselt mõjutama (st tema suhtes algas kriminaalmenetlus EIÕK art 6 lg 1 mõttes) alates 30.06.14.a, kui talle esitati kahtlustus ning talle kohaldati tõkendit elukohast lahkumise keeld – st peaaegu 2 aastat tagasi. Pärast Mario

5.Õige on apellatsiooni väide, et ainsaks tõendiks selle kohta, et M. Kiviselg RÕ peaga näkku lõi, on kannatanu enda ütlused. Seda on möönnud ka maakohus. Süüdimõistmine ainult ühe tõendi põhjal ei ole kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt välistatud. Riigikohtu praktika kohaselt peab aga sellisel juhul olema otsuse põhjendus selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kohus peab olema igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-21-09, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul maakohus seda teha suutnud ei ole. 5.1 Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks apellatsiooni väidet, et kannatanu ütlusi tuleb pidada ebausaldusväärseks ainuüksi põhjusel, et ta ise tunnistas, et tema ja M. Kiviselja suhted on vaenulikud. Kuigi KrMS § 37 lg 3 ja § 2871 lg 1 kohaselt peab kohus ülekuulamise rakendamisel selgitama, millised on kannatanu suhted süüdistatavaga, ei sea menetlusseadustik ütluste usaldusväärsust sõltuvusse kannatanu vastusest sellele küsimusele. Järelikult saab kannatanu väide tema suhete kohta süüdistatavaga olla küll abiks kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel, kuid süüdistatavaga vaenulikes suhetes olemise tunnistamine ei muuda kannatanu ütlusi automaatselt ebausaldusväärseks. Ühelegi tõendile ei tugine ka apellatsiooni väide, et kannatanu oli 29. jaanuari 2012 öösel baaris toimunud peksmise ajal joobes. See, et RÕ kõiki sündmuse asjaolusid ei mäletanud, ei anna alust järeldada, et ta pidi olema joobes. RÕ ise selgitas seda, miks ta ei osanud küsimustele kindlalt vastata, tõsiasjaga, et sündmusest on möödunud neli aastat. Ringkonnakohus peab mõistetavaks, et inimene ei suuda nelja aasta taguse sündmuse üksikasju mäletada. 5.2 Eelnevast hoolimata on oluline see, et kannatanu andis mitmetele küsimustele ebakindlaid vastuseid või tunnistas, et ta ei mäleta. Samuti leidus kannatanu ütlustes vastuolusid. Lünki või vastuolusid esines kogu sündmuste käigu ulatuses.

Näiteks ei olnud kannatanu kindel, kas baari minnes juhtis tema autot (tl 86). Ebakindel oli RÕ ka ütlustes selle kohta, kuidas ja millal ta baarist lahkus. Prokuröri küsimusele vastas ta: „Ilmselt läksin ära kellegagi koos, ilmselt samade isikutega kellega tulin. Välja arvatud R“ (tl. 87). Vastuseks kaitsja küsimustele lahkumise aja kohta ütles kannatanu esmalt: „Ma ei tea, kui kaua ma olin, me läksime varsti minema.“ Edasistele küsimustele vastates möönis RÕ, et võis olla baaris kuni selle sulgemiseni (tl 88). Ka ei mäletanud ta täpselt, millal ta käis Lihula kiirabi punktis vigastusi fikseerimas. Kaitsja tõi välja selle, et kohtueelses menetluses väitis kannatanu seda, et teda peksti kakluse käigus ka jalgadega, kohtus ta seda enam ei kinnitanud (tl 88 pöördel). Lõpuks väärib tähelepanu, et ka vahetult väidetavale peaga näkku löömisele eelnenud sündmuste käigu kirjeldamisel oli RÕ ebakindel. RÕ ütluste kohaselt algas kaklus sellest, et TK lõi KT. Vastused täpsustavatele küsimustele on aga ebakindlad. Maakohtu istungiprotokolli kohaselt olid prokuröri küsimused ja kannatanu vastused neile järgnevad: „Millega ja kuhu [TK KT lõi]? Rusikaga ilmselt. Kuhu? Ma arvan, et näkku. Kas T jäi püsti või kukkus? Minu arust kukkus“ (tl. 86 pöördel). Nagu näha, kasutas RÕ kõigi vastuste puhul väljendeid, mis näitavad, et ta ei ole vastuste õigsuses kindel (“ilmselt”, “ma arvan”, “minu arust”). Ka tema enda ründamise osas ei osanud RÕ täpselt öelda, kes ja kuidas teda ründas: „Keegi lükkas, keegi lõi ja siis lendasin vastu seina“ (tl. 86 pöördel) Küsimusele, kes lükkas ja lõi, vastas RÕ: „Äkki oli B. Ma ei tea“ (samas). Kui prokurör palus võimalikult täpselt meenutada, kas see oli BK, kes ta vastu seina lükkas, vastas RÕ: „Täpselt ei tea ju kes lükkas – B ja Mario ja T olid seal ees“ (samas). Olukorras, kus kannatanu ütlused on kogu sündmuse käigu ulatuses detailide osas ebakindlad ning see puudutab ka ajaliselt vahetult peaga löömisega piirnenud sündmusi, ei saa välistada eksimist ülejäänud asjaolude kirjeldamisel. Ringkonnakohus peab oluliseks, et kannatanu ei olnud kindel, milline vendadest Kiviselgadest teda vahetult enne seda, kui Mario Kiviselg teda peaga lõi, tõukas ja lõi. Kui kannatanu ei pannud tähele, kes teda esmalt ründas, või ei mäleta seda, tekitab see küsimuse, kas kannatanu saab olla kindel, et teda lõi M. Kiviselg. Kahtluseks, kas lööja oli M. Kiviselg, annab alust see, et mingeid andmeid selle kohta, et M. Kiviselg oleks 29. jaanuaril 2012 eelnevalt või hiljem veel kuidagi kakluses osalenud, ei ole. Maakohus leidis, et kannatanu ütlused tõendavad M. Kiviselja süüd, kuna kannatanu ütlused haakuvad teiste tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohus nendib, et kannatanu ütlused haakuvad sündmuste käigu üldkirjelduse osas tõesti tunnistajate ütlustega. Oluline on aga, et selliseid tunnistajate ütlusi, milles kirjeldataks, kuidas M. Kiviselg RÕ lõi, ei ole.