Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

1-16-6577 asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. Käesoleval juhul on Imre-Andres Simmo süüdi tunnistatud ühes kuriteoepisoodis, tegemist on katsestaadiumisse jäänud kauplusevargustega, kannatanule kahju ei tekitatud, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. Ka maakohus arvestas asjaolu, et Imre-Andres Simmo poolt toime pandud vargus ei olnud lõpule viidud ning kahju ei tekitatud. Imre-Andres Simmo poolt äravõetud kaupade väärtus oli väike - 48.90 eurot. KarS § 218 lg 4 ja § 44 lg 2 kohaselt on väheväärtuslik asi, mille väärtus ei ületa 200 eurot. Seega Imre-Andres Simmo tegevus oli suunatud väheväärtusliku asja vastu. Tegemist on asjaoluga, mis viitab väiksele süü suurusele. Imre-Andres Simmo ei varastanud alkoholi ega sigarette. Olen seisukohal, et eeltoodud asjaolusid silmas pidades ei saa rääkida toimepanija suurest ega keskmisest süüst. Ka maakohus leidis põhjendatult, et süü on väike, mistõttu oleks sellele vastav karistus võinud jääda alammäära lähedaseks. Kohus on karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Maakohtu hinnangul Imre-Andres Simmo puhul esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes ehk puhtsüdamlik kahetsus, kuivõrd ta on avaldanud kahetsust toimepandud varguse katse osas kohtueelses menetluses (tl 23). Kohtul ei olnud alust kahelda Imre-Andres Simmo poolt avaldatud kahetsuse siiruses. Kohtu hinnangul karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes Imre-Andres Simmo teos ei esine. ImreAndres Simmo käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtueelses menetluses ja kohtuistungil annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Imre-Andres Simmo on kriminaalkorras karistatud teise astme varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Käesoleval juhul ei või isikut karistada suuremas määras, kui on tema süü suurus ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Kohus märkis, et käesoleval juhul pani süüdistatav kuriteo toime pelgalt mõned päevad pärast karistuse kandmisest vabanemist. Nimetatud asjaolu näitab ilmekalt, et süüdistataval puudusid vanglast vabanemisel eluks vajalikud vahendid ning toetus. Leian, et ei ole alust kahelda Imre-Andres Simmo selgitustes, mille kohaselt ta varastas selleks, et toidu ning riiete ostmiseks raha saada, kuna mingeid sissetulekuid tal ei olnud. Süüdistatav on ühtlasi seletanud, et tal on terviseprobleemid. Seega oli Imre-Andres Simmol kindla keeruline tagada oma igapäevaste vajaduste katmine. Eeltoodust nähtuvalt süüdistatava väited varguste toimepanemise põhjuste kohta ei ole paljasõnalised. Tuleb silmas pidada, et vangistus on kõige raskem karistusliik ja ka kõige kahjulikum karistus, mis avaldub muuhulgas süüdlase kohanemises passiivse vanglaelu stiiliga. Võib eeldada, et mida pikem on Imre-Andres Simmo vangistusaeg, seda problemaatilisemaks võib osutuda tema resotsialiseerumine pärast karistuse ärakandmist. Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et Imre-Andres Simmo suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale 9 kuu pikkuse reaalse vangistuse. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. KrMS § 338 p 4 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

KRIMINAALKOLLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

1-16-6577 rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse vaid otsuse muutmist menetluskulude ja karistuse määra osas. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsioonide sisust lähtudes on tegemist perspektiivitute apellatsioonidega, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. 4.1 KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kohtukolleegiumil tuleb märkida, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Pelgalt apellatsioonis esitatud taotlus otsuse tühistamiseks menetluskulude osas, ei ole aluseks jätta menetluskulusid riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et Imre-Andres Simmol esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Kolleegium leiab, et Imre-Andres Simmolt välja mõistetud menetluskulud ei ole suured. Välja on mõistetud, vaid sundraha, mida on vähendatud KrMS § 2565 lg 2 korras poole võrra ja riigi õigusabi osutanud kaitsja tasu. Maakohtu istungil ei ole Imre-Andres Simmo ega tema kaitsja taotlenud menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Kaitsja taotles vaid menetluskulude tasumiseks pikema aja määramist ning mida maakohus on ka teinud. Maakohus on arvestanud süüdimõistetu võimaliku töötusega nii vangistuse ajal kui ka peale vangistusest vabanemist ning andnud seetõttu süüdimõistetule võimaluse tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul ositi kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kohtukolleegium peab vajalikuks ka veel märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda ainuüksi isiku viibimine vangistuses seda, et ta ei ole võimeline menetluskulusid tasuma. Asjaolu, et isik peab kandma vangistust ja hetkel sissetulekud puuduvad, ei saa olla menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks. Lisaks on pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist tulenevalt KrMS § 424 sättest kriminaalmenetluse kulude tasumise pikendamise tähtaega võimalik mõjuval põhjusel korduvalt pikendada, kuid käesoleval juhul ei ole kohtuotsus jõustunud ja täitmisele veel pööratud menetluskulude osas. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tooduga nr 3-1-1-212. 4.2 Kolleegium leiab üksmeelselt, et kaitsja apellatsioonis toodud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega Imre-Andres Simmole lühemaajalise vangistuse mõistmiseks. KarS § 199 lg 2 p 9 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Imre-Andres

1-16-6577 Simmot karistanud 9 kuulise vangistusega, mida on vähendatud 1/3 võrra. Maakohtu poolt mõistetud karistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra ning on pigem sanktsiooni alammäära lähedane. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Orvi Tali

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.