Kohtulahend

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kriminaalasjas esitatud materjalidega ning ära kuulanud menetluspoolte seisukohad, leiab, et kriminaalasi nr 1-16-6766 Mati XXXXi süüdistuses KarS § 216 lg 1 järgi tuleb lõpetada KrMS § 2742 lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku tähtaja möödumisega. Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 koostoimes põhiseaduse §-ga 14. Mõistliku menetlusaja nõude eesmärk on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) tõlgenduse kohaselt vältida seda, et süüdistatav peaks oma tuleviku osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma ning seetõttu on menetlejal kohustus astuda samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (RKKK 3-1-1-3-04).

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi nr 3-1-1-43-10 p-des 19 ja 22 väljendatud seisukoha kohaselt selleks, et süüdistatava EIÕK art 6 lg 1 esimesest lausest tulenev õigus enda kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul ei muutuks pelgalt deklaratiivseks, vaid oleks tõhusalt kaitstud, peab kohtul olema pädevus kõnealuse õiguse rikkumine kõrvaldada ja/või see heastada. Kohtul tuleb põhiõiguste tõhusaks kaitsmiseks kriminaalmenetlus lõpetada olenemata sellest, millises menetlusstaadiumis kriminaalasja lahendamine kohtus on. Kohtupraktikas on seega kinnistunud põhimõte, et mõistliku menetlusaja sedastamine võib leida aset menetleja poolt ex officio, samuti on süüdistatav ja tema kaitsja seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on ületatud mõistlikku menetlustähtaega. Käesoleval juhul avastas kohus rikkumise eelistungi staadiumis ning kohus leiab, et menetlusõiguste rikkumise avastamisel eelistungil on kohtul õigus rikkumine kõrvaldada.

EIK lahendite kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema siis, kui isikule on ametlikult teatavaks saanud kahtlustus, et ta on toime pannud kuriteo. Samuti tuleb menetlusaja kulgemise alguseks lugeda muud ametivõimude toimingud, mis viitavad riigipoolsele kuriteokahtlusele ning mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vahistamine, läbiotsimine, vara arest). Prokurör esitas eelistungil menetlustoimingute ajalise toimumise väljatrüki, milles on ajavahemikul 24.01.2014–08.08.2016 läbi viidud järgmised menetlustoimingud: 24.01.2014 alustati menetlust 12.02.2014 kuulati üle kahtlustatav Mati XXXX 26.02.2014 kuulati üle tunnistaja R. XXXX 15.04.2014 kuulati üle kannatanu esindaja A. XXXX 15.04.2014 kuulati üle tunnistaja I. XXXX 28.04.2014 kuulati üle tunnistaja O. XXXX 26.05.2014 kuulati üle tunnistaja J. XXXX 28.05.2014 saadeti kriminaalasi kohtueelse menetluse kokkuvõttega prkokuratuuri 09.09.2014 lõpetas prokurör KXXX menetluse kriminaalasjas 20.10.2014 tühistas Riigiprokuratuur kannatanu kaebuse alusel menetluse lõpetamise määruse, vahepealsel perioodil vahetusid menetlejad kriminaalasjas, samuti menetlust juhtivad prokurörid 20.04.2016 kuulati täiendavalt üle XXXX 20.04.2016 kuulati täiendavalt üle kahtlustatav Mati XXXX 20.04.2016 saadeti kriminaalasi prokuratuuri 17.06.2016 määrati M. XXXXile kaitsja 20.06.2016 võimaldati kaitsjale juurdepääs kriminaaltoimikule 20.06–08.08.2016 toimus kaebemenetlus kriminaalasjas 08.08.2016 edastati süüdistusakt kohtusse Ülaltoodust lähtuvalt tuleb antud asjas menetlusaja kulgemise algust Mati XXXXi suhtes arvestada alates 12.02.2014, s.o päevast, mil tema esimest korda kahtlustatavana üle kuulati ja ta sai teada enda suhtes tõusetunud kuriteokahtlusest.

Seega on kriminaalmenetlus EIÕK art 6 lg 1 tähenduses Mati XXXXi suhtes kestnud käesoleva määruse koostamise hetkeks üle kahe aasta ja seitsme kuu.

EIK väljakujunenud praktika kohaselt peetakse menetluse kogupikkust kestusega kuni kaks aastat tavalistes (mitte keerulistes) asjades mõistlikuks. EIK on asunud seisukohale, et kui menetlusele on kulunud üle kahe aasta, siis peab kohus juba põhjalikumalt uurima, kas siseriiklikud asutused on protsessi käigus kohase hoolsusega tegutsenud. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus; 2) süüdistatava või tema kaitsja (kaebaja) käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König vs. Saksamaa, otsus 28. juunist 1978, p-d 99 ja 111; Konashevskaya jt vs. Venemaa, otsus 3. juunist 2010, p 42). Samade põhimõtete alusel on kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piiri üle otsustanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-100-09, p 17; 3-1-1-43-10 p 30. Eelpoolnimetatud kriteeriume arvesse võttes analüüsibki kohus ka käesoleva kriminaalasja menetlusaja kestuse mõistlikkust.

kohus vajalikuks eraldi märkida, et täiendavate menetlustoimingute teostamisele kulus vaid üks tööpäev – 20.04.2016.a. Prokuratuuri põhjendus menetlejate vahetumise kohta nimetatud perioodil pole piisav võrreldes süüdistatava põhiõiguste riivega.

kohustus nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses kriminaalasi võimalikult kiiresti lahendada. Hilinenud õigusemõistmine ei taga õiguskindlust ega õigusrahu.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud lahendi 3-1-1-63-13 p-s 12, et menetlusaja mõistlikkuse hindamisel on õigustatud pöörama põhitähelepanu riigivõimu käitumisele. Kohtu hinnangul on vastuvõetamatu riigi tegevusetus, mis esineb selles, et teatud aja jooksul ei võeta ette mingeid protseduurilisi meetmeid. Käesoleval juhul lõpplahendini jõudmine viibib riigi tegevusetuse tõttu. Kuigi prokuratuuril olid kriminaalasja asjaolud selged 28.05.2014, mil kriminaalasi saadeti kohtueelse menetluse kokkuvõttega prokuratuuri, jäeti pärast Riigiprokuratuuri poolt menetluse lõpetamise määruse tühistamist järgmised protseduurilised meetmed ette võtmata rohkem kui 1 aastaks ja 6 kuuks. Kohus märgib, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamisel Riigiprokuratuuri poolt anti alamalseisvale prokuratuurile juhised menetluse edasise toimumise kohta, need aga jäeti täitmata ebamõistlikult pika aja jooksul. Prokuratuuri tegevusetuse tõttu on Mati XXXXit hoitud õiguslikult ebakindlas olukorras ja tema võimalusi enda kaitsmiseks on vähendatud. Hinnates kõigi eelpoolnimetatud kriteeriumite alusel menetlusaja kestust mõjutada võivate tegurite olemasolu kogumis, sh asjaolu, et riik jättis ebamõistlikult pikaks ajaks menetluse soiku ning tõenäoliselt ei saabu lähiajal menetluse lõpp-punkt, s.o jõustunud kohtuotsus, leiab kohus, et käesolevas kriminaalasjas on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. KrMS § 2742 sätestab, et kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul kriminaalmenetluse lõpetada. Kohtupraktikas tuleb heastamisvõimalustena arvestada nii KrMS § 306 lg 1 p-s 61 ettenähtud alust karistuse kergendamiseks kui ka isiku õigust nõuda riigilt ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (Riigikohtu üldkogu 22.03.2011.a. otsus asjas nr 3-3-1-85-09). „Kolleegium on varem selgitanud, et otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist“(3-1-1-63-13). Mati XXXXit süüdistatakse KarS § 216 lg 1 järgi, mille sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistuse. Juba sanktsiooni järgi võib järeldada, et tegemist ei ole raske kuriteoga. Süüdistusaktist nähtuvalt puuduvad isikul kehtivad kriminaalkaristused, ta õpib Tallinna Ülikoolis, kuriteoga tekitatud varaline kahju on 411,78 eurot, mida ei saa kohtu hinnangul pidada oluliseks. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Sellest tulenevalt võib järeldada, et M.XXXXi suhtes süüdimõistva kohtuotsuse korral ei ole rahalise karistuse kohaldamine välistatud. See annab omakorda aluse sedastada, et käesoleval juhul ei ole isiku õiguse rikkumine kriminaalasja menetlemisele mõistliku aja jooksul piisavalt heastatav karistuse kergendamisega. Arvestades siinjuures ka tekitatud kahju suurusest tulenevalt konkreetse asja väikest

menetlushuvi, on kohus seisukohal, et hoidmaks ära süüdistatava õiguse rikkumise süvenemist tuleb tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 2742 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt) Julia Vernikova kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.