3-1-1-57-16 21. september 2016 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma Kohtuasi Kriminaalasi Leonard Špongoltsi ja Reimo Suigussaare süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ning 9 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2016. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-6356 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Leonard Špongoltsi kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas ja pooled Reimo Suigussaare kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova Asja läbivaatamise kuupäev ja 7. september 2016, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2016. a määrus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
2.Prokuröri määruskaebus rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7.augustil 2015 saatis Lääne Ringkonnaprokuratuur Pärnu Maakohtule üldmenetluses lahendamiseks süüdistusakti Leonard Špongoltsi ja Reimo Suigussaare kriminaalasjas süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p-de 7, 8 ning 9 järgi.
Samal kuupäeval tegi Pärnu Maakohus määruse, millega andis L. Špongoltsi ja R. Suigussaare süüdistatavatena kohtu alla, jättis nende suhtes vahistamisena kohaldatud tõkendid muutmata ning otsustas kannatanute tsiviilhagid menetlusse võtta. Ühtlasi määras maakohus, et kriminaalasja eelistung toimub 2. septembril 2015. Tegelikult sellel kuupäeval eelistungit ei toimunud.
R. Suigussaare ja L. Špongoltsi kaitsjad esitasid kaitseaktid maakohtule vastavalt 4. ja 7. septembril 2015.
Kriminaalasja eelistung toimus 9. septembril 2015. Eelistungil lahendati kaitsjate taotlusi ja määrati kindlaks kohtuistungite toimumise kuupäevad.
5.Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2015. a otsusega tunnistati L. Špongolts süüdi KarS § 199 lg 2 pde 4, 7 ja 8 järgi ajavahemikul 4.–9. maini 2014 ning 10. novembril 2014 toimepandud vargustes. Muus osas mõisteti süüdistatav õigeks. L. Špongoltsi karistati vangistusega 3 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 3 päeva. KarS § 64
lg 1 ja § 65 lg 1 kohaselt mõisteti L. Špongoltsile liitkaristuseks vangistus 3 aastat 5 kuud ning 27 päeva. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 11. november 2014.
6.Sama otsusega tunnistati R. Suigussaar süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi 8. oktoobril 2014 toimepandud varguses. Muus osas mõisteti süüdistatav õigeks. R. Suigussaart karistati vangistusega 2 aastat ja 6 kuud ning karistuse kandmise aja alguseks loeti 8. aprill 2015.
7.Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid L. Špongoltsi ja R. Suigussaare kaitsjad ning Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus. Kaitsjad taotlesid süüdistatavatele kergema karistuse mõistmist. Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega L. Špongolts ja R. Suigussaar mõisteti õigeks, samuti osas, millega nende käitumine kvalifitseeriti KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi, ning neile karistuse mõistmise ja kahe kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas.
8.Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2016. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja KrMS §-s 226 nimetatud
kriminaalasja
materjal
saadeti
samale
kohtule
uueks
arutamiseks
teises
kohtukoosseisus alates eelmenetluse staadiumist. Muus osas tagastati kohtutoimik prokuratuurile. Süüdistatavate suhtes tõkendina kohaldatud vahistamine jäeti muutmata. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. 8.1 Maakohus andis süüdistatavad kohtu alla eelistungit korraldamata ja ajal, mil kaitseakte ei olnud veel kohtule esitatud. Kuna sellel ajal ei olnud teada, millised on kaitsjate seisukohad süüdistusakti, tsiviilhagide menetlusse võtmise ja tõkendite kohta, ei sisalda kohtu alla andmise määrus kõiki KrMS §-s 263 loetletud andmeid. Määruse kohaselt pidi eelistung toimuma 2. septembril 2015, kuid nimetatud kuupäeval eelistungi toimumise kohta puuduvad andmed. Kaitseaktid laekusid kohtule pärast kohtu alla andmisel kindlaks määratud eelistungi toimumise kuupäeva ja eelistung toimus alles 9. septembril. Lisaks edastati maakohtule pärast süüdistusakti kohtusse saatmist L. Špongoltsi kaebus, mida maakohus eelmenetluses ei käsitlenud. 8.2 Riigikohtu praktika kohaselt on need kohtu alla andmisel ilmnenud vead käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna süüdistatava kohtu alla andmine ei saa üldmenetluses toimuda lahutatuna eelistungist ning sellel lahendatavatest küsimustest.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Pruus, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebuse esitaja põhiseisukohad on järgmised.
9.1 Kriminaalasjas nr 3-1-1-86-15 tehtud määruses väljendatud seisukohti ei saa praegusel juhul kohaldada, kuna väidetava rikkumisega ei kaasnenud süüdistatavate ebaseaduslikku vahi all pidamist. Samuti ei antud süüdistatavaid eelistungita kohtu alla selleks, et vältida kuritegude aegumist. Kohtu alla andmise määruse tegemine ja eelistungi korraldamine erinevatel päevadel ei
too tingimata kaasa ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtuotsust. Eelistungil ega hilisema menetluse käigus süüdistatavad ja kaitsjad kohtu alla andmise määrust ei vaidlustanud ega osutanud ka KrMS § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele. 9.2 Eelistungi toimumiseks olid täidetud kõik vajalikud tingimused, mille tõttu on meelevaldne järeldada, et kui kohtu alla andmine ja eelistung oleksid toimunud samal päeval, võinuks maakohus teha teistsuguse otsuse. KrMS § 258 lg-s 1 ei nähta enam otsesõnu ette kohustuslikku eelistungi korraldamist kohtu alla andmise otsustamiseks.
10.Vastuses määruskaebusele leiab R. Suigussaare kaitsja vandeadvokaat N. Suvorova, et selle kohta, kas süüdistatavate kohtu alla andmise ja eelistungi toimumise ajaline lahutatus annab aluse lugeda kohtuotsust ebaseaduslikuks, puuduvad konkreetsed õigusnormid ning kohtupraktika. Samas saab ringkonnakohtu määruse seisukohtadega nõustuda ja seetõttu tuleks prokuröri määruskaebus jätta rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus tugines maakohtu otsuse tühistamisel ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukohale, mille järgi ei tohi kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud. Kõnealuse seisukoha järgi tuli eelmenetlust toimetaval kohtunikul kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendada kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6.novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 14 ja 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 31-1-69-08, p 12).
12.Pärast vaidlustatud ringkonnakohtu määruse tegemist on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjas nr 3-1-1-22-16 eespool osutatud lahendites väljendatud seisukohta muutnud, leides, et kriminaalmenetluse seadustik näeb ette vaid kolm otsustust (määrust), mille süüdistusakti saanud kohus võib teha süüdistatava kohtu alla andmise alternatiivina. Nendeks on esiteks ebaõige kohtualluvusega kriminaalasja saatmine alluvusjärgsele kohtule (KrMS § 28 lg 1) või Riigikohtu esimehele kohtualluvuse määramiseks (KrMS § 28 lg 3); teiseks KrMS § 154 nõuetele mittevastava süüdistusakti tagastamine prokuratuurile (KrMS § 262 lg 1 p 2) ja kolmandaks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud juhtudel (KrMS § 262 lg 1 p 3). Kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise eeldused. Muid KrMS 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimusi võib kohus lahendada ka pärast kohtu alla andmise määruse koostamist. Seega kui süüdistatava kohtu alla andmisel võetakse seisukoht vaid kohtu alla andmise eelduste täidetust puudutavates küsimustes, peab maakohus edasi korraldama eelistungi(d), et lahendada kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimine ja muud KrMS § 258 lg-s 1 ning §-s 263 loetletud küsimused. Öeldu tähendab ühtlasi, et kohtu eelmenetluses tehtud otsustused ei pea olema vormistatud ühe menetlusdokumendina (määrusena), s.t võimalik on kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus.
Kolleegium on käsitletavas määruses kokkuvõtlikult sedastanud, et vaatamata kohtuliku eelmenetluse korra mõningasele ebaselgusele toetavad selle mitmed sätted, eriti aga seadusandja tahte kujunemist kirjeldavad materjalid, siiski tõlgendust, et alates 1. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32– 37). Sama seisukohta on kolleegium korranud 20. juunil 2016 tehtud määruses asjas nr 3-1-1-3816 (p 47).
13.Eelmises punktis märgitut arvestades ei ole alust nõustuda ringkonnakohtuga selles, et praegusel juhul on maakohus süüdistatavaid kohtu alla andes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kuna maakohus ei tuvastanud ebaõiget kohtualluvust, süüdistusakti mittevastavust KrMS § 154 nõuetele ega ka kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid, olid olemas kõik süüdistatavate kohtu alla andmiseks vajalikud eeldused. Eelmenetluse käigus ega hilisemas kohtumenetluses pole ükski menetlusosaline ka selliste asjaolude ilmnemisele osutanud. Järelikult toimis maakohus seaduslikult, kui andis süüdistatavad esmalt kohtu alla ja korraldas alles seejärel menetlusosaliste taotluste lahendamiseks ning edasise kohtuliku arutamise planeerimiseks eelistungi.
14.Menetlusõiguse rikkumist ei saa näha selleski, et kuigi kohtu alla andmise määruse kohaselt pidi kriminaalasja eelistung toimuma 2. septembril 2015, toimus see hoopis 9. septembril 2015. Eelistungi protokolli kohaselt võtsid eelistungist osa nii prokurör kui ka kaitsjad, mis tähendab, et KrMS § 259 lg 2 nõuete ega ka muude kohtulikku eelmenetlust reguleerivate sätete eiramisest ei saa kõneleda. Ringkonnakohus ei ole ka selgitanud, kuidas mõjutas kohtuliku eelmenetluse seaduslikkust asjaolu, et eelistung toimus kohtu alla andmise määruses nimetatud kuupäevast erineval ajal.
15.Viimaks on ringkonnakohus maakohtule ette heitnud, et kohtuliku eelmenetluse käigus ei võetud seisukohta L. Špongoltsi kaebuse suhtes, mis oli esitatud Riigiprokuratuurile, kuid mis edastati KrMS § 228 lg 6 alusel lahendamiseks maakohtule. Kolleegiumi hinnangul ei saa kaebuse väidete hindamata jätmist käsitada menetlusõiguse rikkumisena.
16.Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses leidis süüdistatav esiteks, et prokuratuur on rikkunud KrMS § 226 lg 6 nõudeid, kuna süüdistusakt saadeti kohtusse kolm päeva enne vahistustähtaja lõppu. Kriminaalkolleegium märgib, et asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud määruse kohaselt on KrMS § 226 lg-s 6 sisalduv nõue seotud asjaoluga, et kohus jõuaks KrMS § 257 lg-s 3 märgitud tähtaega järgides korraldada vajadusel eelistungi ning otsustada õigel ajal süüdistatava kohtu alla andmise. Menetlusseaduses pole aga reguleeritud küsimust, missugused on KrMS § 226 lg-s 6 ette nähtud tähtaja rikkumise tagajärjed. Kuigi võib möönda, et vaadeldavas sättes toodud tähtaja eiramine võib tekitada olukorra, kus maakohtul tuleb KrMS § 257 lg 3 nõuete järgimiseks otsustada kohtu alla andmine ebamõistlikult lühikese aja jooksul (vt viidatud määruse p 26), ei saa eelnevast järeldada, et KrMS § 226 lg 6 nõuete rikkumine toob endaga kaasa süüdistusakti tagastamise prokuratuurile või muudab kohtu alla andmise sisuliselt õigustühiseks. Kirjeldatud
järeldus on ka loogiline, kuna see ei kõrvaldaks tähtaja rikkumist. Järelikult ei saanud kohtulikus eelmenetluses sellele süüdistatava etteheitele vastamata jätmine kuidagi mõjutada kohtuliku eelmenetluse ja kohtuotsuse seaduslikkust. Teiseks vaidlustas L. Špongolts kõnealuses kaebuses ka äratundmiseks esitamise protokollide ja fototabelite tõendina lubatavust, mille puhul Riigikohtu hinnangul on tegemist kriminaalasja sisulise arutamise esemesse kuuluvate küsimustega.
17.Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on maakohtu otsust tühistades ja kriminaalasja uueks arutamiseks saates tuginenud ebaõigetele kaalutlustele, mida tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
18.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2016. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuröri määruskaebus tuleb rahuldada. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.