Kohtulahend

3.3 KarS § 201 on varavastane süütegu, mille eesmärgiks on tagada omanikule vara täielik karistusõiguslik kaitse. AÕS § 68 lg 1 kohaselt on omanikul täielik võim asja üle, tal on õigus asja vallata, käsutada, kasutada. AÕS § 40 kehtestab valduse kaitse. Nendest normidest tuleneb, et igasugune asja äravõtmine valdajalt või võõra vara enda kasuks pööramine on ebaseaduslik KarS § 201 mõttes siis, kui omanik ei ole lubanud kellelgi oma vara selliselt kasutada. Kaitsja väidab erialakirjandusele ja Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-23-14 tuginevalt, et ei ole põhjust karistusõiguslikult reageerida, kui tegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul. Sellist tegu ei saa pidada ebaseaduslikuks omastamiskoosseisu mõttes. Maakohus ei põhjendanud, miks ta kaitsja poolt viidatud riigikohtu lahendiga ei nõustunud. Riigikohtu lahendis toodud seisukoha ignoreerimisega on maakohus kaitsja hinnangul kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kuna väidetavalt omastatud vara omanik Tallinna linn on B.E-le inkrimineeritud teod heaks kiitnud, puudub tema käitumises KarS § 201 objektiivse teokoosseisu obligatoorne element – ebaseaduslikkus ning ta tuleb juba ainuüksi seetõttu temale inkrimineeritud kuriteos õigeks mõista. 3.4 Kaitsja jätkuvalt ei nõustu sellega, et mõlema kontserdi korraldamiskulud on täies mahus karistusõiguslikult hinnatavad. Koostöökokkulepe Kesklinna Valitsuse ja Valga linna vahel oli poolte vaba tahte väljendus, seaduslik ja kehtib tänaseni. Samas oleks kontsertide korraldamine Valgas olnud seaduslik ka ilma koostöökokkuleppeta, sealhulgas valimiste eelsel ajal. B.E korraldas Valgas kontserdi ka

3(10)

3.7 Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, mille põhjal pidi B.E aru saama, et kontsertide korraldamine pärast Riigikogu valimiste väljakuulutamist võib erinevalt varasemast praktikast olla õigusvastane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4(10)

Kohtukolleegium lisab selgituseks, et kohtuotsuse tekst ja kohtu poolt antud selgitused kohtuotsuse sisu kohta ei saagi kattuda, sest neil on erinevad eesmärgid. Kriminaalmenetlusseadustik kehtestab kohtuotsusele kindlad vorminõuded ning selle põhjendavas osas kasutatakse sageli juriidilisi termineid, mis võivad tavainimese jaoks olla raskesti mõistetavad. Seepärast ongi KrMS § 315 lg-s 3 kehtestatud nõue, et kohtunik küsib, kas õigeksmõistetu või süüdimõistetu on kohtuotsusest aru saanud, ning selgitab talle vajaduse korral selle sisu. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja taotlusega tunnistada KrMS § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks asjaolu, et esineb vastuolu kohtuotsuse teksti ja kohtu selgituste vahel. Kohtukolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud. Isegi kui rikkumine oleks esinenud, saaks kohtukolleegium tunnistada selle kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks üksnes juhul, kui sellega oleks kaasnenud ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. 5.2 Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, millega on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. KrMS § 341 lg 3 sätestab, et tuvastades kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KarS § 339 lõike 1 punktis 12 või lõikes 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Arutatavas kriminaalasjas seisneb ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumine kaitsja apellatsiooni kohaselt selles, et maakohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse prokuröri taandamiseks, kes ei olnud kohtueelses menetluses ega kohtus erapooletu. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja poolt viidatud rikkumine selline, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Seega ei oleks kaitsja pidanud apellatsioonis taotlema mitte õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, vaid kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 8. juuni 2009. a otsuses nr 3-1-1-46-09 selgitanud, et kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohtueelses menetluses teostab prokurör seega juhtimis- ja järelevalve funktsiooni, mis sisaldab endas kohustust tagada kohtueelse menetluse seaduslikkus ja isikute õiguste järgimine. Seejuures ei saa prokuröri erapoolikust tuletada pelgalt tema õiguslikest otsustustest kohtueelse menetluse käigus, mis on suunatud tõendite kogumisele ja asjaolude väljaselgitamisele, ja seda ka juhul, kui neid otsustusi hiljem tühistatakse kõrgemalseisva prokuröri poolt. Vastupidine lähenemine piiraks ebamõistlikult prokuröri tegevust kohtueelse menetluse juhtimisel. Oluline on, et prokuröri otsustused ei oleks kantud sellistest sisemistest motiividest, mis ei ole seotud ametialaste ülesannete hoolsa täitmisega (näiteks isiklikest väärtushinnangutest tulenev eelarvamus kahtlustatava või süüdistatava suhtes või isiklik huvitatus kriminaalmenetluse tulemusest). Arutatavas kriminaalasjas ei nähtu taandamistaotlusest ega apellatsioonist asjaolusid, mis viitaksid prokuröri isiklikest väärtushinnangutest tulenevale eelarvamusele B.E suhtes või isiklikule huvitatusele kriminaalmenetluse tulemustest. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et kannatanu, s.o Tallinna linna volitatud esindaja PL tutvus kriminaaltoimiku materjalidega 9. novembril 2015 (II kd tl 111). Kannatanu esindaja ja prokuröri vahel peetud kirjavahetust ilmneb, et Tallinna Linnavalitsuse liikmetel ei olnud ühist seisukohta kriminaalasjas tsiviilhagi esitamise küsimuses (II kd tl 112-119), mistõttu prokurör pikendas 5(10)

tsiviilhagi esitamise tähtaega kuni 23. novembrini 2015. Tähtaja viimasel päeval teatas Tallinna abilinnapea linnapea ülesannetes TA, et Tallinna linn antud kriminaalasjas ennast kannatanuks ei pea ja tsiviilhagi ei esita. Kuna prokurör sai TA kirja alles 23. novembril 2015, siis ei saanudki ta seda koos kriminaaltoimiku materjalidega kaitsjale tutvumiseks anda. Lisaks sellele on KrMS § 223 lg 2 kohaselt prokuratuuril õigus otsustada, millised materjalid ta süüdistuse tõendamiseks kriminaaltoimikuga kohtusse saadab. TA kirja näol ei ole tegemist mitte tõendiga, vaid kannatanu seisukohaga tsiviilhagi esitamise küsimuses. Süüdistusakti punktis 3 on märgitud, et Tallinna linnale on tekitatud kahju 2 846,50 eurot ning Tallinna Linnavalitsuse poolt kriminaalasjas tsiviilhagi ei esitatud (III kd tl 4). Seega olid süüdistatav ja kaitsja pärast süüdistusakti saamist informeeritud sellest, et Tallinna linn B.E vastu tsiviilhagi esitanud ei ole. Asjaolul, et Tallinna linn end ise kannatanuks ei pea, ei ole arutatava kriminaalasja lahendamisel tähtsust. Prokurör esitas eelistungil kohtule Tallinna Linnavalitsusega peetud kirjavahetuse kohe pärast seda kui kaitsja seadis kahtluse alla kohtueelse menetluse normide rikkumise. Kohtuistungite alguseni oli siis jäänud 1,5 kuud. Seega oli süüdistataval ja kaitsjal piisavalt aega esitatud materjalidega tutvumiseks ja kaitsetaktika kujundamiseks. Asjaolul, et kaitsja viitas kannatanu puudumisele juba kriminaalmenetluse lõpetamise taotluses, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul prokuröri taandamise küsimusega mingit seost. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni esitanud kaitsja vandeadvokaat Aadu Lubergi apellatsiooni väitega, et prokurör on olnud kohtueelses menetluses ja kohtus erapoolik, mistõttu prokuröri taandamata jätmisega on rikkunud maakohus ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Samas väärib kohtukolleegiumi hinnangul tähelepanu seegi, et B.E ja ringkonnakohtu istungist osa võtnud kaitsja advokaat Kalju Kutsar prokurör Inna Ombleri vastu taandustaotlust ei esitanud. Seega ei ole olnud kaitsja pool oma seisukohtades järjekindel. 5.3 Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest paljudele kaitsja poolt tõstatatud küsimustele ei ole maakohus oma otsuses vastanud. See tähendab, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Nii ei ole maakohus põhjendanud, miks ta ei arvesta arutatavas kriminaalasjas kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-23-14 toodud seisukohtadega ja prokuratuuri varasema õiguspraktikaga analoogsetes situatsioonides. Maakohus ei ole motiveerinud, miks oli 14. detsembril 2014 B.E poolt korraldatud kontsert seaduslik, kuid järgneva kahe kontserdi korraldamisega pani toime kuriteo. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, mille põhjal pidi B.E aru saama, et kontsertide korraldamine pärast Riigikogu valimiste väljakuulutamist võib erinevalt varasemast praktikast olla õigusvastane. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 18. märtsi 2015. a otsuses nr 3-1-1-11-15 selgitanud, et kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral on kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sellist rikkumist on KrMS § 341 lg 3 kohaselt ringkonnakohtul võimaluse korral õigus kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud ka seda, et olukord, kus kaitsjad ei nõustu pelgalt tõendite hindamisest tehtud järeldustega, ei ole käsitatav kohtuotsuste põhistamata jätmisena (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. novembri 2012. a otsus nr 3-1-1-1-100-12 ja 6. juuni 2014. a otsus nr 3-1-1-28-14). Kohtukolleegiumi hinnangul on arutatavas kriminaalasjas vaidlustatud maakohtu otsuses järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on B.E KarS § 201 lg lg 2 p 1,3 järgi ametiisikuna korduvalt Tallinna linna vara 6(10)

omastanud. Asjaolu, et kaitsja maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses põhjenduse puudumist. 5.4 Sisuliselt taotleb kaitsja esitatud apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 3. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kaitsja apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida ta esitas maakohtus ning millele maakohus on oma otsuses juba vastanud. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-11-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-192-11). 5.5 Arutatavas asjas puudub vaidlus selles, et 18. jaanuaril ja 13. veebruaril 2015 korraldati Tallinna Kesklinna vanema B.E initsiatiivil Valga linnas kaks kontserti ning ta lasi need hüvitada Tallinna Kesklinna Valitsusele eraldatud Tallinna linna eelarvelistest vahenditest. Vaidlust ei ole ka selles, et nende ürituste organiseerimise ajal ta teadis, et soovib kandideerida 2015. aastal korraldatavatel XIII Riigikogu valimistel Eesti Keskerakonna valimisnimekirjas nr 11, s.o Võru-, Valga- ja Põlvamaa piirkonnas. Nende asjaolude vastu ei vaidle ka süüdistatav ega tema kaitsja. Seega on arutatava kriminaalasja keskseks küsimuseks asjaolu, kas B.E on kasutanud Tallinna linna eelarvelisi vahendeid Valga linnas toimunud isikliku valimisürituse eest tasumiseks. 5.6 Kaitsja heidab maakohtule ette, et ta ei ole motiveerinud, miks oli 14. detsembril 2014 B.E poolt korraldatud kontsert seaduslik, kuid järgneva kahe kontserdi korraldamisega pani toime kuriteo. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ta ei arvesta prokuratuuri varasema õiguspraktikaga analoogsetes situatsioonides, kus prokuratuur on keeldunud kriminaalmenetluse alustamisest või kriminaalmenetluse lõpetanud. Kohtukolleegiumi hinnangul märgitakse maakohtu otsuses põhjendatult, et kohus hindab igale isikule esitatud süüdistust lähtudes konkreetses kriminaalasjas kohtule esitatud tõenditest ja kohtupraktikast. Kohtule ei ole siduvad prokuratuuri varasemad seisukohad teistes sarnaste asjaoludega kriminaalasjades. 14. detsembri 2014 kontserdi korraldamises ei ole B.E-le süüdistust 7(10)

esitatud, mistõttu maakohus ei pidanudki põhjendama, miks B.E ei ole selles episoodis kuritegu toime pannud. Maakohus on kohtuotsuse lehekülgedel 15-17 ammendavalt selgitanud, miks olid süüdistuses märgitud kontserdid käsitletavad valimisüritustena. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-44-13 rõhutanud, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljaspoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti. Kuna kaitsja poolt loetletud küsimused ei puuduta arutatava kriminaalasja tõendamiseset ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut, ei pidanudki maakohus nende osas oma seisukohta kujundama. Seega on kaitsja poolt maakohtule tehtud etteheide põhjendamatu. 5.7 Kohtukolleegiumi ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus ei ole arvestanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. mai 2014. a otsuses nr 3-1-1-23-14 toodud seisukohtadega ega põhjendanud, miks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsus arutatavas asjas kohaldamisele ei kuulu. Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 19-21 on maakohus motiveerinud, miks Riigikohtu lahend nr 3-1-1-52-14 arutatavas asjas kohaldamisele ei kuulu. Selles Riigikohtu lahendis on tehtud edasiviide Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-23-14 toodud seisukohtadele. Maakohus märkis põhjendatult, et Riigikohtu suuniste kohaselt ei ole eraõigusliku juriidilise isiku puhul osaühingu vara enda kasuks pööramine ebaseaduslik vaid juhul kui osaühingul on üks omanik. Samuti on maakohus põhjendanud, miks ei saa avalik-õigusliku juriidilise isiku esindaja arvamus tekitatud kahju kohta olla kohtule siduvaks tuvastamaks kuriteo toimepanemist. 5.8 Kohtukolleegiumi hinnangul on ebaõige kaitsja arusaam, et varalise kahju puudumine välistab KarS §-s 201 sätestatud omastamise objektiivse koosseisu. Riigikohtu senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et KarS § 201 objektiivse koosseisu tuvastamisel ei ole varalise kahju kindlakstegemine vajalik. Teo toimepanemiseks piisab, kui asi on omanikult ära võetud või oma kasuks pööratud. Maakohtu otsuse lehekülgedel 8-9 on kahju küsimust motiveeritud ja viidatud asjakohastele Riigikohtu lahenditele selles küsimuses. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi ega Riigikohtu lahenditele tehtud viiteid korrata. Küll aga peab kohtukolleegium vajalikuks täiendavalt viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hiljutisele 31. mai 2015. a otsusele nr 3-1-1-41-15, milles on jätkuvalt rõhutatud Riigikohtu senises praktikas omaksvõetud seisukohta, et kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida sõltumata sellest, kas isikul on kuriteo toimepanija teo tõttu tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue. 5.9 Kaitsja on oma apellatsioonis väitnud, et sõltumata süüdistatava tegude tõendatusest ja koosseisupärasusest, mida kaitsja samuti eitab, on välistatud kõnealuse teo õigusvastasus. Õigusvastasust välistavaks asjaoluks peab kaitsja kannatanu nõusolekut, millena ta käsitleb Tallinna abilinnapea linnapea ülesannetes Tavai Aasa kirja, mille kohaselt Tallinna linn ennast kannatanuks ei pea ja tsiviilhagi ei esita. Apellatsioonist võib järeldada, et kaitsja arvates välistab kannatanu arvamus, et talle pole kahju põhjustatud, kannatanul tekkinud varalise kahju kui kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu tuvastamise. Selline käsitlus ei ole õiguslikult arvestatav. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium 14. detsembri 2011. a otsuses nr 3-1-1-89-11 selgitanud, et kannatanu nõusolek kui karistusseadustikus sätestamata seadusülene õigustav asjaolu on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

kannatanu loobumist süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagist ja kannatanu arvamust kahju mittetekkimise kohta pidada kõneksolevate tegude õigusvastasust välistavateks asjaoludeks juba ainuüksi seetõttu, et need pärinevad tegude toimepanemisele järgnenud ajast. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 14. detsembri 2011.a otsuses nr 3-1-1-89-11 märkinud, et kannatanu loobumine tsiviilhagist ei takista varalise kahju kui kuriteo koosseisulise tunnuse tuvastamist. Materiaalõiguslikult ei sõltu hinnang sellele, kas mingi teoga põhjustati isikule varaline kahju, sellest, kas kahjustatud isiku enda arvates on talle kahju tekitatud või kas ta soovib nõuda kahju tekitajalt selle hüvitamist. Kahjustatud isiku subjektiivne arvamus ei saa muuta olematuks tema varalises sfääris objektiivselt toimunud muudatust. Küll sõltub kahjustatud isiku tahtest üldjuhul see, kas tema tsiviilõigused, mis tulenevad kahju tekitamisest, saavad menetluslikult siduval kujul kindlaks määratud ja maksma pandud või mitte. Nimelt tuvastatakse tsiviilõiguste ja kohustuste olemasolu või puudumine tulenevalt TsMS §-dest 3 ja 4 üldjuhul vaid õigustatud isiku initsiatiivil ja selle isiku soovitud ulatuses. Dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt sõltub ka tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude eelduste, sh kahju olemasolu, tuvastamine kahjustatud isiku tahtest. Varalise kahju kui mingi kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu kindlakstegemisel pole aga kahjustatud isiku tahtel otsest rolli. Juhul, kui varaline kahju on käsitatav kahju tekitaja karistusõigusliku vastutuse eeldusena, peab selle tuvastamisel lähtuma KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, mitte kahjustatud isiku seisukohast. Eeltoodust tulenevalt ei ole Tallinna linna loobumisel tsiviilhagist ega tema seisukohal, et B.E ei ole Tallinna linnale kahju tekitanud, B.E karistusõigusliku vastutuse seisukohalt õiguslikku tähendust. Vaidlustades B.E süüditunnistamist KarS § 201 lg 2 p 1,3 järgi Tallinna linna 2 846,50 euro omastamises, ei tugine kaitsja mitte maakohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele, vaid enda versioonile sündmuste käigust. 5.10 Kohtukolleegium ei jaga kaitsja seisukohta, et B.E ei saanud aru oma teo keelatusest. Kohtuotsuse leheküljel 23 on maakohus jälgitavalt ja veenvalt põhjendanud, miks pani B.E omastamiskuriteo toime kavatsetult. Maakohtu otsuses märgitakse põhjendatult, et B.E ei kandideerinud valimistel esimest korda. Varem oli ta kandideerinud kaks korda kohaliku omavalituse valimistel ning üks kord Riigikogu valimistel. Seetõttu oli B.E-le arusaadav, mida kujutab endast valimispropaganda ja valimisüritus ning kes peab selle kulud tasuma. B.E sai aru ka sellest, et oma isikliku valimiskampaania rahastamine Tallinna linna vara arvel ei ole seaduslik. Asjaolu, et isiklike kulutuste hüvitamine võõra vara arvelt ei ole seaduslik, on kohtukolleegiumi hinnangul mõistetav igale arusaamisvõimelisele inimesele. Seetõttu mingist eksimusest B.E käitumises rääkida ei saa. 5.11 Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et kaitsja apellatsiooni taotlus kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega B.E õigeksmõistmises KarS § 201 lg 1,3 järgi põhjust ei anna.

9(10)

Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse B.E suhtes muutmata, siis jätab kohtukolleegium kaitsja taotluse menetluskulude riigi kanda jätmise kohta rahuldamata.

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.