Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäeti G.P-le mõistetud ja ärakandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 5 kuud ja 9 päeva G.P suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et G.P temale määratud 2 (kaks) aastase katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p -des 1 kuni 6 ettenähtud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p 6 sätestatud kohustust Tallinna Vangla Lääne-Harju Kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve all (Pärnu mnt 142 Tallinnas, tel 6 637 056, 6 637 076). KarS § 75 lg 1 p-de 1, 2, 3, 4, 5, 6 kohaselt kohustati G.P järgima katseajal kontrollnõudeid: - elama kohtu määratud alalises elukohas: XXX. - ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel Tallinna Vangla Lääne-Harju Kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; - alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. KarS § 75 lg 2 p 6 alusel määrati G.P-le katseajaks kohustus täita igakuist ülalpidamiskohustust oma alaealise lapse GK ees Harju Maakohtu 18.02.2014 otsuses nr X-XXXXXXX määratud ulatuses. KarS § 78 p 1 kohaselt arvestatakse G.P-le määratud 2 aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 27.04.2016. Sama otsusega G.P-lt mõisteti välja KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4 ja 9; § 179 lg 1 p 2; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel: teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 (kuussada nelikümmend viis) eurot; määratud kaitsjale Veljo Viilolile kohtueelsel menetlusel makstud tasu 144 (sada nelikümmend neli) eurot ja kohtumenetlusel makstud tasu 600 (kuussada) eurot, määratud kaitsjale Natalia Lausmaa kohtumenetluses makstud tasu 72 (seitsekümmend kaks) eurot ja määruskaebuse lahendamise menetluses makstud tasu 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, s.o kokku määratud kaitsjatele makstud tasu 864 (kaheksasada kuuskümmend neli) eurot; s.o kokku menetluskulu 1509 (tuhat viissada üheksa) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul.

ESITATUD APELLATSIOON

3(12)

KrMS § 145 lg. 2 sätestatud nõuetele, mille esitamisel on jämedalt rikutud süüdistatava kaitseõigust. Prokuröri poolt esitatud ja kohtuotsuse aluseks võetud tõendid ei ole süüdistuse tõendamiseks asjakohased, kohtuotsuse aluseks toodud asjaolud ja järeldused ei ole tõendatud, on oletuslikud. Maakohus rikkus kohtuotsuse tegemisel oluliselt menetlusnorme ja kohaldas vääralt materiaalõigusnormi kuni 01.01.2015a. ja ka sealt edasi kehtinud KarS § 169 sätteid. Kaitsja leiab, et G.P ei ole hoidunud põhjendamatult ja teadvalt kõrvale alaealisele lapsele elatise maksmisest. Seda kinnitab eelkõige süüdistus, mille kohaselt on ta elatist maksnud vaid ebaregulaarselt. See on tingitud olnud piisava sissetuleku puudumisest seoses tema lapsehoolduspuhkusel ja palgata puhkusel viibimisega ning tema teise lapse poeg SN sünd. XX.XX.XXXX imikueas lapse ülalpidamisega ja kasvatamisega, mistõttu on ka ebaõige süüdistus, et G.P omab elatise maksmiseks võimalust regulaarseks ja piisavaks sissetulekuks. 3.1 Kaitsja leiab, et maakohus, mõistes G.P süüdi temale inkrimineeritud kuriteos rikkus KrMS § 145 lg 2 p. 1-3, lg 4 nõudeid süüdistuse ebaselguse tõttu. Kaitsjale ja süüdistatavale on arusaamatu ja ebaselge süüdistuse periood, nimelt süüdistuse etteheide, et G.P on oktoobrist 2014 kuni käesoleva ajani hoidunud teadvalt ja põhjendamatult elatise maksmisest kõrvale. Uurides maakohtule esitatud tõendeid, saab teha järelduse, et süüdistuse periood lähtuvalt eelkõige Tallinna kohtutäituri Kairi Kummi vastusest menetleja päringule 5.02.2015 nr. 048/2014/99, et süüdistuse periood hõlmab ainult oktoober, november, detsember 2014 ja on välja toodud elatise maksmise maksekorraldused nende 3 kuu kohta, mille eest kohustus elatist maksma oli 532.50 €. Samas ei ole aga süüdistus välja toonud summat, kui suur on süüdistuse perioodi kogu võlgnevus. Siinjuures on ebaselge ja arusaamatu süüdistusaktis kajastatud ja kohtu poolt alusetult arvestatud G.P elatise võlgnevus seisuga 31.12.2014a. 4263.51 € Nimetatud asjaolu kinnitab, et süüdistatavale ja kaitsjale arusaadav süüdistuse periood hõlmas 01.10.2014a. kuni 31.12.2014a., mistõttu süüdistuse suuline täiendamine kohtuistungil on ilmne kaitseõiguse rikkumine Kohtuistungil üle kuulatud kannatanu AK ja süüdistatav G.P ütluste kohaselt maksis ta elatist lapsele kogu 2015 aasta ja 2016a. mil viimane makse oli 2016a. aprilli kuu eest. Ebaselget süüdistust kinnitab süüdistusaktis esile toodud näitlik elatise maksmine ( nt. oktoobris 2014a. 17.02 € jne). Apellant rõhutab, et süüdistus peab olema selge ja konkreetne. Kaitsja leiab, et süüdistus ei ole millegagi põhjendanud, milles seisneb tegeliku süüdistusp erioodi oktoobri 2014a. kuni 31.12.2014a. kehtinud ja kohaldamisele kuuluv KarS § 169 süüdistatava kuritahtlik kõrvalehoidumine alaealisele lapsele elatise mitte maksmises. Süüdistusaktis ja kohtuistungil toodud põhjendus teadvalt ja põhjendamatult elatise maksmisest kõrvale hoidumine ei ole kohaldamisele kuuluva KarS § 169 koosseisuline tunnus. Kui süüdistus väidab ja kohus oma otsuses loeb süüdistusperioodi kuni 01.07.20 15a., siis tulnuks süüdistuses esitada ka andmed elatise maksmise kohta kuni juulini 2015a. Kaitsja leiab, et eelneva alusel on täiesti alusetu süüdistuse ja kohtuotsuse väide süüdistatava poolt elatise maksmise perioodi ja võlgnevuse kohta kohtuistungil väidetud ja kohtuotsuses aktsepteeritud 01.07.2015a. seisuga. Kuivõrd süüdistus ja maakohus ei ole kohtuistungil käsitlenud ning tuvastanud elatise võlgnevust seisuga juuli 2015a., siis jääb arusaamatuks ning kohus ei ole põhjendanud, millest lähtuvalt ta on tehtud järeldus, et perioodil 01.10.2014 kuni 01.07.2015 pidi süüdistatav elati st maksma summas 1706,40 eurot (2014 aastal 178,80 eurot kuus, 2015 aastal 195 eurot kuus), millest ta maksis vaid 26,49 eurot. Ebamäärane on ka järeldus, et süüdistatav maksis elatist ligi 60 korda väiksemas summas kui kohtuotsusega ette on nähtud.

4(12)

5(12)

Kaitsja samuti juhib tähelepanu, et maakohus ei ole otsuses andnud hinnangut süüdistatav G.P selgitustele vajalikul määral oma lapse ülalpidamisel osalemise võimatusele seoses lapse isa – kannatanu AK poolse vägivalla ja selleks takistuste tegemise kohta, mis objektiivselt leidis kohtuistungil kajastamist. Kohtumenetluses on kajastatud, et G.P vahetas 2014 aastal elukohta. On täiesti loomulik, et elukoha vahetusega kaasnevad kulutused. Tõsi on, et G.P ei ole tšekke esitada, kui palju on ta pidanud ostma oma lapsele vajalikku, kuna ta ei teadnud, et peab neid koguma. On täiesti selge, et seoses väikeste laste kasvatamisega kaasnevad kulud, mida pole võimalik vältida, nagu näiteks vanker, mähkmed, jne. Täiendavalt tuleb ära märkida, et kohtu väites ja põhjenduses on täielikult segi aetud ajavahemikud, millal G.P tegi kulutusi seoses korteri vahetusega ja lapsele vajaliku muretsemisega. Kohtu põhjendustes toodud väide, nagu oleks G.P väitnud, et hakkas soetama teisele lapsele vajaliku alates 01.10.2014, ei vasta tõele. G.P väitis, et suuremad väljaminekud olid tal ajavahemikul 05.12.2013-30.06.2014. Alates 01.07.2014 oli G.P täielikult oma lapse isa poolt ülalpeetav. Seega kohtu tõlgendus erinevate ajaperioodide kohta ja nende käsitlemisena süüdistuse tõendina tahtluse või kuritahtlusena ajavahemiku osas, mis algab alles 01.10.2014 on otsitud põhjenduse leidmine, mis ei oma faktilist väärtust, ning tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Kaitsja järeldab, et eeltoodu alusel on põhjendamatu kohtu seisukoht, et kuna kohustatud isik ei teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatise maksmise kohustust võimalikult suures ulatuses täita ja tegi kõik selleks, et tema sissetulek väheneks, on tegemist elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisega.

6(12)

lühike, süüdistuse kohaselt ainult kolm kuud, elatise maksmise kohustus on võimalik lahendada tsiviilkorras. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 27.04.2016a. otsus kriminaalasjas G.P ’i süüdimõistmises KarS § 169 järgi ning mõista G.P talle esitatud süüdistuses õigeks.

PROKURÖRI VASTUS KAITSJA APELLATSIOONILE

7(12)

in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Ebaselgeks jääb ka kaitsja väide, nagu oleks G.P saanud karistuse sama süüteo eest mitu korda. Tegemist ei ole faktiväitega, vaid kaitsja isikliku meelevaldse tõlgendusega. Tulenevalt eeltoodust on prokuratuur seisukohal, et Harju Maakohtu otsus G.P süüdimõistmisel on seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse järeldustega mittenõustumine ei ole otsuse tühistamise ja isiku õigeksmõistmise aluseks. Kuivõrd kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused puuduvad, palub prokuratuur kaitsja taotlus jätta rahuldamata ja Harju Maakohtu otsus nr 1-15-5421 muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

8(12)

süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKÜKo 3-1-1-24-05, p 14 ja RKKKo 3-1-1-31-10, p 9; 3-1-1-106-10, p 8; 3-1-1-68-11, p 10 ning 3-1-1-97-11, p 15.3). Kohtukolleegium leiab, süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel maakohus ei omistanud süüdistatavale süüdistuse tekstis nimetamata käitumist. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et lapse ülalpidamiskohustuse rikkumise näol tegemist jätkuva kuriteoga, kuid hinnatavaks perioodiks on 9 kuud ehk periood alates 01.10.2014 kuni süüdistusakti koostamiseni, so kuni 01.07.2015. Seejuures maakohus analüüsis kohtule esitatud tõendeid üksnes nimetatud perioodi osas ning tuvastas, et G.P on tasunud perioodil 01.10.2014 kuni süüdistusakti koostamiseni, so kuni 01.07.2015 lapsele elatusraha järgnevalt: 28.10.2014 summas 17 eurot ja 2 senti; 01.12.2014 summas 3 eurot ja 50 senti; 29.12.2014 summas 1 euro ja 83 senti; 27.01.2015 summas 1 euro ja 74 senti; 25.02.2015 summas 2 eurot ja 40 senti; s.o kokku 26 eurot ja 49 senti. Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et süüdistuse tekstis toodud formuleering „käesoleva ajani“ piirdub süüdistusakti koostamise kuupäevaga. On ilmselge ja üldarusaadav, et prokuratuur ei saa ennustada süüdistatava käitumist süüdistusakti koostamise järgselt, seega on ainuvõimalik, et ka süüdistusakti koostamise hetkel toimepandava jätkuva kuriteo puhul saab inkrimineeritud perioodi lõpuks olema vaid süüdistusakti koostamise päev. Põhjendamatu ja süüdistuse tekstiga vastuolus olev on kaitsja argument sellest, et süüdistatavale ja kaitsjale arusaadav süüdistuse periood hõlmas 01.10.2014a. kuni 31.12.2014a. Nimelt G.P-le süüdistuses etteheidetud käitumise periood on formuleeritud sõna-sõnalt järgmiselt:

Kohtukolleegiumile on selgusetu, kuidas eeltoodud sõnastusest „alates 01.10.2014 kuni käesoleva ajani, (...) sh (seal hulgas) oli seisuga 31.12.2014 võlgnevus kokku 4263,51“ võib aru saada, et etteheidetud periood piirneb 31.12.2014, kui süüdistuses toodud ülekannete loetelus seisab viide ka jaanuarile 2015 ning etteheidetud periood on „kuni käesoleva ajani“ ehk süüdistusakti koostamiseni. Põhjendamatu on ka kaitsja etteheide, et kui süüdistusperiood on kuni 01.07.2015a., siis tulnuks süüdistuses esitada ka andmed elatise maksmise kohta kuni juulini 2015a. Kohtukolleegium märgib, et prokuratuur on süüdistuse tekstis toonud üksnes näitliku loetelu juhtumitest, kui G.P tegi ülekandeid ebaregulaarselt ning oluliselt väiksemas summas kui igakuine väljamõistetud elatis. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et G.P ei süüdistata iseenesest väikeste ja ebaregulaarsete rahaliste ülekannete tegemises kannatanu AK-le (K) oma alaealise lapse ülalpidamiseks, vaid süüdistatakse lapse ülalpidamiskohustuse rikkumises (s.o enne 01.01.2015 kvalifitseeritud KarS § 169 järgi vanema kuritahtliku kõrvalehoidumises oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest) ehk selles, et on hoidnud teadvalt ja põhjendamatult kohtu poolt väljamõistetud elatise maksmisest kõrvale. Kui kaitsjal oleks tõendeid, et süüdistatav G.P on oma lapse ülalpidamiskohustus t täitnud muul moel, kui on süüdistuses toodud näitlik loetelu, siis oli tal võimalus need tõendid kohtule esitada. Kaitsja ei esitanud kohtule tõendeid, mis lükkaks ümber süüdistuse versiooni sellest, et G.P ei hoidunud teadvalt ja enne 01.01.2015 kuritahtlikult kõrvale oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatav ja kaitsja teadsid seega, millise süüdistuse eest tuleb G.P ennast kaitsta ning maakohus pole väljunud süüdistuse piiridest, seega alusetu on kaitsja apellatsioonis tehtud järeldus, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning süüdistatava kaitseõigust.

9(12)

ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04; nr 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07). Ringkonnakohtu arvates ei ole eelnimetatud puudused maakohtu otsuses tuvastatavad. Esitatud apellatsioonis kaitsja üksnes esitab oma visiooni süüdistatava käitumisest, mis kattub G.P ütlustes esitatud kaitsepositsiooniga. Kaitsja ei viita ühelegi tõendile, mida maakohus oleks põhjendamatult tähelepanuta jätnud. Ta üksnes ei nõustu maakohtu poolt uuritud tõenditele antud hinnanguga. Kohtukolleegium leiab, et alusetu on kaitsja apellatsioonis toodud argument, et maakohtule esitatud kirjalikud tõendid ei ole kohaldatavad ega asjakohased, kuivõrd need ei puuduta süüdistusperioodi oktoober 2014a. kuni 31.12.2014a. Käesoleva otsuse p.-s 6 on ringkonnakohus vastanud, et süüdistuse periood hõlmab 9 kuud ehk perioodi oktoobrist 2014 kuni juuli 2015. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et kaitsja ja süüdistatav olid G.P-le etteheidetud käitumise perioodist teadlikud. Prokuröri poolt esitatud tõendid puudutavad süüdistuses toodud perioodi oktoobrist 2014 kuni juuli 2015, seega on asjakohased. Lisaks KrMS § 286 lg 1 kohaselt tõendite uurimine algab prokuröri poolt esitatavate tõendite uurimisest ning jätkub kaitsja ja teiste kohtumenetluse poolte esitatavate tõendite uurimisega. KrMS § 2861 lg 1 kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist kaitsja ei vaielnud prokuröri poolt esitatavate tõendite uurimisele vastu, paludes üksnes uurida G.P suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis oli samuti prokuröri poolt kohtule uurimiseks esitatud (t lk 62). Avaldusi prokuröri poolt esitatavate tõendite asjakohatuse osas kaitsja ei teinud, mis veelkord kinnitab asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav said aru G.P’ile inkrimineeritud käitumise perioodist. Paljasõnaliseks jääb kaitsja etteheide maakohtu otsusele, et selles ei ole antud hinnangut süüdistatav G.P selgitustele vajalikul määral oma lapse ülalpidamise s osalemise võimatusest seoses lapse isa – kannatanu AK poolse vägivallaga ja viimase poolt selleks takistuste tegemisega. Süüdistatav ega kaitsja kuidagi ei seletanud, kuidas väidetav kannatanupoolne vägivald või muu tegevus võis süüdistataval takistada Harju Maakohtu 18.02.2014 otsuse täitmist ehk igakuise elatusraha maksmist kannatanu arveldusarvele. Asjakohatud on kaitsja apellatsioonis toodud argumendid sellest, et vajalikul määral ei täitnud süüdistatav oma lapse ülalpidamiskohustust põhjusel, et ta vahetas 2014 aastal elukohta, millega kaasnesid kulutused, samuti süüdistataval sündis teine laps, mis tõi kaasa täiendavate suurte kulutuste tegemist. Kaitsja nimetatud argumendid viitavad süüdistatava ja kaitsja ekslikule arusaamisele, et teised kulutused (elukoha vahetuse kulu, teise lapse ülalpidamise kulu) on tähtsamad kui lapse ülalpidamiskohustuse täitmine. Kohtukolleegium leiab, et uuritud tõendite hindami sel on maakohus täiel määral arvestanud Riigikohtu seisukohaga asjas nr. 3-1-1-84-12, milles seisneb elatise maksmisest kuritahtlik kõrvalehoidumine, mis moodustab KarS § 169 kuriteo koosseisu. Nimetatud seisukohad on kohaldatavad ka praegu KarS § 169 kehtiva redaktsiooni osas, kui karistusõiguse revisjoni käigus oli kustutatud KarS § 169 koosseisutunnus kui määratlemata õigusmõiste. Maakohus leidis ainuõigesti, et uuritud tõenditega on leidnud tõendamist, et süüdistataval oleks olnud rahalised võimalused elatise maksmiseks täies mahus, kuid selle asemel korraldas ta oma rahaasjad nii, et tema kontole ei laekuks sentigi ja samal ajal puudus kohtutäituril alus ja võimalus täita kohtuotsust TN arveldusarvele laekuvatest rahalisest vahenditest isegi siis kui tegemist on G.P rahaliste vahenditega. Nt kui G.P ei oleks palgata puhkusele läinud ja tema enda kontole oleks laekunud emapalk, mille suurus oli ca 990 eurot, siis oleks tal olnud võimalik

10(12)

elatisraha maksmise kohustust täies mahus täita. Kuid tuvastamist on leidnud, et G.P tegi kõik endast oleneva, et muuta oma olukord selliseks, et ta jääks sissetulekust ilma ja muuta elatise nõude täitmine võimatuks. Seega on tuvastatud, et süüdistatav tegi hoopis jõupingutusi selleks, et kohtuotsusega väljamõistetud elatis mingil juhul ei jõuaks tema alaealise lapseni. Kohtukolleegiumi veendumusel G.P poolt elatusraha deklaratiivne ülekandmine võrreldes väljamõistetud igakuise määraga ning juba tekkinud elatise võlgnevusega ebaproportsionaalselt pisikestes summades ilmestab tema üleolevat suhtumist ülalpidamiskohustuse täitmisse ning just sellist käitumist võib nimetada kuritahtlikuks, kuigi kurutahtlikkus pole alates 01.01.2015 KarS § 169 koosseisuliseks elemendiks. Põhjendamatu on ka kaitsja argument, et süüdistuses etteheidetud lühikese perioodi tõttu (kolm kuud) ei ole võimalik rääkida ülalpidamiskohustuse rikkumise süstemaatilisusest või selle rikkumisest pikema aja jooksul. Kohtukolleegium on eelnevalt põhjendanud, et süüdistuse periood hõlmab 9 kuud ning kaitsja ja süüdistatav olid sellest teadlikud ning neil oli võimalus selle süüdistuse eest süüdistatavat kaitsta. Maakohus on G.P käitumist hinnanud 9 kuu perioodi lõikes ning jõudis õigele järeldusele, et 9 kuud on piisavalt pikk periood KarS § 169 sätestatud rikkumise mõttes näitamaks süüdistatava käitumismustrit. 9 kuu jooksul tasutud kokku 26 eurot ja 49 senti on niivõrd väike summa, mille eest ei ole võimalik lapsele mitte midagi soetada ega last ülal pidada ning see summa ei ulatu ka ühes kuus maksmisele kuulunud poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale ja on ka sellest summast kordades väiksem. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu poolt uuritud tõenditele antud hinnanguga ja ammendavate põhjendustega G.P süü küsimuses ning tulenevalt KrMS § 342 lg 3 ei pea vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus G.P süü küsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas on seega seaduslik ja põhjendatud.

11(12)

võrdleva õigusliku analüüsi ja apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 552,00 eurot. Oma taotluses kaitsja märkis, et asja erilise kuuerukuse ja mahukuse tõttu suurendas ta taotletavat summat 100%. Kohtukolleegium kaitsja poolt esitatud taotlusega ei nõustu ning märgib, et Justiitsministri määruse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 2 lg 1 kohaselt kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 100 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Kohtukolleegium märgib, et kaitsja taotlus tasu suurendamiseks peab olema põhjendatud. Tasu taotlusest ega esitatud apellatsioonist ei nähtu kaitsja põhjendusi, miks ta peab käeolevat kriminaalasja eriliselt keerukaks ja mahukaks. Selliseid põhjendusi ei leia ka k ohtukolleegium. G.P-le inkrimineeritud käitumise näol tegemist on lihtsakoelise 2. raskusastme jätkuva kuriteoga, mis on toime pandud tegevusetuse vormis. Kriminaalasjas lisaks süüdistatavale on ülekuulatud vaid kannatanu, mis on ainsateks isikulisteks tõenditeks. Muud tõendid mahuvad üksikute lehekülgede peale. Kohtukolleegium ei saa nõustuda ka kaitsja tasutaotluses nimetatud ajaga 2,5 tundi, mis kulus maakohtu otsusega tutvumisele ja võrdleva õigusliku analüüsi tegemisele. Kohtukolleegium märgib, et võrdlev õiguslik analüüs pidi olema kaitsjal tehtud juba kohtumenetluse alguseks, seega apellatsioonimenetluses on põhjendatud taotlema tasu maakohtu otsusega tutvumise ja analüüsi eest, mis arvestades maakohtu otsuse põhjenduste mahtu, ei saa olla pikem kui 1,5 tundi. Ringkonnakohus leiab seega, et kaitsja taotlus on põhjendatud osaliselt ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3, §-st 381 ning justiitsministri 26. juulil 2016 vastu võetud määruse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 1 ja § 7 lg-st 1 juhindudes rahuldada osaliselt. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatud on kaitsja tasu taotluse rahuldamine süüdistatavaga konsultatsiooni eest kestvusega 0,5 h, maakohtu otsusega tutvumise ja analüüsi eest kestvusega 1,5 h ning apellatsiooni koostamise eest kestvusega 3,0 h ehk kokku 5,0 tunni eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse G.P’i suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda.

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.