Eesistuja Andres Parmas, liikmed Sten Lind ja Orvi Tali
Kriminaalasi
Stanislav Malõševi süüdistuses KarS § 291 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 20. novembri 2015. a otsus, üldmenetlus
Apellandid
Prokurör Leelet Kivioja ja kannatanu HL esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo
Prokurör
Eriasjade prokurör Leelet Kivioja
Kaitsja
Süüdistatava Rein Laid
Süüdistatav
Stanislav Malõšev (isikukood 38906123718; XXX; elukoht XXX; XXX; kriminaalkorras karistamata)
Kannatanu
HL, esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo
Stanislav
Malõševi
kaitsja
advokaat
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 20. novembri 2015. a otsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
EDASIKAEBE KORD
Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põhja Ringkonnaprokuratuur esitas Stanislav Malõševile süüdistuse KarS § 291 järgi selles, et tema, töötades Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna patrullteenistuse patrullpolitseinikuna, kellele on riigi poolt pandud võimuesindaja ülesanded, seega olles ametiisik KarS § 288 lg 1 mõistes ja täites ametialaseid ülesandeid, pani toime vägivalla ebaseadusliku kasutamise.
1.1.Nimelt kasutas S. Malõšev süüdistuse kohaselt 12. juulil 2014 ajavahemikus kell 03.3504.04 Kalaranna 2, Tallinn asuva Patarei Vangla territooriumil toimunud festivalil Patarei Kultuuritolm 2014 põhjendamatult ja ebaseaduslikult füüsilist vägivalda kinnipeetava HL suhtes. S. Malõšev lõi maaslamava ja teiste politseiametnike poolt kinnihoitud HL kohale kummardudes viimast ilma seadusliku aluseta esmalt ühel korral käega rindkere piirkonda, seejärel veel kahel korral keha piirkonda, tõusis püsti ja lõi HL ühel korral jalaga keha piirkonda, ületades sellega füüsilise jõu kasutamisel lubatud intensiivsuse piiri ja tekitades HLle füüsilist valu.
1.2.Politseitaktikaliselt liigitub sellises olukorras taolise jõu kasutamine raskeks füüsiliseks sunniks, mida taktikaliselt on kohane kasutada üksnes elule või tervisele ohtliku situatsiooni tõrjumisel, mida antud olukorras aga ei esinenud. Oma sellise käitumisega rikkus S. Malõšev politsei ja piirivalve seaduse (edaspidi PPVS) § 75 nõudeid, mille kohaselt isikute põhiõiguste ja muude subjektiivsete õiguste piiramine järelevalvemenetluses toimub ainult seaduse alusel. Isikut tuleb järelevalvemenetluses kohelda tema au teotamata ja inimväärikust alandamata; ning PPVS § 30 lg 2 nõudeid, mille kohaselt politseiametnik võib kohaldada vahetut sundi, mis PPVS § 26 sätestatu kohaselt on füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendiga või relvaga, juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Tulenevalt eeltoodust peab sunni (füüsilise jõu) kasutamine politseiametniku poolt tema ülesannete täitmisel jääma vajaliku intensiivsuse piiridesse ja olema vastavuses saavutatava eesmärgiga, kuid S. Malõšev kasutas tema mõjusfääris oleva kinnipeetava HL suhtes füüsilist vägivalda ebaseaduslikult ja olukorras, kus puudus sellise intensiivsusega vahetu füüsilise sunni kasutamist nõudev situatsioon ning seaduslik alus PPVS mõistes.
2.Harju Maakohtu 20. novembri 2015. a otsusega mõisteti S. Malõšev KarS § 291 järgi õigeks. Ekspertiisikulu 84 eurot ja koopiakulu 4 eurot jäeti riigi kanda. S. Malõševile hüvitati valitud kaitsjale makstud tasu 8850 eurot.
2.1.Maakohus märkis, et kõik sündmuskohal viibinud ja kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad, s.o MR, TA, AB, SM ja VK kirjeldasid vahejuhtumit sarnaselt. Tunnistaja VK, kes töötas ürituse turvatöötajana, selgitas, et ühel hetkel väljus situatsioon kontrolli alt – üritusel viibinud, alkoholijoobes isikud muutusid agressiivseks, ei allunud enam turvatöötajate korraldustele ning seetõttu tuli kasutada gaasi ja kutsuda välja politsei. Tunnistajad MR, SM, TA ja AB andsid ütlusi selle kohta, et turvatöötaja osundas ühele isikule, kes oli väidetavalt seotud rikkumisega. Rikkuja juurde läks olukorda selgitama S. Malõšev, isik korraldustele ei
allunud, solvas S. Malõševit ning hakkas käte-jalgadega vehkima. Seejärel sekkus M-RT, kes viskas käes olnud anuma vedelikuga politseiametnike suunas, oli agressiivne ja ei allunud korraldustele. SM ja M-RT vahel toimus rüselus ning SM kukkus HL ja M-RT vahele maha ja sai HL-lt jalalööke rindkere piirkonda. HL osutas samal ajal teda kinni pidada üritavatele politseinikele aktiivset vastupanu. Kohus märkis, et tunnistajate poolt kirjeldatud situatsioon nähtub ka JN poolt filmitud video alguses ning seega puudub kohtul alus tunnistajate kirjeldustes kahelda. Maakohtu hinnangul on sündmuskohal viibinud tunnistajate MR, TA, AB, SM ja VK ütlustega tõendatud, et HL osutas kinnipidamisel aktiivset vastupanu ja oli agressiivne. EV videol kajastatud sündmused toimuvad hiljem, kui S. Malõševile süüks arvatud löökide sooritamine. Videoklippidelt nähtub, et vaatamata lubadustele politseiametnikega kaasa minna, ei allu kannatanu politseinike korraldustele ning tema hilisemaid palveid nendega kaasa minna on motiveerinud teenistuskoera kaasamine.
2.2.Maakohus viitas asjatundjate JK, VU ja VK ütlustele ning märkis, et füüsilise sunni kohaldamise vajadus algab siis, kui kinnipeetav osutab vastupanu ning lõpeb siis, kui isik on fikseeritud, s.o talle on paigaldatud käerauad. Arvestades tunnistajate ütlustest nähtuvat, et kannatanu ei allunud S. Malõševi korraldustele ning osutas vastupanu, leidis maakohus, et HL suhtes oli füüsilise sunni kohaldamine KorS § 74 lg 1 mõttes vältimatu. Arvestades asjatundjate seisukohta selles, et isiku fikseerimine seisneb käeraudade paigaldamises, ei nõustunud maakohus prokuröri seisukohaga, et S. Malõševile süüksarvatavate löökide sooritamise hetkel oli kannatanu HL juba fikseeritud. Videost nähtuvalt paigaldati HL-le käerauad hiljem, kui kasutati teenistuskoera.
2.3.Maakohus leidis, et videolt on näha S. Malõševi poolt löökide sooritamist. Samas tuleb arvestada selleks hetkeks väljakujunenud terviksituatsiooniga. Tunnistajad MR, TA ja AB andsid riimuvaid ütluseid selles, et mingil hetkel visati nende suunas anum vedelikuga, samuti kukkusid SM ja M-RT maha. See nähtub ka videolt. SM selgitas, et ta kukkus koos M-RT-ga maha ning tunnetas ohtu. Ta kukkus samal ajal aktiivselt vastupanu osutava HL ja M-RT vahele maha. Ta tundis HL jalgade tugevaid tõukeid. Tõuked olid suunatud keha piirkonda, umbes rindkere piirkonda. Kui ta sai aru, et AB ja MR suudavad M-RT-ga ise tegeleda, hakkas ta püsti tõusma ja keeras end vasakule HL poole. HL peksis tema suunas väga intensiivselt jalgadega, ei andnud S. Malõševile ja TA-le oma käsi, osutas terve oma kehaga üleüldist vastupanu.
2.4.Maakohus luges tunnistajate ütlustega tõendatuks, et sündmuskohal viibinud kolmandate isikute meelestatus politsei suhtes ei olnud positiivne. Isikute agressiivsus seisnes selles, et igalt poolt kostis solvanguid politsei suunas, isikud sekkusid nende vestlustesse turvameestega, kogu aeg esines karjumist, vehkimist ja filmimist. SM märkis, et olukord oli närviline, iga hetk oli tunne, et keegi lärmajatest võib ligi astuda ja võib tekkida otsekonflikt. Kolmandate isikute negatiivne suhtumine politseisse nähtub ka videoklippidelt.
2.5.Arvestades HL ja M-RT aktiivset vastupanu, allumatust politsei korraldustele, kolmandate isikute vahetut viibimist ning nende häälestatust, oli politsei esmane prioriteet saada HL ja M-RT kiiresti kontrolli alla ja eemaldada territooriumilt. Kuna SM kukkus kahe vastupanu osutava kinnipeetava vahele, ei saanud välistada ka tal kaasas olnud erivahendite, sh
teenistusrelva hõivamist. Tunnistaja MR märkis, et AB kaotas sündmuse käigus oma teleskoopnuia. Maakohus arvestas ka asjaoluga, et sündmuskohal viibinud politseiametnikel ei ole nõuetekohast väljaõpet ning nende tegevus ei olnud koordineeritud.
2.6.Maakohus ei nõustunud prokuröri väitega, et ajal, mil S. Malõšev löögid sooritas, oli HL vastupanu murtud ning seega ei olnud löökide sooritamine vajalik. SM ütlusi ning JN poolt filmitud videot kõrvutades täheldas maakohus, et esimese kolme löögi sooritamise ajal oli kukkunud SM veel pikali maas, vahetult enne neljandat, s.o jalalööki hakkas SM püsti tõusma, kuid videolt on näha, et SM ei ole veel täielikult püsti, kui toimub S. Malõševi löök. SM ütlustega on tõendatud, et HL osutas samaaegselt aktiivset vastupanu. Videolt on näha, et S. Malõšev hüppab püsti, jookseb ümber kannatanu ja annab seejärel jalalöögi. Seega ei saa täielikult välistada, et süüdistatav märkas sel hetkel midagi, mis nõudis tema hinnangul kiiret sekkumist. Asjaolu, et HL vastupanu ei olnud murtud hetkel, kui S. Malõšev talle etteheidetavad löögid sooritas, on tõendatud ka löökidele järgnevate sündmustega. Kohtus vaadatud videotest on näha, et HL-le õnnestub käerauad paigaldada alles peale teenistuskoera kasutamist, seega saavutati eesmärk (kinnipeetava fikseerimine) tunduvalt hiljem ja maakohtu arvates raskema vahendiga.
2.7.Maakohus asus seisukohale, et S. Malõšev ei kasutanud HL suhtes süüdistuses kirjeldatud rasket füüsilist jõudu, vaid tegemist oli keskmise füüsilise jõuga. Maakohus tugines raske ja keskmise füüsilise jõu piiritlemisel asjatundja JK ütlustele. Lööke hinnates asus asjatundja seisukohale, et esimese, teise ja kolmanda löögi näol oli tegemist keskmise füüsilise jõuga. Jalalöögi puhul nentis JK, et see on piiri peal – olenevalt sellest, millised on löögi tagajärjed. Kui löök maandus pea piirkonda, on tegemist raske füüsilise jõuga, kui keha piirkonda, kus on suured lihased, siis on tegemist keskmise füüsilise jõuga. Lööki ennast iseloomustas JK selliselt, et tegemist oli lühikese hoovõtuga löögiga ning täpsustas hiljem, et mida lühem hoovõtt, seda madalam intensiivsus. Ka asjatundja VK märkis, et jalalöögi puhul ta olulist hoovõttu ei tähelda. Maakohtu hinnangul on JN videoga tõendatud, et S. Malõševi jalalöök ei tabanud HL pea piirkonda, samuti ei tabanud löök tõenäoliselt kannatanut ka keha piirkonda. JN poolt filmitud videost nähtuvalt pärast hetke, kui S. Malõšev sooritab jalalöögi, on näha tõusmas sel hetkel selili paikneva HL jalga, millest võib tuletada tema kehaasendi S. Malõševi löögi hetkel. Kohtu hinnangul võis S. Malõševi löök HL võimalikust kehaasendist johtuvalt tabada kannatanu vasaku puusa või reie piirkonda. Kannatanu HL-l tuvastatud näovigastus ei ole maakohtu hinnangul seostatav S. Malõševi tegevusega. Tunnistajad eitasid vere või vägivallamärkide olemasolu HL näol. Videost ja asitõendi vaatlusprotokollile lisatud fotost nähtub, et kannatanu nägu oli mullane, seega võis vigastus tekkida näo kokkupuutel maapinnaga. Seoses muude HL-l tuvastatud vigastustega märkis maakohus, et kuna tal oli eelnevalt konflikt turvameestega ning siis rüselus politseinikega, võisid vigastused tekkida kas kukkumisel või tema surumisel. Neid vigastusi ei ole võimalik seostada S. Malõševi tegevusega. Maakohus asus seisukohale, et S. Malõševi tegevus jäi HL kinnipidamisel proportsionaalsuspõhimõtte raamidesse, sest üritusel tekkinud situatsioon nõudis kiiret ja jõulist tegutsemist, s.o kinnipeetavate kontrolli alla saamist ning territooriumilt eemaldamist, vältimaks konflikti eskaleerumist või politseiametnike erivahendite hõivamist. S. Malõšev sooritas talle süüksarvatavad löögid ajal, mil kinnipeetavate ja aktiivset vastupanu osutavate
isikute vahele oli kukkunud SM, keda HL jalgadega lõi. Viimane S. Malõševi löök oli sooritatud hetkel, kui SM ei olnud veel täielikult püsti. Kaalutletud otsuste vastuvõtmiseks puudus aeg ja vastav väljaõpe ning HL vastupanu murti tunduvalt hiljem kui S. Malõševile süüks arvatud löögid.
2.8.Maakohus sedastas, et S. Malõševile on esitatud süüdistus KarS § 291 järgi, mis on oma olemuselt blanketne õigusnorm. Süüdistuses on viidatud asjaolule, et S. Malõšev rikkus PPVS §-des 75 ja 30 lg 2 sätestatud nõudeid, kuid viidatud sätted tunnistati kehtetuks alates
1.juulist 2014 seoses 19. veebruaril 2014 vastu võetud korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seadusega. Prokurör asjas süüdistust ei muutnud ega täpsustanud. Kohtuvaidluses viitas prokurör juba KorS normidele. Sellele, et S. Malõševi käitumise analüüsimisel lähtus ta KorS normidest, viitas oma ütlustes ka asjatundja JK. Asjaolu, kas S. Malõšev järgis oma tegevuses proportsionaalsuse põhimõtet (milline nõue sisaldub ka KorS-is), ongi kriminaalasjas keskseks küsimuseks (ja seega ei saaks iseenesest rääkida tõendamiseseme asjaolude tuvastamatusest), kuid kohtu hinnangul leidis see süüdistuse väide asjas esitatud tõenditega kohtulikul uurimisel ümber lükkamist. Alates 1. jaanuarist 2015 on muutunud ka KarS § 291 sõnastus, kuid see ei väära maakohtu hinnangul asja lõpptulemust.
3.Harju Maakohtu 20. novembri 2015. a otsusele esitasid apellatsioonid prokurör L. Kivioja ja kannatanu HL esindaja K. Räppo.
3.1.Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja palub teha süüdimõistev kohtuotsus, millega mõista S. Malõšev süüdi ja karistada teda KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest vangistusega 1 aasta. Prokurör palub jätta vangistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata ning mõistetud karistust mitte pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
3.1.1.Prokuröri hinnangul on esimese astme kohus kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt, pealiskaudselt ning kallutatult. Kuigi politsei sai väljakutse justkui massikaklusele, selgus kohapeal, et massikaklust ei olnud ning tegemist oli tavalise üritusega. Seega on kohus meelevaldselt toonud välja asjaolu, nagu olnuks kinnipidamine tavapärasest erilisem (kiireloomulisem) ning politseipatrullidel puudulik ettevalmistus sarnasteks situatsioonideks. Prokuratuuril puudub põhjus kahelda politseikooli poolt pakutavas erialases väljaõppes ja ametialastes oskustes. Tunnistaja MR selgitas, et massikaklust ei olnud. Ta andis ütluseid, et kohale jõudes ei teinud ta esialgu midagi, vaatas niisama ringi. S. Malõšev läks ühe mehega vestlema, kes eemal istus. Niisiis ei tunnetanud politseinikud üritusel midagi erakordset ega ohtlikku.
3.1.2.Tunnistaja EV selgitas, et HL sai turvameeste käest näkku gaasi, tal olid hingamisraskused, kui politseinikud teda kinni pidasid. Tunnistaja tundis ära S. Malõševi kui politseiametniku, kes kannatanut lõi hetkel, mil viimane oli kõhuli maas, käed selja peal ja politseinikud põlvedega selja peal. EV andis ütlusi, et kannatanu ei osutanud vastupanu, pigem palus, et tuleb ise kaasa, ta terviseseisund oli juba selline, et ei saanudki vastupanu osutada,
pigem vajas ta esmaabi ning oli paanikas. Ka ümberviibinud inimesed üritasid politseile selgitada, et inimene vajab hoopis abi. Tunnistaja märkis samuti, et algul hoidis HL kinni kaks politseinikku, hiljem neli või viis.
3.1.3.Prokurör märgib, et kinnitust on leidnud kannatanule gaasi näkku laskmine. Sellises olukorras on isiku käitumine arusaadavalt tavapärasest erinev, kuivõrd lisaks sellele, et tema nägemine ja sellest tulenevalt ka ümbruse tajumise võime on halvatud, tundis ta ka äärmiselt tugevat valuaistingut. Sealjuures pole vähetähtis, et hetkel, mil saabus politsei, ei rikkunud HL korda, vaid istus maas, olles juba saanud gaasi näkku. Arvestades tema seisundit, ei olnud ta ilmselgelt võimeline aru saama sellest, mida politseiametnik S. Malõšev temaga rääkima läks. Seega puudus reaalne põhjus, miks isik tulnuks üldse kinni pidada ning kaasa viia, kindlasti ei olnud selleks põhjuseks väidetav massikaklus, kuivõrd seda polnud.
3.1.4.Nii tunnistajate ütlustest kui filmitud materjalidest on näha, et HL on kõhuli maas, 4-5 politseinikku tema otsas, hoides teda kogu aeg kinni, istudes tal põlvedega seljas, kannatanu käed olid seljale väänatud. Seega isegi juhul, kui kannatanu siples ja karjus, ei ole eluliselt usutav, et sellises olukorras tunnetataks tema siplemist relva haaramise ja kellegi elu ohustamisena, eriti olukorras, kus politseinikud on ilmselges ülekaalus ja kannatanu pikali maas politseinike all. Seega sellistesse tunnistajate (asjatundjate) väidetesse tuleb suhtuda kriitikaga, kuivõrd need ei ole eluliselt usutavad ja pigem kantud ennastõigustavast soovist.
3.1.5.Kohtuistungil on üle kuulatud politsei turvataktika spetsialist ja instruktor JK, kes võrdles salvestiselt nähtavat S. Malõševi tegevuse vastavust taktikalistele soovitustele. JK hinnangul saab JN poolt filmitud videolõigul nähtava S. Malõševi esimese löögi liigitada n-ö pettelöögiks, mida võidi kasutada võtte lihtsustamiseks, kuid viimaste löökide tegemise eesmärk jäi arusaamatuks ning taktikalist vajadust neil ei olnud. Kindlasti ei olnud taktikaliste soovitustega kooskõlas jalalöök maaslamava kannatanu pihta, keda politseinikud kinni hoidsid. Proportsionaalsuse printsiibist lähtuvalt olnuks raske füüsiline jõud, milleks liigitus nii jalalöök kui hoovõtuga löök ülevalt alla, õigustatud üksnes siis, kui on tuvastatud oht elule ja tervisele, mida aga ei olnud. Seega polnud need löögid ka proportsionaalsed. Viimasest asjaolust on kohus otsust kirjutades põhjendamatult mööda vaadanud.
3.1.6.JK märkis teise ning kolmanda löögi kohta, et löökidesse on kaasatud keha jõud, löögid on tehtud rusikas käega, vastasel korral saanuks lööja ise käeluumurru. Neljanda ehk jalalöögi kohta selgitas JK, et tegemist on lühikese hoovõtuga jalalöögiga, mille kohta on videolt aru saada, et löök tabas. Löökide intensiivsuse kohta märkis, et esimene löök käega on keskmise jõuga löök, samuti on keskmise jõuga teine ja kolmas paarislöök, jalalöök on piiripealne, oleneb, kas tabas pähe või suurte lihaste piirkonda ehk siis kas raske või keskmine jõud. Jalalöök olnuks õigustatud vaid juhul, kui politseiametnike elule või tervisele olnuks kõrgendatud oht, mida aga ei olnud, seega polnud ka löök proportsionaalne. Maakohus on meelevaldselt leidnud, et JN videoga on tõendatud, et S. Malõševi jalalöök ei tabanud HL pea piirkonda ega tõenäoliselt keha piirkonda. Prokurör väidab, et videolt on üheselt tuvastatav, mispidi lamas kannatanu. Samuti on tuvastatav, et S. Malõšev tegutses maaslamava kannatanu pea pool, seega said ka tema löögid tabada kannatanut üksnes pea või ülakeha piirkonda.
3.1.7.Prokurör on seisukohal, et kohus on valesti tõlgendanud JK ütluseid. JK selgitas, et teise ja kolmanda löögi vajalikkuse kohta oskavad ütluseid anda tunnistajad ning S. Malõšev ise. Maakohus tegi aga meelevaldse järelduse, justkui pidanuks JK võimalikuks, et S. Malõševi teine ja kolmas löök võivad olla teatud eelduste esinemisel põhjendatud. Prokurör leiab, et JK ütlustest ei saa järeldada, et ta ei pea neid lööke valeks, vaid et süüdistatav oskab ise selgitada, miks ta valesti käitus.
3.1.8.Asjatundjatena üle kuulatud VU ja VK ei tööta kumbki politseis spetsialistina ega tegele politseile taktikaliste soovituste andmisega. Seega pole nende hinnangud politseitaktikaliselt ega õiguslikult siduvad. VU ütlustest nähtub palju oletusi ja erinevate hüpoteetiliste stsenaariumide esitamine, mida muud tõendid ei kinnita. Näiteks väitis VU, et jalalöögi puhul ei ole tegemist löögiga, kuivõrd pole näha kontakti teise isiku kehaga. Samas on videolt näha, et S. Malõšev kaotas pärast jalalöögi sooritamist hetkeks tasakaalu, mis viitab, et löök tabas. Sellele on viidanud ka JK, kes selgitas ka, et kui S. Malõšev oleks löönud kannatanut lahtise käega, oleks ta ise saanud luumurru. Seega pidi käsi olema löömise hetkel rusikas. Hüpoteetilisi ütluseid annab ka VK, kes lahkus politseist 6 aastat tagasi. Eluliselt mitteusutavate ja muude tõenditega mitte haakuvate oletuste esitamine viitab tunnistaja poolt kallutatud ütluste andmisele.
3.1.9.Prokurör viitab Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb tõendite hindamisel asetada erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti. Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus, mis on eluliselt usutav. Võimuliialduse puhul ei ole oluline, kas kannatanule põhjustati vägivalla kasutamisega mingi silmaga nähtav tervisekahjustus või mitte. Süüteokoosseis on täidetud juba üksnes vägivalla ebaseadusliku kasutamise faktiga. Vägivald on jõu ebaseaduslik kasutamine ehk sellise jõu kasutamine, mis on rünnet arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalselt suur, samuti kui selleks pole seaduslikku alust või kui see ületab lubatud intensiivsuse piiri. Füüsilise sunni kasutamine ametialaste ülesannete täitmisel on politseiametnikule lubatud, kuid sunni ja füüsilise jõu kasutamine peab jääma vajaliku intensiivsuse piiridesse ning olema vastavuses saavutata eesmärgiga. Proportsionaalsuses printsiip tähendab muuhulgas seda, et politseiametnik peab kohaldama meedet, mis isikut eeldavatavalt kõige vähem kahjustab ning on samas proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvalt olukorda (KorS § 7). Samuti tuleb kinnipeetavat kohelda tema au teotamata ja inimväärikust alandamata (KorS § 9).
3.1.10.Prokurör taotleb S. Malõševi karistamist tingimisi vangistusega. S. Malõšev on kriminaalkorras karistamata. S. Malõševil puudub töökoht ning ta ei ole toimepandut kahetsenud.
3.2.Kannatanu esindaja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja S. Malõševi süüditunnistamist KarS § 291 järgi. Esindaja palub jätta kõik menetluskulud süüdistatava kanda.
3.2.1.Kannatanu esindaja on seisukohal, et S. Malõševi süü KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on tõendatud. Maakohus on otsuse tegemisel teinud põhjendamatuid järeldusi, jätnud olulises osas järeldused esitamata ning lugenud tuvastatuks asjaolusid, mida ei ole menetluse käigus tuvastatud. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, leides, et üksnes raske füüsiline jõud saab olla ebaproportsionaalne ja seeläbi ebaseaduslik KarS § 291 mõttes.
3.2.2.Apellant leiab, et maakohtu järeldus, et videotelt nähtub, et HL on agressiivne ning tema ebaadekvaatsus on tingitud alkoholijoobest, on asjakohatu ja väär. Videolt ei saa nähtuda, et kannatanu on tarbinud alkoholi ning on ebaadekvaatne. Esindaja leiab, et uuritud tõenditest ega üldteada asjaoludest ei tulene, et isiku fikseerimise ainsaks võimaluseks oleks talle käeraudade paigaldamine. Üldteada on asjaolu, et isiku fikseerimine on võimalik näiteks nippeklambri abil (soodne plastikust kaablikinnitusvahend), käte sidumisega, isiku liigutuste piiramisega teda kinni hoides jne. Esindaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kuna kannatanule pandi käerauad hiljem kui S. Malõševi poolt löökide sooritamine, oli füüsilise jõu kasutamine kannatanu suhtes seaduslik. Apellant märgib, et politseinike poolt käeraudade paigaldamisega viivitamine või ebapädevus nende paigaldamisel ei saa olla asjaoluks, mis vabandab isiku suhtes ülemäärase jõu kasutamist.
3.2.3.Tunnistajad MR, AB, TA, SM ja VK ei näinud pealt süüdistuse sisuks olevat tegu. Sel põhjusel ei ole õige ka SM ütluste eelistamine EV ütlustele, kes kannatanu löömist pealt nägi. Esindaja ei pea põhjendatuks maakohtu seisukohta, et S. Malõševi tegevuse hindamisel tuleb arvestada ka konkreetses situatsioonis esinevate ohtudega. Apellant leiab, et füüsilise jõu kasutamist hüpoteetiliste ohtudega ei ole võimalik õigustada. Maakohtu järeldus, et kolmandate isikute meelestatus politsei suhtes ei olnud positiivne, ei ole asjassepuutuv ning on ebatäpne. Kolmandate isikute meelestatusega ei saa vabandada maas lamava isiku peksmist. Apellandile jääb mulje, justkui olnuks kannatanu peksmine kohtu hinnangul lubatav ähvarduseks kolmandatele isikutele. Samuti on meelevaldne maakohtu seisukoht, nagu nähtuks videotest, et kolmandad isikud olid joobes, kuna videomaterjali põhjal pole võimalik kellegi joovet tõsikindlalt tuvastada. Ka ei saa maakohtu järeldus, et politsei esmane prioriteet oli saada HL ja M-RT kontrolli alla ning eemaldada ürituse territooriumilt, õigustada ülemäärase jõu kasutamist.
3.2.4.Apellant leiab, et maakohtu poolt viidatud dokumentaalsest tõendist „Turvataktika intsidendid, 2014 II poolaasta“ ei nähtu maakohtu järeldust, et jõuline tegutsemine võis olla õigustatud. Dokumendi kokkuvõttest nähtub, et oleks tulnud vältida tegevusi, mis võiksid isikute gruppi provotseerida ja viia olukorra eskaleerumiseni vägivaldseks. Seega tõendab dokument vajadust vägivalda vältida. Apellant ei pea põhjendatuks ka maakohtu järeldust, et kõnealuses situatsioonis ei saanud välistada erivahendite, sh teenistusrelva hõivamist. Esindaja märgib, et süüdistatav ei ole toetunud sellele kaitseversioonile ning tegemist oleks aktiivse kaitsega. Pole arusaadav, kuidas võimalik relva hõivamine kolmandate isikute poolt õigustab maas lamava isiku peksmist. Ka ei tõenda AB poolt oma teleskoopnuia kaotamine relva hõivamise ohu realiseerumist.
3.2.5.Asjaolu, et sündmuskohal viibinud politseiametnikel puudus nõuetekohane väljaõpe, ei saa vabandada liigse jõu kasutamist. Sellisel juhul oleks ta pidanud igasugusest füüsilise jõu kasutamisest hoiduma. Võimuliialdust ei saa õigustada väitega, et asja lahendas ebapädev ametnik. Kannatanule käeraudade hiline paigaldamine on tingitud tõenäolisemalt just ametnike ebapädevuse tulemusest, mitte ei tõenda seda, et kannatanu oleks fikseerimata. Samuti ei saa asjaolu, et HL suhtes kasutati hiljem teenistuskoera, õigustada tema löömist S. Malõševi poolt.
3.2.6.Maakohtu järeldus, et S. Malõševi tegevus HL kinnipidamisel jäi proportsionaalsuspõhimõtte raamidesse, sest üritusel tekkinud situatsioon nõudis kiiret ja jõulist tegutsemist – kinnipeetavate kontrolli alla saamist ja territooriumilt eemaldamist, vältimaks konflikti eskaleerumist ja politseiametnike erivahendite hõivamist – on väär. Arusaamatuks jääb, kuidas aitaks kaasa nende eesmärkide saavutamisele maas lamava isiku peksmine. Maakohtu seisukoht, et süüdistatava poolt kannatanu löömine on keskmise füüsilise jõu kasutamine ja seeläbi ei ületatud proportsionaalsuseprintsiipi, on põhjendamatu. Kohtuotsusest ei nähtu, millisele materiaalõiguslikule alusele on kohus tuginenud.
3.2.7.Apellandile jääb arusaamatuks, miks ei ole tunnistajana üle kuulatud M-RT, kes nägi pealt süüdistuse sisuks olevat kannatanu löömist. Üle ei ole kuulatud ka OV, rääkimata muudest puudustest asja igakülgsel arutamisel. Apellant palub ringkonnakohtul asja lahendamisel uurida M-RT kohtulikus eelmenetluses antud ütluseid. Apellant ei taotle suulist menetlust. Kohtuistungi korraldamise korral palub apellant kutsuda ütluseid andma tunnistaja M-RT.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2016. a määrusega tühistati Harju Maakohtu
20.novembri 2015. a otsus ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus kohtuliku eelmenetluse staadiumist alates.
5.Riigikohtu 8. juuni 2016. a määrusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2016. a määrus ja saadeti kriminaalasi uuesti arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
5.1.Riigikohus märkis, et prokurör sisustas KarS §-s 291 sätestatud mõistet „ebaseaduslik“ kehtivate korrakaitseseaduse sätetega kohtuvaidluse käigus. Seega ei oleks kohtu poolt põhjendatud sellist süüdistuse muutmist aktsepteerida. Prokuröri poolt süüdistuse muutmine pole aga ainus seaduslik võimalus nihutada kohtumenetluse käigus kohtuliku arutamise esialgseid piire. KrMS § 286 lg-tes 5 ja 6 sätestatud ulatuses tohib kohus kalduda esitatud süüdistusest kõrvale ka omal algatusel. Maakohtu otsuses on analüüsitud politsei ja piirivalve seadusest ning korrakaitseseadusest tulenevate nõuete erinevusi, süüdistatava võimalusi avaldada korrakaitseseaduse sätete kohaldamise osas oma seisukohti ja jõutud järeldusele, et esitatud süüdistuse puudused ei too kaasa tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust. Sisuliselt kasutas maakohus S. Malõševile etteheidetava teo kvalifikatsiooni muutmisel seega KrMS § 268 lg-s 6 sätestatud pädevust.
20.juunil 2016 määras Tallinna Ringkonnakohus esitatud apellatsioonid läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja kohtumenetluse pooltel oli võimalik esitada ringkonnakohtule kirjalikke seisukohti, taandusi ja taotlusi kuni 18. juulini 2016.
7.Seisukoha on esitanud süüdistatava S. Malõševi kaitsja R. Laid, kes jääb enda poolt
23.detsembril 2015 esitatud seisukoha juurde.
7.1.Kaitsja toob välja, et prokurör ei ole esitatud süüdistuses käsitlenud KarS § 291 teokirjelduses toimunud seadusandlikke muudatusi. Samuti ei kehtinud süüdistuses toodud politsei ja piirivalve seaduse sätted S. Malõševile inkrimineeritud teo toimepanemise ajal ja on kehtetud juba alates 1. juulist 2014.
7.2.Kaitsja toob välja, et esmase väljakutse kohaselt oli sündmuskohal palju joobes vägivaldseid isikuid, kes osutasid vastupanu turvatöötajatele. Olukorra tegi keeruliseks, et eelinfo ja kohapeal selgunud asjaolud olid erinevad. Politseiniku baasõppes ei ole mitme patrullpaari kinnipidamise koostöö õpetamist. Maakohus on põhjalikult käsitlenud tunnistaja EV ütluseid ja leidnud, et need ei riimu teiste tunnistajate ütlustega. Prokurör on jätnud tähelepanuta, et kannatanu oli enda ütluste kohaselt tarvitanud alkoholi ning 12. juuli 2014. a indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt tuvastati HL-l kell 6.44 alkoholijoove 0,73 mg/l. Politseitöötajatest tunnistajate poolt ütluste andmine ei olnud kantud ennastõigustavast soovist, kuna neil puudus enese õigustamiseks vajadus. Maakohus on JK ütluseid piisava põhjalikkusega analüüsinud ja teinud neist õiged järeldused. Kaitsja ei nõustu prokuröriga, et VU ja VK ütlused ei ole usaldusväärsed.
7.3.Kaitsja märgib, et Politsei- ja Piirivalveameti poolt koostatud kontrollmenetluse
11.septembri 2014. a kokkuvõttes ega 2014. a teise poolaastal politsei turvataktika intsidente kajastavas dokumendis ei tehtud S. Malõševile vahetu sunni kasutamisel etteheiteid. Politseiametnike erivahendite kolmandate isikute poolt hõivamise ohtu on kohus järeldanud asjatundjate VK ja VU ning tunnistaja MR ütlustest. Seda ei väära asjaolu, kas süüdistatav on või ei ole sellele versioonile toetunud. Kannatanu esindaja ei erista politseiametnike omavahel koordineeritud tegevust sündmuse lahendamisel ja politseiametnike tegevust HL kinnipidamisel. Politseiametnike tegevus ning selle intensiivsus, sh ka vahetu füüsilise sunni kohaldamine HL kinnipidamisel ja talle käeraudade paigaldamise oli tingitud HL allumatusest ja vastuhakust politseitöötajatele.
7.4.Kaitsja on seisukohal, et maakohtu siseveendumuse kujunemine on tõendite analüüsi ja nende kogumis hindamise tulemusel jälgitav. Maakohus jõudis õigustatult järeldusele, et S. Malõšev ei ole toime pannud talle inkrimineeritud kuritegu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks.
9.S. Malõševile esitati süüdistus KarS § 291 järgi võimuliialduse toimepanemises. Süüdistuses on viidatud ka väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis prokuratuuri hinnangul KarS § 291 tunnust „ebaseaduslik“ sisustavad. Süüdistuse kohaselt on nendeks PPVS § 75 ja § 30 lg 2. Maakohus on aga asjakohaselt märkinud, et PPVS § 75 ja § 30 lg 2 on alates 1. juulist 2014 kehtetud. S. Malõševile heidetakse ette võimuliialduse toimepanemist 12. juulil 2014. Alates 1. juulist 2014 kehtib korrakaitseseadus, mille normidele viitas maakohtus kohtuvaidlustes prokurör ning millest otsuse tegemisel lähtus ka maakohus. KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Seega kasutas maakohus S. Malõševile etteheidetava teo kvalifikatsiooni muutmisel õigustatult KrMS § 268 lg-s 6 sätestatud pädevust ning süüdistatavale ette heidetud tegevuse hindamisel tuleb lähtuda asjakohastest korrakaitseseaduse sätetest.
10.S. Malõševile esitatud süüdistuse kohaselt lõi ta maas lamavat kannatanut HL ühel korral käega rindkere piirkonda ning veel kahel korral keha piirkonda, seejärel lõi ta kannatanut ühel korral jalaga keha piirkonda. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et 12. juulil 2014 kasutas S. Malõšev kannatanu suhtes füüsilist jõudu. Maakohus luges tõendatuks, et S. Malõšev sooritas HL suhtes lööke ja seda ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Prokurör on vaidlustanud maakohtu järelduse aga selles, et S. Malõševi jalalöök võis tabada kannatanut vasaku puusa või reie piirkonda. Apellatsioonis märgitakse, et videolt on tuvastatav, et S. Malõšev tegutses maas lamava kannatanu pea pool ning ka tema löögid said niisiis tabada kannatanut üksnes pea või ülakeha piirkonda. Ringkonnakohus apellandi järeldustega ei nõustu.
10.1.Nagu maakohus on otsuses ka märkinud, võib JN poolt filmitud videolt nähtuvast tuletada HL kehaasendi S. Malõševi jalalöögi sooritamise hetkel. Vahetult pärast jalalööki on näha, kuidas HL tõstab kergelt ülakeha ja jalga (video 22-24 sek). HL paikneb ülakehaga tõepoolest S. Malõševi poole, nagu seda väidab apellatsioonis prokurör, kuid jälgides S. Malõševi parema jala löögi suunda, võib teha järelduse, et see ei ole suunatud enda ette, s.o HL pea piirkonda, vaid vasakule poole üle enda vasaku jala risti. Seega, nagu sedastab ka maakohus, oli videost nähtuvalt löök suunatud pigem HL vasaku puusa või reie piirkonda. Muudele tõenditele prokurör oma väite tõendamiseks ei tugine. Kuna JN video põhjal ei ole võimalik teha järeldust, et süüdistatav lõi HL pea või ülakeha piirkonda, toetab kriminaalkolleegium maakohtu seisukohta.
11.Füüsilise jõu kasutamist ametiisiku poolt saab lugeda KarS § 291 tähenduses ebaseaduslikuks, kui see on vastuolus seda reguleerivate õigusaktidega või ebaproportsionaalne saavutava eesmärgi suhtes.
11.1.KorS § 74 lg 1 sätestab, et vahetu sund on füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendiga või relvaga. KorS § 75 lg 1 kohaselt võib füüsilist jõudu, erivahendit või relva kasutada politsei. Prokurör on apellatsioonis tõstatanud küsimuse, kas kannatanu HL kinnipidamiseks ning tema suhtes vahetu sunni (füüsilise jõu) kohaldamiseks
üldse oli alus. Prokurör toob välja, et HL oli eelnevalt saanud turvameestelt gaasi näkku ning ei olnud võimeline aru saama, mida S. Malõšev temaga rääkima läks. Samas nähtub tunnistajate SM, TA, AB, MR ja VK ütlustest järgmist. Politseipatrullid said juhtimiskeskuselt väljakutse, et Patarei vanglas toimuval üritusel toimub massikaklus. Kohale jõudes nägi SM, et seal oli palju väliste tunnuste põhjal ärritunud ja agressiivseid joobes isikuid. Üks isik istus maas. Turvatöötaja selgitas SM-le, et seal oli suurem agressiivne seltskond, kes ründas turvamehi. Seetõttu pidid nad kasutama gaasi. Ta osutas maas istujale (HL-le) kui rüselusest osavõtjale. S. Malõšev lähenes HL-le, tutvustas end politseinikuna ja küsis, mis on juhtunud ja palus olukorda selgitada. Kannatanu oli väga tõrges, küsimustele ei vastanud, kasutas ka S. Malõševi suhtes pidevalt sõimusõnu ja ebatsensuurseid väljendeid. Kui tal paluti esitada isikut tõendav dokument, et isik tuvastada, siis seda ta ei teinud ning solvas S. Malõševi. Kuna HL selgitusi ei jaganud, oli agressiivselt meelestatud ja dokumente ei esitanud, siis S. Malõšev palus tal püsti tõusta ja tulla politseinikega isiku tuvastamiseks kaasa. HL kaasa ei tulnud. S. Malõšev kordas nõuet püsti tõusta ning võttis isiku hõlma alt kinni, et ta püsti tõsta. HL ägestus, hakkas politseinikku kätega eemale tõrjuma, karjudes samal ajal erinevaid solvanguid ning füüsiliselt takistades tema eemale toimetamist. Seejärel sekkus M-RT, kes füüsiliselt ja verbaalselt püüdis takistada HL äraviimist /I kd tl 160 pöördel ja 161, tl 162 pöördel, tl 164 pöördel, tl 166 ja pöördel, tl 167/.
11.2.Seega nähtub kohtule esitatud tõenditest, et turvamees osutas sündmuskohale jõudnud politseinikele HL kui korrarikkuja peale. Tulenevalt vajadusest saada HL selgitus toimunule ning tuvastada tema isik, läheneski S. Malõšev HL-le. Tunnistajate ütlustest nähtub, et HL S. Malõševi korraldustele ei allunud, solvas ning oli agressiivselt meelestatud, hakates politseiametnikule füüsiliselt vastu. Olukorras, kus politseiametnikul ei olnud võimalik tuvastada HL isikut ning vastuseks politsei korraldustele muutus isik agressiivseks, ei saa nõustuda prokuröri seisukohaga, et HL kinnipidamiseks ning tema suhtes vahetu sunnina füüsilise jõu kohaldamiseks polnud alust. Isikusamasuse tuvastamine, vajadusel selleks vahetu sunni kasutamise või isiku ametiruumi toimetamise õigused politseil on sätestatud KorS §-s 32. Maakohtu järeldust, et HL agressiivsus ja ebaadekvaatne reaktsioon politseiametniku küsimustele võis olla tingitud alkoholijoobest, kinnitab 12. juuli 2014. a joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokoll, mille kohaselt mõõdeti kannatanul alkoholijoobeks 0,73 mg/l. Samuti on alkoholi tarvitamist jaatanud kannatanu oma ütlustes. Seega ei saa nõustuda ka kannatanu esindaja väitega, et maakohus on järeldanud kannatanu alkoholijoovet vaid videomaterjali põhjal. Kuigi HL-le lasti eelnevalt gaasi, ei õigusta see politseiametnike korralduste eiramist. Kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajad ei kinnita, et HL oli sellises seisundis, et ta ei saanud aru, et tegemist oli politseiametnikega. Tunnistaja EV politsei sekkumise algust ütlustes ei kirjelda. Ta märkis vastuseks küsimusele, kuidas HL pälvis korrakaitsjate tähelepanu, et teda sellel hetkel seal kohapeal ei viibinud. EV selgitas, et see käis seal nii kiiresti. HL istus tooli peal ja järsku hakkas sahmimine, kohal oli politsei. Ta on ütlustes väitnud, et nägi seda, mida filmis /I kd tl 150 ja pöördel/. EV video kajastab hilisemaid sündmusi alates hetkest, mil HL juba lamab maas ning maha kukkunud abipolitseinik SM tõuseb püsti. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et olukorras, kus HL politseiametniku korraldustele ei allunud, S. Malõševi solvas ja hakkas politseiametnikule füüsiliselt vastu, tuleb jaatada alust tema suhtes vahetu sunnina füüsilise jõu kohaldamiseks.
11.3.S. Malõševi karistusõigusliku vastutuse hindamisel on keskse küsimusena tõusetunud kannatanu HL pihta sooritatud löökide proportsionaalsus. KorS § 7 kohaselt järgib korrakaitseorgan riiklikku järelevalvet teostades järgmisi põhimõtteid: 1) kohaldab mitmest sobivast ja vajalikust riikliku järelevalve meetmest seda, mis nii isikut kui ka üldsust eeldatavalt kõige vähem kahjustab; 2) kohaldab ainult sellist riikliku järelevalve meedet, mis on proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda, ja 3) kohaldab riikliku järelevalve meedet vaid nii kaua, kui selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam võimalik saavutada. Seega hindamaks küsimust, kas S. Malõševi poolt HL suhtes rakendatud füüsiline jõud oli proportsionaalne, tuleb arvestada valitud meetme intensiivsust, olukorda, milles füüsilise sunni kasutamise vajadus tekib ning füüsilise sunniga taotletavat eesmärki.
11.3.1.Tunnistajana üle kuulatud asjatundja JK selgitas, et raskusastme järgi võib füüsilist jõudu liigitada esiteks kergemaks ehk passiivseks füüsiliseks jõuks, mis seisneb isiku kinnihoidmises ja/või eemal hoidmises. Teiseks alaliigiks on keskmine füüsiline jõud, mis on kinnipidamistehnika sooritamine või heite sooritamine. Kolmandaks on raske füüsiline jõud, millega võib kaasneda tervisevigastus või oht elule, nt löömine ohtlikku piirkonda või lämmatamistehnika. Tunnistaja selgitas, et lähtudes proportsionaalsuse printsiibist peab rasket füüsilist jõudu kasutama, kui on oht elule või kehalisele puutumatusele /I kd tl 152/. Tunnistajal JK-l paluti maakohtu istungil hinnata S. Malõševi löökide raskusastet. Esimest lööki kirjeldas tunnistaja kui nõrka, hoovõtt oli väike. Tunnistaja hinnangul oli tegemist pette- või lõdvestuslöögiga võtte sooritamise lihtsustamiseks /I kd tl 153/. Teise ja kolmanda käelöögi osas kirjeldas tunnistaja, et löökidesse on kaasatud kehajõud, kaks tugevat ja kiiret lööki kinnipeetu suunal. Neljanda ehk jalalöögi osas selgitab tunnistaja, et tegemist on lühikese hoovõtuga löögiga /I kd tl 153 pöördel/. Esimesed kolm lööki ehk käelöögid hindas JK keskmiseks füüsiliseks jõuks. Neljanda ehk jalalöögi osas selgitas tunnistaja, et tegemist on piiri peal oleva löögiga ning raskusaste sõltub löögi tagajärgedest. Kui löök maandus pea piirkonda, siis on tegemist raske füüsilise jõuga, kui aga keha piirkonda, kus on suured lihased, siis keskmise jõuga /I kd tl 154/.
11.3.2.Nagu eelnevalt märgitud, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole tõendatud S. Malõševi poolt HL jalaga pea piirkonda löömine, vaid löök oli suunatud alakeha poole. Seega, lähtudes JK poolt välja toodud füüsilise jõu liikidest, tuleb S. Malõševi poolt HL suhtes kasutatud füüsilist jõudu hinnata keskmiseks füüsiliseks jõuks. Kuna tegemist ei olnud vaid HL kinnihoidmisega, vaid tõendatud on S. Malõševi poolt 4 löögi sooritamine, ei saa tegemist olla kerge füüsilise jõuga. Samas ei ole tõendatud S. Malõševi poolt kannatanu löömine ohtlikku piirkonda, mistõttu ei leia kriminaalkolleegiumi hinnangul kinnitust süüdistuses püstitatud versioon, et S. Malõšev kasutas kannatanu suhtes rasket füüsilist jõudu. Kuna maakohus pidas S. Malõševi poolt kasutatud füüsilist jõudu keskmiseks füüsiliseks jõuks, ei oma tähtsust prokuröri poolt apellatsioonis viidatud asjaolu, et JK ütluste kohaselt võib rasket füüsilist jõudu kasutada vaid siis, kui on tuvastatud oht elule ja tervisele. Samuti tuleb selgitada, et kuigi JK märkis ütlustes, et tema hinnangul ei ole S. Malõševi jalalöök
kooskõlas politseitaktikaliste soovitustega, tuleb S. Malõševi tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmiseks hinnata kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis.
11.3.3.Vahetu sunni kohaldamise vajalikkust tuleb hinnata ex ante perspektiivist ehk lähtuda üksikjuhtumi faktilistest asjaoludest, millega oli isikul sündmuse ajal võimalik arvestada. Turvatöötaja VK andis ütluseid, et üritusel Kultuuritolm läks ühel hetkel olukord kontrolli alt välja. Korda rikkuvaid isikuid oli umbes 50, kes olid agressiivsed, solvasid turvatöötajaid, üks neist lõi turvatöötajat jalaga. Seetõttu kutsuti politsei /I kd tl 167/. Tunnistajatena üle kuulatud politseiametnike ütlustest nähtuvalt said politseipatrullid väljakutse Patarei vanglas läbiviidavale üritusele, kus toimub massikaklus /nt I kd tl 160 pöördel/. Tunnistaja SM selgitas, et jõudes kohale nägid nad väliste tunnuste põhjal paljusid ärritunud ja agressiivseid joobes isikuid. Turvamehelt said politseiametnikud infot, et seal oli suurem agressiivne seltskond, kes ründas turvamehi /I kd tl 162 pöördel/. Seega kuigi kohale jõudes selgus tõepoolest, et massikaklust ei toimu, oli õhkkond terav ning politseinikel oli alust arvata, et seal viibib hulk agressiivselt meelestatud isikuid. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kui S. Malõšev püüdis HL püsti tõsta ja eemale toimetada, sekkus olukorda M-RT, kes hakkas füüsiliselt takistama S. Malõševi tegevust /I kd tl 162 pöördel/. Ümber viibivate isikute agressiivsus seisnes selles, et igalt poolt kostus solvanguid politsei suunal, isikud sekkusid politseiametnike vestlusesse turvameestega, esines karjumist ja kätega vehkimist. Tunnistaja selgitas, et iga hetk oli tunne, et keegi võib ligi astuda ja tekib otsekonflikt /I kd tl 163 pöördel, tl 164/. Ka tunnistaja TA kinnitas, et inimesed sündmuskohal sõimasid politseid /I kd tl 165/. AB kirjeldas sündmuskohal viibijaid politsei suhtes vaenulike ja provotseerivatena /I kd tl 166/. Seega omades eelinfot sündmuskohal viibivate agressiivsete isikute kohta ning arvestades ümbritsevate isikute suhtumist politseinikesse (eeskätt solvanguid), samuti asjaolu, et M-RT oli juba sekkunud politseiametnike tegevusse, oli politseiametnikel põhjust arvata, et olukord võib eskaleeruda ning viia suurema konfliktini politseiametnike ja sündmuskohal viibivate isikute vahel. Sellest tulenevalt on mõistetav politseiametnike eesmärk saada võimalikult kiiresti kontrolli alla füüsilist vastupanu osutavad HL ja M-RT. Füüsilise konflikti situatsioonis õigusrikkuja võimalikult kiire kontrolli alla saamine on välja toodud eesmärgina ka kohtule esitatud dokumendis „Politsei turvataktika intsidendid, 2014 II poolaasta“. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas kasutatud füüsilise jõu proportsionaalsuse hindamisel määravat tähtsust asjaolul, et politseiniku baasväljaõppes pole mitme patrullpaari kinnipidamise koostöö õpetamist /I kd tl 154 pöördel/. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et puudulik ettevalmistus mitme patrulli koostöös ei saa õigustada võimuliialdust.
11.3.4.Seoses EV ütlustega, millele viitab apellatsioonis prokurör, märgib ringkonnakohus järgmist. EV selgitas ütlustes, et nägi sisuliselt sama, mida filmis. Tema poolt filmitud video kajastab sündmuseid alates hetkest, kui HL on pikali maas ja maha kukkunud abipolitseinik SM tõuseb püsti. Kuigi video alguses on näha, kuidas HL juurest liigub ära S. Malõševi parem jalg, ei nähtu videolt S. Malõševile esitatud süüdistuse sisuks olevaid lööke. Sellest võib järeldada, et süüdistuse sisuks olevad S. Malõševi löögid olid sooritatud enne kui EV poolt kirjeldatud sündmuste osa. Kuigi EV andis ütluseid, et HL löödi korduvalt rusikatega, jääb selgusetuks, kas jutt käib süüdistuse sisuks olevatest löökidest. Näiteks andis EV ütluseid, et HL löödi mitmeid kordi rusikatega, kuid märgib, et HL käed olid juba raudus. Samas nähtub teistest
kriminaalasjas kogutud tõenditest, et käerauad pandi HL-le alles pärast S. Malõševi poolt löökide sooritamist. Jalalööki tunnistaja ütlustes ei puudutanud. Samuti ei riimu EV ütlused teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega HL poolt politseiametnikele füüsilise vastupanu osutamise osas. Seega ei saa nõustuda apellantidega, et EV ütlustele tuginedes on S. Malõševi poolt ebaproportsionaalse füüsilise jõu kasutamine tõendatud.
11.3.5.Süüdistatava poolt kasutatud füüsilise jõu proportsionaalsuse hindamisel on oluline arvestada ka asjaolu, et löökide sooritamise hetkel oli rüseluse käigus maha kukkunud abipolitseinik SM. Tunnistaja SM ütlustest nähtub, et kui ta üritas M-RT-d fikseerida, siis kukkusid nad koos maha ning ta sattus samal ajal intensiivselt vastupanu osutava HL ja M-RT vahele. Ta oli kukkudes kohe HL jalgade kõrval ning tundis tema jalgade tugevaid tõukeid rindkere piirkonda. Püsti tõustes tabas HL teda kaks või kolm korda allapoole põlve, ta pidi kannatanu lööke tõrjuma /I kd tl 163/. Asjaolu, et HL lõi SM-t mitu korda rindkere piirkonda, kinnitab ka tunnistaja AB /I kd tl 166 pöördel/. Tunnistajate ütlused on kooskõlas JN videoga, millest nähtub, et süüdistatava käelöögid kannatanu suhtes on sooritatud hetkel, mil SM on maha kukkunud. Jalalöök on sooritatud hetkel, kui SM tõuseb püsti, kuid pole veel lõplikult püsti saanud. Ka maakohtu poolt välja toodud politseiametnike erivahendite hõivamise võimalus oli tingitud eeskätt rüseluse käigus politseiametniku SM mahakukkumisest kahe füüsilist vastupanu osutava isiku vahele. Ringkonnakohus leiab, et politseiametniku poolt keskmise füüsilise jõu kasutamine isiku suhtes, kes küll lamab maas, kuid sellegipoolest osutab politseiametnikele füüsilist vastupanu ning muu hulgas sooritab maha kukkunud politseiametniku suhtes jalatõukeid (sh rindkere piirkonda), tuleb pidada proportsionaalseks saavutatava eesmärgiga – isik fikseerida ning füüsiline konflikt lõpetada.
11.3.6.Nõustuda ei saa apellantide väidetega, et HL oli S. Malõševi poolt löökide sooritamise ajal politseiametnike poolt juba fikseeritud. Tunnistajate ütlustest nähtub, et HL vehkis käte ja jalgadega ning ei lasknud politseiametnikel endale paigaldada käeraudu. Ringkonnakohus nõustub kannatanu esindajaga, et lubamatu on politseiametnike poolt füüsilise jõu kasutamine isiku suhtes, kelle füüsiline vastupanu on sisuliselt maha surutud, kuid käerauad on mingil isikust sõltumatutel ja eeskätt politseiametnikest tulenevatel põhjustel paigaldamata. Samas nähtub kohtule esitatud tõenditest, et lahendatava kriminaalasja esemeks ei ole selline olukord. SM ütlustest nähtub, et kui ta maha kukkus, siis HL osutas teda fikseerida püüdvatele ametnikele füüsilist vastupanu /I kd tl 163/. HL poolt füüsilise vastupanu osutamist kinnitab ka tunnistaja TA, kes läks S. Malõševile appi HL fikseerima. TA selgitas, et S. Malõšev vehkis nii käte kui jalgadega, üritas lahti rabeleda. TA kinnitas, et HL ei õnnestunud koheselt kontrolli alla saada. Selleks pidi ta kasutama füüsilist jõudu – surus põlvega kannatanu kaela piirkonda /I kd tl 165 ja pöördel/. Maakohus on jõudnud põhjendatud järeldusele, et HL füüsiline vastupanu õnnestus politseiametnikel maha suruda alles hiljem, pärast S. Malõševi poolt kannatanu suhtes löökide sooritamist. Turvatöötaja VK ütlustest nähtuvalt pidas ta vajalikuks minna politseinikele appi HL-ga tegelema, kuna ta rabeles end välja ja solvas. Käed lasi HL raudu panna alles pärast teenistuskoera kasutamist. Seega kasutas S. Malõšev kannatanu suhtes füüsilist jõudu olukorras, kus eesmärk – kannatanu füüsilise vastupanu ületamine – ei olnud veel saavutatud. Sellest tulenevalt ei ole õigustatud ka kannatanu esindaja etteheide, et maakohus on pidanud põhjendatuks politseiametnike poolt kannatanu peksmist hoiatuseks
kolmandatele isikutele. Nagu kriminaalkolleegium juba märkis, tingis kannatanu suhtes füüsilise jõu kohaldamist tema poolt politseiametnike korralduste eiramine ja füüsilise vastupanu osutamine.
12.Kohtus kuulati asjatundjatena üle JK, VU ja VK. KrMS § 1091 lg 1 kohaselt on asjatundja füüsiline isik, kellel on eriteadmised, mida ta rakendab KrMS-s sätestatud juhtudel ja korras, kuid keda ei ole kaasatud kriminaalmenetlusse eksperdina. Prokuröri väide, et kaitsja tunnistajad VU ja VK käesoleval hetkel politseis ei tööta, ei tingi nende ütluste ebausaldusväärsuse. Mõlemad tunnistajad selgitasid oma tausta ning kokkupuudet korrakaitsega. Maakohus on hinnanud kõigi asjatundjate ütluseid kogumis teiste tõenditega.
13.Kriminaalkolleegium ei jaga kannatanu esindaja seisukohta, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ning asunud seisukohale, et üksnes raske füüsiline jõud saab olla ebaproportsionaalne ja seeläbi ebaseaduslik. Ringkonnakohus märgib, et erinevalt apellatsioonis märgitust ei nähtu maakohtu otsusest sellist järeldust. Maakohus asus seisukohale, et S. Malõšev kasutas HL suhtes keskmist füüsilist jõudu ning seega ei ole talle süüdistuses ette heidetud raske füüsilise jõu kasutamine tõendatud. Samas hindas maakohus ka S. Malõševi poolt kasutatud keskmise füüsilise jõu vajalikkust ja proportsionaalsust vastavalt eesmärgile ning arvestades olukorra konkreetseid asjaolusid, jõudes seisukohale, et S. Malõševi poolt keskmise füüsilise jõu kasutamine oli proportsionaalne.
14.Ringkonnakohus asub seisukohale, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on analüüsinud tõendeid põhjalikult ja hinnanud neid kogumis. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröriga, et maakohtu resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena käsitatav olukord, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus (nt RKKKo nr 3-1-1-50-09, p 5.3, RKKKo nr 3-1-1-48-09, p 10). Maakohtu otsuse põhiosas on maakohus hinnanud S. Malõševi karistusõiguslikku vastutust KarS § 291 alusel ning leidnud, et tema poolt kasutatud füüsiline jõud oli eesmärgi suhtes vajalik ja proportsionaalne. Sellest tulenevalt on maakohus mõistnud S. Malõševi ka resolutsioonis KarS § 291 alusel esitatud süüdistuses õigeks. Kriminaalkolleegium märgib, et vastuolu maakohtu otsuse põhiosa ja resolutiivosa vahel ei esine.
15.Kannatanu esindajale jääb arusaamatuks, miks ei ole tunnistajana üle kuulatud M-RT ja OV. Kannatanu esindaja palub ringkonnakohtul uurida M-RT kohtulikus eelmenetluses antud ütluseid. Kohtuistungi korraldamise korral palub apellant tunnistajana üle kuulata M-RT.
15.1.Ringkonnakohus märgib, et kuna apellandid ei soovinud suulist menetlust, määras kohus apellatsioonid läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Seonduvalt esindaja taotlusega kuulata istungil üle M-RT märgib kolleegium, et KrMS § 321 lg 6 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Viidatud asjaolusid ei ole kannatanu esindaja apellatsioonis välja toonud. Kriminaalasjades täidavad kohtumenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning
kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid (KrMS § 14 lg 1). Kohus on erapooletu ega kogu tõendeid omal algatusel. Süüdistusaktis ei taotlenud prokurör M-RT ülekuulamist. Kaitseaktis on kaitsja küll taotlenud M-RT ülekuulamist, kuid on kohtumenetluses sellest taotlusest loobunud /I kd tl 175/. Kuigi KrMS § 38 lg 1 p-de 4 ja 5 kohaselt on kannatanul õigus esitada tõendeid, taotlusi ja kaebusi, ei ole kannatanu esitanud maakohtus taotlust M-RT ülekuulamiseks. Seega ei oleks maakohus saanud omal algatusel tunnistajat üle kuulata ning KrMS § 321 lg-st 6 tulenevalt ei ole selleks alust ka ringkonnakohtul. Menetluspooled ei taotlenud maakohtus ka tunnistaja OV ülekuulamist.
15.2.Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kannatanu esindaja taotlus uurida M-RT kohtulikus eelmenetluses antud ütluseid. Nimelt pole M-RT kohtumenetluses ütluseid andnud. Kui apellant taotleb M-RT kohtueelses menetluses antud ütluste uurimist, märgib kolleegium järgmist. Kohtueelses menetluses antud ütluseid on kohtus võimalik avaldada kohtus ütluseid andva tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks (KrMS § 289 lg 1). Ilma ristküsitluse võimaluseta võib kohus tunnistaja poolt varem antud ütlused tõendina vastu võtta erandlikel asjaoludel, mis on sätestatud KrMS §-s 291. Kohtumenetluse pooled ei ole tuginenud nendele asjaoludele ning taotlust võtta tõendina vastu M-RT kohtueelses menetluses antud ütluseid maakohtule ei esitatud. Seetõttu ei ole ka ringkonnakohtul alust ega ka võimalust M-RT ütluseid tõendina uurida.
16.Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse rikkumist. Juhindudes KrMs § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 20. novembri 2015. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
17.Kannatanu esindaja palus jätta kõik menetluskulud süüdistatava kanda, kuid ringkonnakohtule ei ole esitatud menetluskulude tekkimist tõendavaid dokumente. Samas selgitab ringkonnakohus, et KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.