Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(11)

ei teeks. Samuti osutas LT Mihhail Konstantinovile füüsilist vastupanu, mille käigus küünistas Mihhail Konstantinovit kätega näost. LT vastupanu maha surumiseks Mihhail Konstantinov haaras voodi pealt padja ning surus selle LT-le suu peale, takistades LT-l hingamist. Vahepeal võttis Mihhail Konstantinov padja LT suu pealt ära ning kägistas LT kätega kaelast. Seejärel Mihhail Konstantinov jätkas korduvalt LT padjaga lämmatamist. Kuna LT oli veendunud, et Mihhail Konstantinov tahab teda tappa, teeskles ta lämbumist ning pani silmad kinni ja lasi käed lõdvaks. Selle peale Mihhail Konstantinov hakkas LT raputama ja lõi kätega vastu põski. LT avas silmad ning lubas helistada politseisse, mille peale Mihhail Konstantinov tõusis püsti, võttis magamistoast voodi kõrval paiknevalt laualt LT mobiiltelefoni ning läks sellega kööki, kus peitis mobiiltelefoni köögikappi, et LT ei saaks abi kutsuda, misjärel lahkus korterist. Füüsilise vägivallaga põhjustas Mihhail Konstantinov LTle füüsilist valu, hingamistakistuse ning hematoomi kaela paremal küljel. Eelkirjeldatud tegevusega pani Mihhail Konstantinov toime KarS § 266 lg 2 p 1 ja KarS § 141 lg 2 p 6 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, s.o valdaja tahte vastaselt elamiseks kasutatavasse ruumi ebaseadusliku tungimise ja inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise katse isiku poolt, kes on varem toime pannud KarS 9.peatükis 7. jaos sätestatud kuriteo. Samuti süüdistatakse Mihhail Konstantinovi selles, et tema, olles allutatud Tartu Ringkonnakohtu 31.01.2014.a määruse alusel peale vangistuse kandmise lõppu karistusjärgsele käitumiskontrollile pikkusega 2 aastat ja olles kohustatud Pärnu Maakohtu 09.06.2014.a määruse alusel käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume, rikkus nimetatud kohustust kuritahtlikult järgmiselt: 13.01.2015.a. ilmus Mihhail Konstantinov Pärnu kriminaalhooldusosakonda joobnuna, joobe suuruseks fikseeriti 0,208 mg/l kohta; 09.02.2015.a kell 17:15 kontrollis Pärnu Pikk 18 Mihhail Konstantinovi alkoholijoovet Lääne Prefektuuri patrullpolitseinik VT indikaatorvahendi Alcoquant 6020 nr A102606. Mihhail Konstantinov keeldus indikaatorvahendisse puhumast ja joove tuvastati joobeseisundile viitavatele tunnuste kirjeldamise protokolliga; 03.05.2015.a kell 16:47 kontrollis Pärnu Pikk 18 Mihhail Konstantinovi alkoholijoovet Lääne Prefektuuri avariipolitseinik ER indikaatorvahendi Alcoquant 6020 nr A102606. Mihhail Konstantinov keeldus indikaatorvahendisse puhumast ja joove tuvastati joobeseisundile viitavatele tunnuste kirjeldamise protokolliga; 08.09.2015.a kell 18.29 kontrollis Pärnu Pikk 18 Mihhail Konstantinovi alkoholijoovet Lääne Prefektuuri patrullpolitseinik TL indikaatorvahendiga Mercury Nordic, nr 10200567. Joobe suuruseks fikseeriti 0,671 mg/l kohta. Oma sellise tegevusega pani Mihhail Konstantinov toime KarS § 3314 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o karistusjärgse käitumiskontrolli kohustuste rikkumine. Samuti süüdistatakse Mihhail Konstantinovi selles, et tema, olles isikuks, kes on 25.05.2015.a ja 27.08.2015.a toime pannud väheolulise varavastase süüteo, 08.09.2015.a kella 16:05 paiku võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil aadressilt XXX Pärnu linn avatud ukse kaudu sisenedes neljandast trepikojast KP-le kuuluva lukustamata jalgratta ,,Marine“ väärtusega 600 eurot. Oma sellise tegevusega pani Mihhail Konstantinov toime KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o süstemaatilise võõra vallasvara äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil.

3(11)

Apellant taotleb tühistada 09.04.2016.a. Pärnu Maakohtu otsus Mihhail Konstantinov’i süüditunnistamises KarS §-de 266 lg 2 p 1, 141 lg 2 p 6-25 lg 2, 199 lg 2 p 9 järgi ja karistamises ning mõista Mihhail Konstantinovi õigeks ja vabastada vahi alt. 3.1 Süüdistus KarS §§ 266 lg 2 p 1 ja 141 lg 2 p 6 – 25 lg 2 järgi otsuse lehel 7 ülalt kolmandas lõigus viitab kohus vastuolule tunnistajate ja kannatanu ütlustes väidetava kuriteo toimepanemise aja suhtes. On selge, et kui süüdistatav lahkus seltskonnast kella ühe-kahe ajal öösel, mida kinnitavad tunnistajad AT ja SP, siis ei saanud ta viibida eelmisel õhtul ajavahemikul 21.30-22.00 kannatanu LT’i XXX asuvas korteris. Samas kohus märgib, et usutavamad on kannatanu ütlused, sest haakuvad muude tõenditega, milledest peale erinevate tunnistajate ütluste on viide kannatanu magamistoast laua ja voodi vahelt põrandalt leitud musta värvi nokamütsi kui asitõendi vaatlusprotokollile. Sellelt mütsilt leitud DNA profiil on kokkulangev süüdistatava DNA profiiliga. Esitatud faktist on kohus järeldanud, et süüdistatav pidi olema viibinud kannatanu korteris 11.10.2015.a (otsuse lk 8). Kaitsja sellise kohtu järeldusega ei nõustu, pidades loogilisemaks järeldust, et maksimaalselt võib käsitletav tõend kinnitada seda, et Mihhail Konstantinov on viibinud kannatanu korteris, aga see viibimine võis olla samuti mõnel teisel ajal kui 11.10.2016.a. Pealegi on kannatanu ise kinnitanud, et süüdistatav käinud tema kutsel tema korteris talle abiks (06.04.2016.a. ist. prot. lk 2 ülal). Nii kannatanul kui süüdistataval fikseeritud vigastused viitavad neile endile ning nende omavaheline isikuline seos on üksnes kohtu järeldus. Peale süüdistatava lauseitava seisukoha toetamist tegi kaitsja kohtus möönduse puhuks, kui kohus loeb käsitletavas osas süüdistuse põhjendatuks ja viitas KarS § 40 lg 1. Kohus on seda seisukohta käsitlenud otsuse lk 9 ja leidnud, et vägistamiskuritegu jäi siiski katse staadiumisse ja seda kannatanu käitumisest tingituna. Apellant juhib siinjuures tähelepanu kannatanu tunnistusele kohtus 06.04.2016.a. ist. prot. lk.2 kus kannatanu kinnitas ... siis tegin silmad lahti ja siis kargas ta sealt voodist üles, võttis mu telefoni ära ja läks minema ühesõnaga ... (alt read 8-9). Seega polnud sugugi nii nagu on kohus järeldanud, et tegu jäi lõpule viimata kannatanu vastupanu tõttu. Apellant küsis kohtus kannatanult, kas siis, kui too poleks rabelnud ja karjunud, saanuks vägistaja temaga vahekorda astuda, ja kannatanu vastus oli ...võib-olla (lk 3) koos vastavate põhjendustega. Apellant tegi kohtus samuti möönduse eluruumi tahtevastase sisenemise puhuks ja viitas asjaolule, et akna Mihhail Konstantinovile avas ikkagi kannatanu ise. 3.2 Süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 järgi - apellandi arvates puuduvad siin igasugused tõendid Mihhail Konstantinovi süü kinnitamiseks ratta varguses ning süüdistatava versioon ratta leidmisest ei ole mitte millegagi kummutatud. Pealegi asub Uulu küla, kus süüdistatav 08.09.2015.a’l kell 17.35 kinni peeti Pärnust ~ 18 km kaugusel ja on vähetõenäoline, et rattavaras sõidaks mööda peateidpidi Pärnu linnast välja, riskides vahelejäämisega. Apellant leiab, et järelduste tegemisel on kohus liialt lähtunud süüdistatava poolt minevikus tehtust (karistustest ning otsustuse langetamisel vastuoluliste tõendite puhul hinnanud jäävad kahtlused mitte süüdistatava kasuks, vaid kahjuks, KrMS §§ 7 lg 3 ja 339 lg 1 p 12). Märgitud osas puuduvad otsusest piisavad põhjendused (KrMS § 339 lg 1 p 7).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4(11)

5(11)

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6 (3a), (3b), (3c) , (3d) ja (3e) sätestatud õigused. Maakohtus toimunud kohtulik arutamine on olnud terviklikult õiglane. 5.2 Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja tema õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 266 lg 2 p 1, § 141 lg 2 p 6 – § 25 lg 2 ja KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et apellant ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvad tõendid usaldusväärseks. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Maakohus on põhjalikult iga kuritegu eraldi analüüsinud ja põhjendanud ning andnud kohtuistungil vahetult uuritud tõenditele hinnangu. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja Mihhail Konstantinovi suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks temale esitatud süüdistustes KarS § 266 lg 2 p 1, § 141 lg 2 p 6 – § 25 lg 2 ja KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Maakohus on vastavalt KrMS § 61 lg 2 hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ning tõendite kogumile, eelkõige just tõenditele hinnangu andmise tulemina, on kohus jõudnud veendumusele, et süüdistused KarS § 266 lg 2 p 1, § 141 lg 2 p 6 – § 25 lg 2 ja KarS § 199 lg 2 p 9 järgi on põhjendatud, tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud tõendatud, mis omakorda andiski kohtule aluse Mihhail Konstantinovi suhtes süüdimõistva otsuse tegemiseks temale inkrimineeritud kuritegudes. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS §

6(11)

342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.

7(11)

7.1 Kaitsja on märkinud apellatsioonis, et süüdistatav ei saanud viibida kannatanu korteris ajavahemikul kella 21.30-22.00 ajal, kuna lahkus seltskonnast kella ühe-kahe ajal. Seejuures ei ole apellant põhjendanud apellatsioonis, milline asjaolu välistab süüdistatava poolt toimepandu just kella 21.30 kuni 22.00 ajal, isegi kui nõustuda versiooniga, et süüdistatav lahkus seltskonnast kella ühe-kahe ajal. Samuti ei tulene tunnistajate AT ja SP ütlustest, et süüdistatav ei lahkunud kordagi korterist. Tunnistaja AT on andnud ütlusi, et korterist lahkuti tualetis käimisel ning tunnistaja SP andis ütlusi, et korterist käidi väljas suitsetamas, seega ei tulene tunnistajate AT ja SP ütlustest tõsikindlat fakti, et süüdistatav korterist üldse enne kella ühte-kahte ei väljunud ja ei saanud tegu panna toime kannatanu poolt märgitud kellaajal. Kolleegium asub seisukohale, et puudub alus arvata, et kannatanu LT ei tajunud tõendamiseseme asjaolusid objektiivselt, st kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kannatanu ei mäletaks toimunud asjaolusid. Seejuures on maakohus üksikasjalikult hinnanud (lk 201202) nii süüdistatava, kannatanu kui ka tunnistajate ütlusi ning kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Veel märgib kolleegium, et ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (RKKKo nr 3-1-1-32-05). Seega ei saa jätta tähelepanuta, et süüdistatava Mihhail Konstantinovi näol on tegemist isikuga, kes on varem süüdimõistetud vägistamises, s.h teo toimepanemise viis on sarnane (vägivallaga kannatanu voodisse viimine, padjaga lämmatamine jne). Lisaks on Riigikohus oma lahendites nt 3-1-1-47-98 märkinud, et isikut iseloomustavate andmetena tuleb käsitleda kõiki uuritavat isikut iseloomustavaid andmeid kogumis, sh ka seda, kuidas avaldusid tema isikuomadused kuriteo toimepanemisel. Seega tuleb isikut iseloomustavate andmete all silmas pidada nii kuriteo toimepanemisele eelnenud, selle ajal ning sellele järgnenud perioodil isiku käitumist iseloomustavaid andmeid. 7.2 Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et mütsi leidmine kannatanu korterist tõendab seda, et süüdistatav viibis kannatanu juures 11.10.2015.a. Kaitsja asub seisukohale, et ei ole välistatud, et müts sattus kannatanu korterisse mõnel teisel ajal, mitte 11.10.2015.a. Selline apellandi väide on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitsetees, et müts võis sattuda kannatanu korterisse mõnel teisel ajal kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud

8(11)

tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Siinkohal tuleb kolleegiumil osundada kaitsja tähelepanu sellele, et ka süüdistatav ise on kinnitanud maakohtu istungil, et kandis 11.10.2015 nokamütsi, mis leiti hiljem XXX kannatanu magamistoast laua ja voodi vahelt põrandalt ning DNA ekspertiisiga on kinnitust leidnud, et nimetatud nokamütsilt leiti süüdistatava DNA-d (lk 202-203).

9(11)

vangistust ja KarS § 3314 järgi mõistetud 4 kuud vangistust, mis mõlemad on sanktsiooni alammääras. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära ja- liigi valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära ja- liigi valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Liitkaristuse mõistmisel on maakohus lugenud kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, seega kohaldanud süüdistatavale kõige soodsamat liitkaristuse mõistmise põhimõtet.

10(11)

ega põhine konkreetsel seaduslikul alusel, kuna süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti konfiskeerimine on ettenähtud erinevatel alustel, s.o KarS § 83 lg- tes 1, 2, 3 p 1-3, 31, 4, 5. Kolleegium asub üheselt seisukohale, et nokamütsi näol ei ole tegemist süüteo toimepanemise vahendi või vahetu objektiga, mistõttu ei ole konfiskeerimine toimunud maakohtus seaduslikul alusel. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites toodule (vt nr 3-1-1-14-14, 3-1-1-6514) on kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab, et ülaltoodud põhjustel on maakohus kõnealust musta nokamütsi hävitamisele määrates rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuid mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kuivõrd süüdistatav Mihhail Konstantinov ei ole omandiõigusest loobunud ning tegemist ei ole süüteo toimepanemise vahendi või vahetu objektiga, tuleb Pärnu Maakohtu 19.aprilli 2016.a otsus Mihhail Konstantinovi suhtes tühistada osaliselt ja nimelt – musta nokamütsi– konfiskeerimise ning KrMS § 126 lg 3 p 4 hävitamise osas. Mihhail Konstantinovile tuleb tagastada kohtuotsuse jõustumisel must nokamüts KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.