Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 24. mai 2016 otsusega süüdi tunnistada Sergey Lopatnikovi KarS § 122 (kehtivas redaktsioonis KarS § 121 lg 2 p-d 2 ja 3) järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ja mõista talle karistuseks 4 aastat vangistust. Tunnistada Sergey Lopatnikov süüdi KarS § 117 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 3 aastat vangistust. Tunnistada Sergey Lopatnikov süüdi KarS § 120 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ja karistada teda vangistusega 2 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel suurendada üksikkaristustest raskeimat ja mõista Sergey Lopatnikovile liitkaristuseks 5 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust Harju Maakohtu 23.03.2015 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, see on 1 aasta 2 kuu ja 18 päeva vangistuse võrra, mõistes liitkaristuseks 6 aastat 2 kuud ja 18 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata Sergey Lopatnikovi karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aeg, see on 2 päeva ja lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks 6 aastat 2 kuud ja 16 päeva vangistust. Tõkend - elukohast lahkumise keeld - tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Karistusaja alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise päev. KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 ja § 179 lg 1 p 2 alusel välja mõista Sergey Lopatnikovilt riigituludesse menetluskuludena: kaitsjatasu summas 1104 eurot ja sundraha summas 645 eurot, ekspertiisitasud summas 444, s.o. menetluskulud kokku 2193 eurot. Välja mõista VÕS § 127 lg-de 1 ja 4; § 128 lg-te 2 ja 3; § 129 lg-te 1 ja 2; § 1043; § 1045 lg 1 p 1 ja § 1050 lg 1 alusel Sergey Lopatnikovilt GL (arve nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXX) kasuks 229,50 eurot, ülejäänud osas jätta tsiviilhagi rahuldamata kui põhjendamatu ja tõendamatu. KarS § 122 (kehtivas redaktsioonis KarS § 121 lg 2 p-d 2 ja 3) järgi mõisteti Sergey Lopatnikov süüdi selles, et tema ajavahemikul 2014 suvest kuni 22.09.2014 Tallinnas, XXX korteris pani toime järjepideva ja suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise oma 80-aastase ema ZL suhtes, kusjuures peksis korduvalt ZL, põhjustades ZL-le tervisekahjustusi: 22.09.2014 ja 23.09.2014 tuvastati kannatanul VIII, IX ja X roide murrud vasakul, erineva vanusega nahaalused verevalumid näol, imendumisjärgus nahaalused verevalumid rindkerel, haav peas paremal pool, rindkere ja pea põrutus. KarS § 117 lg 1 järgi mõisteti Sergey Lopatnikov süüdi selles, et tema ajavahemikul 2014 suvest kuni 22.09.2014 Tallinnas, XXX korteris pani toime järjepideva ja suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise oma 74-aastase isa NL suhtes, kusjuures peksis korduvalt NL, põhjustades NL-le füüsilist valu ja tervisekahjustusi: 22.09.2014 ja 23.09.2014 tuvastati kannatanul mitmete kehapiirkondade põrutused koos nahaaluste verevalumitega erinevates kehapiirkondades (hulgalised verevalumid näol ja kehal sh mõlema silma laugudel) ning erineva vanusega mõlemapoolsed roiete murrud (rindkerel paremal VII roide värske murd, lisaks paranemisjärgus paremal VI roide murd ja vasakul V-VI roide murd). NL-l diagnoositi 23.09.2014 haiglasse toimetamise järgselt lihase traumaatilist isheemiat (väheveresust), mida kinnitab vereanalüüsis müoglobiini ehk lihasvalgu kontsentratsiooni märgatav tõus, mis on traumaatilisele lihaskahjustusele viitav kliiniline leid. Müoglobiini hulga tõusust veres kujunes välja neerude puudulikkus. NL üldseisund halvenes progresseeruvalt ning lõpuks lisandus kahepoolne kopsupõletik, mis oli 06.10.2014 NL surma otseseks vahetuks põhjuseks. NL surma saabumine on põhjuslikus seoses temal alates 22.09.2014 tuvastatud tervisekahjustustega. Sergey Lopatnikov pani toime surma põhjustamise ettevaatamatusest hooletuse vormis, kuna ta ei teadnud, et tema tegevuse tagajärjel saabub kannatanu surm, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. KarS § 120 lg 1 - § 25 lg 2 järgi mõisteti Sergey Lopatnikov süüdi selles, et tema 20.01.2015 kella 15.30 paiku Tallinnas, Kentmanni 18 asuvas notaribüroos ähvardas GL tapmisega. Kuna GL ei võtnud tapmisähvardust tõsiselt ega kartnud selle realiseerimist S. Lopatnikovi poolt ehk S. Lopatnikovil ei õnnestunud teda panna tõsiselt hirmu tundma, kuigi see oli tema tahtluse sisuks, jäi tapmise ähvardus lõpule viimata. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Kannatanu esindaja adv. Leonid Olovjanišnikov märgib apellatsioonis, et on nõus nii S. Lopatnikovi KarS § 122 järgi süüditunnistamise kui ka selle koosseisu tõendatuse põhjendustega. Põhimõtteliselt ei näe kannatanu esindaja ka erinevusi kohtu ja enda seisukoha vahel ning seda KarS §120 aspektis, kuigi leiab, et tapmisega ähvardamise katse jäi piisaval määral motiveerimata, kuna kohtu esitatud põhjenduste kohaselt võiks vastata kõnealune koosseis mitte katsestaadiumisse jäänuna, vaid lõpuleviidud teona. Samas ei ole kannatanu esindaja nõus S. Lopatnikovi süüditunnistamisega KarS §117 järgi, sest tema arvates tuleb süüdistatava S. Lopatnikovi tegevust käsitleda tahtliku tapmisena.

Kannatanu esindaja on täielikult nõus kohtu põhjendustega tapmise objektiivse külje analüüsi osas. Kohtu esitatud motiivid langevad täiel määral kokku kannatanu esindaja poolt kohtuvaidluste käigus objektiivse külje kohta esiletoodud analüüsiga. Kannatanu esindaja aga märgib, et temal on erinevalt kohtust hoopis teistsugune seisukoht subjektiivse külje analüüsi osas. Kannatanu esindaja analüüsib süüdistatava tegevuse motiivi ja leiab, et see motiiv ehk omakasu on praktiliselt pealispinnal. Kohtuistungil toimunud ülekuulamise käigus võttis süüdistatav omaks, et vanemad kinkisid talle korteri koos koormatisega, milleks oli vanemate korteri eluaegne kasutusõigus. See on ka notariaalselt tõestatud. S. Lopatnikov müüs selle korteri umbes kuu aja pärast vanemate surma. Seda kinnitab üldkättesaadav tõend ehk vastavasisuline register. Järelikult oli süüdistatava eesmärgiks mitte elamine selles korteris, vaid selle korteri müük ja rahasaamine. Kuid selliseks tehinguks oli takistus - vanemad, kes elasid selles korteris. Selleks, et müüa korter ja saada raha, oli vaja oma vanematest lahti saada. Selles seisnebki S. Lopatnikovi tegevuse motiiv ning seda tegevust tuleb käsitleda tahtlusest lähtudes kavatsusena. Aga kui kõrvutada ja analüüsida kogumis tahtlust (kavatsust), motiivi (omakasu) ja eksperdi poolt oma arvamuses toodud NL surma põhjust (löömisest saadud traumasid), siis on ilmselge, kui rääkida üksnes NL vastu suunatud tegevusest, tuli tegu kvalifitseerida KarS § 114 p 5 järgi. Faktiliselt on ainsaks kohtu poolt ettevaatamatuse kasuks toodud argumendiks asjaolu, et S. Lopatnikov ise helistas kiirabisse, kuid, olgu öeldud, üksnes selleks, et vanemad oleks korterist ära viidud, mida ta märgib ka kohus. Siinkohal tuleb arvestada aga sellise tahtluse liigi kui kavatsuse eripära. Sellel tahtluse liigil ei ole ajalisi piiranguid. Kavatsuse puhul ei ole oluline, millal nimelt leiab aset see sündmus, mille saavutamist süüdlane taotleb. Kohus nentis, et S. Lopatnikovi vägivaldsel tegevusel (ühes näljutamisega) oma vanemate suhtes oli süsteemne iseloom ning et praktiliselt kogu tegevus oli suunatud kavatsuse teostamisele. Kui surm ei oleks saabunud 22.09.2014 aset leidnud sündmuste järgselt, siis jätkuks vägivaldne tegevus S. Lopatnikovi jaoks vajaliku tulemuse saabumiseni. Nimelt sel põhjusel tuleb kiirabisse tehtud kõnet käsitleda üksnes S. Lopatnikovi katsena oma tahtluse varjamisel. Kõrvale ei saa jätta ka ZL surma. Ekspert ei ole küll nimetanud tema surma otseseks põhjuseks peksmist, kuid märgib, et peksmisest saadud organismi hulgalised traumad võisid kiirendada surma saabumist. Kuid süüdistatava tegevuse iseloom ja ka motiiv oma vanemate suhtes oli ühesugune. On erinev üksnes tagajärgede aste. Kuid arvestades eksperdi antud arvamust, samuti motiivi ja eesmärki, tuleb süüdistatava tegevust ZL suhtes kvalifitseerida tapmise katsena. Sellest tulenevalt peab S. Lopatnikovi tegevuse üldkvalifikatsioon olema KarS § 25 lg 1 - § 114 p-de 3 ja 5 järgi ühes vastava rangema karistusega. Kusjuures kannatanu esindaja seisukoht tõendite hindamise osas oleks jäänud muutmata isegi juhul, kui oleks kindlaks tehtud, et süüdistatava vanemad said lahkamisel avastatud vigastused kukkumisel süüdistatava löökide tagajärjel. Arvestades vanemate füüsilist kurnatust, mis oli ilmselgelt täheldatav ka süüdistatavale, ei võinud viimane mitte aru saada, milliste vigastuste ja millise tagajärjeni viib tema vägivald. Ehk ka sellisel juhul jääb tahtlus muutmatuks. Siin tekib aga menetluslik probleem ehk mida peab võtma kohus ette olukorras, kus tapmise osas on esitatud süüdistus üksnes KarS § 117. Kohus saab aga toimida juhindudes KrMS § 268 lg-s 6 toodud võimalusi. KrMS nimetatud paragrahv ei anna menetluse pooltele võimalust taolise taotluse esitamiseks kohtuliku uurimise käigus,

mille tõttu mainitakse taolisest menetluslikust pöördest alles praegu. Võimalik, et selleks on vaja uuendada kohtulikku uurimist. Ka SF kriminaalasjas nr 1-10-15277 on kohus seoses RK lahendiga nr 3-1-1-30-12 halvendanud süüdistust poolte osavõtuta. Kannatanu esindaja on seisukohal, et apellatsioonikohus võib kasutada RK lahendit nr 3-1-1-3012 KrMS § 341 kohaldamise osas. Vastavalt KrMS § 341 lg-s 4 sätestatud nõuetele, kui kõrgemalseisev kohus saadab kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, siis sõltumata ringkonnakohtu määruses märgitust, teeb maakohus kriminaalasja uuesti arutades täiendavalt menetlustoiminguid, mis kohtu hinnangul on vajalikud kriminaalasja õigeks lahendamiseks. Esimese astme kohtu järgneva tegevuse iseloom on sätestatud KrMS § 268 lg-s 6, mille kohaselt juhul, kui kohus soovib muuta kuriteo kvalifikatsiooni, mida süüdistusaktis ei käsitleta, peab ta andma pooltele võimaluse oma seisukoha avaldamiseks eeldatava kvalifikatsiooni osas ning seejärel tegema uue otsuse. Käesoleva kaasuse puhul võib see väljenduda selliselt nagu pakkus kannatanu esindaja eelnevalt. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 318, 319 ja 321 taotleb kannatanu esindaja maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist esimese astme kohtule uue otsuse tegemiseks, inkrimineerimaks süüdistatav S. Lopatnikovile KarS § 25 lg 1 - § 114 p-de 3 ja 5 järgi kvalifitseeritavat kuritegu ühes vastava karistuse määramisega. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist S. Lopatnikov süüditunnistamise osas KarS § 117 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi ja talle karistuse mõistmise osas ning Uue otsusega S. Lopatnikov õigeksmõistmist KarS § 117 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi. Samuti taotleb kaitsja S. Lopatnikovile kergema karistuse mõistmist ning menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Kaitsja leiab, et Harju Maakohus on 24.05.2016 otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa S. Lopatnikovi süüditunnistamisega KarS § 117 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi, samuti sellest tulenevalt ka talle mõistetud karistusega. Harju Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Samuti on S. Lopatnikovile mõistetud põhjendamatult range karistus. Raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest on iseseisev tervisevastane süütegu, mille objektiivsed koosseisutunnused kattuvad KarS § 117 objektiivsete tunnustega, kuid subjektiivsest küljest iseloomustab seda koosseisu ettevaatamatus. Hooletuse puhul ei tea aga süüdlane, et tema tegu põhjustab raske tagajärje - surma, kuid tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud seda ette nägema. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on subjektiivse külje tuvastamisel põhilise kriteeriumina nimetatud teo objektiivseid asjaolusid (vt RKKKo nr 3-1-1-80-02; nr 3-11-16-05; nr 3-1-1-142-05). Käesoleval juhul oli NL surma vahetuks põhjuseks kahepoolne kopsupõletik. NL toimetati haiglasse 23.09.2014, kannatanu surm saabus kaks nädalat pärast süüdistatavale inkrimineeritavaid vägivallategusid. Mööndes KarS § 117 objektiivset koosseisu on kaitsja seisukohal, et S. Lopatnikovile ei saa hooletuse tasandil ette heita, et süüdistatav oleks pidanud kohusetundlikkuse ülesnäitamise korral ette nägema kannatanu surma kopsupõletiku tagajärjel kaks nädalat hiljem. Käesolevas kriminaalasjas oli süüdistatavale arusaadav kannatanu nähtavate vigastuste ulatus ja olemus. Samas hiljem saabunud tagajärjest ei saanud ta teadlik

olla, samuti ei olnud tal alust seda võimalikuks pidada. Kuigi objektiivselt tuvastatud vigastuste iseloom annab aluse tuvastada vägivalla kasutamist, ei saa sellest automaatselt järeldada, et tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks süüdistatav pidanud rasket tagajärge ette nägema. Käesoleval juhul on oluline, et kannatanute juures Tallinnas, XXX käisid 22.09.2014 mitu arsti, kes aga ei pidanud NL seisundit ohtlikuks ning tema haiglasse toimetamist vajalikuks. Tunnistaja EM, kes on kiirabiarst ja brigaadi juht, kinnitas, et 22.09.2014 oli väljakutse XXX, vigastused olid näha eriti naisel, mehel olid nahaalused hematoomid. L-de hospidaliseerimiseks ei näinud ta põhjust. Tunnistaja LJ andis ütlusi selle kohta, et 23.09.2014 käis tema perearstina L-de kodus, kuna ZL-t olevat löödud. Tema tõsist traumat kellelgi ei fikseerinud ega näinud. S. Lopatnikovile ei saa karistusõiguslikult omistada KarS § 117 lg-s 1 ettenähtud tagajärge – kannatanu surma kopsupõletiku tagajärjel. S. Lopatnikovi käitumine on põhjuslikus seoses tagajärjega. See ei tähenda aga, et süüteokoosseisu objektiivse külje võiks lugeda süüdistatava käitumises täidetuks, kuivõrd tagajärge ei omistata vaatamata naturalistliku kausaalsuse esinemisele isikule juhul, kui ta põhjustab tagajärje, mis on väljaspool normikaitseala ning/või realiseerub risk, mis ei ole seostatav isiku eelneva käitumisega. Käesoleval juhul tuleks hinnata, kas kannatanu kehalise väärkohtlemise tagajärjeks võib tavapäraselt olla kahepoolne kopsupõletik ja selle tagajärjel surm. Objektiivse süüksarvamise teooria seisukohalt ei realiseerunud tagajärjes vägivalla kasutamisele iseloomulik oht/risk. Objektiivse omistamise kriteerium eeldab, et isik peab oma käitumisega tekitama olukorra, kus ka keskmise mõistliku vaatle ja hinnangu kohaselt võib saabuda koosseisupärane tagajärg. Käesoleval juhul tuleks seda eitada. Samuti puuduvad kriminaalasjas andmed selle kohta, et kehalist väärkohtlemist toime pannes tegutses süüdistatav spetsiifilise meditsiinilise eriteadmisega kannatanu tervise osas. Samas meditsiiniliste teadmistega arstid raske tagajärje saabumise ohtu/võimalust 22.09.2014 ja 23.09.2014 ette ei näinud. Käesoleva kriminaalasja menetluses ei ole kogutud KarS § 120 lg 1 järgi esitatud süüdistuse sisuks olevate asjaolude kohta muid kohtu poolt käsitletud tõendeid peale süüdistatava ja kannatanu ütluste, seega on tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele. Kohtuotsuse kohaselt on kannatanu ütluste pinnalt leidnud S. Lopatnikovi poolt kuriteo toimepanemine tuvastamist. Käesolevas asjas ei saa kannatanu ütlusi hinnates jätta tähelepanuta, et S. Lopatnikovi ja GL suhted olid vaenulikud. Kuigi Riigikohtu praktikas on järjekindlalt rõhutatud, et vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-94-04, p 10, p 10; nr 3-1-1-2109, p 11, nr 3-1-1-109-10, p 10). Käesoleva kohtuasja puhul ei ole kohus vaaginud igakülgselt kannatanu ütluste pinnalt tõusetunud kahtlusi ja seetõttu pole ka veenvalt põhjendatud S. Lopatnikovi süüditunnistamist neile ütlustele tuginevalt. Kaitsja leiab, et üksnes GL ütlustega ei ole kummutatud süüdistatava väited selle kohta, et ta ei ole kannatanut ähvardanud. GL pole rääkinud sellest, et ta peale ähvarduse kuulmist oma elu pärast tõsiselt kartma hakkas. Seega ei saa väita, et kannatanul oli alus karta ähvarduse reaalset

täideviimist. Antud juhul ei ole asja kohtuliku arutamise käigus kindlalt ja ümberlükkamatult kummutatud süüdistatava poolt esitatud väiteid asetleidnud faktiliste asjaolude kohta. Teiste tõendite puudumisel ja lähtudes süütuse presumptsioonist tulnuks süüdistatava ütlusi arvestada kui kõrvaldamata kahtlust süüdistuses esitatud versiooni kohta. Kohtuotsuse kohaselt on karistamise aluseks KarS §-st 56 juhindudes isiku süü; karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid; võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kaitsja leiab, et süüdistatavale on mõistetud kuriteo raskusele ja tema isikule mittevastav karistus. Karistuse eesmärgid on saavutatavad lühemaajalise vangistusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtade kohaselt kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo nr 3-1-199-06). Kuigi S. Lopatnikov on kriminaalkorras karistatud, ei ole süüdistatava isikuandmetest nähtuvalt tema poolt uute kuritegude toimepanemist põhjust eeldada. Töökohast ja kriminaalhooldaja poolt iseloomustatakse teda positiivselt. S. Lopatnikov püüdis vanemate eest hoolitseda, kuid nende pidevalt halvenevat tervislikku ja ka vaimset seisundit arvestades ei olnud see süüdistatavale ilmselt jõukohane. Sellest tulenevalt oli S. Lopatnikov ilmselt pikemat aega stressis ja ei suutnud oma käitumist kontrollida. Nimetatud asjaolusid ei ole kohus aga arvestanud karistuse mõistmisel. Kaitsja arvates on leebem karistus piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Kuivõrd süüdistatav tuleks süüdi tunnistada üksnes ühes kuriteos, oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2016 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 25. juulini 2016. Määratud tähtajaks menetluspooltelt seisukohti ei saabunud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

karistusõigusliku hinnangu kui ka karistuse osas ning oma otsuses ei pea kohtukolleegium vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi üle korrata. Kohtukolleegiumi hinnangul ei lükka apellatsioonides esitatud väited maakohtu seisukohti ümber ja sisuliselt on maakohus ka juba vastanud apellantide poolt tõstatatud põhimõttelistele vaidlusesemeks olnud küsimustele. Omalt poolt märgib kohtukolleegium apellatsioonide osas aga järgmist.

ähvardamise katsega. Teiseks, isegi sellisel juhul, kui leiaks kinnitust, et ühes episoodis ei ole maakohus piisavalt oma seisukohta motiveerinud, puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja tagastamiseks maakohtule teistes kuriteoepisoodides, milliste puhul ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist maakohtu poolt tuvastatud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine ühtegi seaduslikku alust kohtuotsuse tühistamiseks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja seega ka kriminaalasja tagastamiseks maakohtule. Kohtuotsuses on maakohus oma seisukohti motiveerinud, maakohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, arusaadav. Maakohus on põhjendanud iga kuriteoepisoodi juriidilist hinnangut põhjalikult ja selgelt. Kui kannatanu esindaja eesmärk on süüdistatava tegevuse ümberkvalifitseerimine raskemale kuriteole, siis on see teatud tingimustel võimalik maakohtus või apellatsioonikohtus. Erinevalt kannatanu esindajast märgib kohtukolleegium, et paraku ei anna seadus käesoleval juhul otsustusruumi ka mitte maakohtule kvalifitseerida ilma prokuröri poolt süüdistust muutmata e. prokurörist nö „üle astudes“ süüdistatava käitumine KarS prglt 117 prg-le 114. KrMS prg 268 lg 6 lubab kohtul tõesti muuta omaalgatuslikult – s.o prokuratuuri initsiatiivita – kuriteo kvalifikatsiooni, kui ta kohtuotsust tehes lähtub kuriteo samadest asjaoludest, olenemata sellest, kas muudatus on süüdistatavale kasulik või kahjulik. Määravaks on see, et süüdistataval peab olema olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni osas kaitsta. Süüdistatavale peab olema tagatud täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda. Kohtukolleegium lähtub siinjuures Riigikohtu otsuses 3-1-1-53-13 selgelt väljaöeldud seisukohast. Nii on Riigikohus selgitanud, et kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole välistatud, et apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda aga vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt nt RKKKo 3-1-1-66-07, p 10). Kohtukolleegium rõhutab, et kuriteo kvalifikatsiooni muutes saab kohus lähtuda üksnes sellistest faktilistest asjaoludest, mis on tuvastatud kohtulikul uurimisel, järgides seejuures KrMS prg 268 lg-st 5 tulenevaid piiranguid. Sisuliselt tähendab see seda, et sisustades muudetud kvalifikatsioonist tulenevalt süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusi, ei tohi kohus tugineda süüdistuses nimetamata faktilistele asjaoludele. See tähendab, et kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (3-1-1-46-08 p 30). Näiteks ei saa kohus tunnistada isikut süüdi tahtlikus kuriteos, kui süüdistuse sisus kirjeldatakse isiku suhtumist oma teosse mittetahtlikuna. Käesoleval juhul ongi tegemist olukorraga, kus süüdistuse kohaselt heidetakse süüdistatavale ette ühe isiku surma põhjustamist ettevaatamatusest, kannatanu esindaja nägemus juriidilise hinnangu osas erineb aga oluliselt süüdistusest – esmalt eeldab kannatanu esindaja ettepanek tagajärje suhtes tahtlust ja seda ka isiku suhtes, kelle surma saabumist süüdistatavale üldse ei inkrimineerita. Seega puudub kohtukolleegiumil ka alus vaagida küsimust sellest, kas kannatanu esindaja poolt pakutav kvalifikatsioon on põhjendatud.

juriidilist hinnangut andes jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et süüdistatavale on etteheidetud ka NL tahtlikku peksmist. Süüdistatava sellekohast tahtlikku tegevust on kirjeldatud süüdistuses ja ka maakohus on selles osas otsuses seisukoha võtnud, tõendeid analüüsinud ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et S. Lopatnikov peksis süüdistuses näidatud ajavahemikul oma isa tekitades viimasele kehavigastusi. Samas on jäänud nimetatud asjaolu nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel kajastamata. Süüdistatavale KarS prg 122 järgi esitatud süüdistuses on kirjeldatud vaid ema ZL peksmise fakti ja selle paragrahvi järgi on süüdistatav süüdi mõistetud seega vaid ema peksmises. KarS prg 117 eeldab, et ka see tegu, mis on põhjustanud teise isiku surma, on toime pandud ettevaatamatusest. Ehk siis, kohtukolleegiumi hinnangul on prokuröri poolt esitatud süüdistuses ja maakohtu otsuses antud karistusõigusliku hinnanguga jäänud tegelikult süüdistatava poolt kannatanule tahtlikult tekitatud kehavigastused karistusõiguslikult omistamata. Senises praktikas (vt nt RKKKo 3-1-1-75-10) ning ka õiguskirjanduses (KarSKomm, 2009, § 118, komm 41) valitses üksmeelne arusaam, et KarS § 118 näol on tegemist tahtliku tagajärjedeliktiga ehk teisisõnu – selleks, et langetada isiku suhtes süüdimõistvat otsust KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, tuli tõendada, et täideviija tegutses eluohtliku seisundi kui saabunud tagajärje suhtes minimaalselt kaudse tahtlusega. Tartu Ringkonnakohus on oma otsuses 3. detsembrist 2014 e. enne uue karistusseadustiku redaktsiooni jõustumist kriminaalasjas 1-13-10116 selgitanud järgmist: „Sellest arusaamast johtuvalt toonitati praktikas korduvalt, et kvalifitseerimaks isiku käitumist KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis tuleb tuvastada, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele ning et surma saabumise suhtes käitus ta kergemeelsusega (RKKKo 3-1-1-40-13). Nagu ilmneb, olid need viidatud senised seisukohad aga ekslikud. Nimelt on seadusandja KarS § 118 redaktsiooni täiendanud ning alates 1. jaanuarist 2015 nimetatakse selle sätte lg 1 p-s 7 inkrimineeritava tagajärjena ka kannatanu surma saabumist (RT I, 12.07.2014, 1). See aga tähendab omakorda, et KarS § 118 lg 1 nimetatud tagajärjed ei nõua tegelikkuses subjektiivsest küljest tahtluse tuvastamist, sest sellisel juhul oleks KarS § 118 lg 1 p 7 enda nõuetelt identne KarS §-ga 113 ehk siis tapmise põhikoosseisuga. Sellise olukorra loomine oli teadlik, sest ka seaduseelnõu seletuskirjas on avatud, et selle muudatuse eesmärk on luua tõhus õiguslik vahend reageerimaks sellistele tahtlikele tervisekahjustustele, mis toovad kaasa kannatanu surma, ilma et surm oleks teo toimepanija tahtlusest hõlmatud. Selline subjektiivse külje nõue laieneb aga ka teistele käsitletavas koosseisus hõlmatud tagajärgedele. Sisuliselt tähendab selline seadusmuutatus, et KarS § 118 lg 1 peab sisaldama tahtlikku põhitegu (tervisekahjustamist KarS § 121 mõttes), alapunktides nimetatud tagajärjed on aga enamohtlikeks tagajärgedeks KarS § 19 mõttes, mille põhjustamiseks piisab ettevaatamatusest. Siinkohal on oluline just toonitada, et kuigi KarS § 118 lg 1 p 7 hakkab kehtima alles 1. jaanuarist 2015, siis KarS § 19 toime laieneb KarS § 118 lg-s 1 nimetatud enamohtlikele tagajärgedele ka praegusel ajahetkel, s.o tegemist ei ole KarS § 5 lg-s 3 nimetatud olukorraga“ Tsiteeritud Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu loakogu määrusega 19.03.2015, mil Riigikohus keeldus kassatsioone menetlusse võtmast. Samale seisukohale tugines ka Tallinna Ringkonnakohus oma otsuses, mis oli tehtud 26. jaanuaril 2015 kriminaalasjas 1-14-5735. Riigikohtu loakogu kassatsioonile luba ei andnud.

Olenemata süüdistuses antud lõplikust kvalifikatsioonist, olnuks maakohtul tulenevalt just KrMS prg 268 lg 6 ja 5 sätetest õigus kvalifitseerida süüdistatava käitumine lisaks KarS prg 117 lg 1 ka 118 lg 1 järgi, sest vaidlust pole, et süüdistus sisaldab piisavalt faktilisi asjaolusid, mis kinnitavad süüdistatava poolt kannatanu NL suhtes toimepandud tahtlikku tegevust – peksmist ja tagajärje e. surma saabumise osas jäänuks ka sel juhul subjektiivne külg muutumatuks (vt. ka käesoleva otsuse eelpool esitatud ringkonnakohtu sellekohast seisukohta).

motiveerinud süüdistatavale karistuse mõistmist, leidnud, et süüdistatava süü oli suur ja ta väärib ranget e. liitkaristusena KarS prg 122 ülemmääras ettenähtud karistust.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.