1-15-10941/23 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja A. Siir, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et R-RP teos esinevad kuriteotunnused, siis saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et mingil kuupäeval ja kellaajal XXX bussipeatuse juures, ajal kui bussipeatuses seisis liinibuss 34A, kohtusid kannatanu ja tema sõber ning süüdistav. Kanntanu ja sõbrast tunnistaja olid bussist maha tulnud, et koju minna ning süüdistav läks sama bussi peale, et Tallinnas sõbraga kokku saada. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kannatanu 20.07.2015 mingil kellaajal Tallinna Lastehaigla traumatoloogias käis, kus tal tuvastati vasaku kulmu ja parema käe vigastus. Vaidlus käib selle üle, et kannatanu ja tema sõbrast tunnistaja ütlused kattuvad osas, mis kirjeldavad toimunu üldiseid asjaolusid, millega kirjeldatakse süüdistava käitumist kui agressiivne, ründav, tahtlik ja süüline tegu vastupidiselt kannatanule, kes käitus ennast kaitsvalt ja mitte ründavalt. Samas osas, mis aitaksid selgitada toimumise kuupäeva, kellaaega ja sellest lähtuvalt võimalust leida toimuvat pealt näinud tunnistajaid, on kannatanu ja tema sõbrast tunnistaja ütlused ebamäärased või asjaolusid ei mäletata. Täpsustavate küsimuste osas on kannatanu ja tema sõber tunnistajana andnud vastuolulisi ütlusi ja sellega tekib küsimus, kas antud ütlused on õiged, millele tuginedes on kohus täna otsuse teinud. Kannatanu ja tema sõbrast tunnistaja ütluste kohaselt toimus kannatanu ja süüdistava vahel teadmata asjaoludel alguses õlatõuge, peale mida süüdistav kannatanut selja tagant käega kuklasse lõi ja peale mida süüdistatav kannatanut veel näkku lõi ning peale seda toimus nende vahel paar minutit kestnud kähmlus, mille ajal liiguti bussi suunas kuni selleni, kuni kannatanu läks bussi esimesest uksest sisse, kus kähmlus edasi kestis kuni kannatanu bussi juurest eemaldus ja peale mida buss liinile sõitis.

Süüdistatav on seevastu andnud ütluse, millega kirjeldab juhtunut sellisena: „Kiirustasin bussile, mis oli juba peatuses ja millelt olid reisijad väljunud. Temale tuli vastu kannatanu ja tema sõber, kuid kannatanu provotseeris ise õlatõuke, peale mida algas kaklus. Eraldi selja tagant löömist kuklasse ei ole toimunud. Kakluse käigus taganesin bussi poole ja sisenesin bussi esiuste vahele, kus kannatanu rusikatega mind lüüa püüdis seni, kuni bussijuht uksed kinni pani.“ Süüdistav ei oska seletada, kuidas kannatanu vasaku kulmu piirkond viga sai kuid ei eita, et see võis kakluse käigus juhtuda, kuid see ei olnud tahtlik tegu. Parema käe vigastuse tekitamist kannatanuile süüdistav välistab ja selgitab, et kannatanu võis selle põhjustada endale ise. Selgus, et parema käega lüües ei saa teisele parema käe sellesse piirkonda lüüa, kui käed on kaitseks ette tõstetud. Läbiviidud kriminaalmenetlusega ei välistatud kahtlustusi, et kannatanu ja tema sõbrast tunnistaja on toimunu asjaolude kirjeldamiste osas kokku leppinud osas, mis panevad toimunu osas vastutuse üksnes süüdistatavale. Kohtumenetluses kannatanu sõbrast tunnistajana muutis oluliselt oma ütlusi kinnitades, et ta nägi kuidas pärast õlatõuget süüdistatav kannatanut selja tagant rusikaga kukla piirkonda lõi, kuigi eelnevalt oli ta kahel korral kinnitanud, et ei näinud millega süüdistav selja tagant kannatanut lõi ja see võis olla mingi kõva ese, mida ei leitud. Vastavalt KrMS § 154 süüdistusakti esitamine eeldab, et kohtueelse kriminaaluurimisega on muuhulgas välja selgitatud ja ümberlükkamatult tõendatud järgmised asjaolud. Välistatud peavad olema vasturääkivused, mis välistaksid kaheldavate seisukohtade tõstatumist. KrMS § 154 lg 2 p 1 kohaselt märgitakse süüdistusakti põhiosas kuriteo asjaolud. Kaitsja hinnangul on välja selgitamata teo toimepanemise täpne kuupäev ja kellaaeg. Süüdistuse kohaselt on kuriteo toimepanemise ajaks 20.07.2015 ajavahemik 15.00 kuni 16.00. Tegelikult toimus tegevus paari minuti jooksul kindlas kohas ja kindlal kellaajal, millal liinibuss XXX bussipeatuses seisis. Antud juhul tugineb süüditus üksnes kannatanu ja tema sõbrast tunnistaja ütlustel, mis on väga ebamäärased. Sellest lähtuvalt on võimatu teiste tunnistajate väljaselgitamine, mis oleks eelduseks, et toimunu asjaolusid täpsustada ja kannatanu ning tunnistaja ütlusi kinnitada või ümber lükata. On teada, et 20.07.2015 väljusid 34A liini bussid XXX peatusest ajavahemikul 14:00 – 16:00 alljärgnevalt: Kell 14:03 buss 388TAK, 14:18 buss 281TAK, 14:35 buss 347TAK, 14:53 buss 246TAK, 15:10 buss 237TAK, 15:29 buss 388TAK, 15:45 buss 224TAK, 16:02 buss

KrMS § 154 lg 2 p 2 kohaselt märgitakse süüdistusakti põhiosas kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus. Kaitsja hinnangul ei ole uurimine tuvastanud ega välistanud asjaolu, et süüdistatavale süüks pandud kahju tekitamine oli tahtlik ja õigusvastane. Süüdistava ainuke tahtlik ja õigusvastane tegu sai olla pärast õlatõuget kannatanu selja tagant kuklasse löömine, kuid see tõend ei ole objektiivset kinnitust leidnud ja on seega kaheldav. Samuti ei ole tõendatud mil viisil süüdistav kanatanule vigastused tekitas. Tõendamata ja välistamata on käevigastuse tekkimise või tekitamise asjaolud. Oleks vaja olnud määrata ekspertiis tuvastamaks, kas süüdistatav sai üleüldse käevigastuse kannatanule tekitada teda käega või jalaga vastu kätt lüües või lõi kannatanu ise oma käe millegi vastu ära. Samuti on tõendamata, et käevigastuse tervisekahjustuse aeg oleks kestnud neli nädalat. Antud kohtuasjas kirjeldatakse karistatavat tegu, mis tugineb põhiliselt kannatanu ütlustel ja mida teatud osas kinnitab kannatanuga kaasas olnud sõber oma ütlustega. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu ja tunnistaja subjektiivsed ütlused objektiivselt tõendatud, kuna uurimisega ei ole tõendatud, et süüdistatav oma tegevusega põhjustas kannatanu vigastused või kas vigastused olid põhjuslikus seoses süüdistava tegevusega. Samuti ei ole uurimisega tuvastatud süüteokooseisu subjektiivsed tunnused osas, mis puudutab tahtlust või ettevaatamatust vigastuste tekitamisel. Antud süüteokoosseisu uurimisel ei ole välja selgitatud ja välistatud teoga põhjusliku seoses olevaid asjaolusid, mis lähtuvad kannatanu tegevusest ning mis on süüteoga põhjuslikus seoses. Välja selgitatud ei ole kannatanu tahtlust tahtlikult põhjustada süüdistatavaga füüsiline kontakt, mis objektiivselt aset leidis õlatõuke näol. Uurimisega ei ole välja selgitatud kannatanu ja tunnistaja ütluste usutavust kuklalöögi osas, kuna puuduvad objektiivsed tõendid, mis kuklalööki kinnitaksid. Välistatud ei ole, et kannatanu tegevus ei olnud tahtlik ning õlatõuge oli provotseeritud, mis oli järgnevalt toimunu põhjuseks. Objektiivselt on kannatanul vasaku kulmu vigastus ning üksnes eeldatakse, et selle põhjustajaks oli süüdistav. Kannatanu ja tunnistaja ei oska öelda millal ja kuidas kulmuvigastus tekkis. Uurimisega ei ole välistanud, et süüdistava tegevus oleks vigastuste tekitamisel olnud mittetahtlik või ettevaatamatu. Objektiivselt on kannatanul parema käe vigastus ning üksnes eeldatakse, et selle põhjustas süüdistav. Kannatanu ja tunnistaja ütlustest lähtub, et kuni füüsilise kontakti lõpuni kannatanu ei käitunud viisil, mis oleks väljendunud käevigastuse tekkimisele. Uurimisega ei ole objektiivselt tõendatud, kas süüdistav oli võimeline oma tegevusega kannatanule käevigastuse tekitama. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et eeluurimisega ega kohtuliku uurimisega ei ole süüdistava süü tõendatud ning süüdistus tugineb eeldustel. Süüteoasjas esitatud tõendid on subjektiivsed, mida ei ole objektiivete tõenditega kinnitatud vaatamata sellele, et võimalus oli läbi viia kohtumeditsiiniline ekspertiis ja välja selgitada teised tunnistajad. Välistada ei saa, et kannatanu ja kannatanu sõber on oma ütlustes kokku leppinud ning ütlustes esinevaid vastuolusid ei ole kõrvaldatud.

5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kaitsja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. 5.1 Esmalt märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 3. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1107-12 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Arutatavas asjas nähtub maakohtu otsusest, et R-RP süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 121 lg 2 p-s 1. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on R-RP süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuse pinnalt jälgitav ja nõuetekohaselt põhjendatud. Kaitsja apellatsioonis korratakse valdavas osas samu väiteid, mida ta esitas juba maakohtu istungil peetud kohtuvaidluses. Kaitsja väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea rMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,

materjalidest nähtub, et kaitse maakohtule esitatud kaitseaktis süüdistusakti kohta etteheiteid ei teinud ega taotlenud süüdistusakti saatmist prokuratuurile uue süüdistusakti koostamiseks (tl 2-3). Seda ei teinud ta ka maakohtus eelmenetluse istungil (tl 5). Maakohus leidis, et süüdistusakt vastab KrMS § 154 nõuetele ning andis 27. jaanuari 2016. a kohtumäärusega R-RP talle esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kohtu alla. Seega on kaitsja esitanud etteheited süüdistusakti puudulikkuse kohta alles apellatsioonimenetluses. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja etteheidetega süüdistusakti puudulikkuse kohta ka sisuliselt. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinjuures viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsuses nr 3-1-1-83-10 punktis 19 väljendatud seisukohale, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi süüdistus sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses endas. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi saab kuriteosündmust ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-85-08, p 13.1). Kohtukolleegiumi hinnangul oli süüdistuse selline formuleering käesoleval juhul piisav, tagamaks R-RP-le ja tema kaitsjale tõhus võimalus esitada soovi korral väiteid ja neid kinnitavaid tõendeid selle kohta, et süüdistatava teos puudub talle inkrimineeritava kuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis. Kaitsja on käesolevas kriminaalasjas seda võimalust kasutanud ning maakohus on kaitsja väidetele piisava põhjalikkusega vastanud. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et R-RP kohta koostatud süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 nõuetele. 5.3 Kaitsja hinnangul oleks pidanud kohtueelsel uurimisel läbi viima ekspertiisi, et selgitada välja, kas kannatanu ja tunnistaja poolt kirjeldatud viisil oleks selliste vigastuste tekitamine üldse võimalik. Kaitsja leiab, et kannatanu tekitas endale kämblaluu murru ise ning püüab seda fakti varjata. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu senise praktika kohaselt on ekspertiisi tõendamisesemest lähtuv vajalikkus menetleja otsustada ega sõltu, vähemalt üheselt ja siduvalt sellest, kas süüdistatav on ena süüd tunnistanud või mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus nr 3-1-1-183-14). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 2. detsembri 2011. a otsuses nr 3-1-1-96-11 selgitanud, et ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. Teatud juhtudel on mitteõiguslikke eriteadmisi võimalik saada ka muudest allikatest (nt erialasest kirjandusest või muudest asjakohastest allikatest). Sellisel

juhul ei ole tegemist ekspertiisiga selle tavapärases mõistes, mille tulemusel koostatud ekspertiisiakt peaks vastama kohtupraktikas väljakujunenud nõuetele. Sellest tulenevalt on võimalik ka see, et vajalikke andmeid esitatakse kohtumenetluses dokumentaalse tõendina, ekspertiisi korraldamata. Arutatava kriminaalasja materjalidest nähtub, et kaitsja ei ole kaitseaktis ega maakohtu istungil ühegi ekspertiisi määramist taotlenud. Seega esitab kaitsja ka selle etteheite alles apellatsioonimenetluses. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja etteheitega ka sisuliselt, sest kriminaalasjas kogutud tõenditega on üheselt tõendatud, et kannatanule tekitas kämblaluu murru süüdistatav R-RP, mistõttu selle fakti tõendamiseks ei olnud vaja ekspertiisi korraldada. Lisaks sellele nähtub kohtuarsti AA arvamusest, et nihkega kämblaluu murd paraneb vähemalt 4 nädalat. Sellise arvamuse on andnud kohtuarst pärast kannatanu terviseandmetega tutvumist. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja etteheitega, et kohtueelsel uurimisel on jäänud läbi viimata ekspertiis. 5.4 Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohtuotsus rajaneb vaid kannatanu HS ja tema sõbra tunnistaja RT ütlustel, mis kaitsja hinnangul ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja RT muutis kohtuistungil oma ütlusi. Kaitsja arvab, et kannatanu HS ja tunnistaja RT on oma ütlustes eelnevalt kokku leppinud. Samuti ei ole usaldusväärsed tunnistaja AS ütlused, kes on kannatanu isa. Süüdistatava ja kannatanu perekonnad ei saa omavahel hästi läbi. Kohtukolleegium märgib siinjuures, et KrMS § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 kohaselt on kahtlustataval ja süüdistataval õigus anda ütlusi või keelduda ütluste andmisest. KrMS § 285 lg 3 kohaselt pärast prokuröri esinemist küsib kohtunik, kas süüdistatav on süüdistusest aru saanud ja kas ta tunnistab end süüdi. Süüdistatava ütlus on üheks tõendiliigiks KrMS § 63 lg-s 1 toodud loetelus. KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil, seega ka süüdistatava ütlusel, ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt. Seega ei tähenda süüdistatava poolt oma süü eitamine automaatselt seda, et ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohus hindab süüdistatava ütlusi kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning teeb seejärel süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Apelleeritud kohtuotsuses on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks ta loeb kannatanu HS ütlused usaldusväärseks ning miks ta süüdistatava R-RP ütlusi ennast õigustavaks peab. Maakohtu otsuses märgitakse põhjendatult, et kaitsja ei ole maakohtu istungil ristküsitluse käigus tunnistaja RT ütlusi kahtluse alla seadnud ning vastuolude kõrvaldamiseks tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist taotlenud. Seetõttu ei ole