Eesistuja K.T Parmas, liikmed Pavel Gontšarov ja Urmas Reinola F.N-i süüdistus KarS § 274 lg 1 (alates
1.jaanuarist 2015 KarS § 274 lg 2 p 3 ) järgi
Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 30. oktoobri 2015. a otsus , üldmenetlus
Apellandid Prokurör
Kaitsja ja süüdistatav Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Lumiste Vandeadvokaat Natalia Lausmaa
Kaitsja Süüdistatav
F.N (ik: XXX); elukoht: XXX; varem kriminaalkorras korduvalt karistatud
Kannatanu
Rait Kuuse
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu vaidlustatud otsus osaliselt, s.o F.N-ile mõistetud karistuse ja KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus karistus ja mõista F.N-ile KarS § 274 lg 2 p 3 järgi karistuseks rahaline karistus 60 päevamäära. Arvestades päevamäära suuruseks 10 eurot, on F.N-ile mõistetava karistuse suurus 600 eurot.
Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Rahuldada F.N-i ja tema kaitsja apellatsioonid osaliselt.
5.Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt AB Natalia Lausmaa kasuks 144 (sada nelikümmend neli) eurot (sh käibemaks) vandeadvokaat Natalia Lausmaa poolt F.N-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
Rahaline karistus tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksuja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, EE873300333499990003 Danske Bank või EE401700017002872300 Nordea Pank. KrMS § 159 lg 3 alusel lisatakse kohtuotsusele eraldi dokumendina tasumiseks vajalik makseinfo. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud.
EDASIKAEBE KORD
Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanul on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.F.N-ile esitati süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi (alates 1. jaanuarist 2015 on s ee tegu kvalifitseer itav KarS § 274 lg 2 p 3 järgi) selles, et viibides kinnipeetavana Tallinna Vanglas , ähvardas ta kirja teel Tallinna Vangla direktorina töötavat RK, kes on hinnatav oma ametiseisundi poolest avalikku korda kaitsva võimuesindajana. F.N koostas 24. oktoobril 2013 kuupäeva kandva ähvardava sisuga kirja, mis oli adresseeritud Tallinna Vangla direktorile ning mille RK sai kätte 29. oktoobril 2013. F.N esitas selgitustaotlusena pealkirjastatud kirjas ähvarduse: ”... Te olete täielikult väärastunud arusaamadega vangla direktor, kellel tuleks sellise teksti eest ajud segi peksta.” Samuti koostas F.N 8. novembril 2013 Põhja Ringkonnaprokuratuurile Kuriteoteatena pealkirjastatud teate, mis sisaldas ähvardust RK suhtes: ”Vangla juhtkonna selline tegevus on mulle tekitanud raskeid psüühikahäireid, mille tõ ttu olen vangla direktorisse hakkanud suhtuma äärmiselt põlastusväärselt ja on tekitanud ülisuurt soovi te da peale karistuse kandmise lõppu rünnata ning tekitada talle kehavigastusi, mille tagajärjel ta invaliidistuks nii füüsiliselt kui vaimselt”. See ähvardus sai RK-le teatavaks
2.detsembril 2013. RK võttis talle teatavaks saanud ähvardusi tõsiselt, sest F.N-i ähvardused olid sisaldasid otseseid ähvardusi kasutada vägivalda ja tekitada tervisekahjustusi.
2.Harju Maakohtu 30. oktoobri 2015. a otsusega tunnistati F.N KarS § 274 lg 1 (praegu kehtiva KarS § 274 lg 2 p 3) järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 3 kuud. KarS § 65 lg 2 kohaselt suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 10. novembri 2010. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 5 kuu ja 1 päeva võrra ning mõist eti F.N-ile
liitkaristusena vangistus 8 kuud ja 1 päev. Karistuse kandmise alguseks loeti 30. oktoober 2015. KrMS § 175 lg 1 p -de 4, 5 ja 9 ning § 180 lg 1 alusel mõisteti F.N-ilt välja menetluskulud .
3.1.Maakohus leidis, et F.N -i süüdistusaktis märgitud kirjades kasutatud väljendid on ilmselgelt hinnatavad ähvardusena. See ähvardus on suunatud konkreetsele isikule ja sellest nähtub üheselt soov tekitada kannatanule kehavigastusi, mille tagajärjel ta invaliidistuks füüsiliselt ja vaimselt. Ähvarduse sõnakasutus, tema väljendusviis ja tema isikut iseloomustavad andmed kogumis annavad aluse eeldada koosseisupärase kahju tekitamist. Ähvardus oli veenev, sest selle sõnakasutusest ilmneb üheselt, et kannatanut ähvardati vägivallategude toimepanemisega. Ähvardused panid kannatanu muretsema, nt kaalus ta relva kandmist väljaspool tööaega. Ka objektiivse kõrvalseisja jaoks on esitatud ähvardus tõsiselt võetav. Vägivallaga ähvardamine seondus RK kui võimuesindaja ametikohustuste täitmisega, mistõttu on täidetud KarS § 274 koosseisu nõuded. Maakohtu hinnangul pani F.N talle süüks arvatud teo toime otsese tahtlusega, sest ta teadis, et tema poolt 24. oktoobril ja 8. novembril 2013 kirjutatu kujutab tervisekahjustuste tekitamisega ähvardamist ja tekitab ähvarduse adressaadis hirmutunnet. Süüdistatava teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.
3.2.F.N -ile karistust mõistes märkis maakohus, et F.N -i süü võimaldab teda karistada küll vaid vangistusega, kuid seda sanktsiooni alammäära lähedale jäävas määras. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kuna F.N kandis maakohtu otsuse tegemise ajal vangistuslikku karistust varasema kuriteo eest, moodustas maakohus talle KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatav F.N ja tema kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa.
4.1.Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist F.N -i süüditunnistamises ja karistamises ning uue otsusega tema õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb ta F .N-i teo ümber kvalifitseerimist KarS § 120 järgi ja kergema karistuse mõistmist.
4.1.1.Apellant leiab, et F.N -i kasutatud väljendid ei ole hinnatavad vahetu ähvardusena kannatanu aadressil. Kumbki F.N-i ähvardust sisaldav kiri ei olnud adresseeritud kannatanule, vaid tegemist oli tavapärase ametkondliku kirjavahetusega. F.N ei võinud olla kindel, et kirjades väljendatu saab kannatanule teatavaks. Vastupidi, kuriteoteates märgitu kannatanule teatavaks saamine oli talle üllatuseks ning tema hinnangul ei olnud prokuratuuril üldse õigust selle kirja sisu kannatanule avalikustada. Kummaski kirjas sisalduv ähvardus ei olnud reaalne, sest F.N viibib vangistuses ja tal sisuliselt puuduvad võimalused vangla direktori suhtes vägivalda tarvitada. Kannatanul ei olnud ka põhjust arvata, et F .N -i ähvardused on reaalsed, sest suhtlemisel vangidega on tegemist psüühiliselt keerukate olukordadega, kus solvanguid ja ähvardusi tuleb ette tihti. Ka asjaolu, et RK on eeluurimisel
ütlusi andnud alles kuid pärast kirjade saatmist näitab, et tegelikult RK ähvardustes endale reaalset ohtu ei näinud.
4.1.2.Isegi kui süüdistatava väljendid oleksid hinnatavad ähvardavana, ei ole põhjust kvalifitseerida neid psüühilise vägivallana, sest ähvarduse kvalifitseerimiseks psüühilise vägivallana peab see olema suunatud vahetult ja otseselt kannatanu vastu selliselt, et kannatanul on seda võimalik vahetult tajuda ja tunnetada. Kolmandatele isikutele adresseeritud kirjades kasutatud väljendid ei saanud põhjustada kannatanule vahetult reaalselt tajutavat mõju tema psüühikale, s.o vahetut hirmutamist, mida oleks alust pidada psüühiliseks vägivallaks.
4.1.3.Viimaks leiab kaitsja, et kui ka ähvardused olid kannatanule reaalselt tunnetatavad, siis kuulunuks F.N-i toimepandu kvalifitseerimisele KarS § 120 järgi. Süüteo kvalifitseerimiseks KarS § 274 alusel eeldaks otsese vägival la rakendamist kannatanu suhtes, mida arutatavas asjas ei esinenud.
4.2.Süüdistatav taotleb enda õigeksmõistmist või alternatiivselt kergema karistuse mõistmist.
4.2.1.Tema hinnangul on 24. oktoobril 2013 vanglale esitatud selgitustaotlusest üks lause kontekstist välja rebitud ja seda meelevaldselt tõlgendatud. F.N leiab, et selgitustaotluses ei ole ta vangla direktorit ähvardanud, sest pole öelnud, et just tema on see, kes vangla direktoril ajud segi peksab. Ühtlasi pole see ähvardus tema arvates tõsiselt võetav ega saanud kannatanus või ka objektiivses kõrvaltvaatajas hirmu tekitada. 8. novembril 2013 koostatud kuriteoteates on samuti üks lause kontekstist välja rebitud ja seda ebaõigesti tõlgendatud. Kontekstist välja rebitud lause oli üksnes süüdistatava veendumus. Veendumuse väljendamine ei ole aga karistatav. Süüdistatava hinnangul ei saa avaldatud veendumusest välja lugeda tema reaalset soovi vangla direktorile kehavigastusi tekitada.
4.2.2.Veel märgib F.N, et prokuratuurile esitatud 8. novembri 2013. a kannatanu suhtes esitatud kuriteoteadet pidanuks käsitletama asutusesisese teabena. Kuna teate peale kriminaalmenetlust ei alustatud, siis selle sisu ei oleks üldse tohtinud kannatanule teatavaks saada.
4.2.3.Samuti leiab ta, et kannatanu ei tundnud end kuriteoteatest sisaldunud ähvardusest ohustatuna, sest ta on selle kohta eeluurimisel ütlusi andnud alles mitu kuud hiljem – veebruaris 2014. Kui ta tundnuks end tegelikult ähvardatuna, siis pöördunuks ta koheselt õiguskaitseorganite poole.
4.2.4.F.N -i arvates on tema süüditunnistamine KarS § 274 lg 2 p 3 järgi vastuolus PS §- ga 23, sest talle esitati algselt süüdistus teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 274 lg 1 järgi muu avalikku korda kaitsnud isiku ähvardamises, kuid süüdi tunnistati teda võimuesindaja ähvardamises. Lisaks juhib ta tähelepanu, et juba süüditunnistamise ajaks kannatanu ei töötanud enam vangla direktorina. Seega, isegi kui ähvarduse faktid peaksid tõendamist leidma, tuleks need kvalifitseerida KarS § 120 lg 1 järgi.
4.2.5.F.N -i hinnangul ei saa tema poolt väljendatut hinnata tahtliku ähvardusena, sest süüdistuses märgitud mõtteavaldusi väljendas emotsioonide ajel, seega hooletusest.
4.2.6.Apellant juhib tähelepanu sellelegi, et maakohus on ekslikult lugenud teda neljal korral kriminaalkorras karistatuks, kuid tegelikult on tal vaid kolm kehtivat kriminaalkaristust. Tema hinnangul, isegi kui toime pandud ähvardused on kohtu hinnangul tõendatud, tuleks talle mõista kergem karistus. Nimelt tuleks teda karistada rahalise karistusega.
5.Ringkonnakohtu istung il jäid kaitsja ja süüdistatav oma apellatsioonide juurde, paludes need rahuldada. Süüdistatav toetas ka kaitsja apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu selles osas, mis puudutas tegude kvalifitseerimist, kuid toetas apellatsioone karistuse osas, leides, et F.N on võimalik rahalise karistusega. Prokurör taotles talle rahalise karistuse mõistmist, arvestades päevamääraks 10 eurot. Samuti taotles prokurör maakohtu otsuse tühistamist mõistetud liitkaristuse osas.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Kriminaalkolleegium, tutvunud apellatsioonidega, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja nimelt F.N -ile KarS § 274 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas.
7.Apellantide seisukoht, nagu ei saaks F.N-i 24. oktoobri 2013. a selgitustaotluses ja
8.novembri 2013. a kuriteoteates sisaldunud ähvardava sisuga väljendeid käsitleda kannatanu ähvardamisena, on ebaõige. See, et kumbki nimetatud dokument ei olnud adresseeritud isiklikult kannatanule, ei oma tähtsust. Oluline on 1) see, et mõlemas dokumendis sisaldusid väljendid, mis on üheselt mõistetavad kui kannatanu tervise kahjustamisele suunatud ähvardus; 2) see teave sai kannatanule teatavaks; 3) süüdistatav väljendas ähvardust seoses kannatanu ametiülesannete täitmisega võimuesindajana; ja 4) kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist. Kõik eelnimetatud objektiivsed kriteeriumid on arutataval juhul täidetud. Ähvarduse tõsiselt võetavust ei kahanda asjaolu, et koheselt ähvarduse väljendamise ajal ei olnud F.N reaalset võimalust ähvardusi isiklikult täide viia. Esiteks on võimalik, et ähvarduse realiseerib ka keegi teine kui süüdistatav vahetult ise, mistõttu võib ka kinnipidamiskohas asuva isiku ähvardus kinnipidamiskoha direktori suhtes ikkagi olla reaalne. Teiseks kestab aga isikule mõistetud tähtajaline vangistus kindla aja, misjärel kinnipeetav vabaneb ning tal avaneb võimalus varem väljendatud ähvardust.
8.Õige on kaitsja seisukoht, et kinnipeetava suhtlemisel vangla töötajatega võib sageli ette tulla psüühiliselt keerulisi olukordi, kus kinnipeetav ei suuda end valitseda ja väljendab vangla töötaja suhtes solvanguid või ähvardusi. Iga sellist juhtumit tuleb hinnata individuaalselt ja kahtlemata ei järgne sugugi igal sarnasele juhtumile kriminaalmenetlus. Arutataval juhul on aga süüdistatav väljendanud kannatanu suhtes räigeid ähvardusi ja teinud seda mitte üksnes ühes konkreetses olukorras, vaid korduvalt pikema ajavahemiku kestel. Samuti ei ole ähvardusi väljendatud mitte potentsiaalselt pingelises vahetus suhtluses vanglaametnikuga, vaid
kirjalikult. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu kaitsja apellatsioonist põhjust, mis võinuks süüdistatava psüühikat kahel korral kirja koostamisel sedavõrd mõjutada, et ta kaotas enesevalitsuse ja pani seetõttu kirja süüdistuse sisuks olevad ähvardused.
9.Ebaoluline on ka kaitsja viide sellele, et kannatanu ülekuulamine ähvarduste osas toimus alles ca kaks kuud pärast teise ähvarduse talle teatavaks saamist. Toimiku materjalidest on näha, et 23. novembril 2013 on RK saatnud prokuratuurile teabenõude seoses 8. novembri 2013. a kuriteoteates temale suunatud ähvardavate avaldustega. Teavet selle kohta, et 8. novembri 2013. a kuriteoteates sellised andmed sisalduda võivad, sai ta aga alles 22. novembril 2013. Seega on kannatanu oma õiguste kaitseks asunud tegutsema sisuliselt koheselt. See, millal isik on esitanud kuriteoavalduse või veelgi enam, millal on selle avalduse põhjal alustatud menetluses temaga tehtud menetlustoiminguid, ei mõjuta iseenesest mitte mingil viisil kannatanu õigusi. Isikul ei ole kohustust tema vastase kuritegeliku ründe korral mingi kindla aja jooksul ametivõimude poole pöörduda. Kui ta seda koheselt ei tee, siis pelgalt sellest tulenevalt ei ole mingit alust teha järeldust, nagu ei olekski tema vastu rünnet toime pandud. Isiku vägivallaga ähvardamise kontekstis on asjakohane märkida veel sedagi, et alus karta ähvarduse täideviimist ei tähenda seda, et ähvardatud isik peaks kogema hirmutunnet ning tundma, et ta on väljapääsmatult toimepanijast ohustatud ega saa seda olukorda ilma kõrvalise abita lahendada. Alust karta ähvarduse täideviimist tuleb tõlgendada kui ähvarduse tõsiselt võetavust kannatanu jaoks subjektiivselt (ning teatud piirjuhtudel ka ähvarduse objektiivset tõsiselt võetavust). See omakorda tähendab aga üksnes, et kannatanu intellektuaalselt mõistab talle avaldatu ähvardavat iseloomu ja seda, et ähvardaja mõtleb öeldut tõsiselt. Arutatavas asjas puuduvad igasugused kahtlused selles, et F.N tajus talle esitatud ähvardusi reaalsetena.
10.Kaitsja seisukoht, nagu peaks juhul, kui kohus ähvardamise toimumise siiski tuvastab, kvalifitseerima selle KarS § 120 järgi, sest KarS § 274 eeldab reaalse füüsilise vägivalla olemasolu, on ekslik. KarS § 274 lg 1 teokirjeldus räägib vägivalla kasutamisest. Vägivallana on karistusõigusdogmaatikas aga hinnatavad nii füüsilised vägivallateod kui ka psüühiline vägivald ehk vägivallateoga ähvardamine. Ka KarS 9. ptk 2. jao 2. jaotises, mille pealkiri on vägivallateod, sisalduvad iseseisvad vägivallakuritegude koosseisud toetavad eelöeldut. Nimelt on KarS § -s 121 kriminaliseeritud kehalise väärkohtlemise kõrval § 120 järgi karistatav tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine.
11.Tema hinnangul on 24. oktoobril 2013 vanglale esitatud selgitustaotlusest üks lause kontekstist välja rebitud ja seda meelevaldselt tõlgendatud. F.N leiab, et selgitustaotluses ei ole ta vangla direktorit ähvardanud, sest pole öelnud, et just tema on see, kes vangla direktoril ajud segi peksab. Ühtlasi pole see ähvardus tema arvates tõsiselt võetav ega saanud kannatanus või ka objektiivses kõrvaltvaatajas hirmu tekitada. 8. novembril 2013 koostatud kuriteoteates on samuti üks lause kontekstist välja rebitud ja seda ebaõigesti tõlgendatud. Kontekstist välja rebitud lause oli üksnes süüdistatava veendumus. Veendumuse väljendamine ei ole aga karistatav. Süüdistatava hinnangul ei saa avaldatud veendumusest välja lugeda tema reaalset soovi vangla direktorile kehavigastusi tekitada.
12.Kolleegium ei nõustu süüdistatava apellatsioonis väljendatuga, nagu oleks F.N -ile ähvardusena etteheidetavad väljendid nende algset kontekstist välja rebitud ja neid ebaõigesti tõlgendatud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et süüdistuses ähvardusena kajastatud väljendid on üheselt mõistetavalt ähvardava sisuga ja seda nii eraldivõetuna kui ka lugedes tervikuna dokumente, milles need väljendid sisalduvad. Küüniline on süüdistatava seisukoht, nagu ei oleks 24. oktoobri 2013. a selgitustaotluses sisalduv ähvardava sisuga lause ähvardus, sest pole öeldud, et just F.N ise on isik, kes ähvardatud teoks teeb. Kannatanu ähvardamise k orral ei oma mitte mingit tähtsust, kas toimepanija näeb ähvarduse täieviijana iseend või kedagi kolmandat. Samuti on küüniline süüdistatava seisukoht, nagu ei oleks 8. novembri 2013. a kuriteoteates sisalduv ähvardava sisuga teave ähvardusena käsitatav põhjusel, et see kajastab süüdistatava veendumust. Kõnealune teave on üheselt mõistetavalt sõnastatud viisil, mis viitab süüdistatava tegutsemise kavatsusele – tema tahtele põhjustada kannatanule vigastusi, mitte ei väljenda üksnes tema arvamust, et kannatanu tervis peaks olema kahjustatud.
13.Seoses süüdistatava seisukohaga, nagu tulnuks tema 8. novembri 2013. a prokuratuurile kannatanu suhtes esitatud kuriteoteadet käsitletama asutusesisese teabena ja selle sisust ei oleks tohtinud kannatanule teada anda, märgib kolleegium, et selline seisukoht on ekslik. Kuna F.N-i 8. novembri 2013. a kuriteoteate peale kriminaalmenetlust ei alustatud, siis tulenevalt KrMS § 198 lg -s 2 sätestatust oli prokuratuur kohustatud RK-le teatama, et tema suhtes jäeti kriminaalmenetlus alustamata. Samuti tuleb tähele panna seda, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise korral on prokuratuuri kogutud teabe puhul tegemist avaliku teabega AvTS § 3 lg 1 mõttes ja igaühel on õigus teabenõude korras selle teabega tutvuda kui seadusest ei nähtu teisiti. Arutataval juhul puuduvad seadusest tulenevad alused piirata teabenõudele vastamisel ligipääsu vaidlusalusele teabele, mistõttu oli prokuratuur kohustatud RK-le teavitama lisaks kriminaalmenetluse alustamata jätmisest ka kõigist esitatud kuriteoteate kohta kogutud materjalidest.
14.F.N -i arvates on tema süüditunnistamine KarS § 274 lg 2 p 3 järgi vastuolus PS §-ga 23, sest talle esitati algselt süüdistus teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 274 lg 1 järgi muu avalikku korda kaitsnud isiku ähvardamises, kuid süüdi tunnistati teda võimuesindaja ähvardamises. Seegi apellatsioonis esitatud seisukoht on faktiliselt ebaõige. Nimelt on süüdistusaktis F.N -ile tehtava etteheite sisus kasutatud väljendit „avalikku korda kaitsva võimuesindaja suhtes seoses tema ametikohustuste täitmisega“. Ka eelpool on süüdistusaktis kirjeldatud, millisel õiguslikul alusel tuleb kannatanut RK lugeda võimuesindajaks, samuti, miks tuleb tõdeda, et ähvardused esitas süüdistatav talle just seoses kannatanu ametiülesannete täitmisega. Eelnevast nähtuvalt on süüdistatava apellatsioonis väidetu, nagu oleks süüdistuse sisu ja maakohtu järelduste vahel vastuolu, ainetu. Seetõttu puudub põhjus hakata edasiselt analüüsima ka seda, kas esineb PS § 23 rikkumine.
15.Asjaolu, et kannatanu on pärast ähvarduste teatavaks saamist vangla direktori ametikohalt lahkunud, ei muuda teo võimuesindaja suhtes toimepandud süüteona kvalifitseerimise osas midagi. Seega on asjakohatu süüdistatava apellatsioonis sisalduv taotlus kvalifitseerida toimunud ähvardamine ümber KarS § 120 lg 1 järgi.
16.Süüdistatava arvamus, nagu tuleks tema süüdistusaktis kirjeldatud väljendusi kannatanu suhtes käsitada toimepanduna hooletusest, on ainetud. See, et süüdistatav võis olla ähvardusi kirja pannes negatiivsete emotsioonide kütkeis, ei välista iseenesest tema tahtlust. Tahtlus tegu iseloomustava subjektiivse kategooriana kirjeldab toimepanija suhtumist objektiivselt toimepandusse. Tahtlus koosneb intellektuaalsest (teadmuslikust) elemendist ja voluntatiivsest (tahtelisest) elemendist. Tahtluse minimaalseks eelduseks on see, et isik intellektuaalses plaanis peab süüteokoosseisu asjaolusid vähemalt võimalikuks ja et voluntatiivselt ta vähemalt möönab neid asjaolusid.
17.Arutatavas asjas on maakohus tuvastanud, et F.N pani talle süüks arvatud teod toime otsese tahtlusega, sest ta teadis, et tema kirjutatu kujutab endast tervise kahjustusega ähvardamist ja et see tekitab kannatanus hirmutunnet. Sellega seoses märgib kolleegium, et maakohus on küll õigesti tuvastanud, et F.N tegutses tahtlikult, kuid on tahtluse vormi määratlenud ebaõigesti. Otsese tahtlusena on käsitatav olukord, kus isik kindlalt teab süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja tahab või vähemalt möönab seda. Selline tahtluse vorm iseloomustab isiku subjektiivset suhet eeskätt kõrvaltagajärgedega, mitte aga tema tegevuse eesmärgiga. Olukorras, kus isik käitub eesmärgipäraselt, tuleb tema käitumise subjektiivse kriteeriumina kõne alla hoopis kavatsetus, s.t selline tahtluse vorm, kus isik peab süüteokoosseisule vastavat asjaolu vähemalt võimalikuks ja soovib seda. Kolleegiumi hinnangul ongi maakohtu otsuse põhiosas sisuliselt kirjeldatud F.N-i käitumist eesmärgipärase e kavatsetud käitumisena, kuid ekslikult nimetatud seda otsese tahtlusega toime panduks.
18.Süüdistatava arvates on maakohus lugenud ekslikult teda neljal korral kriminaalkorras karistatuks, kuid tegelikult on tal vaid kolm kehtivat kriminaalkaristust. Sellega seoses osutab kriminaalkolleegium kriminaalasja materjalide juures olevale karistusregistri väljavõttele (seisuga 21. september 2015), millest nähtuvalt on F.N kriminaalkorras karistatud neljal korral: 1) Kohtla-Järve Linnakohtu 20. detsembri 1996. a otsusega, mis jõustus 31. detsembril 1996; 2) Ida-Viru Maakohtu 16. detsembri 1996. a otsusega, mis jõustus 14. märtsil 1997; 3) Harju Maakohtu 1. juuli 1998. a otsusega, mis jõustus 11. juulil 1998 ja 4) Pärnu Maakohtu
10.novembri 2010. a otsusega, mis jõustus 4. mail 2011. N eed andmed olid endiselt asjakohased ka maakohtu otsuse tegemise ajal, s.o 30. oktoobril 2015.
19.Nii süüdistatav kui kaitsja on apellatsioonis taotlenud F.N -ile mõistetud karistuse kergendamist. Seda taotlust toetas kohtuistungil ka prokurör. Kriminaalkolleegium leiab, et F.N-ile maakohtus mõistetud karistus tuleb tõepoolest KrMS § 338 p-le 4 tuginedes tühistada ja mõista F.N-ile kergem karistus. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada F.N-ile KarS § 65 lg 2 järg mõistetud liitkaristuse osas.
19.1.Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et KarS § 56 lg 2 alusel võib isikut vangistusega karistada üksnes juhtudel, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik kergema karistusega saavutada. Juhul, kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhjendama. Arutataval juhul ei ole maakohus mõistetavat vangistust põhjendanud.
19.2.F.N -i süü KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritavas (praegu kehtiva seaduse järgi kvalifitseeritav KarS § 274 lg 2 p 3 järgi) kuriteos tuleb lugeda väikseks. Seda põhjusel, et F.N-i toime pandud tegu hõlmas endast võimalike vägivallategude hulgast suhteliselt kergemat – ähvardamist. Süüdistatav ei tarvitanud kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. Arvestada tuleb küll seda, et ähvardusi esitas süüdistatav korduvalt, mistõttu ei saa tema süüd pidada ka päris minimaalseks.
19.3.Kolleegium ei ole tuvastanud F.N -i süüd raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. Samuti ei ole tuvastatavad eripreventiivsed asjaolud, mis sunniksid isiku süüst lähtuvat karistusmäära korrigeerima. Üldpreventiivsete kaalutlustena tuleb aga märkida, et ühiskonna õigusrahu ootuse seisukohast on tingimata vajalik näidata riigi taunivat suhtumist isikutesse, kes võimuesindaja autoriteeti kahtluse alla seades tarvitab oma ametiülesandeid täitva ametiisiku suhtes vägivalda.
19.4.Kuna isiku süü on väike ning puuduvad asjaolud, mis välistaksid tema karistamise kergemaliigilise karistusega kui vangistus, siis ei ole põhjendatud F.N-ile karistuseks vangistuse mõistmine. Seda ja teisi e eltoodud asjaolusid arvesse võttes leiab kolleegium, et F.N tuleb teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 274 lg 1 alusel karistada kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistusega. Mõistetav karistus peab jääma küll sanktsiooni minimaalse määra lähistele, kuid seda siiski ületama. F.N-i süüle vastav karistusmäär on 60 päevamäära suurune rahaline karistus. Seejuures arvestab kolleegium päevamäära suuruseks KarS § 44 lg 2 kohaselt 10 eurot, nii et F.N -ile mõistetav rahaline karistus on kokku 600 eurot.
20.Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4, § 338 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30. oktoobri 2015. a otsuse osaliselt, s.o F.N-ile põhi- ja liitkaristuse mõistmises. Kolleegium teeb tühistatud osas ise uue otsuse, mõistes F.N-ile põhikaristuseks KarS § 274 lg 2 p 3 järgi rahalise karistuse 60 päevamäära, e. kokku 600 eurot. Muus osas jääb Harju Maakohtu vaidlustatud otsus muutmata.
21.F .N-i kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa on koos apellatsiooniga esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu määramiseks. Taotluse kohaselt kulus tal 4 pooltundi ringkonnakohtu istungiks valmistumiseks ja 2 pooltundi ringkonnakohtu istungitel osalemiseks, mille eest taotleb kaitsja tasu kindlaksmääramist kokku 144 eurot (sh käibemaks). Arutatavas asjas on ringkonnakohus asja arutanud kahel korral, mistõttu oli kaitsjal istungiks valmistuda ja sellel ka osaleda, kahel korral. Seetõttu kolleegium leiab, et taotlus on nõuetekohane ja põhjendatud ning tuleb seetõttu täies ulatuses rahuldada. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p -des 3 ja 4 sätestatud lahendi, siis jääb see menetluskulu riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.