1-16-3225/14 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

5.Süüdistatavalt on mõistetud välja määratud kaitsja tasu ning tulenevalt asja läbivaatamisest kiirmenetluse korras, pooles ulatuses sundraha. Mõlemad nimetatud kulud on KrMS § 175 lg 1 p-de 4 ja 9 kohaselt menetluskulud. KrMS § 180 lg 1 esimeses lauses märgitu kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seadus ei näe ette võimalust vabastada isikut täielikult menetluskulude kandmisest nagu süüdistatav taotleb. Teisisõnu on P.B määruskaebuses esitatud taotlus seadusega välistatud ega saa kuuluda rahuldamisele. Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 3 võib kohus menetluskulude hüvitamise otsustust tehes jätta osa neist riigi kanda, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Süüdimõistetud isik peab üldreeglina vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 menetluskulud täies mahus ja koheselt hüvitama ning kulude osaliselt riigi kanda jätmine või kulude ositi tasumine tuleb kõne alla üksnes erandlikel asjaoludel. Kehtiva kohtupraktika kohaselt lasub vastavate erandlike asjaolude tõendamise kohustus sel juhul isikul, kes taotleb menetluskuludest osalist vabastamist. P.B on määruskaebuses märkinud üksnes üldsõnaliselt, et ta on maksejõuetu. Kohtukolleegium märgib, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Ringkonnakohtule ei nähtu kriminaaltoimiku materjalidest, et P.B oleks töövõimetu või täielikult varatu isik. Samas aga märgib ringkonnakohus, et menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. P.B ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et P.B varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda kogu oma vara arvelt. Riigikohus on oma määruse 3-1-1-105-12 p-s 7 märkinud, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Materjalidest nähtuvalt on P.B tööealine – ja võimeline noores eas meesterahvas, kel on seega võimalik teenida sissetulekut oma võlgnevuste tasumiseks. Maakohtu 19.04.2016 istungil avaldatud andmete kohaselt on P.B töötanud mitteametlikult Soomes ehitusel ning süüdistatav selgitas, et tal tervisega probleeme ei ole (tl 61-62). Istungi protokollist nähtuvalt on prokurör taotlenud P.B-lt menetluskulude, s.o sundraha ja kaitsja tasu, väljamõistmist. P.B pole sellele istungil vastu vaielnud ega esitanud ühtegi omapoolset taotlust. Seetõttu on tähelepanuväärne, et kuigi ükski menetlusosalistest seda ei taotlenud, tegi maakohus eelnimetatud üldreeglist erandi, kuna P.B ei kohustatud menetluskulusid tasuma seaduses ettenähtud ühe kuu jooksul pärast otsuse jõustumist. Maakohus on seega arvesse võtnud, et menetluskulude kohene tasumine võib P.B-le käia üle jõu, tulenevalt temale mõistetud 2-kuulisest vangistusest. Üksnes asjaolu, et P.B viibib veel vähem kui kuu aega vanglas, ei anna alust arvata, et P.B on täielikult maksejõuetu. Nimelt on kinnipeetavad kohustatud töötama (Vangistusseadus § 37 lg 1). Kuigi sissetuleku teenimine vangistuses ei pruugi olla garanteeritud, ei saa kehtiva kohtupraktika kohaselt menetluskulude väljamõistmise otsustust tehes ette välistada isiku võimalust teenida sissetulekut ka vanglas. Maakohus võimaldas P.B tasuda menetluskulusid vabatahtlikult kohtupraktikas aktsepteeritud maksimaalse tähtaja, s.o 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. Seega on süüdistataval võimalik menetluskulusid tasuda valdavas osas ajal, kui ta on vangistusest vabanenud ning viibib vabaduses, kus on sissetuleku teenimise võimalused kinnipidamisasutusega võrreldes laialdasemad.