1-16-2910
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
24. mai 2016, Tallinn
Kohtuasja number
1-16-2910
Kohtukoosseis
Meelika Aava, Ivi Kesküla, Orvi Tali
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 11. aprilli 2016. a otsus G.K süüdistuses KarS § 424 järgi lühimenetluses kiirmenetluse korras
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav G.K
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Jätta süüdistatava G.K apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti G.K-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 5 kuuks.
otsus nr 3-1-1-91-07 ja 1. märtsi 2010. a otsus nr 3-1-1-2-10). Süüdistatava apellatsioonis kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele ei viidata. Seoses sellega jätab kohtukolleegium süüdistatava poolt ringkonnakohtule koos apellatsiooniga saadetud täiendavad tõendid tähelepanuta. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust, sealhulgas lisakaristust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Viimasel ajal välja kujunenud liiklussituatsioon sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka KarS §-s 50 lg 1 alusel määratud lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. oktoobri 2009. a otsuses nr 3-1-1-86-09 väljendatud seisukohale, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Seoses sellega on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika olnud jätkuvalt seisukohal, et isiku karistamisel alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-2006, 3-1-1-55-07). Kohtukolleegiumi hinnangul G.K suhtes selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid lisakaristuse kohaldamata jätmise tuvastatud ei ole. Maakohus on lisakaristuse tähtaja mõistmisel arvesse võtnud G.K puhtsüdamlikku kahetsust ja süü suurust, mistõttu on piirdunud temalt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega alammäära lähedases määras, s.o 5 kuuks, ehkki KarS § 50 lg 1 p 1 võimaldanuks seda ära võtta kuni kolmeks aastaks. Süüdistatav märgib apellatsioonis, et juhtimisõigusest ilma jäädes kaotab ta töö ja paneb end raskesse materiaalsesse olukorda. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et võimalikule karistusele oleks pidanud G.K mõtlema siis, kui hakkas alkoholijoobes sõidukit juhtima. Alkoholi blokeeriva ampulli paigaldamine ei ole kohtukolleegiumi hinnangul asjaoluks, mis tingiks G.K-le mõistetud lisakaristuse tühistamise või selle tähtaja lühendamise.
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.