Kohtulahend

Samuti süüdistatakse V.K ’t selles, et tema, olles isik, keda karistati KarS § 218 lg 1 alusel PPA Põhja Prefektuuri 16.04.2015.a otsusega väärteoasjas nr 2300,15,000011 10.10.2014.a toime pandud alkoholivarguse eest, 17.04.2015.a otsusega väärteoasjas nr 2317,15,004018 16.04.2015.a toime pandud alkoholivarguse eest ja 22.05.2015.a otsusega väärteoasjas nr 2317,15,005552 22.05.2015.a toime pandud alkoholivarguse eest, võttis uuesti 05.07.2015.a kella 14:08 paiku Tallinnas, X XX asuvas, S AS-le kuuluvas kaupluses X XX ühe 0,5-liitrise alkoholipudeli Vana Tallinn maksumusega 8.99 eurot, misjärel läbis kassad, jättes nimetatud kauba eest tasumata, ent kuritegu jäi tema tahtest sõltumata lõpule viimata seoses kinnipidamisega kaupluse turvatöötaja poolt. Oma tegevusega pani V.K tahtlikult toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on pandud toime süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse V.K selles, et tema lõi 07.06.2015.a kella 19:30 paiku Raplamaal, Kohila alevikus X XX asuvas X XX kaupluses turvatöötajat TT’st mitmel korral rusikaga näo - ja peapiirkonda, põhjustades TT-le füüsilist valu ja tervisekahjustused – hematoomid mõlema silma alla ning haavandid vasakule kõrvalestale. Oma tegevusega pani V.K tahtlikult toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, mis seisnes löömises, valu tekitamises ja tervise kahjustamises, s.o KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

võib vähendada lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga. Kaitsja leiab, et V.K on aru saanud, mis on olnud tema kuriteo toimepanemise põhjus. Kohus on arvestanud V.K kuriteo toimepanemise asjaolusid ning arvestanud seda ka karistuse määramisel. V.K tegevus ei olnud ajendatud rikastumise eesmärgist, vaid pigem huligaansusest. Kõik eelnevad kuriteod olid samuti toime pandud alkoholijoobe seisundis. V.K kahetseb südamest tehtut. Kohtuistungil selgitas V.K, et tal on kaks omandatud elukutset ja ta valdab kuute keelt. Kuritegusid toime pannes ei teadvustanud ta endale, et ta peab hiljem oma tegevuse eest ka vastutust kandma, kuid alkoholijoobest tingituna puudus tal karistatavuse kartus. Raskem kuritegu pandi toime teise isikuga koos, kuid karistused määrati erinevad. V.K le määrati reaalne vangistus ja teisele tingimisi katseajaga koos lisanõudega hoiduda alkoholi tarvitamisest. V.K on koheselt ja ausalt tunnistanud tehtut ja ta kahetsus on siiras. Ta sai lõpuks aru, et kõik tema pahandused on tingitud alkoholi liigtarbimisest. Arvestades V.K poolt kohtus öeldut ning ka seda, et ta on teinud enda jaoks kindla otsuse edaspidi alkoholi mitte tarvitada ning elada ülejäänud elu seaduskuuleka kodanikuna, siis võiks kohus leevendada talle maakohtu poolt määratud karistuse määra ja liiki.

KRIMINAALKOLLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

KarS § 424 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 1 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on karistanud V.K 3 kuulise vangistusega, mis on sanktsiooni alammäära lähedane. KarS § 121 lg 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 6 kuud vangistust. Maakohus on karistanud V.K 3 kuulise vangistusega, mis on alla sanktsiooni keskmist määra ning on pigem sanktsiooni alammäära lähedane. KarS § 199 lg 2 p 9 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni kesk mine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on V.K karistanud 6 kuulise vangistusega. Maakohtu poolt mõistetud karistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra ning on sanktsiooni alammäära lähedane. Ka ei saa jätta tähelepanuta, et V.K mõisteti süüdi mitmes varguse episoodis, siis on maakohtu poolt mõistetud karistuse määr enam kui kohane. KarS § 200 lg 2 p 7 sanktsioon näeb ette kolme kuni viieteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 9 aastat vangistust. Maakohus on karistanud V.K 3 aastase vangistusega, mis on sanktsiooni alammääras. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. 4.2 Apellant asub seisukohale, et liitkaristuse mõistmisel tuleks kergemad karistused lugeda kaetuks raskeima karistusega. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Maakohus on õigustatult kohaldanud karistuste osalise liitmise põhimõtet KarS § 64 lg 1 alusel, kuna toimepandud kuritegude ja episoodide arv on kindlasti selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel asperatsioonipõhimõtte rakendamist. Liitkaristuse mõistmine vastab täielikult süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. 4.3 Kaitsja taotlusele kohaldada KarS § 74 sätteid (karistuses kandmisest osalist vabastamist), määrates kohesele ärakandmisele kuuluvaks karistuseks ajavahemik, mis algab kinnipidamise päevast kuni kohtuotsuse jõustumiseni, märgib kolleegium järgmist. K ohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-11-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, pd 16-17). Kolleegium leiab, et maakohus on kõike ülalnimetatud põhimõtteid järginud ja Riigikohtu praktika valguses ei olnud maakohus kohustatud põhistama, miks ta süüdistatava V.K mõistetud vangistusest vabastamata jätab.

Riigikohus on oma lahendis (3-1-1-99-06 p 21) märkinud, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s.o mõnekuulise vangistusega (vt RKKKo nr 3-1-1-41-04 ja nr 3-1-1-21-05). Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest avaldub sellise sanktsiooni preventiivne toime vangistuse lühiajalisuses, kuid käesolevaks ajaks on süüdistatav viibinud vangistuses juba üle kümne kuu, mis ilmselgelt ei ole enam lühivangistus ega täida seega oma eesmärki. Seoses apellatsioonis tooduga, et KarS § 74 sätteid tuleb kohaldada ka põhjusel, et süüdistatav on saanud aru alkoholi liigtarbimise tagajärgedest, tuleb märkida järgimist. Ainuüksi see, et V.K soovib vabaneda alkoholi tarbimisest ning ta on teadvustanud, et kõik tema probleemid on seotud alkoholi liigtarbimisega, ei anna alust kohaldada KarS § 74 sätteid. Kui isiku süü, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, et süüdistatav on sõltuvusprobleeme endale teadvustanud ja soovib nendest probleemidest tulevikus hoiduda. Karistusest täielikult või osaliselt tingimisi vabastamine ei omaks ilmselgelt V.K suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähendusega ega suunaks V.K edaspidi käituma seaduskuulekalt, mistõttu V.K karistamine reaalse vangistusega on igati põhjendatud. Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine saab toimuda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt . Kolleegium märgib kokkuvõtvalt, et kõnealuses asjas puuduvad erisused, mis teeks karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Meelika Aava

/allkirjastatud digitaalselt/ Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.