Kohtulahend

APELLATSIOONI SISU:

Süüdistatav vaidlustab maakohtu otsust mõistetud karistuse osas leides, et reaalse vangistusena ärakandmiseks mõistetud karistusmäär on üleliia range. Ta palub, et

kohus piirduks reaalse vangistusega, mis vastab juba ärakantud vangistusmääraga. Apellant väidab, et vanglas viibitud aja jookusl on ta aru saanud oma olukorra tõsidusest ja teinud vastavad järeldused. Leiab, et varasem vanglast vabanemine võimaldab tal ka varem ravile a suda, leida ametlik töökoht ning asuda seeläbi paranemise teele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud KrMS § 326 lg -le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg 3. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud reaalselt ärakandmisele kuuluva karistuse määr e šokivangistusena mõistetud reaalne vangistus. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS § -st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku

läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on Igor Satõrkinile arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega.

karistuse mõistmisel

Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks Igor Satõrkini karistamist vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistusest tuleb ka reaalselt ära kanda just 6 kuud. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. Igor Satõrkini näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Süüdistatavat on varem korduvalt korral kohtu poolt karistatud ja just liiklusalaste süütegude toimepanemise eest. Kohtukolleegium ei saa nõustuda seisukohaga, et Igor Satõrkini karistusõiguslik kohtlemine on olnud ülemäära range. Maakohus on Riigikohtu seisukohtadele tuginedes teinud täiesti põhjendatud järeldusi selles, et isikut, kes süstemaatiliselt paneb toime samalaadseid kuritegusid ja kellele ei ole varasemad vangistusmäärad avaldanud mingit toimet õiguskuulekaks käitumiseks, tuleb karistada pikema vangistusmääraga, kui seda oli eelmine karistus. Süüdistatav ei vaidlusta ka mõistetud karistusmäära vaid ainult selle reaalsele ärakandmisele mõistetud osa, mis sisuliselt kattub varasema otsusega mõistetud karistusmääraga. Veel märgib kohtukolleegium, et tegelikult on Igor Satõrkini karistusõiguslik kohtlemine olnud pigem leebe kui ülemäära range. Ainuüksi asjaolu, et maakohus pidas võimalikuks tema karistamist osalise tingimisi karistusest vabastamisega kinnitab juba seda fakti. Riigikohus on leidnud, et arvestades, et kohesele lühiajalise vangistuse ärakandmisele määramine saab teenida ainult šokikaristuse eesmärke, ei ole selle kohaldamine mõeldav isikute puhul, keda on juba varem vangistusega karistatud (3-1-1-99-06). Samas kompentseerib kohtukolleegiumi hinnangul sisuliselt leebe kohtlemise fakt, et katseaja pikkuseks on määratud 3 aastane katseaeg, mille eduka läbimisega saab süüdistatav tõestada neid järeldusi, millistele on ta viidanud oma apellatsioonis e. õiguskuuleka ja kohtu poolt määratud kohustusi täitva käitumisega. Ka on maakohus põhjendanud, miks ei pea süüdistatava poolt avaldatud kahetsust siiraks ja ei arvesta seda kergendava asjaoluna karistuse mõistmisel. Selliseid asjaolusid, mis annaks aluse kergendada mõistetud karistust, ei esine. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § -st 326 lg 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu.

/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.