Kohtulahend

Aivar Ennok ja Vladimir Sadekov

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

kvalifikatsiooniga, „KarS § 209 lg 2 p 3 (alates alates 01.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 4) järgi“; „R.N-i osas KarS § 209 lg 2 p 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 3 ) järgi“, kvalifikatsiooniga „KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 4 ) järgi“; „Kirill Dekterjovi osas KarS § 209 lg 2 p 1, 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 1, 3) järgi“, kvalifikatsiooniga „KarS § 209 lg 2 p 1, 3 (alates 01.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 1, 4) järgi“; „German Nekljudovi osas KarS § 209 lg 2 p 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 3) järgi“, kvalifikatsiooniga „KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 4) järgi“; Viktor Mironenko osas KarS § 209 lg 2 p 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 3) järgi ” kvalifikatsiooniga „ KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 4) järgi ”.

SÜÜDISTUS:

Viktor Mironenko ja German Nekljudovi käsutusse viimase kasutuses olevale müügiplatsile aadressil Kadaka tee 187b, Tallinn. 16.03.2014 Viktor Mironenko korraldas kõnealuse sõiduki müügikuulutuse panemist internetti. Seejärel R.N , kes tegutses Viktor Mironenko juhendamisel, palus oma venda Andrei R.N-i registreerida kõnealune sõiduk enda nimele. 08.04.2014 Andrei R.N ja R.N käisid Tallinnas Pinna tn 4 (endine Vikerlase tn 14) asuvas liiklusregistri Lasnamäe büroos, kus Andrei R.N-i taotluse ja R.N kaasas olnud sõiduki omandamisdokumentide alusel registreeriti sõiduk liiklusregistris, sõidukile omistati registreerimisnumber XXXXXX ning Andrei R.N-i kanti liiklusregistrisse kõnealuse sõiduki omanikuna. Sõiduki registreerimisel esitatud sõiduki omandamisdokumentide seas oli kaks fiktiivset müügilepingut, milliste kohaselt Kirill Dekterjov justkui ostis 25.02.2014 kõnealuse sõiduki Saksamaal ning 07.04.2014 müüs sõiduki Andrei R.N-ile. Tegelikult ei ole Kirill Dekterjov ega Andrei R.N selle sõiduki omandanud ning sõiduki tegelikuks omanikuks oli E.R. Laenulepingu A OÜ-ga sõlmis 11.04.2014 A.Z , kes oli eeluurimisel tuvastamata asjaoludel värvatud variisikuks. Samal päeval, kuid enne laenulepingu sõlmimist korraldas German Nekljudov telefoni teel lepingueelseid läbirääkimisi A OÜ esindaja TA-ga, milliste käigus viimasega oli kokku lepitud kohtumine, mis toimus 11.04.2014 Tallinnas Pinna tn 4 (endine Vikerlase tn 14) asuvas liiklusregistri Lasnamäe büroos. A.Z, kes elas Keila linnas, toimetati sinna kohtumisele selliselt, et eelkõige German Nekljudov sõidutas teda Keilast Tallinnasse ja seejärel R.N sõidukiga Jaguar XJ reg.nr-ga XXXXXX koos A.Z ja Andrei R.N-iga sõitis Pinna tn 4 (endine Vikerlase 14) asuvasse liiklusregistri büroosse, kus nad kohtusid A OÜ esindaja TAga. Liiklusregistri büroos esitasid Andrei R.N ja TA ühise taotluse, mille alusel kanti A OÜ liiklusregistrisse kõnealuse sõiduki omanikuna ja A.Z tema nõusolekul vastutava kasutajana. A.Z palvel kanti liiklusregistrisse kasutajana ka VV. Liiklusregistri büroost sõitsid Andrei R.N, R.N ja A.Z kõnealuse sõidukiga Tallinnas XXXXXX XXX XX asuvasse A OÜ kontorisse, kuhu suundus ka TA. Seal kontoris 11.04.2014 sõlmiti A.Z ja A OÜ esindaja TA vahel laenulepingu nr 1404112, mille kohaselt anti A.Z-ile kõnealuse sõiduki tagatisel laenu summas 4 900 eurot, mille ta kohustus tagastama koos intressidega 3 aasta jooksul igakuiste osamaksetena (esimene makse 25.05.2014 summas 350.62 eurot, edaspidi 259.15 eurot kuus). Laenulepingu täitmise (laenu tagastamise) tagatiseks oli sõiduk Jaguar XJ reg.nrga XXXXXX, VIN-kood XXXXXXXXXXXXXXXXX, milline sõiduk oli eespool kirjeldatud asjaoludel üle antud A OÜ omandisse. Vastavalt laenulepingule 11.04.2014 kanti laenusumma 4 900 eurot A OÜ pangakontolt sõiduki müüjana esinenud Andrei R.N-i pangakontole, kust Andrei R.N 13.04.2014 võttis Harju maakonnas Maardu linnas Keemikute tn 2 asuvast sularahaautomaadist välja 3 000 eurot (teenustasu 16,39 eurot) ning 14.04.2014 veel 1 780 eurot (teenustasu 1,25 eurot), millised summad andis ta koheselt üle R.N-ile. Andrei R.N-i pangakontole laekunud laenusummast on jäänud välja võtmata 102,36 eurot. A.Z ja temaga koos tegutsenud isikud lõid A OÜ esindajale TA-le teadvalt vale ettekujutuse, nagu vajaks A.Z sõiduki ostmiseks laenu ning oleks võimeline ja kavatseks täita lepingutingimusi, sh tagastada laenu vastavalt maksegraafikule igakuisete osamaksetena ja võlgnevuse korral anda sõiduki üle Autokiirant OÜ-le laenulepingust tulenevate nõuete rahuldamiseks sõiduki võõrandamise teel. Tegelikult ei kavatsenud A.Z ega temaga grupis tegutsenud isikud täita laenulepingu osundatud tingimusi. Laenu tagastamiseks ei olnud tehtud ühtegi osamakset. Peale laenulepingu sõlmimist jättis A OÜ esindaja TA sõiduki A.Z valdusse ja kasutusse, kuid sõiduk oli peatselt toimetatud Venemaale. Sõiduki väljaveo Venemaale korraldas German Nekljudov, kes 17.04.2014 sõitis koos VV-ga, kes ei olnud petuskeemist teadlik, Tallinnast Põlva maakonnas Värska vallas Koidula külas asuvasse Koidula piiripunkti, kus German Nekljudov

väljus sõidukist ja läks Venemaale jalgsi ning VV ületas piiri kõnealuse sõidukiga. Peale piiri ületamist istus German Nekljudov uuesti sõiduki rooli ja sõitis koos VV-ga Sankt-Peterburgi, kus maksis VV-le 500 eurot ja saatis teda bussiga Eestisse. Sankt-Peterburis andis German Nekljudov sõiduki esialgu üle Kirill Dekterjovile, kuid edasiselt hakkas sõidukiga tegelema Viktor Mironenko, kes kokkuleppel E.R-iga korraldas sõidukil VIN-koodi muutmise ja muudetud VIN-koodiga sõiduki üleandmise E.R-ile , kes turustas sõiduki tuvastamata isikule, teades seejuures VIN-koodi muutmisest ja sellest, et tegemist on nüüd võõra sõidukiga, mis kuulub Eestis registreeritud juriidilisele isikule.Viktor Mironenko organiseeris kogu grupi tegevuse, abistas E.R sõiduki ostmisel, korraldas sõiduki müügikuulutuse panemist internetti, korraldas Venemaal sõiduki VIN-koodi muutmise ja seejärel sõiduki üleandmise E.R-ile. E.R omandas välisriigist kelmuse toimepanemiseks vajaliku sõiduki, toimetas selle Eestisse, kontrollis Kirill Dekterjovi tegevust sõiduki registreerimiseelsel ülevaatusel ning hiljem, peale laenulepingu sõlmimist turustas sõiduki Venemaal. German Nekljudov võttis vastu Tallinnasse kelmuse toimepanemiseks vajaliku sõidukiga saabunud E.R-i , käis tema ja Kirill Dekterjoviga sõiduki registreerimiseelsel ülevaatusel, paigutas sõiduki enda kasutuses olevale müügiplatsile, korraldas lepingueelseid läbirääkimisi A OÜ esindaja TA-ga, toimetas sõiduki Tallinnast Venemaale Sankt-Peterburgi, kus andis sõiduki üle Kirill Dekterjovile. Kirill Dekterjov esitas sõiduki registreerimiseelsele ülevaatusele ja hiljem, kui sõiduk oli toimetatud Venemaale, võttis sõiduki enda valdusse ja võimaldas Viktor Mironenkol selle sõidukiga edasi tegeleda. Variisikuks värvatud A.Z sõlmis kannatanuga laenulepingu, mille tulemusena kandis A OÜ 4 900 eurot Andrei R.N-i pangakontole. R.N , kes tegutses Viktor Mironenko juhendamisel, korraldas sõiduki vormistamise Andrei R.N-i nimele, toimetas Andrei R.N-i liiklusregistrisse sõiduki ümbervormistamisele A OÜ nimele, kontrollis A.Z tegevust laenulepingu sõlmimisel ja sai Andrei R.N-ilt raha, mis oli vastavalt laenulepingule laekunud Andrei R.N-i pangakontole. Andrei R.N registreeris end fiktiivselt sõiduki omanikuna, esines A OÜ esindaja ees sõiduki müüjana, võttis välja tema pangakontole A OÜ-lt laekunud raha ning andis selle raha üle R.N-ile , jättes sellest rahast endale 102,36 eurot. Selle tulemusena, et laenulepingu nr 1404112 järgi ei olnud tasutud ühtegi osamakset ning laenu tagatisena A OÜ omandisse üle antud sõiduk muutus Eestist väljaveo ja edasise müümise tõttu A OÜ-le kättesaamatuks, põhjustati A OÜ-le varalist kahju vähemalt laenusumma ulatuses, s.o summas 4 900 eurot. Kõik süüdistatavad – E.R, Viktor Mironenko, German Nekljudov, Kirill Dekterjov, R.N, Andrei R.N ja A.Z , tegutsesid tahtlikult, s.t teades, et oma teopanusega osalevad tegevuses, mis on suunatud pettuse teel varalise kasu saamisele ja kannatanule (A OÜ-le) kahju tekitamisele. Seega E.R pani oma tahtliku tegevusega toime KarS § 209 lg 2 p 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 3) järgi kvalifitseeritava kuriteo; A.Z pani oma tahtliku tegevusega toime KarS § 209 lg 2 p 1, 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 1, 3 ) järgi kvalifitseeritava kuriteo; Andrei R.N pani oma tahtliku tegevusega toime KarS § 209 lg 2 p 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 3) järgi kvalifitseeritava kuriteo; R.N pani oma tahtliku tegevusega toime KarS § 209 lg 2 p 1, 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 1, 3 ) järgi kvalifitseeritava kuriteo; Kirill Dekterjov pani oma tahtliku tegevusega toime KarS § 209 lg 2 p 1, 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 1, 3 ) järgi kvalifitseeritava kuriteo; German Nekljudov pani oma tahtliku tegevusega toime KarS § 209 lg 2 p 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 3) järgi kvalifitseeritava kuriteo; Viktor Mironenko pani oma tahtliku tegevusega toime KarS § 209 lg 2 p 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 3) järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

saabumise ja lahkumise ajad. Selgitab, et temale süüdistuse esitamise on põhjustanud halvad suhted Viktor Mironenkoga tulenevalt temale suure summa võlgu olemisest , kes on kokku leppinud ka osade kaassüüdistatavatega, et E.R väidetavas kuriteos süüdi lavastada, kuna temal on raha tsiviilhagi hüvitamiseks. Apellant rõhutab, et asjaolu, et Viktor Mironenko on tõepoolest käesoleva ajani E.R-ile suure summa võlgu, ei eita ka Viktor Mironenko oma kohtus antud ütlustes peale kaassüüdistatava E.R-i ülekuulamist. Samas mainib Viktor Mironenko, et ta soovis raha E.R-ile tagastada, kuid E.R võeti piiripunktis kinni. Seega pole alusetud E.R-i väited, et nii Viktor Mironenkole kui teistele kaassüüdistatavatele on kasulik tema süüdi lavastada, kuna nii pääsevad nad tsiviilhagi tasumisest. Apellant leiab, et käesolevas asjas eksisteerivad kõrvaldamata kahtlused, millised tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, selle mittetegemist maakohtu poolt käsitleb apellant kui kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Vaieldamatult nähtub asja materjalides olevast E.R-i passi väljavõttest, et ta on Eestis viibinud ainult 21.02.14.-27.02.14. Seega pole paljasõnalised tema ütlused, et väidetava kuriteo toimepanemise ajal ta enamus ajast Eestis ei viibinud, ei saanud kontrollida ja organiseerida kaassüüdistatavate tegevust. Samuti on vaieldamatult tõendatud, et menetluse käigus on arestitud tsiviilhagi katteks E.R-i raha 4900 eurot. Seega võivad kaassüüdistatavad tõepoolest olla huvitatud, et E.R oleks inkrimineeritavas kuriteos grupi liige, kelle rahadest saaks hüvitada tsiviilhagi. Süüdistatavale E.R-ile ja kaassüüdistavatele on esitatud süüdistus KarS § 209 lg 2 p 4 tunnustel so teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel kasu saamise eesmärgil grupi poolt. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-32-11 on rõhutatud, et kelmuse põhikoosseis on tagajärjedelikt, mille lõpuleviimise eelduseks on pettusliku teo läbi varalise kasu saamine. Apellant on seisukohal, et käesolevas asjas pole tõendatud varalise kasu saamine süüdistatavate poolt. Kaassüüdistatavad väidavad, et nemad varalist kasu ei saanud. Varalist kasu olevat saanud ainult E.R. Tekib põhjendatud küsimus, miks pidid kaassüüdistatavad pikemat aega tegutsema ainult selleks, et E.R kasu saaks. Samas pole aga mingeid tõendeid kasu saamisest E.R-i poolt. Väide, et sõiduauto Jaguar laekas oli raha selle E.R-ile üleandmisel ning et ta müüs sõiduauto Jaguar Venemaal, saades sellest varalist kasu, on paljasõnaline, selle kohta puuduvad tõendid. Kuna E.R soovib, et tema alusetult arestitud raha tagastatakse, käsitleb kaitsja tema raha ja muude esemete arestimise kulgu. E.R peeti kahtlustatavana kinni 21.10.2014. Kinnipidamisel võeti E.R-ilt ära kaasas olnud sularaha summas 13000 eurot ja 10870 RUB. E.R vahistati 23.10.2014 Harju Maakohtu määrusega. 24.10.2014 koostatud määrusega määrati kanda E.R-i sularaha summas 13000 eurot ja 10870 RUB kuni kohtuliku lahendini Politsei- ja Piirivalveameti tagatiskontole. 14.11.2014 Harju Maakohtu määrusega on arestitud tsiviilhagi tagamiseks E.R-ile kuuluv sularaha summas 13000 eurot ja 10870 vene rubla. 19.02.2015 on koostatud vara aresti alt osalise vabastamise määrus, mille alusel vabastati aresti alt ja tagastati E.R ́ile 8100 eurot, 10870 RUB ja mobiiltelefon iPhone, s.o osa E.R ́ile kuuluvast varast, mis oli arestitud Harju Maakohtu 14.11.2014 kohtumäärusega. E.R ́ile kuuluvast varast jäeti aresti alla 4900 eurot. Apelleeritavas kohtuotsuses leiab kohus, et 14.11.2014 Harju Maakohtu määrusega nr 1-149059 tsiviilhagi tagamiseks arestitud ja Politsei- ja Piirivalveameti tagatiskontole kantud raha summas 4 900 eurot tuleb jätta aresti alla ning jätta hagi tagamise abinõu muutmata, arestitud vara kuulub aresti alt vabastamisele kohtuotsuse täitmise korral, s.o kohtuotsusega välja mõistetud tsiviilhagide täieliku hüvitamise korral. Kuna apellant leiab, et E.R-i süü talle inkrimineeritud süüdistuses ei ole tõendatud, palub ta raha summas 4900 eurot aresti alt vabastada.

3.2 Süüdistatav E.R palub kohtuotsus tühistada, kuna tema ei ole nõus sellega. Tema ei viibinud Eesti Vabariigis kui pandi toime kuritegu. Selle kinnituseks on passi väljavõte, millest nähtub, et oli kelmuse toimepanemise ajal Venemaal. Viibis Eesti Vabariigis turistina. Tema ei osalenud auto registreerimisel, vaid seda tegi Kirill Dekterjov ja liisingu sõlmis temale tundmatu inimene. Raha võttis välja isik Andrei R.N kellega tema ei ole tuttav ja raha ei ole tema saanud. Tema ei osalenud auto toomisel Sakasmaalt, ei sõlminud lepingut liisinguga ja ei viinud Eesti Vabariigist välja autot. Teda mõisteti süüdi teiste süüdistatavate ütluste alusel, kes andsid erinevaid ütlusi kohtueelsel uurimisel. Teda süüstatakse meelega, et ta kannaks vastutust teiste poolt tehtu eest. Tema raha 4 900 eurot on arestitud ning välja mõisteti solidaarselt tsiviilhagi, seega miks ei tagastatud talle allesjäänud raha. Kelmuse mõtlesid välja R.N ja Viktor Mironenko, kes tutvusid juba enne vanglas. 3.3 Süüdistatav Kirill Dekterjov palub Harju Maakohtu 14.01.2016.a otsus tühistada ja mõista kergem karistus, mis oleks tingimisi vangistus. Kahetseb toimepandut ja tunnistab end täielikult süüdi. Pole õiglane, et teda karistati 1 aastase reaalse vangistusega, aga teistele mõisteti karistused tingimisi.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

(jõustunud 31.05.2013) süüdi KarS § 424 järgi ning mõisteti KarS § 65 lg 2 alusel talle karistuseks vangistus 1 aasta 2 kuud 19 päeva, mis asendati KarS § 69, § 74 lg 5 alusel üldkasuliku tööga 878 tunni ulatuses, mille tegemise tähtajaks määrati 2 aastat. Harju Maakohtu 12.06.2014 kohtumäärusega pöörati eelviidatud kohtutsusega mõistetud ja osaliselt ärakandmata karistus – 10 kuud 15 päeva vangistust – täitmisele, lugedes karistuse kandmise alguseks 05.06.2014. Harju Maakohtu 29.12.2014 kohtumääruse alusel (jõustunud 09.01.2015) vabastati K. Dekterjov tingimisi enne tähtaega 09.01.2015, katseajaga 1 aasta. Olukorras, kus isik paneb uue kuriteo toime eelmise kohtuotsusega mõistetud üldkasuliku töö tegemise ajal ning uue kuriteo eest süüdimõistva kohtuotsuse, millega karistatakse isikut vangistusega, tegemise ajaks ei ole eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus täielikult ära kantud, tuleb juhinduda KarS § 69 lg-st 7, millest lähtuvalt ei ole enam võimalik tingimisi karistuse mõistmine ning süüdlasel tuleb talle liitkaristusena mõistetavat vangistust reaalselt ära kanda. Säärane arusaam, mille kohaselt üldkasuliku töö asenduskaristusena mõistmine on isiku viimaseks võimaluseks vältida reaalset vangistust, on kohtupraktikas selgelt kinnistunud ja mingeid muutusi selles küsimuses ei toonud ka nn karistusõiguse revisjon, s.o karistusseadustiku ulatuslikud muudatused, mis on jõustunud 01.01.2015. See, et enne süüdimõistmist uue kuriteo eest pöörati Kirill Dekterjovile varasemalt mõistetud ja üldkasuliku tööga asendatud vangistus täitmisele ning uue kuriteo eest süüdimõistva kohtuotuse tegemise ajaks jõudis ta ennetähtaegselt vabaneda, ei muuda olematuks fakti, et uus kuritegu oli toime pandud üldkasuliku töö tegemise ajal. Eeltoodust tulenevalt ei olnud maakohtul käesolevas kriminaalasjas võimalik mõista Kirill Dekterjovile muud karistust kui reaalset vangistust. 4.2 Vastuväited E.R-i ja tema kaitsja Aivar Ennoki apellatsioonidele. E.R vaidlustab enda süüdimõistmist, olles sisuliselt seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (KrMS § 338 p 2)ja tema suhtes peaks tegema õigeksmõistva kohtuotsuse (KrMS § 340 lg 2 p 1). Peamise argumendina toob E.R välja seda, et süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemise ajal viibis ta väljaspool Eestit ja seega ei saanud kuriteos osaleda. Prokurör on käsitlenud seda aspekti oma lõpukõnes maakohtu istungil 11.12.2015 (vt selle kuupäevaga dateeritud kohtuistungi protokolli, lk 4) ning on jätkuvalt seisukohal, et kohtuliku arutamise käigus uuritud tõenditega on üheselt tuvastatud E.R-i osalus kelmuse toimepanemises. See, et teda ei olnud Eestis 11.04.2014, millal leidis aset kannatanut eksimusse viinud pettuslik tegu, eksimuse mõjul kannatanu poolt tehtud varakäsutus ning sellest tulenevalt süüdistatavatel varalise kasu ja kannatanul varalise kahju tekkimine, ei välista tema osalust kuriteo toimepanemises. E.R andnud ühtsesse kuritegelikku tegevusse omapoolse vajaliku ja olulise teopanuse(vt selle kohtaprokuröri lõpukõnet11.12.2015 kohtuistungi protokollis, eelkõige lk 6). Isiku käsitamiseks kaastäideviijana ei pea ta omakäeliselt süüteokoosseisu tunnuseid realiseerima. Kaastäideviijaks on ka see isik, kes oma tegevusega ei realiseeri süüteokoosseisu objektiivseid tunnuseid, kuid siiski lisab koosseisulise tagajärje saabumisse oma olulise teopanuse, millest sõltub taotletava kuritegeliku eesmärgi saavutamine. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt võib kaastäideviija anda oma panuse süüteo toimepanemisse selleettevalmistamise staadiumis (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2013 otsustkriminaalasjasnr 1-12-2967, p 17.2.). Seda on tunnustatud ka erialakirjanduses (vt viimast KarS kommenteeritud väljaannet, § 21 komm 9). Sellest tulenevalt on kaastäideviimisenavaadeldav ka selline süüteo toimepanemine mitme isiku poolt, mille puhul süüteokoosseisule vastava teo pani toime üks täideviija, kuid süüteo ettevalmistamisest võtsid osa veel teised isikud. Käesoleval juhul ongi tegemist nimetatud olukorraga –kelmuse koosseisu tunnustele vastava teo pani 11.04.2014 toime A.Z , teised süüdistatavad, keda maakohus on süüdi tunnistanud,osalesid aga kelmuse ettevalmistamises, millega oli

alustatud hiljemalt 2014. aasta veebruaris. Süüdistatavate käitumine, mis leidis aset pärast 11.04.2014, omab samuti tähendust ja seetõttu on süüdistuses ka kirjeldatud. Seeläbi antakse kuriteost tervikpilt, näidates ka seda, kuidas toimus teoplaani lõplik realiseerimine. E.R-i kaitsja Aivar Ennoki apellatsioonis, milles samuti taotletakse E.R-i õigeksmõistmist,on lisaks eeltoodud argumendile E.R-i kuriteo toimepanemise ajal Eestis puudumise kohta osutatud veel sellele, et „käesolevas asjas pole tõendatud varalise kasu saamine süüdistatavate poolt. Kaassüüdistatavad väidavad, et nemad varalist kasu ei saanud. Varalist kasu olevat saanud ainult E.R . [...] Samas pole aga mingeid tõendeid kasu saamisest E.R-i poolt“. Samuti on kaitsja apellatsioonis väljendatud seisukohta, et käesolevas kriminaalasjas esinevad kõrvaldamata kahtlused (E.R-i süüdiolekus), millised tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, mida aga ei ole maakohus teinud, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigus KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Prokurör kaitsja argumentidega ei soostu ning nõustuvalt maakohtuga leiab, et kuriteo toimepanemine E.R-i poolt on üheselt tuvastatud ning kohtuliku arutamise käigus uuritud tõendite pinnalt ei tõusetu põhjendatud kahtlust tema süüdiolekus, mistõttu ei esine ka kriminaalmenetluse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Muu hulgas on tuvastatud, et E.R oli kelmuse toimepanemise initsiaator ja varalise kasu lõppsaaja. See, kas tema kaassüüdistatavad on saanud kuriteost kasu või mitte,tähtsust ei oma. Kohtulikul uurimisel esitatud tõenditega on tuvastatud, et E.R , A.Z , R.N , K. Dekterjov, G. Nekljudov ja V. Mironenko, andes oma panust ühtsesse tegevusse, teadsid, etsee tegevus on suunatud varalise kasu saamisele pettuse teel. Seega tegutsesid nad varalise kasu saamise eesmärgil. Kelmuse koosseisu seisukohalt on tähtsusetu, et enamus süüdistatavaid ei ole varalist kasu faktiliselt saanud. Seadusest ei tulene, et kelmuse täideviijaks on ainult see, kellel on eesmärk saada varalist kasu endale. Siinkohal võib viidata ka Riigikohtu praktikale. Nimelt on Riigikohus asunudkindlustuskelmuse kaasuses seisukohale, et kindlustuskelmuse koosseis hõlmab ka juhtumeid, kus kindlustuspettuse toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise kolmanda isiku kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu 23.02.2015 otsus asjas nr 3-1-1-51-14, p 24). See seisukoht on üle kantav ka KarS §-s 209 ettenähtud kelmuse üldkoosseisule, millega on tegemist käesolevas kriminaalasjas.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja E.R-i õigeksmõistmiseks. 5.2 Vastuseks apellatsioonide etteheidetele, et kohus on süüdistatava E.R-i ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ning ei ole ütlustega arvestanud ja arvestanud on maakohus vaid kaassüüdistatava Viktor Mironenko süüstavate ütlustega, märgib kohtukolleegium järgmist. Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu, tunnistaja ja süüdistatava ütlus. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele, kuna kohtueelses menetluses on kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta ka muid tõendeid. Ringkonnakohus nõustub tunnistajate TA, DS, TI, VV ja kaassüüdistatavate R.N-i , Kirill Dekterjovi, German Nekljudovi ja Viktor Mironenko ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatava E.R-ile inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et tunnistajate ja kaassüüdistatavate ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates tunnistajate ja kaassüüdistatavate ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, on süüdistatava E.R-i süü leidnud tõendamist täies mahus. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistatava E.R-i ütlused ei ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. Samas ei ole maakohus süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistanud ja neid ütlusi tõendikogumist välja jätnud, vaid on hinnanud neid koos teiste kogutud tõenditega (kd 8 lk 31 pöördel- 36 pöördel). Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellantide etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava E.R-i ütlusi ja esitatud versiooni, kuna see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja

5.3 Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Apellantide väide, et kaassüüdistatav Viktor Mironenko on andnud süüstavaid ütlusi põhjusel, et on võlgu E.R-ile ning ka teistele kaassüüdistatavatele on kasulik E.R süüdi lavastada, et pääseda tsiviilhagi tasumisest, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-7715). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid apellandi väidet vihavaenu, halbade või pingeliste suhete kohta süüdistatava E.R-i ja teiste kaassüüdistatavate vahel. Halba suhet Viktor Mironenkoga on kinnitanud ainult süüdistatav E.R. Ka ei saa nõustuda apellandiga, et kaassüüdistatav Viktor Mironenko on tunnistanud võla olemasolu süüdistatavale E.R-ile peale E.R-i ristküsitlust ning Viktor Mironenko ütlustest ei tulene, et ta soovis raha tagastada E.R-ile kui E.R võeti piiripunktis kinni (kd 7 lk 101 pöördel). Abstraktse versiooni kinnitamiseks ei ole ühtegi tõendit apellandid esitanud. Apellant on jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et tsiviilhagi on mõistetud välja süüdistatavatelt solidaarselt, seega väide, et kaassüüdistatavad annavad süüstavaid ütlusi E.R-i suhtes, et pääseda tsiviilhagi tasumisest ei ole usutav. Seejuures on apellandid jätnud tähelepanuta asjaolu, et E.R on õigus nõuda tsiviilhaginõude täitmisel teistelt solidaarvõlgnikelt nende osa. Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Riigikohtu praktika kohaselt saab isiku süüdimõistmisel tugineda ka kaassüüdistatavate ütlustele (vt 3-1-1-96-11, 3-1-1-26-13). Kaassüüdistatava ütluste hindamine taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. Kolleegium märgib, et vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja, kannatanu või süüdistatava mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS § 289. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tuleb silmas pidada, et

KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, vt 3-1-1-152-06. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud süüdistatavate R.N-i , Kirill Dekterjovi, German Nekljudovi ja Viktor Mironenko kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Süüdistatav E.R-i viibis maakohtu istungil oma kohtuasja arutamise juures ning on saanud ristküsitleda nii tunnistajaid, kaassüüdistatavaid, samuti oli süüdistataval võimalus süüstavate kaassüüdistatavate ütluste usaldusväärsust kontrollida. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et apellatsioonis ei ole välja toodud muid asjaolusid, mis osutaksid kaassüüdistatavate ütluste ebausaldusväärsusele, mistõttu ei ole alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav E.R oleks taotlenud mingite tunnistajate kutsumist kohtuistungile, kes kinnitaksid süüdistatava versiooni. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 5.4 Riigikohus on lahendites 3-1-1-43-06, 3-1-1-5-08 asunud seisukohale, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (KarS § 21 lg 2 ls 1). Kuigi KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Seejuures ei seisne teopanuse olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-23-01 - RT III 2001, 8, 91), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames. Võimaluse korral tuleb aga kindlaks teha, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osales. Samuti on Riigikohus oma lahendis 3-1-1-60-07 rõhutanud, et teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse

koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-97-04 - RT III 2005, 4, 36, p 21 ja 9. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-108-06 - RT III 2007, 16, 127, p 8). Asjaolu, et süüdistatav E.R ei viibinud kelmuse toimepanemise aja Eestis, ei tähenda seda, et tema käitumist ei saaks hinnata kaastäideviimisena. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et süüdistatavad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult (kd 8 lk 32-38) ning ringkonnakohus nõustub maakohtu motiividega. Kolleegium leiab, et antud juhul on süütegu süüdistatavate E.R-i , Viktor Mironenko, German Nekljudovi, Kirill Dekterjovi, R.N-i ja A.Z poolt pandud toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise.

E.R karistanud 1 aastase 3 kuulise vangistusega. Seega on mõistetud karistus sanktsiooni alammäära lähedane. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat reaalset vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. 8.1 Mõistetud lisakaristust pole apellatsioonis vaidlustatud. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on E.R-ile lisakaristuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, s.o karistusseadustiku (KarS) §-s 56 sätestatud karistamise aluseid. Seega on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust KrMS § 338 p 2 mõttes. Maakohus ei ole põhjendanud süüdlasele mõistetavat lisakaristust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning see annab aluse ringkonnakohtule otsuse tühistamiseks lisakaristuse kohaldamise osas. Väljasaatmine KarS § 54 alusel on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille kohus võib mõista kuriteo eest mõistetud põhikaristusele lisaks, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemise välisriigi kodaniku poolt. Kolleegium asub seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine ei ole olnud vastavuses süüdistatava süü suurusega. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada lisakaristust üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-122-13). Käesolevas asjas on maakohus eeltoodud põhimõtete vastu eksinud, sest lähtus lisakaristuse mõistmisel üksnes õiguskorra kaitsmise huvidest, kuid otsusest ei nähtu eripreventiivseid kaalutlusi, mille tõttu tuleb lisakaristust kohaldada. Kolleegium märgib, et kuigi erinevalt põhikaristusest peab lisakaristus eelkõige silmas preventsioone, ei tohi ka lisakaristuse liik ja määr ületada süü suurust KarS § 56 lg 1 tähenduses. Maakohus mõistes käesolevas kriminaalasjas lisakaristusena väljasaatmise isikule, kellele mõistetud põhikaristuse määr on sanktsiooni alammääras, on maakohus kogumis mõistnud E.R-ile tema süü suurust ületava karistuse. Kolleegium on seisukohal, et mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad praegusel juhul E.R-i süü suurust ning maakohtu otsus tuleb lisakaristuse osas tühistada.

KarS § 209 lg 2 sanktsioon näeb ette ühe kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 3 aastat vangistust. Maakohus on Kirill Dekterjovi karistanud 1 aastase vangistusega. Seega on mõistetud karistus sanktsiooni alammääras. Kolleegium ei tuvastanud ka mingeid erandlike asjaolusid, mis annaksid kohaldada KarS § 61 sätteid. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. 9.1 Süüdistatav Kirill Dekterjovi apellatsioonis toodule, vabastada teda mõistetud liitkaristuse kandmisest tingimisi, märgib kohtukolleegium järgmist. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt Kirill Dekterjovi mõistetud liitkaristusest tingimisi vabastamiseks puudub seaduslik alus. Süüdistatav Kirill Dekterjov ei ole isikuks kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 73 lg 4, § 74 lg 5 sätteid, kuivõrd ta ei olnud karistusest vabastatud KarS § 73, 74 sätete alusel. KarS § 65 lg 2 sätestab üheselt, et kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Süüdistatav Kirill Dekterjov on arutatava kuriteo pannud toime ajal mil 15.05.2013 Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-13-3759 mõistetud karistus oli asendatud üldkasuliku tööga ning 12.06.2014 kohtumäärusega oli pööratud mõistetud ja osaliselt ärakandmata karistus täitmisele. 29.12.2014 kohtumääruse alusel vabastati Kirill Dekterjov tingimisi enne tähtaega KarS § 76 alusel. Seega 15.05.2013 Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 113-3759 mõistetud kandmata karistuseks on 3 kuud 11 päeva. Kolleegium leiab üksmeelselt, et KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse, s.o vangistuse täitmisele pööramine on kohustuslik ja puudub seaduslik alus moodustatud liitkaristuse tingimisi vabastamiseks.

Süüdistatav peab lisaks süüdistuse aluseks olevatele faktilistele asjaoludele olema informeeritud ka süüdistuse õiguslikust kvalifikatsioonist. Käesolevas asjas on need nõuded täidetud, kuna süüdistustes kajastub kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seega maakohtu poolt kohaldatav õigusnorm ei olnud süüdistatavatele üllatuslik. Samas on maakohus ekslikult süüdistatavad E.R-i, A.Z, R.N-i, Kirill Derterjovi, German Nekljudovi ja Viktor Mironenko mõistnud süüdi karistusseadustiku uues redaktsioonis märgitud kvalifikatsiooni järgi, mitte teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis. Kolleegiumil tuleb maakohtu otsust täpsustada süüdistatavatele süüks arvatud teo materiaalõigusliku kvalifikatsiooni osas, asendades kuriteo kvalifikatsiooni ” E.R osas KarS § 209 lg 2 p 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 3) järgi“, kvalifikatsiooniga „KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 4) järgi“; „A.Z osas KarS § 209 lg 2 p 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 3) järgi“, kvalifikatsiooniga, „KarS § 209 lg 2 p 3 (alates alates 01.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 4) järgi“; „R.N-i osas KarS § 209 lg 2 p 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 3 ) järgi“, kvalifikatsiooniga „KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 4 ) järgi“; „Kirill Dekterjovi osas KarS § 209 lg 2 p 1, 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 1, 3) järgi“, kvalifikatsiooniga „KarS § 209 lg 2 p 1, 3 (alates 01.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 1, 4) järgi“; „German Nekljudovi osas KarS § 209 lg 2 p 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 3) järgi“, kvalifikatsiooniga „KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 4) järgi“; Viktor Mironenko osas KarS § 209 lg 2 p 4 (kuni 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 3) järgi ” kvalifikatsiooniga „ KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 4) järgi ”.

/allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali

Meelika Aava

/allkirjastatud digitaalselt/

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.