Kohtulahend

K.M anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 113 järgi järgmise kuriteo toimepanemises.

K.M , olles alkoholijoobes, ajavahemikul 3.04.2011 kell 14.00 kuni 4.04.2011 kella 06.30 paiku, viibides oma korteris aadressil: XXX S.P. tekkinud tüli käigus lõi tapmise eesmärgil lauanoaga oma tuttavale S.P. ile paremale poole selja piirkonda, millega tekitas paremasse rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava paremal pool rindkerel, mille tüsistusena tekkis parempoolne verirind ja arenes välja äge verekaotusaneemia sisemisest ja välisest verejooksust, mis on eluohtlik tervisekahjustus, mille tagajärjel saabus kannatanu surm.

vägivalla nii kaitsetu ohver nagu ta püüdis kohtus ennast üles näidata. Süüdistatava suhtes kasutatud vägivalla olemasolu kohta ei ole ühtegi otsest ega kaudset tõendit, välja arvatud K.M-i endi ütlused, see ei ole millegagi kinnitatud isegi väga kaudselt. K.M-i käitumise analüüs näitas, et pigem K.M on see, kellel võiks olla kalduvus vägivalla kasutamisele. Kohus suhtub süüdistatava ütlustesse, mis puudutavad kannatanupoolse vägivalla kasutamist tema suhtes, teatud kriitilisusega, kuigi märgib, et lõplikult siiski ei saa välistada, et kannatanu võis kasutada süüdistatava suhtes vägivalda. Kohtu hinnangul leidis tuvastamist seegi, et süüdistatav lukustas kannatanu mitmel korral enda korterisse, millega ta enda väitel püüdis vähendada alkoholi pruukimist kannatanu poolt. Kohus märgib, et süüdistatava teos võivad esineda KarS § 136 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo tunnused. Kui see toimub korduvalt, suurendab selline käitumine isiku suhtes õigusvastase teo toimepanemise intensiivsust veelgi ja võib omakorda provotseerida isikut, kelle suhtes pannakse korduvalt toime KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu, õigusvastasele teole. Kohus märgib, et sellises valguses on eluliselt usutav, et kannatanu korduva alandamise (lukustatud korterisse jätmine), korduvate etteheidete väljendamise (materiaalse abi nõudmine), enda sisuliselt pealesurumisega võiks süüdistatav viia kannatanu sellisse seisundisse, millest tulenevalt 3.04.2011 võiks kannatanu kasutada süüdistatava suhtes vägivalda. Sellest nähtub, et isegi kui arvata, et kannatanu kasutas 03.04.2011 süüdistatava suhtes vägivalda, ei ole süüdistatava tegu ( noaga löömine kannatanu selga) kannatanupoolse vägivallaga põhjuslikus seoses. Seda järgmistel põhjustel. Ülaltoodud analüüsist lähtudes on kohus tuvastanud, et kannatanu ja süüdistatava suhetes oli valdavalt just süüdistatav see pool, kes oma õigusvastase tegevusega (kannatanult vabaduse võtmine ja kehaline väärkohtlemine- kannatanu näo kriimustamine mitte rohkem kui 3 päeva enne surma ja suvel 2010) soodustas oluliselt suhete halvenemist. Süüdistatava tegu on toime pandud mitte seoses sellega, et kannatanu väidetavalt kasutas süüdistatava suhtes vägivalda, vaid tegu on tuletatud süüdistatava enda ebaadekvaatsetest väärtushinnangutest, sotsiaalsete oskuste puudumisest ja selle pinnal tekkinud sügava kibestuse tundest. Ülaltoodud analüüsist lähtudes kohus leiab tuvastatuks, et kuigi kohtu arvates ei saa välistada kannatanu poolt süüdistatava suhtes 03.04.2011 õhtul vägivalla kasutamist (süüdistatava ütluste järgi 6-10 lööki lahtise käega vastu põski) ehk ei ole välistatud, et esineb KarS § 115 järgi kvalifitseeritava koosseisu obligatoorne tunnus - kannatanupoolne vägivald, ei ole kohus tuvastanud teise obligatoorse koosseisu tunnuse esinemist süüdistataval - äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit. Vastupidi, kohus sedastab, et teo toimepanemise ajal viibis süüdistatav tavalises alkoholijoobe seisundis, millele kaasnes süüdistatava ebameeldiv suhtumine kannatanusse, mis on tekkinud ebaõnnestunud kooselu pinnal. Kohus tuvastas, et süüdistatava teo vahel ja kannatanupoolse võimaliku vägivalla kasutamise vahel puudub põhjuslik seos. Sellest tulenevalt on teo kvalifitseerimine KarS § 115 järgi välistatud. 2.2 Järgnevalt lahendas maakohus küsimuse, kas K.M hädakaitseseisundis, märkides selles osas järgmist.

ei pannud tegu toime

Kohtuliku arutamise käigus on kohus jõudnud järeldusele, et tuleb võtta vastu süüdistatava väite, et 03.04.2011 kasutas kannatanu tema suhtes vägivalda, kuna vastupidine ei ole siiski kindlalt tõendatud. Kohtuliku arutamise käigus oli süüdistatava ütlustega tuvastatud ka see, et kannatanu hüppas diivanil lamava süüdistatava peale, hakkas lööma lahtise käega korduvalt, teise käega hoidis süüdistatava käed, samuti surus süüdistatavat jalaga diivanile. Süüdistatav ei saanud talle vastu, pärast seda ei mäleta süüdistatav asjaolusid, seda kuni hetkeni, millal ta toibus ja avastas kannatanut, kes lamas põrandal justkui magas.

Seega süüdistatava ütlustega on tuvastatav kannatanupoolne rünne KarS § 29 mõttes. Sõltuvalt sellest kas kannatanu rünne oli provotseeritud süüdistatava käitumisega (millel on kohus eelnevalt päris pikalt peatunud ega pea nüüd vajalikuks kohtu järeldusi korrata), kannatanu käitumisele puudus õiguskorra lubav norm (vt RKKKo lahend 3-1-1-17-04 p 10.3). Kannatanu rünne oli tahtlik, sest ta lõi korduvalt lahtise käega vastu põski, järelikult ta teadis, et teostab KarS § 121 järgi ettenähtud koosseisu- teise isiku löömine ja vähemalt möönis seda. Kui on tuvastatud kannatanupoolse rünne, tekib süüdistataval õigus kaitsetegevusele. Ründel on aga oma ajalised piirid ehk ei ole hädakaitsega tegemist siis, kui väidetava kaitsetegevust teostataks kaugelt enne vahetut või vahetult eesseisvat rünnet. Samuti ei ole tegemist hädakaitsega, kui kaitsetegevust teostataks pärast ründe lõppu. Käesolevas kriminaalasjas on kaitsja väitnud, et tema kaitsealuse kaitsetegu seisnes noaga löömises kannatanule selga. Kui arvestada, et kannatanu ründe ajal lamas süüdistatav diivanil ja süüdistatava enda sõnul, hoidis süüdistatav teda kindlalt teise käega ja surus diivanile jalaga, kuriteo toimepanemise vahend nuga oli aga köögis, pidi süüdistatav ilmselt jõuga ise vabaneda kannatanu haardest, mis kohtu arvates on väga vähetõenäoline, sest süüdistatava endi ütluste järgi, ei suutnud ta ennast kaitsta, mees oli tugevam, või kannatanu lõpetas löömist ja süüdistatava diivanile surumist, mille tõttu sai süüdistatav liikuda vabalt. Kohus tuletab meelde, et süüdistataval ei 04.04.2011 ega 05.04.2011 oli avastatud ühtegi visuaalselt kehavigastust, mis osutaks sellele, et kannatanu püüaks tema kehast, käest, jalast jõuga kinni haarata, tirida, tassida, lüüa vähemalt niivõrd intensiivselt, et kannatanul oleks tekkinud verevalumid, marrastused. See näitab, et ei ole alust väita, et pärast seda, kui süüdistatav vananed kannatanu haardest, oleks alust arvata, et rünne veel kestab. Samal ajal kohus möönab, et kõrvalvaataja jaoks on eluliselt arusaadav, et sellises olukorras võis süüdistatav olla põhjendatud kahtlus ja kartus, et kannatanu rünne võib jätkata. Sel juhul süüdistataval on jätkivalt õigus kaitsetegevusele tagasilööki andmiseks. Ülaltoodud tõenditest nähtub, et süüdistatav pidi minema kööki, kusjuures ei ole andmeid, et kannatanu järgneks talle, võtma kätte nuga, tulema tagasi elutuppa ja lööma kannatanut noaga keha piirkonda. Ilmekas asjaolu aga see, et niinimetatud kaitsetegevuse momendil asetses kannatanu süüdistatava suhtes seljaga. Kohus leiab, et see on tähtsust omav asjaolu kõigepealt sellepärast, et peaksid olema väga kaalukad kaitsetegevuseks aluse andvad asjaolud, mille esinemisel võiks kohus tõdeda, et isik kaitses ennast ka siis, kui lõi isiku noaga selga ajal, mil kannatanupoolne rünne enam ei kestnud. Kohus selliseid kaalukaid asjaolusid tuvastanud ei ole. Kohus tuleb järeldusele, et süüdistatava tegu, mis seisnes noaga löömises kannatanu selga ei olnud toimepandud hädakaitsel, sest kohtu arvates rünne oli selleks ajaks ilmselt lõppenud ja süüdistataval ei olnud ühtegi alust tagasilööki tegemiseks seda enam, et selja tagant. Seega ei ole süüdistatava teo õigusvastasus välistatud hädakaitsega ja ta eo vabane vastutusest KarS § 29 alusel.

tuvastanud tema suhtes kasutatud vägivalla, kuid vääralt leidnud, et tema reageering sellele ei olnud eelneva vägivallaga põhjuslikus seoses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Konkreetselt osundab ringkonnakohus järgnevale.

10.1 Maksva menetluskorra tõlgendamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium enam kui korduvalt selgitanud, et kohtutel tuleb isikulisest allikast pärinevate tõendite puhul kujundada seisukoht tõendiallika kui terviku usaldusväärsuse kohta, mitte aga lahendada küsimust sellest, milliseid sama kannatanu või tunnistaja vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada (vt nt RKKKo 3-1-1-3-07, p 6; 3-1-1-62-07, p-d 12.1-12.3; 3-1-1-87-11, p 7; 3-1-1-13-12, p 13; 3-1-1-34-12). Kui isik ei ole tõendiallikana usaldusväärne, tuleb tema ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine sellise ebausaldusväärse tõendiallika ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt nt 3-1-1-87-11). 10.2 Käesoleval juhtumil ei ole maakohtu otsust lugedes lõppeks võimalik aru saada, kas kohus käsitles K.M-i usaldusväärse tõendiallikana või siis mitte. Nii märgib maakohus sõnaselgelt, et süüdistatava suhtes väidetavalt rakendatud vägivalla kohta puuduvad absoluutselt igasugused tõendid; ühtlasi kirjutab maakohus sedagi, et pigem tuleks asuda vastupidisele seisukohale, s.o et vägivaldseks pooleks selles suhtes oli hoopis K.M. Kuidas saab selliste kohtu enda poolt kirja pandud tehiolude taustal lugeda K.M ikkagi usaldusväärseks tõendiallikaks ja leida, et välistatud ei ole see, et kannatanu lõi süüdistatavat vahetult tapmisteole eelnevalt ca 6-10 korda käega näkku (millest ei jäänud vähimaidki jälgi), jääb täielikult arusaamatuks. Kriminaalasja uuel lahendamisel tuleb selles tõendiallika usaldusväärsuse küsimuses võtta kohtul selge seisukoht. 10.3 Ka jääb otsuse taustal arusaamatuks, kuidas välistab hingelise erutuse seisundi olemasolu „ebaadekvaatsed väärtushinnangud, sotsiaalsete oskuste puudumine ja selle pinnal tekkinud sügava kibestuse tunne“. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-86-04, millele maakohus iseenesest viitab, märgitakse selgesõnaliselt, et KarS § 115 kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Seega on ka selles osas maakohtu otsus ilmselgelt väär.

asjaolus. Ehk teisisõnu – fikseerides meelevaldselt erinevaid faktilisi asjaolusid, jättis maakohus samal ajal neile õigusliku hinnangu andmata. 11.4 Seega ilmneb järgnev. Maakohus on enda poolt tõendatuks loetud tehiolude taustal küll põhjendanud, miks K.M-i teo õigusvastasust ei saa välistada KarS § 28 (hädakaitse) alusel. Kohtuotsuses ei leidu aga vähimaidki motiive, milles kohus oleks edasiselt lahendanud küsimused selle kohta, kas K.M-i käitumise hindamisel ei tule kohaldamisele KarS § 29 (hädaseisund) või KarS § 31 lg 1 (eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus). Maakohtu enda poolt tuvastatud asjaolude taustal loeb kolleegium selle minetuse kohtuotsuse põhistamiskohustuse (KrMS § 3051 ) rikkumiseks, mis KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt on oluline menetlusõiguse rikkumine (selliselt ka RKKKo 3-1-1-40-12, p 13).

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.