Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör ja kaitsja.

3.1 Prokurör taotleb Pärnu Maakohtu otsuse tühistamist P.S-i KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeksmõistmise osas ning P.S-i süüdimõistmist ja karistamist 120 päevamäära suuruse rahalise karistusega. KarS § 64 lg 1 alusel taotleb prokurör P.S-ile liitkaristuseks 150 päevamäära, s.o. 2490 euro suuruse rahalise karistuse mõistmist. Prokurör vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et P.S ei põhjustanud oma tegevusega kannatanule sellisel määral füüsilist valu, et oleks sellega täitnud KarS § 121 objektiivse koosseisu. KP andis maakohtus ütlusi, et P.S sülitas talle näkku ja pigistas lõuast. Lõuast pigistamise ajal tundis ta lühiajalist füüsilist valu. KP sõnul oli ta endast täiesti väljas, nuttis; ta ei osanud P.S-i poolt sellist käitumist oodata. Pärast seda juhtumit vanem laps sülitas korduvalt väiksemale õele näkku ja pigistas õde sama samamoodi. Kohtotsusest nähtuvalt on maakohus põhjendatult lugenud KP ütlused usaldusväärseks tõendiallikaks. Tunnistajad JP ja KP kinnitasid maakohtus, et tütar elas juhtunut raskesti üle. Kannatanu ja tunnistajate ütlustest selgub, et KP elas toimunut emotsionaalselt raskesti üle. Prokurör leiab, et näkku sülitamine ja lõuast pigistamine on tegevus, mis on ilmselgelt vaadeldav teise inimese kehalise väärkohtlemisena. Näkku sülitamisega alandati KP ja põhjustada talle hingelist valu, sellele järgnevalt lõuast pigistamisega ka füüsilist valu. Maakohus on aga käsitlenud näkku sülitamist ja lõuast pigistamist eraldi tegevustena ja jõudnud seetõttu ekslikule järeldusele, et P.S-i tegevuses puudub KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis. Prokurör leiab, et P.S-i tegevusele õigusliku hinnangu andmisel ei ole õige näkku sülitamist ja lõuast pigistamist käsitada eraldi tegevustena.

Näkku sülitamisega põhjustati KP-le psüühilisi üleelamisi, s.o. hingelist valu ja lõuast pigistamisega füüsilist valu, nimetatud tegevused koosmõjus on käsitatavad teise inimese kehalise väärkohtlemisena, millega põhjustati valu. 3.2 P.S-i kaitsja taotleb apellatsioonis, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse P.S-i süüdimõistmise osas KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ning mõistaks P.S-i KarS § 266 lg 2 p 1 järgi õigeks. Veel palub kaitsja lisada KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeksmõistvasse kohtuotsusesse täiendav põhistus. Apellatsiooni kohaselt on maakohus ebaõigesti lugenud tõendatuks, et P.S sisenes korterisse. P.S-i ütluste kohaselt tõi võtmed talle poeg. Seejuures ei ole tuvastatud vastuolusid P.S-i antud ütlustes. Küll esinesid sellised vastuolud KP ütlustes, kes on andnud erinevatel aegadel erinevaid ütlusi selle kohta, kus võtmed olid. Tunnistajate JP ja KP ütlustele tugineda ei saa, sest nemad kuulsid toimunust tütrelt. Kaitsja leiab, et maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millele tuginedes asus maakohus seisukohale, et poeg ei toonud P.S-ile võtmeid. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et süüdistatava väide, et võtmed tõi talle poeg, ei ole usutav. Ei ole põhjust, miks nelja-aastane laps ei võinud tuua omal algatusel autovõtmeid. Kaitsja leiab, et kuna P.S ei ole korterisse tunginud, ei saa lugeda tõendatuks sedagi, et ta oleks korteris kannatanu suhtes kasutanud vägivalda.

d) Eluliselt ei ole usutav, et 4-aastane laps omal initsiatiivil, emale märkamatult oleks saanud anda P.S-ile Toyota autovõtmed. e) Kohtuistungil leidis tõendmaist, et 27.07.2015 olid ajal, kui sündmuskohale saabus politseipatrull, XXX köögilaual P.S-i päikeseprillid. f) SL väidab, et nägi, kuidas KP haaras kinni P.S-i juustest. P.S väidab, et sel ajal, kui KP teda ühe käega juustest tiris, kukkus murule maha K teises käes olnud mobiiltelefon. SL seevastu selle kohta ütlusi anda ei osanud. g) P.S väidab, et tuppa minnes jättis KP rõduukse lahti. See ei ole eluliselt usutav. Kohtuistungil on tõendamist leidnud, et KP soovis igati takistada P.S korterisse sisenemast. h) Süüdistatava kuriteo järgsest käitumisest võib teatud juhtudel teha järeldusi tema poolt antud ütluste usaldusväärsuse kohta. P.S oli teadlik, et sündmuskohale on kutsutud politsei. Tema enda poolt antud ütlustest selgub, et JP poolt tahtlikult sõideti tema autole otsa, teda oli rünnanud KP. Ta ise väidab, et tema KP suhtes mingit füüsilist vägivalda ei kasutanud, ta ei allunud K agressiivsusele, oli rahulik. Oleks see nii tõesti olnud, siis miks P.S ei oodanud ära politseipatrulli. Nimetatud P.S-i käitumine, et ta sisuliselt põgenes sündmuskohalt, seab kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsuse. K, J ja KP tunnistusest selgub, et pärast 27.07.2015 juhtumit tekkis 4- aastasel K-l halb näkku sülitamise komme. Antud asjaolu näitab, et K võttis üle talle autoriteetse isiku, oma isa P.S-i käitumismudeli.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kirjeldatud vastuolu ei muuda KP ütlusi ebausaldusväärseks ega anna alust eelistada tema ütlustele P.S-i omi. Maakohus on õigesti välja toonud kannatanu selgituse, et ta ei olegi kindel, kus võtmed olid ning seda, kuidas (järelikult ka seda, kust) P.S võtmed võttis, ta ei näinud. KP selgitas sedagi, et oli endast väljas. Selline selgitus vastuolu kohta on usutav. On selge, et konfliktsituatsioonis keskendub inimese tähelepanu eelkõige just konfliktile endale. KP ütlustest nähtub, et tema tähelepanu hõivasid ukse taga olnud P.S ja poeg K. Kuigi autovõti oli just see, mida P.S saada soovis, selgitavad KP ütlused seda, miks ta võtme asukohale tähelepanu ei pööranud. Nimelt vastas ta kohtu ja prokuröri küsimustele, et kuna ta oli kodus ja lähtus sellest, et ei lase P.S sisse, ei tulnud tal võtmete peitmise mõtet. Seega tema jaoks oli esiplaanil just see, et P.S ei pääseks korterisse. 5.2 See, et mainitud asjaolu ei muuda kannatanu ütlusi iseenesest ebausaldusväärseks, ei tähenda aga ka automaatselt, et KP ütlusi tuleks pidada P.S-i ütlustest usaldusväärsemaks. 5.2.1 Maakohus põhjendas seda, miks ta peab usaldusväärsemaks kannatanu ütlusi, muuhulgas väitega, et eluliselt usutav ei ole see, et 4-aastane laps viiks isale omal algatusel autovõtme. Sellest järeldas maakohus, et P.S pidi võtme kättesaamiseks ise korterisse sisenema. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et põhjendatud ei ole maakohtu otsuse väide, et eluliselt usutav ei ole, et 4-aastane laps võib omal initsiatiivil tuua isale autovõtme. Ilmselgelt normaalse arengutasemega 4-aastane laps teab, mis on autovõti ja saab aru, kui isa seda saada soovib. Seega ei ole mingit alust lugeda eluliselt mitteusutavaks see, et 4-aastane laps, olles kuulnud, et isa soovib saada autovõtit, selle omal initsiatiivil isale viib. Samas ei ole see ainus asjaolu, millest saab käesolevas kohtuasjas kannatanu ja süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel tugineda. 5.2.2 Ringkonnakohus peab esiteks oluliseks seda, et KP ütlused sündmuste käigu kohta on oluliselt detailsemad kui P.S-i ütlused. Kannatanu ütlustes leidub detaile, mille väljamõtlemine ei ole usutav, kuna vajadust nende väljatoomiseks, kui neid tegelikult aset ei leidnud, ei ole. Sellisteks nüanssideks peab ringkonnakohus näiteks kannatanu väidet, et P.S tutvus tema kirjavahetusega, kui oli telefoni kätte saanud, samuti seda, et kui P.S oli korterisse sisenenud, läks ta ülemisele korrusele, kuhu P.S tuli järele, samuti see, et P.S soovis neist köögis oma telefoniga pilti teha. P.S-i ütlused on pealiskaudsemad. Olukorras, kus talle on küsimusega antud sisuliselt võimalus vabas vormis toimuvat kirjeldada, kirjeldab ta kannatanu, mitte aga enda tegevust (vastused kaitsja küsimustele „Mis edasi?“ toim.l. 89). Nagu prokuröri apellatsioonivastuses välja toodud, iseloomustab ka tunnistaja SL ütlusi, et ta oskas küll kirjeldada asjaolusid, mis näitavad negatiivses valguses KP (P.S-i sõimamine, tema juustest sikutamine, tema pihta sülitamine jne), samas ei näinud (s.t ei osanud kinnitada ega ümber lükata) ta oma sõnul seda, kas P.S sisenes korterisse, kas rõduukse vahel oli rüselust, kas KP telefon oli

vahepeal P.S-i käes ja kuidas sai P.S kätte autovõtmed. Nõustuda tuleb prokuröriga, et SL oleks erinevaid situatsioone jälginud justkui poolikult. Kannatanu ütlused ei näita tema püüdu P.S-i süüd võimalikult kindlalt tõendada. Kuivõrd selle kohta, kuidas sai võti P.S-i kätte, on ainsad tõendid tema enda ja kannatanu ütlused, oleks kannatanul olnud võimalus väita, et ta nägi, kuidas P.S võtmed võttis. Selle asemel on kannatanu kinnitanud, et ta ei näinud võtme võtmist (toim.l. 70). Kannatanu ei ole eitanud ka asjaolusid, mis näitavad teda ennast negatiivses valguses. Ta ei eita, et oli väga närvis ega ka seda, et neil oli P.S-iga rüselus, kui viimane autoga tagasi tuli. 5.2.3 Ringkonnakohus peab oluliseks seda, et KP kirjeldatud sündmuste käiku kinnitavad tunnistajad JP ja KP. Nimelt tuleneb KP ütlustest, et P.S võttis ära ta telefoni ja selle tõttu helistas ta lauatelefonilt ema töönumbril. KP ütluste kohaselt helistas talle töökaaslane. Töökaaslane teatas, et KP oli helistanud ja rääkinud, et P.S võttis ta mobiiltelefoni ära. Selle peale helistas KP kodusele telefonile. KP rääkis talle, et P.S võttis ta telefoni ära, istub rõdul ja loeb telefonist tema kirjavahetust. Pärast seda helistas tema omakorda JP-le. Ka JP kinnitab, hakkas koju sõitma just KP telefonikõne peale. Seega nähtub K ja JP ütlustest, et KP ei saanud neile helistada oma mobiiltelefonilt. Tõsi küll, süüdistatav ei eita, et kannatanu telefon oli vahepeal tema käes. Tema väitel kukkus see kannatanul maha, kui kannatanu talle õues kallale tuli (kiskus juustest). Tema võttis telefoni maast üles, kui kannatanu läks tuppa tagasi. Seejärel käis poeg toas ja tõi talle autovõtmed. P.S-i sõnul ütles ta selle peale pojale, et ta läheb nüüd ära, pani telefoni murule, läks autosse ja sõitis ära. Esiteks ei haaku süüdistatava väited kannatanu ja tunnistajate kirjeldusega toimunust ajaliselt. P.S väitis, et KP telefon oli tema käes lühikest aega: 3-5 minutit (toim.l. 95). Seejuures kinnitas P.S, et sel ajal helistas KP numbril JP, kuid ta pani kõne kinni. JP andis ütlusi, et pärast seda, kui abikaasa oli talle helistanud, püüdis ta helistada KP-le, kuid kõne lülitati välja (toim.l. 73). Enne seda, kui JP selle kõne tegi, proovis KP saada tööle oma vana mobiiltelefoni, helistas seejärel lauatelefonilt ema töönumbril ja rääkis ema töökaaslasega, kes omakorda helistas KP-le. Seejärel helistas KP esiteks KP-le tagasi ning seejärel JP-le. Selline sündmuste ahel eeldab ringkonnakohtu hinnangul pikemat ajavahemikku, s.t P.S-i versiooni kohaselt pidi KP helistama lauatelefonilt enne seda kui ta tegelikult mobiiltelefonist ilma jäi. Teiseks ei kõla P.S-i sündmuste käigu kirjeldus usutavalt: süüdistatava kirjelduse järgi ei olnud tema huvitatud mingisugusest konfliktist ja lahkus täiesti rahulikult, kuid sellisel juhul jääb arusaamatuks, miks pidi P.S panema KP telefoni murule ehk kohta, kust viimasel oleks olnud seda pigem keeruline leida, mitte ei andnud seda näiteks talle võtmed toonud poja kätte. Seega peab ringkonnakohus usutavamaks kannatanu kirjeldust toimunust, mille kohaselt viskas P.S ta telefoni läbi autoakna välja enne seda, kui ta tahtis hakata ära sõitma. 5.2.4 Tähelepanu väärib veel see, et KP sõnul rääkis KP talle siis, kui ta kodutelefonile helistas, et P.S loeb ja kommenteerib väljas tema telefonis olevaid kirju (toim.l. 77). Kuigi KP ise ei näinud ega kuulnud kirjeldatud P.S-i tegevust vahetult, on tema ütlused ses osas lubatav tõend. Nimelt näeb KrMS § 66 lg 21 p 2 ette, et tunnistaja ütlused teiselt

isikult kuuldu kohta on lubatav tõend, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. KP ütluste kohaselt rääkis tütar talle parasjagu toimuvast, s.t tegemist oli ilmselgelt vahetult enne rääkimist tajutud asjaoludega. KP ütlused ses osas on olulised, kuna näitavad, et väide telefonist kirjade lugemise kohta, ei ole hiljem välja mõeldud, vaid sellest rääkis KP juba samal ajal, kui P.S oli maja juures. 5.3 Lisaks eelnevale kinnitavad kaudse tõendina väidet, et P.S sisenes korterisse, JP ütlused selle kohta, et rõduuks oli kahjustatud (ülemine osa hingedelt maas ja sääsevõrk katki) ning, et korteris olid P.S-i päikseprillid. Kuigi P.S-i ütluste kohaselt unustas ta prillid korterisse nädal varem, nähtub JP ütlustest, et prille nägid nad köögis just pärast seda, kui ta käis autovõtit nõudmas.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kannatanule psüühiliste üleelamiste põhjustamine on KarS § 121 järgi karistatav ainult juhul, kui need üleelamised tõid kaasa tervisekahjustuse (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv). Sellekohaseid väiteid ja neid kinnitavaid tõendeid prokurör aga esitanud ei ole. Seega on maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et näkku sülitamist ei saa pidada KarS § 121 lg 2 p 2 koosseisule vastavaks teoks. 7.3 Prokurör on aga apellatsioonis märkinud, et P.S põhjustas KP-le lõuast pigistamisega füüsilist valu. Nagu apellatsioonis märgitud, pidas maakohus KP ütlusi usaldusväärseks, KP aga kinnitas ütlustes, et tundis valu. Maakohus ei ole otsuses leidnud, et kannatanule valu üldse ei tekitatud, kuid leidis, et talle ei tekitatud nii suurt valu, et see täidaks KarS § 121 lg 2 p 2 koosseisu. Oma seisukohta põhjendas maakohus sellega, et kannatanu lõuale ei jäänud jälgi ja lõuast pigistamine ei olnud väga pikaajaline. Need argumendid ei välista aga teo vastavust KarS § 121 lg 2 p-le 2. KarS § 121 lg 1 ei nõua, et tegu ega ka selle tagajärjel tekkiv valu oleks pikaajaline. Arusaamatuks jääb, millele tugineb maakohtu seisukoht, et lõuast pigistamist saab valusaks pidada vaid siis, kui sellest jäävad jäljed. KrMS § 60 lg 1 kohaselt võib kohus tugineda ainult asjaoludele, mille ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Ühtegi tõendit, millele maakohtu selline seisukoht saaks tugineda, kriminaalasja materjalides ei ole. Ka ei ole see mingi üldiselt teadaolev fakt. Vastupidi, üldteadaolevaks võib pidada seda, et valu tundmisega ei kaasne sugugi alati mingisugust jälge haiget saanud kohas. Ei ole mingit alust arvata, et lõua puhul oleks olukord teine. Eelnev ei tähenda siiski, et ainuüksi sellest, kui kannatanu on kinnitanud, et ta tundis valu, piisaks automaatselt KarS § 121 koosseisule vastava teo jaatamiseks. Hinnata tuleb ka seda, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. KarS § 121 vastava teoga ei ole tegemist juhul, kui objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04.05.2015 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-29-15; p 11.3). Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene ka sellest kriteeriumist, et P.S-ile etteheidetav tegu ei täida KarS § 121 lg 2 p 2 koosseisu. Ringkonnakohus peab oluliseks seda, et kannatanu sõnul P.S mitte lihtsalt ei võtnud lõuast kinni, vaid pigistas. Sellise teo puhul on ka kõrvaltvaataja jaoks tegemist valu tekitava teoga. Seega sai ka P.S aru, et tekitab kannatanule valu, pannes seega teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. 7.4 Seega leiab ringkonnakohus, et P.S on pannud toime ka KarS § 121 lg 2 p-le 2 vastava kuriteo.

asjaoluks loeb ringkonnakohus KarS § 58 p 13 kohaselt selle, et kuriteo pani P.S toime alaealise juuresolekul. Kannatanu ütluste kohaselt oli P.S teo toimepanemise ajal süles 4-aastane poeg. Nii kannatanu kui tunnistajate K ja JP sõnul tekkis P.S-i ja KP pojal pärast seda konflikti komme teistele näkku sülitada. Samuti peab ringkonnakohus sellist lõuast haaramist, eriti kui sellega kaasnes sülitamine, teist alandavaks, s.t ringkonnakohtu hinnangul esitas ka KarS § 58 p-le 2 vastav raskendav asjaolu. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks ka KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava teo eest 50 päevamäära suuruse rahalise karistuse mõistmist. Nagu prokuröri apellatsioonis märgitud, tuleb P.S-ile mõista KarS § 266 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud tegude eest mõista liitkaristus. Ringkonnakohus ei näe alust karistuste liitmiseks täies ulatuses ja leiab, et P.S-ile tuleb KarS § 64 lg 1 alusel mõista liitkaristuseks 80 päevamäära (1330,4 euro) suurune rahaline karistus. Maakohus jättis P.S-i karistuse KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata. Ka ringkonnakohus peab seda põhjendatuks. Katseaja kohaldamise korral on süüdimõistetu huvi uusi kuritegusid mitte toime panna.

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.