Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

joobes olles autot, sest tal oli vaja sõita haiglasse. Haiglasse oli tal vaja minna põhjusel, et tal tekkisid krambid (toim.l 31-33). Maakohtu istungil kinnitas S.U , et ei soovi ütlusi anda (toim.l. 52 pöördel). Seejärel on süüdistatav vastanud kohtu küsimusele üldkasuliku töö kohta, mida ta pidi tegema eelmise süüdimõistva otsuse alusel. Seejärel on süüdistatav aga esitanud uue versiooni juhtunust: tal tekkisid krambid ja sõber pidi ta haiglasse viima. Sel ajal, kui ta autos sõpra ootas, tulid tema juurde kolm vana tuttavat, kes nõudsid, et ta aitaks neid külmkapi transpordil. Kui ta ei tahtnud sõitma asuda, löödi teda ja ähvardati noaga. Sellist vabas vormis esitatud jutustust toimunust ei saa pidada süüdistatava ütlusteks. Vastavalt KrMS § 237 lg 5 kohaselt toimub lühimenetluses süüdistatava küsitlemine üldmenetluse reeglite järgi, s.t ristküsitluse korras. Ristküsitlus tähendab seda, et ülekuulatav annab ütlusi kaitsja ja prokuröri küsimustele vastates, kusjuures seaduses on ette nähtud kindel küsitlemise kord. Maakohtu istungi protokolli andmetel ristküsitluse reeglitele vastavat küsitlemist toimunud ei ole, vaid S.U lihtsalt lasti rääkida. Tõsi, vastavalt KrMS § 237 lg-le 6 võib kohtunik menetlusosalisi küsitleda. Kuna süüdistatava ülekuulamise kord on eraldi reguleeritud sama paragrahvi viiendas lõikes, ei või see küsitlemine aga olla suunatud ütlustena tõendite kogumisele. S.t selline küsitlemine ei või asendada süüdistatava ristküsitlust (vt ka M. Sillaots. § 237 – E. Kergandberg, P. Pikamäe (toim.). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2012, lk 564). Kuna S.U ise kinnitas kohtuistungil, et ütlusi ta anda ei soovi, ning tema sõnavõtt ei ole kuidagi ühitatav süüdistatava ülekuulamise reeglitega, ei kujuta tema selgitus endast ütlusi ning selle puhul ei ole tegemist tõendiga KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Seega saab selle hindamisel, kas S.U oli hädaseisundis, tugineda ainult tema kahtlustatavana antud ütlustele. Nendes väitis S.U, et tal tekkisid krambid ja tal oli vaja minna haiglasse. Maakohus on seda väidet hinnanud ning nentinud, et terviseprobleemide korral oleks S.U pidanud paluma kedagi appi või kutsuma kiirabi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et S.U oleks olnud päevasel ajal Tallinnas haiglasse pöördumiseks mitmeid muid võimalusi, mis ei eeldanud õigusrikkumise toimepanemist (nt paluda tuttavate abi, kasutada ühistransporti, sh taksot, kutsuda kiirabi). Seega ei saa rääkida sellest, et S.U oleks olnud hädaseisundis. 5.2 Ringkonnakohus nendib, et maakohtu otsusest jääb ebaselgeks, kas ja millise tõendina maakohus S.U kohtuistungil antud selgitust käsitas. Kohus on esmalt märkinud: „S.U ei taotlenud enda ülekuulamist kohtus, seega tõendiks on kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused...“ Seejärel on kohus aga siiski andnud hinnangu ka S.U kohtus antud selgitusele, kõrvutades seda tema kahtlustatavana antud ütlustega. S.U kohtus esitatud väited luges kohus ebausaldusväärseks. Kuna kohus seega ei tuginenud S.U maakohtus esitatud väidetele, ei toonud nende ekslik tõendina käsitamine kaasa ebaõiget lahendit. 5.3 Kaitsja märgib apellatsioonis, et S.U versiooni toimunust peaks kinnitama turvakaamera salvestis. Sellele salvestisele viitamine on põhjendamatu, kuna ühtegi turvakaamera salvestist kriminaalasja materjalide juures ei ole. Süüdistatava taotlusel arutas maakohus kriminaalasja lühimenetluse korras. Lühimenetluse olemus seisneb KrMS 233 lg 1 kohaselt selles, et kriminaalasja arutatakse kriminaaltoimiku materjalide põhjal, s.o kohtueelses menetluses kogutud tõendite alusel. Seetõttu ei ole lühimenetluses enam kohtuliku arutamise raames võimalik uusi tõendeid koguda. Ilmselt just selle tõttu ei ole kaitsja turvakaamera salvestise kohtule esitamiseks soovi avaldanudki. Viitamine mingile võimalikule tõendile, mida kohtule esitatud ei ole, ei saa ilmselgelt tuua edu.

Samal põhjusel on asjakohatud nii apellatsioonis kui ringkonnakohtu istungil tehtud viited sellele, et süüdistatav on taotlenud kriminaalmenetluse alustamist isikute vastu, kes teda autot juhtima sundisid. 5.4 Eelnev ei tähenda seda, et süüdistataval ja tema kaitsjal ei oleks olnud oma kaitseversiooni kinnituseks võimalust esitada ise tõendeid või taotleda nende kogumist. S.U ja tema kaitsja on jätnud kõik sellised võimalused kasutamata. Maakohus on menetlusseadustiku nõuete kohaselt pakkunud S.U-le võimalust anda maakohtus ütlusi. S.U seda võimalust kasutada ei soovinud. Samas peaks ka tavainimesele olema arusaadav, et just ütlused on need, mille raames on võimalik esitada oma versioon toimunust. Ka kaitsja ei avaldanud soovi süüdistatava ülekuulamiseks, kuigi kaitsja möönis kohtuvaidlustes, et talle oli süüdistatava maakohtus esitatud versioon toimunust eelnevalt teada (toim.l. 53). Hoolimata sellest, et süüdistatav tuli välja uue versiooniga toimunust, ei avaldanud maakohtus ei süüdistatav ega kaitsja seisukohta, et selle versiooni kohta oleks vaja koguda mingisuguseid tõendeid. Samas ütles kaitsja kohtuvaidlustes otse välja, et saab aru, et selle versiooni toetuseks tõendeid ei ole: „Ma olen prokuröriga samal arvamusel, et see võib küll olla tõde, aga hetkel on see tõendamata tõde“ (toim.l. 53). Alles apellatsioonis viitas kaitsja turvakaamera salvestisele ning ringkonnakohtu istungil väitis S.U, et tal on olemas tema versiooni kinnitav tunnistaja. Nagu eespool märgitud, lühimenetluses kohus uusi tõendeid vastu võtta ei või. Samas oli süüdistataval KrMS § 234 lg 5 kohaselt kuni kohtuliku uurimise lõpuni maakohtus võimalik lühimenetlusest loobuda. See oleks tähendanud kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja võimalust koguda täiendavaid tõendeid. Kuna aga ei süüdistatav ega kaitsja maakohtus üldse ei väitnud, et oleks vaja koguda mingisuguseid täiendavaid tõendeid, ei tõusetunud maakohtus ka küsimust, kas ja mis korras see võimalik oleks. S.U väitis ringkonnakohtu istungil, et ta ei suutnud end maakohtus kaitsta, sest ta ei olnud terviseprobleemide tõttu piisavalt adekvaatne. Ringkonnakohus nendib, et maakohtu istungi protokoll seda ei kinnita. S.U vastused küsimustele ja muud sõnavõtud näitavad, et S.U sai toimuvast kohtuistungist ja sellest, milles teda süüdistatakse, täielikult aru. Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et S.U ja tema kaitsja tuginevad alates maakohtu istungist versioonile toimunust, mille kohta ei olnud ühtegi tõendit ning mille kohta nad ka ise ei püüdnud ühtegi tõendit esitada. Arvestades, et S.U maakohtu istungil esitatud uus versioon toimunust oli paljasõnaline ning asjas kogutud tõendid, s.h tema enda ütlused kinnitasid S.U süüd, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul alust maakohtule ette heita seda, et maakohus tegi kriminaalasjas otsuse ega tagastanud omal algatusel kriminaalmenetluse materjale prokuratuurile

üldkasuliku töö tegemise ajal pannakse toime kuritegu, mille eest karistatakse isikut vangistusega, pöörata üldkasuliku tööga asendatud vangistus täitmisele (P. Pikamäe. § 69 – J. Sootak, P. Pikamäe (toim.). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4. v.a. Tallinn 2015, lk. 215). Üldkasuliku töö ajal toimepandud kuriteo puhul ei ole karistuse uuesti üldkasuliku tööga asendamine põhjendatud seetõttu, et üldkasuliku töö tegemise ajal uue kuriteo toimepanemine näitab, et üldkasulik töö ei mõjutanud isikut uute kuritegude toimepanemisest hoiduma.

/allkirjastatud digitaalselt/

Sten Lind

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.