1-16-2439/4 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

4.KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et menetluskulud tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates ja maksegraafikus märgitud osades, milline edastatakse D.J-ile tema elukoha aadressile: Meeliku 22/1-45, Tallinn. D.J poolt menetluskulude graafikus osamakse tähtajaks tasumata jätmise korral maksegraafik tühistada. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Edasikaebamise kord Süüdistataval ja kaitsjal on KrMS § 254 lg 6 ja 7 alusel õigus käskmenetluses tehtud kohtuotsuse kättesaamisest alates 15 päeva jooksul taotleda, et kohus arutaks kriminaalasja üldkorras. Kui süüdistatav 15 päeva jooksul ei taotle, et kohus arutaks kriminaalasja üldkorras, jõustub käskmenetluses tehtud kohtuotsus 15 päeva möödudes alates kohtuotsuse ärakirja kättesaamisele järgnevast päevast. Vastavalt KrMS § 255 lg 1 sätetele kui süüdimõistetu vaidlustab käskmenetluses tehtud kohtuotsuse ja taotleb, et kohus arutaks kriminaalasja üldkorras, koostab kohtunik kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise määruse, mis on aluseks uue süüdistusakti koostamiseks KrMS § 154 järgi ning menetluse jätkamiseks üldkorras. KrMS § 408 lg 3 kohaselt käskmenetluses tehtud kohtuotsus jõustub, kui selle üldmenetluse korras kohtulikuks arutamiseks taotluse esitamise tähtaeg on möödunud. Kriminaalasja materjalide alusel kohtunik tuvastas: Käesolevat kriminaalasja alustati 10.02.2014 KarS § 349 tunnustel selles, et 01.12.2014 kella 19.00 ajal Tallinnas, Mustakivi tee 13 asuvas ‘Olympic’ kasiinos andis D.J XXXkasiinos registreerimiseks enda nimele välja antud elamisloa kaardi nr XXX. Sellise käitumisega pani D.J toime enda nimele väljaantud tähtsa isikliku dokumendi teisele isikule kasutada andmise, ehk KarS § 349 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Abiprokuröri koostatud süüdistusakti kohaselt on abiprokurör teinud ettepaneku karistada süüdistatavat KarS § 349 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega 140 miinimumpäevamäära ulatuses. Arvestades päevamäära suuruseks kuni 01.01.2015 kehtinud KarS redaktsiooni kohaselt 3,2 eurot, on rahaliseks karistuseks 448 eurot. Samuti mõista D.J-ilt menetluskuludena välja kaitsjatasu kohtueelses menetluses 72 eurot ning kohtu sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest 645 eurot. KrMS § 180 lg 3 ja KarS § 66 lg 1 alusel määrata, et menetluskulud ja rahaline karistus tasutakse ositi ühe aasta jooksul.

Kriminaalasja materjalide ja süüdistusakti põhjal asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumisele süüdistusaktis antud karistusõiguslik hinnang on põhjendatud. Süüdistatava süü on tõendamist leidnud kriminaalasjas leiduvate kirjalike tõenditega. Kohtueelsel menetlusel on süüdistatava D.J käitumine kvalifitseeritud KarS § 349 järgi. Tunnistaja XXX ülekuulamise protokollist ja politseijaoskonna ettekandest nähtub, et 10.02.2014.a. kella 19.00 ajal Tallinnas, Mustakivi tee 13 asuvas ‘Olympic’ kasiinos XXX esitas kasiinos registreerimiseks D.J nimele välja antud elamisloa kaardi nr XXX (tl 2-3, 8-13). Käesolevas kriminaalasjas asitõendina vaadeldud D.J nimele välja antud elamisluba nr XXX (tl 7) on KarS § 350 mõttes tähtis isiklik dokument. Kahtlustatavana ülekuulatud XXXin kui ka käesolevas kriminaalasjas süüdistatav D.J on andnud riimuvaid ütlusi selgitades, et D.J andis XXXinile kasutamiseks enda nimele välja antud tähtsa isikliku dokumendi vabatahtlikult. Seejuures D.J teadis, et XXXin kasutab tema dokumenti eesmärgiga saada luba kasiinos mängimiseks. Taolistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumine on kohtueelsel menetlusel õigesti kvalifitseeritud KarS § 349 järgi. Kohus asub seisukohale, et prokuröri esitatud ettepanek karistuse mõistmise osas on põhjendatud ning kohus nõustub süüdistusaktis märgitud karistuse liigi ja määraga. Süüdistataval on varem kohtu poolt karistatud (2 kehtivat kriminaalkaristust), viimati Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 15.10.2012 otsusega karistatud KarS § 424, KarS 199 lg 2 p 2, 4, 7, 8, KarS § 213 lg 1 alusel vangistusega 1 aasta, 3 kuud ja 28 päeva, millise karistuse kandmiselt vabanes süüdistatav enne tähtaega katseajaga 1 aasta (katseaeg lõppes 29.04.2014). Varasemast karistatusest hoolimata arvestab kohus antud süüteo episoodi puhul nii kuriteo asjaolusid, seda, et tegemist on võrreldes varasema kuriteoga teiseliigilise kuriteoga, väikest süüd, kui ka seda, et süüdistataval on olemas alaline töökoht ja seega ka sissetulek ning sellest lähtuvalt peab kohus võimalikuks süüdistatava suhtes kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Arvestades süüdistatava 2011.a sissetuleku andmeid, on prokurör oma ettepanekus õigesti lähtutud päevamäära arvestamisel miinimumpäevamäärast. Arvestades süüdistatava süü suurust, mis on hinnatav minimaalsena ning kergendava asjaoluna süüdistatava avaldatud kahetsust toimepandus, peab kohus põhjendatuks prokuröri ettepanekut mõista karistuseks rahaline karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Selline karistus peaks kohtu arvates täitma mõistetava karistuse eesmärki, s.o mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja tagama õiguskorra huvide kaitse. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses ja süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Kohtul puuduvad tõendid süüdistatava sissetuleku suuruse kohta käesoleval ajal, kuid süüdistatava ankeetandmetest nähtuvalt on süüdistatav tööga hõivatud ning eeldatavalt saab ka töötasu. Lisaks sellele ei ole kohtule esitatud ka tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetavate menetluskulude tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Seaduse kohaselt ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isikute faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna süüdistatavat on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning ilmselgelt on ta teadlik ka sellest, et kuritegude toimepanemise ning kriminaalasja menetlemisega kaasnevad tema enda kanda jäävad menetluskulud. Seetõttu tuleb menetluskulud süüdistatavalt välja mõista täies mahus. Samas leiab kohus menetluskulude suurusest lähtuvalt, et on põhjendatud