Kohtulahend

Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(6)

määratud kriminaalhooldusele. A. Oriku palvel edastab kaitsja need dokumendid koos apellatsiooniga ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3(6)

esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus nr 3-1-1-91-07 ja 1. märtsi 2010. a otsus nr 3-1-1-2-10). Kuna apellatsioonile lisatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ja Tallinna Vangla kutse ei viita kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele maakohtus ning sellele asjaolule ei viidata ka apellatsioonis, siis jätab kohtukolleegium need dokumendid tähelepanuta. Samal põhjusel jätab kohtukolleegium tähelepanuta prokuröri poolt esitatud dokumendid. 5.2 Esmalt märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 3. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-107-12 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Praeguses asjas nähtub maakohtu otsusest, et A. Oriku süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 121 lg 2 p-des 2,3. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on A. Oriku süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuse pinnalt jälgitav ja nõuetekohaselt põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsja apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Lisaks eelnevale viitab kohtukolleegium siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja

4(6)

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt. Seega ei tähenda süüdistatava poolt oma süü eitamine automaatselt seda, et ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohus hindab süüdistatava ütlusi kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning teeb seejärel süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Apelleeritud kohtuotsuses on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks ta loeb kannatanu ML ütlused usaldusväärseks ning miks ta süüdistatava A. Oriku ütlustesse kriitiliselt suhtub. Tegelikult A. Orik kannatanule vigastuste tekitamist ja valu põhjustamist ei eitagi. Ta märgib vaid, et tegi seda enesekaitseks. Maakohus süüdistatava sellise väitega ei nõustunud ja sellega ei nõustu ka ringkonnakohus. Asjaolu, et kannatanu oli sellel õhtul alkoholijoobes ja võis oma sõnadega A. Orikut solvata, ei saa olla õigustuseks tema suhtes füüsilist vägivalda tarvitada. Tunnistajate MP ja LN ütlustest nähtub, et esmalt hakkasid kõrvalasuvast korterist kostma just meesterahva karjumist sõimusõnade näol ja pärast seda naisterahva hüüded „Ära tee!“. Samuti kostusid mütsatused, mis kõlasid nagu visatakse või pekstakse kedagi vastu seina. Praeguses asjas on kriminaalmenetlust alustatud mitte kannatu ML kuriteoteate, vaid tunnistajate poolt politseile tehtud väljakutse alusel. ML ütlused on kooskõlas, tunnistajate ütlustega ja temal fikseeritud tervisekahjustusega. Maakohtu istungil on kannatanu väitnud, et ta on süüdistatavaga leppinud ning ei soovi tema karmi karistamist. Vaatamata sellele on ta jäänud tema suhtes tarvitatud vägivalla osas kindlaks kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Seega puudub kohtukolleegiumi hinnangul alus kannatanu ML ütluste usaldusväärsuses kahelda. 5.4 Kohtukolleegium märgib, et KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline süüteokoosseis. Selle süüteokoosseisu objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu – tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Esimene vastab teodelikti tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu. Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus pataloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Tervisekahjustuse kui tagajärje eristamine raskusastmete järgi on vajalik KarS § 121 lg 1 ja lg 2 p 1 piiritlemiseks. Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise korral on KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea. Praeguses kriminaalasjas on süüdistuse kohaselt A. Orikule ette heidetud ML-le tervisekahjustuse tekitamist verevalumi näol, mis juba üksinda täidab KarS § 121 lg 1 koosseisu. Lisaks sellele märgitakse süüdistuses, et korduv käte ja jalgadega löömine põhjustas kannatanu ML-le füüsilist valu. Maakohus leidis, et A. Orikule süüdistuses ette heidetud teod on tõendamist leidnud ning süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga. Kuna A. Orikut on juba varem samalaadse kuriteo toimepanemise eest kohtu poolt karistatud ning ta pani kuriteo toime oma elukaaslase suhtes, siis on maakohus A. Oriku põhjendatult süüdi tunnistanud KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi.

5(6)

Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et kaitsja apellatsiooni väited A. Oriku õigeksmõistmiseks süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi põhjust ei anna.

/allkirjastatud digitaalselt/

Parandatud 18.04.2016 määrusega

RESOLUTSIOON

Asendada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2016 kohtuotsuse nr 116-626 resolutiivosas ja kohtuotsuse põhiosa punktis 1 nimi „Pärnu Maakohus“ nimega „Harju Maakohus“. Määrus on lahutamatuks osaks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2016 kohtuotsusele nr 1-16-626.

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.