Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
3-1-1-23-16 31. märts 2016 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Paavo Randma Kriminaalasi Allan Männi süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi; Märt Maritsa süüdistuses KarS § 294 lg 1 ja § 300 lg 1 järgi; Vladimir Grafi süüdistuses KarS § 300 lg 1 – § 22 lg-te 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2016. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-10199 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Prokuratuur (esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Kalmer Kask), määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Allan Männi kaitsjad vandeadvokaadid Sven Sillar ja Leon pooled Glikman ning vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk; Märt Maritsa kaitsja vandeadvokaadid Rene Varul ja Ain Alvin Asja läbivaatamise kuupäev ja 2. märts 2016, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2016. a määrus ja saata kohtuasi samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
Mõista Eesti Vabariigilt Allan Männi kasuks välja 200 (kakssada) eurot Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Viru Ringkonnaprokuratuur saatis 2. detsembril 2015. a kohtusse süüdistusakti Märt Maritsa süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 294 lg 1 ja § 300 järgi, Allan Männi süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi ning Vladimir Grafi süüdistuses KarS § 300 lg 1 – § 22 lg-te 2 ja 3 järgi. Süüdistusaktis märgiti muu hulgas, et A. Mänd ja M. Marits viibivad alates 17. juunist 2015 vahi all.
2.Maakohtu eelistung toimus 16. detsembril 2015 kell 14.00–15.20. Eelistungil taotles prokuratuur A. Männi ja M. Maritsa suhtes kohaldatud tõkendi muutmata jätmist. Seejuures leidis prokurör, et
kohtueelses menetluses kohaldatud vahistamise 6-kuuline tähtaeg ei ole veel möödunud, vaid see mööduks alles 17. detsembril 2015 kell 12.00. Kaitsjad olid seevastu seisukohal, et vahistamistähtaeg möödus juba 16. detsembril 2015 kell 12.00 ja eelistungi toimumise ajaks on süüdistatavaid mitu tundi õigusliku aluseta kinni peetud. Samuti leidsid kaitsjad, et süüdistatavate edasine vahi all hoidmine ei ole vajalik.
3.Viru Maakohtu 16. detsembri 2015. a määrusega anti süüdistatavad kohtu alla. Sama määrusega jättis kohus nii A. Männi kui ka M. Maritsa suhtes tõkendina kohaldatud vahistamise muutmata, märkides järgmist. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg-s 3 ette nähtud 6-kuuline vahistamistähtaeg
on
kriminaalmenetluslik
tähtaeg,
mille
arvestamist
ei
reguleeri
vangistusseadustik. Kalendri järgi möödub 6-kuuline vahistamistähtaeg A. Männi puhul
17.detsembril 2015 kell 07.24, sest ta võeti vahi alla 17. juunil 2015 kell 07.24, M. Maritsa puhul aga 17. detsembril 2015 kell 07.30, sest ta võeti vahi alla 17. juunil 2015 kell 07.30. Seega ei ole süüdistatavad vahi all ebaseaduslikult. Ühtlasi leidis kohus, et eeluurimiskohtunik ja ringkonnakohus on kohtueelses menetluses tuvastanud vahistamisaluste olemasolu ning kohtule ei ole esitatud andmeid, et need alused oleksid ära langenud.
4.Viru Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse A. Männi ja M. Maritsa kaitsjad Allan Valk ja Rene Varul, kes taotlesid maakohtu määruse tühistamist osas, millega A. Männi ja M. Maritsa tõkend jäeti muutmata. Kaitsjad palusid lugeda süüdistatavate vabastamise tähtajaks
16.detsembri 2015 ja A. Mänd ning M. Marits kinnipidamisasutusest vabastada.
5.Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2016. a määrusega tühistati Viru Maakohtu kohtu alla andmise määrus osas, millega A. Männi ja M. Maritsa suhtes tõkendina kohaldatud vahistamine oli muutmata jäetud, ja süüdistatavad vabastati vahi alt. Samuti leidis ringkonnakohus, et A. Mänd ja M. Marits tulnuks vahi alt vabastada 16. detsembril 2015 kell 12.00. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Määruskaebus rahuldati.
6.Ringkonnakohus märkis esmalt, et KrMS § 385 p 16 kohaselt ei ole kohtu alla andmise määrus vaidlustatav. Riigikohus on aga määruskaebeõigust jaatanud mõningatel juhtudel, mil kohus on kohtu alla andmise määruses lahendanud vahistamise küsimust (vt määrus asjas nr 3-1-1-104-13, p 14 ja määrus asjas nr 3-1-1-86-10, p 10.1). Kuna A. Männi ja M. Maritsa kohtu alla andmise määruse see osa, mis puudutab tõkendi muutmata jätmist, rikub oluliselt süüdistatavate põhiõigusi ja menetlusõigust, pidas ringkonnakohus vajalikuks kaitsjate kaebust menetleda.
A. Mänd peeti kahtlustatavana kinni 17. juunil 2015 kell 07.24 ja M. Marits samal päeval kell
07.30.Vahistamismääruste kohaselt loeti vahistamise alguseks kahtlustatavana kinnipidamise aeg. Kuna KrMS § 130 lg 3 sätestab vahistamise tähtaja kuudes, lähtutakse KrMS § 171 lg 1 kohaselt vahistamise tähtaja arvutamisel üksnes kuudest. Järelikult on vahistamistähtaja arvutamisel tähtis vaid isikute kinnipidamise kuupäev, mitte kellaaeg. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et
vahistamise tähtaeg möödub sel kellaajal, mil isikud kinni peeti. Vangistusseaduse (VangS) § 104 lg 3 sätestab, et kui vahistustähtaega ei pikendata, vabastatakse vahistatu vahistustähtaja viimasel päeval hiljemalt kell 12.00.
KrMS § 171 lg 2 kohaselt arvutatakse vahistamise puhul tähtaega isiku kinnipidamise hetkest, mitte sellele järgnevast päevast. Maakohus lähtus ekslikult KrMS § 171 lg-s 1 sätestatud üldnormist ja leidis, et 6-kuuline vahistamistähtaeg lõpeb vahistamise alguspäevaga samal kuupäeval
ehk
detsembril.
Kuna
vahistamistähtaega
arvutatakse
kahtlustatavana
kinnipidamise hetkest ehk 17. juunist, lõpeb 6-kuuline vahistamistähtaeg 16. detsembril.
17.detsembriks 2015 on isikute kinnipidamise algusest möödas juba 6 kuud ja 1 päev. Eelnevat arvesse võttes tulnuks A. Mänd ja M. Marits vahi alt vabastada hiljemalt 16. detsembril 2015 kell
9.Maakohtu eelistungi ajaks ei olnud süüdistatavad seadusest tulenevalt enam vahi all ja seetõttu ei saanud maakohus jätta nende tõkendit muutmata. Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamise alused on sätestatud KrMS § 130 lg-s 4, kuid praegusel juhul sellele sättele ei tuginetud. Järelikult tuleb maakohtu määrus süüdistatavate vahi alla jätmise osas tühistada.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Prokuratuuri määruskaebus
10.Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, milles ringkonnakohus maakohtu määruse tühistas, ja palub maakohtu määruse ringkonnakohtu tühistatud osas jõustada. Ühtlasi palub määruskaebuse esitaja lugeda õigeks, et Viru Maakohtu eelistungi toimumise ajal ei olnud süüdistatavate vahistamise tähtaeg möödunud.
11.Prokuratuur märgib, et tulenevalt KrMS § 171 lg-st 2 arvutatakse isiku kahtlustatavana kinnipidamise või vahistamise korral tähtaega tema kinnipidamise hetkest. Seega oli käesolevas asjas vahistustähtaja (eelvangistuse) kulgemise esimene päev (alguspäev) mõlema süüdistatava puhul nende kinnipidamise päev ehk 17. juuni 2015.
12.VangS § 104 lg 1 kohaselt vabastatakse vahistatu vahistustähtaja lõppemisel, samuti teistel seaduses sätestatud alustel. Vahistamistähtaja lõppemisena VangS § 104 lg 1 mõttes tuleb mõista KrMS § 130 lg-s 3 sätestatud kuuekuulise vahistamistähtaja lõppemist. VangS § 104 lg 3 sätestab, et kui vahistustähtaega ei pikendata, vabastatakse vahistatu vahistustähtaja viimasel päeval hiljemalt kell 12.00. KrMS § 130 lg-s 3 ette nähtud vahistamistähtaja lõpu arvutamisel tuleb lähtuda KrMS § 171 lg-s 4 sätestatust, mille kohaselt lõpeb kuudes arvutamise korral tähtaeg
viimase kuu vastaval kuupäeval. Kui tähtaja lõpp langeb kalendrikuule, millel vastav kuupäev puudub, lõpeb tähtaeg selle kuu viimasel päeval. 17. juunil 2015 alanud 6-kuulise vahistustähtaja viimase kuu vastavaks kuupäevaks 17. detsember 2015. Selline arvestus lähtub seisukohtadest, mida Riigikohus avaldas oma otsustes asjades nr 3-1-1-79-14 (p-d 26–31) ja nr 3-1-1-14-14 (p 756). Riigikohtu viidatud praktika kohaselt on "vastav" KrMS § 171 lg 4 tähenduses tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või – juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole – kuu viimane päev. Kuigi Riigikohtu osutatud lahendid käsitlesid vangistustähtaja ja jälitustoimingute kestuse arvestamist, on samasugune käsitlus kohaldatav ka vahistustähtaja lõpu arvestamisel.
13.Eeltoodut arvesse võttes ei ole A. Männi ja M. Maritsa suhtes kohaldatud tõkendi seaduslik lõpptähtpäev 16. detsember 2015 kell 12.00, vaid 17. detsember 2015. Süüdistatavad tulnuks tõkendi pikendamata jätmise korral vabastada kell 12.00. Seega ei olnud maakohtu eelistungi toimumise ja kohtu alla andmise määruse tegemise ajaks vahistamistähtaeg möödunud ning isikute vabastamine on põhjendamatu.
Vastused määruskaebusele
14.Prokuratuuri määruskaebusele esitasid ühise vastuse A. Männi kaitsjad vandeadvokaat Leon Glikman ja vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk ning M. Maritsa kaitsjad vandeadvokaadid Rene Varul ja Ain Alvin. Eraldi vastuse esitas ka A. Männi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar. Mõlemas vastuses palutakse jätta ringkonnakohtu määrus muutmata ja prokuratuuri määruskaebus rahuldamata. S. Sillari määruskaebuses taotletakse alternatiivselt prokuratuuri vahistamistaotluse rahuldamata jätmist. Samuti palub S. Sillar mõista riigilt A. Männi kasuks välja 576 eurot Riigikohtus toimuva määruskaebemenetluse kulude katteks. Kaitsjate põhiseisukohad on järgmised.
15.Ringkonnakohus leidis õigesti, et A. Männi ja M. Maritsa suhtes kohtueelses menetluses kohaldatud vahistamise tähtaeg lõppes 16. detsembril 2015 kell 12.00. KrMS § 130 lg 3 kohaselt ei tohi isik olla kohtueelses menetluses vahi all üle 6 kuu. 17. detsembriks 2015 oli isikute kinnipidamise algusest möödas juba 6 kuud ja 1 päev. KrMS § 171 lg 4 tõlgendamine ei tohi viia tulemuseni, mille kohaselt kujuneks vahistamise tähtaeg pikemaks kui 6 kuud. Seaduses sätestatud vahistamistähtaeg peab olema absoluutselt kehtiv ja seda ei saa tõlgenduslikult pikendada. Vastasel korral tekiks vastuolu põhiseadusest tuleneva õigusselguse põhimõttega.
16.Prokuratuuri viited Riigikohtu otsustele asjades nr 3-1-1-79-14 ja nr 3-1-1-14-14 ei ole asjakohased, sest nendes lahendites ei käsitleta vahistamistähtaja arvestamist. Lisaks ei ole Riigikohus asjas nr 3-1-1-79-14 silmas pidanud, et isiku vangistuse tähtaja algus on erisätteline (KrMS § 171 lg 2), niisamuti nagu on erisätteline ka isiku kinnipidamise või vahistamise tähtaja
kulgemise algus. Asjaolu, et KrMS § 171 lg 2 seob tähtaja alguse kinnipidamise, vahistamise või vangistuse hetkega, tähendab, et tähtaja hulka arvatakse ka päev, millest loetakse tähtaja algust. Seega tuleb KrMS § 171 lg-s 2 sätestatud juhtudel käsitada vastava päevana KrMS § 171 lg 4 mõttes kinnipidamise, vahistamise või vangistuse päevale eelnevat päeva. Teistsuguse tõlgenduse korral oleks isik vabaduseta ühe päeva võrra rohkem, kui seadus lubab.
17.Kaitsja S. Sillar märgib täiendavalt, et prokuratuuri määruskaebusest, milles sisuliselt taotletakse Riigikohtult vabaduses viibiva A. Männi vahistamist, ei nähtu vahistamise aluseid. Järelikult ei ole ka Riigikohtul võimalik selliste aluste olemasolu tuvastada. Ajas vahistamise alused hägustuvad. Seega ei saa automaatselt lähtuda nendest põhjustest, millele tuginedes A. Männilt 2015. a juunis vabadus võeti.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18.Riigikohus selgitab esmalt, miks ringkonnakohus pidanuks jätma kaitsjate määruskaebuse läbi vaatamata (I), peatudes seejärel vahistamistähtaja arvestamisel (II), A. Männi kaitsja taotlusel prokuratuuri
vahistamistaotlus
rahuldamata
jätta
(III)
ja
võttes
lõpuks
kokku
määruskaebemenetluse tulemuse ning lahendades menetluskulude hüvitamise taotluse (IV). I
Ringkonnakohus
vaatas
sisuliselt
läbi
kaitsjate
määruskaebuse
Viru
Maakohtu
16.detsembri 2016. a kohtu alla andmise määruse selle osa peale, millega jäeti süüdistatavate suhtes kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamine muutmata.
20.KrMS § 383 lg 1 sätestab, et määruskaebusega võib vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud sama seadustiku § 385 kohaselt. KrMS § 385 p 16 kohaselt ei saa määruskaebust esitada kohtu alla andmise määruse peale. Kui määruskaebuse on esitanud isik, kellel ei ole KrMS § 383 või § 384 järgi määruskaebuse esitamise õigust, peab ringkonnakohus jätma kaebuse KrMS § 389 lg-st 1 ja § 326 lg 2 p-st 3 tulenevalt läbi vaatamata.
21.Ringkonnakohus möönis KrMS § 385 p-s 16 sätestatud kaebepiirangu olemasolu, leides samas, et kuna Riigikohus on jaatanud määruskaebeõigust, kui kohtu alla andmise määruses on lahendatud vahistamise küsimus, ja kuna vaidlustatud määrus rikub oluliselt süüdistatavate põhiõigusi, tuleb kaitsjate määruskaebus läbi vaadata.
22.Tõlgendus, nagu ei hõlmaks KrMS § 385 p-s 16 sätestatud kaebepiirang kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi muutmata jätmist, pole kohtupraktikaga kooskõlas. Ringkonnakohtu enda viidatud 4. novembri 2013. a määruses asjas nr 3-1-1-104-13 asus Riigikohus seisukohale, et
kohtu alla andmise määrus, millega maakohus jätab süüdistatavate suhtes kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamise muutmata, ei ole määruskaebe korras vaidlustatav (vt osutatud määruse punkt 14). Ka asjas nr 3-1-1-110-10 tehtud 22. veebruari 2011. a määruses leidis kolleegium, et erinevalt vahistamise ja vahistamise tähtaja pikendamise määrusest, mille suhtes kehtib erinorm, ei ole määruskaebe korras vaidlustatav määrus, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus muuta talle tõkendina kohaldatud vahistamine kergemaliigiliseks tõkendiks (vt viidatud määruse punkt 7). Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tema arvates peaks seadust teisiti tõlgendama ja millisest seadusesättest tuleneb erinorm, mis välistab kohtu alla andmise määruses tõkendi muutmata jätmise kohta tehtud otsustuse paigutamise KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud kaebepiirangu toimealasse (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p 7 ja 8. novembri 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-86-10, p 10.1).
23.Ringkonnakohtu argument, et maakohtu määrus rikub süüdistatavate põhiõigusi, ei ole määruskaebuse lubatavuse hindamisel asjakohane. Seda, kas vaidlustatud kohtulahend rikub isiku õigusi ja kas selle peale esitatud kaebus on põhjendatud, saab kõrgema astme kohus asuda hindama alles siis, kui ta on enne kindlaks teinud seadusliku aluse kaebus sisuliselt läbi vaadata. Edasikaebuse lubatavust ei saa argumenteerida selle põhjendatusega, sest kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust.
24.Olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt nt Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-5-13; 13. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-45-12 ja 3. juuli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-18-12). Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt põhiseaduse § 15 lgst 2, §-st 152 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg-st 1 saab esimese või teise astme kohus jätta õigustloova akti asjassepuutuva normi kohaldamata üksnes juhul, kui ta koos kohtuasja lahendamisega tunnistab selle normi põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohaldatava õigustloova akti sätte põhiseadusvastaseks tunnistamine peab kajastuma maa- või ringkonnakohtu lahendi resolutiivosas ja selline kohtulahend tuleb edastada põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtumenetluse
algatamiseks
Riigikohtule.
(Vt
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-88-07, p 10 ja samas asjas tehtud Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsuse p 46.)
25.Ringkonnakohus, jättes KrMS § 385 p 16 kohaldamata, selle sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ei algatanud. Samas ei näe kolleegium konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal ka piisavat alust KrMS § 385 p 16 põhiseaduspärasuses kahelda.
26.Seega eiras ringkonnakohus kaitsjate määruskaebust sisuliselt läbi vaadates KrMS § 385 p 16 nõudeid. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Riigikohtu üldkogu on asunud seisukohale, et kui ringkonnakohus on sisuliselt läbi vaadanud lubamatu määruskaebuse, tuleb kohtuasi pärast ringkonnakohtu määruse tühistamist saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule eelmenetluse staadiumis (vt Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-18-12, p 33). Nii toimib kolleegium ka praeguses asjas. II
27.Pidades silmas ülesannet tagada seaduse ühetaoline kohaldamine, käsitleb Riigikohus järgnevalt asjas tekkinud vaidlust vahistamistähtaja arvestamise üle.
28.Senises menetluses on esitatud kolm seisukohta selle kohta, millal möödus A. Männi ja M. Maritsa suhtes kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamise tähtaeg. Maakohus leidis, et see juhtus 17. detsembril 2015 kell 07.24 (A. Männi puhul) ja 07.30 (M. Maritsa puhul); ringkonnakohtu arvates 16. detsembril 2015 kell 12.00 (mõlema süüdistatava puhul), määruskaebuse esitanud prokuratuuri hinnangul oli vahistamise lõpptähtpäev aga 17. detsember 2015 kell 12.00.
29.On tuvastatud, et A. Mänd peeti kahtlustatavana kinni 17. juunil 2015 kell 07.24 ja M. Marits samal kuupäeval kell 07.30 ning järgmisel päeval võeti mõlemad isikud vahi alla.
30.KrMS § 130 lg 3 esimene lause sätestab, et kohtueelses menetluses ei või kahtlustatav või süüdistatav olla vahistatud üle kuue kuu. KrMS § 130 lg-s 31 ette nähtud erand käesolevas asjas ei kohaldu.
31.Kalendri järgi lõppes 6-kuuline tähtaeg, mis algas 17. juunil 2015 kell 07.24, 17. detsembril 2015 kell 07.24; 17. juunil 2015 kell 07.30 alanud sama pikk tähtaeg aga 17. detsembril 2015 kell
Õiguslike
tagajärgedega
seotud
tähtaegade
arvutamiseks
(tähtaja
alguse
ja
lõpu
kindlaksmääramiseks) on seadusandja kehtestanud reeglid, mis peamiselt tähtaegade järgimise lihtsustamiseks kalduvad mõnikord kalendaarsest arvestusest kõrvale (vt nt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-d 134–137, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62; halduskohtumenetluse seadustiku §-d 66–67; haldusmenetluse seaduse § 33). Kriminaalmenetluslike tähtaegade, sh vahistamistähtaegade arvutamist reguleerib eeskätt KrMS § 171, mis samuti näeb ette mõningad erandid kalendaarsest ajaarvestusest.
33.KrMS § 171 lg 2 esimene lause sätestab, et isiku kahtlustatavana kinnipidamise või vahistamise korral arvutatakse tähtaega tema kinnipidamise hetkest. Seega tuleb A. Männi vahistamistähtaja alguseks lugeda 17. juuni 2015 kell 07.24, M. Maritsa vahistamistähtaja alguseks aga 17. juuni 2015 kell 07.30. KrMS § 171 lg-st 2 ei saa järeldada, nagu hakkaks vahistamistähtaeg – olenemata isiku kinnipidamise kellaajast – kulgema kinnipidamise päeval kell 00.00.
34.Kuna KrMS § 130 lg 3 esimene lause sätestab kuudes arvutatava tähtaja, tuleb selle lõpu kindlaksmääramisel juhinduda KrMS § 171 lg-st 4, mis sätestab, et kuudes arvutamise korral lõpeb tähtaeg viimase kuu vastaval kuupäeval. Kui tähtaja lõpp langeb kalendrikuule, millel vastav kuupäev puudub, lõpeb tähtaeg selle kuu viimasel päeval.
35.Riigikohus on varem leidnud, et "vastav" on KrMS § 171 lg 4 tähenduses tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või – juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole – kuu viimane päev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 756 ja 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 31). Kolleegium ei jaga kaitsjate vastuses väljendatud arvamust, et see seisukoht ei kehti vahistamistähtaja puhul. Seadus ei sätesta vahistustähtaja viimase päeva arvestamiseks erikorda. Puudub norm, mis võimaldaks lugeda vahistamistähtaja lõppenuks isiku kinnipidamisele eelnevale päevale vastaval päeval, nagu kaitsjad seda soovivad.
36.Kuna A. Männi ja M. Maritsa suhtes kohtueelses menetluses kohaldatud vahistamise 6-kuulise tähtaja kulgemise esimene päev oli 17. juuni 2015, lõppes see KrMS § 171 lg 4 kohaselt
17.detsembril 2015.
37.Ehkki kalendri järgi möödus 6 kuud A. Männi vahistamisest 17. detsembril 2015 kell 07.24 ja M. Maritsa vahistamisest samal päeval kell 07.30, on seadusandja näinud siinkohal tähtaegade järgimise lihtsustamiseks ette kõrvalekalde kalendaarsest arvestusest. Riigikohus on varem selgitanud järgmist: "KrMS § 171 lg 3 esimene lause sätestab, et päevades arvutamise korral lõpeb tähtaeg viimasel tööpäeval kell kakskümmend neli. Ehkki kriminaalmenetluse seadustikus ei ole kuudes arvutatava tähtaja lõppemise kellaaega otsesõnu sätestatud, leiab kolleegium, et ka kuudes arvutatav tähtaeg lõpeb üldjuhul tähtaja viimasel päeval kell 24.00. Puudub mõistlik põhjus, miks peaks tähtaja kellaajaline lõpp kuudes ja päevades arvutatavate tähtaegade puhul erinema. Seda järeldust kinnitab ka analoogia tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 137 lgga 1 ja TsMS § 62 lg-ga 2. Tuleb küll silmas pidada, et mõningate kuudes arvutatavate tähtaegade puhul võib seaduses olla ette nähtud varasem lõpukellaaeg (vt nt vangistusseaduse § 104 lg 3 koostoimes KrMS § 130 lg 3 esimese lausega). Erinormi puudumisel lõpeb aga kuudes arvutatav tähtaeg tähtaja viimasel kuul tähtaja kulgemise alguspäevale vastaval kuupäeval kell 24.00." (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 757.) Seega reguleerib vahistustähtaja kellaajalist lõppu VangS § 104 lg 3, mis on KrMS § 171 lg 3 suhtes erinorm.
38.VangS § 104 lg 3 sätestab, et kui vahistustähtaega ei pikendata, vabastatakse vahistatu vahistustähtaja viimasel päeval hiljemalt kell 12.00. Järelikult oli vahistamise lõpptähtpäev nii A. Männi kui ka M. Maritsa puhul 17. detsember 2015 kell 12.00.
39.KrMS § 130 lg 3 esimese lause, § 171 lg-te 2 ja 4 ning VangS § 104 lg 3 alusel arvestatav
vahistamistähtaeg võib kalendaarsest arvestusest kuni 12 tunni võrra kõrvale kalduda. Kui isik peetakse kinni enne kella 12.00, võib seadusest tulenev vahistamistähtaeg kalendaarset tähtaega kuni 12 tunni võrra ületada. Pärast kella 12.00 kinni peetud isikute puhul jääb see aga võrreldes kalendaarse arvestusega kuni 12 tundi lühemaks. A. Männi puhul ületas juriidiline vahistamistähtaeg kalendaarset arvestust 4 tunni 36 minuti võrra, M. Maritsa puhul oli sama näitaja 4 tundi 30 minutit.
40.Kolleegium ei näe eelnevas vastuolu põhiseadusega, sh ka mitte õigusselguse põhimõttega. Tähtaja arvestamise reeglid ja seega ka kõrvalekalded kalendaarsest arvestusest tulenevad seadusest. Olukorras, kus seadusandja otsustada on vahistamistähtaja pikkus, võib ta kehtestada ka selle tähtaja arvestamise reeglid, mis kalduvad kalendaarsest arvestusest mõnevõrra kõrvale, sh isikule kahjulikus suunas. 12 tundi, mis on vahistamistähtaja kontekstis kõige suurem võimalik kõrvalekalle
kalendaarsest
arvestusest,
moodustab
kuust
vähem
kui
0,28%.
Vahistamistähtaegade puhul kalendaarsest arvestusest kõrvalekaldumiseks on ka legitiimne põhjus, sest, kui iga vahistatu tuleks vabastada kellajal, mis vastab tema kinnipidamise kellaajale, muutuks vahistatute vabastamine ülemääraselt keerukaks. Ühtlasi poleks üldjuhul ilmselt ka vahistatu huvides, kui tema vabastamise kellaaeg langeks näiteks öötundidele. III
41.Vastuseks A. Männi kaitsja S. Sillari taotlusele jätta prokuratuuri vahistamistaotlus vahistamise aluste puudumise tõttu rahuldamata märgib kolleegium järgmist. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, nagu tuleks prokuratuuri määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale käsitada sisuliselt vahistamistaotlusena ja et seetõttu peaks määruskaebusest nähtuma vahistamise aluste olemasolu. Praeguse vaidluse eset arvestades polnuks vahistamise aluste käsitlemine määruskaebuses asjakohane.
42.Samas juhib kolleegium väljaspool määruskaebuse lahendamise piire tähelepanu kohtupraktikas väljendatud seisukohale, mille kohaselt vahistamisaluse kaal aja jooksul väheneb. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt isiku vabaduspõhiõigust, tuleb arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Seega peab vahistamine jääma mõistliku aja piiresse, sõltumata vahistamisaluse olemasolust. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p-d 14–16 koos seal toodud viidetega.) Märgitust tulenevalt ei piisa selleks, et kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamine süüdistatava kohtu alla andmisel muutmata jätta, üldjuhul pelgalt sellest, kui kohtueelses menetluses on tuvastatud vahistamisaluse olemasolu ja kohtu alla andmisel ei esitata kohtule andmeid vahistamisaluse äralangemise kohta. Kohus peab hindama ka menetluse senist käiku ja seda, kas vahistamisaluse toime kaalub jätkuvalt üles vahistamisega kaasneva põhiõiguste riive. Selle nõude järgimine on
seda olulisem, mida pikem aeg on isiku vahi alla võtmisest möödunud. IV
43.Käesoleva määruse I osas toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
7.jaanuari 2016. a määruse ja saadab kohtuasja uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
44.A. Männi kaitsja S. Sillar esitas Riigikohtule taotluse hüvitada A. Männile Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulu – valitud kaitsjale makstud tasu summas 576 eurot. Taotluse kohaselt osutas kaitsja A. Männile õigusabi kokku 4 tundi ja õigusteenuse tunnitasu oli 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Arvestades menetluseseme mahtu, keerukust ja kaitsja vastuse põhjendatuse astet, ei saa kaitsjatasu mõistlik suurus (KrMS § 175 lg 1 p 1) praegusel juhul ületada 200 eurot. See summa tuleb riigil KrMS § 187 lg 1 alusel A. Männile hüvitada.
Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.