Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 16. detsembri 2015
süüdistuses
KarS
§
järgi
otsus Apellatsiooni esitaja
Heigo Maimjärve kaitsja advokaat Marko Paabumets
Prokurör
Ringkonnaprokurör Aro Siinmaa
Süüdistatav
Kaitsja
Heigo Maimjärv isikukood 37706036027; kannab karistust Tartu Vanglas; kehtivad kriminaalkaristused: Tartu Maakohtu 2. novembri 2010 otsusega KrK § 100 järgi; Harju Maakohtu 30. novembri 2012 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2013 määrusega tunnistati lubatavaks Hispaania Kuningriigi Malaga provintsikohtu 12. mai 2008 otsuse täitmine. Heigo Maimjärve süüteod kvalifitseeriti KarS § 136 lg 1; § 25 lg 2 - § 114 p 1 ja § 184 lg 2 p 1 järgi Advokaat Marko Paabumets
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 16. detsembri 2015 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
2.
Määrata Advokaadibüroole In Jure apellatsioonimenetluses Heigo Maimjärvele osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 432 eurot, sealhulgas käibemaks 72 eurot.
3.Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Heigo Maimjärvelt Eesti Vabariigi kasuks välja 432 eurot.
4.Heigo Maimjärvelt väljamõistetud menetluskulu tuleb tasuda ühele järgnevatest Maksu- ja Tolliameti arvelduskontodest: EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaal või EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal. Tasumisel märkida viitenumber 99915700090898 ja selgitus: „Heigo Maimjärv, 1-15-4453, menetluskulud“.
5.Menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 2. märtsil 2016 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates 3. märtsist 2016. Maakohtu otsus
1.Tartu Maakohtu 16. detsembri 2015 otsusega tunnistati Heigo Maimjärv süüdi KarS § 121 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 30. novembri 2012 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2013 määrusega moodustatud liitkaristuse kandmata osa võrra ja mõisteti H. Maimjärve liitkaristuseks 8 aastat 11 kuud 21 päeva vangistust algusega 16.12.2015.
2.H. Maimjärv mõisteti süüdi selles, et olles kinnipeetav Tartu Vanglas, ründas ta
30.augustil 2013 kella 19.26 ajal Tartu Vangla E-9 osakonna köögiruumis kaaskinnipeetav F.O.N. t. H. Maimjärv lõi F.O.N. t korduvalt käega ja panniga pähe, ühe korra tooliga ja panni varrega kehasse, ühe korra jalaga reide ning pigistas kannatanut kõrist. H. Maimjärv tekitas F.O.N. le füüsilist valu ja tervisekahjustuse: muhu vasaku kõrva taha ning vasaku õla ja külje valulikkuse.
3.Sündmuse videosalvestiselt ja selle alusel koostatud asitõendi vaatlusprotokollist (tl 51-81) nähtub, et 30. augustil 2013 kella 19.26 ajal ründas H. Maimjärv F.O.N. t. Sündmuste kulgu vaadates ei olnud maakohtul kahtlust, et kokkupõrkes oli agressiivseks pooleks just süüdistatav. Videolt on näha, kuidas H. Maimjärv lööb F.O.N. t kätega, jalgadega, tooliga ja panniga ning
pigistab kannatanut kaelast. Kuigi F.O.N. vehkis kätega ja hoidis H. Maimjärvest kinni, oli see pelgalt kaitsetegevus. Ka Tartu Vanglas valvurina töötanud A.K. a ütlustest tuleneb, et konflikti initsiaatoriks ja ründavaks pooleks oli H. Maimjärv. Tartu Vangla kinnipeetavad tunnistajad M.K. ja J.L. kinnitasid konflikti toimumist, kuid pidasid konflikti algatajaks F.O.N. t. Muus osas olid tunnistajate ütlused teiste tõenditega kooskõlas. Maakohus ei pidanud M.K. ja J.L. i ütlusi kokkuvõtlikult ebausaldusväärseks ning nentis, et tunnistajad võisid ekslikult pidada F.O.N. kaitsetegevust ründeks.
4.Maakohus jättis ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja H. Maimjärve ütlused. Süüdistatava ütlused olid ennast õigustavad ning teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega vastuolus. Näiteks väitis H. Maimjärv, et tal olid pärast tüli F.O.N. ga kõhul põletusarmid ja probleem väikese sõrmega. Süüdistatava tollase kambrikaaslase J.L. i sõnul aga H. Maimjärvel pärast konflikti mingeid vigastusi ega kaebusi ei olnud. Ka ei pöördunud süüdistatav nende vigastustega arsti poole. Maakohtu hinnangul üritab H. Maimjärv oma osa konfliktis vähendada ja näidata ennast kui kannatanut. F.O.N. kohta on aga ettekanne ja väljavõte tervisekaardist (tl 35-37), mille kohaselt oli kannatanul pärast konflikti vasaku kõrva taga muhk ning tal valutas vasak õlg ja külg. Raviks määrati F.O.N. le Diclophenac 100 mg. Kohus ei kahelnud, et F.O.N. l fikseeritud vigastused tekkisid H. Maimjärve ründe tulemusel. Süüdistatav kasutas lühikese aja jooksul kannatanu suhtes intensiivset vägivalda, sh ründas F.O.N. t kahe erineva panniga, millest üks ründe käigus deformeerus.
5.H. Maimjärv ei tegutsenud hädakaitseseisundis. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, et konflikti algatas F.O.N. . Kohus tegi kindlaks, et esimese löögi tegi H. Maimjärv ja kogu edasine konflikt kulges süüdistatava vägivaldsuse foonil. Ründe paremaks läbiviimiseks võttis süüdistatav jalast plätud ja sokid. F.O.N. st lähtuva agressiivsuse vastu räägib ka tõsiasi, et kui valvur A.K. ruumi sisenes, ei teinud H. Maimjärv erinevalt kannatanust mingeid pingutusi, et valvurit rünnakust teavitada.
6.Maakohtu hinnangul ei rikkunud kannatanu kohtus küsitlemise võimaluse puudumine H. Maimjärve kaitseõigust. Kuriteo tõendatus ei taandu nö sõna-sõna vastu olukorrale, kuna asjas on piisavalt H. Maimjärve süüd kinnitavaid tõendeid. Kuigi kannatanu ütlusi ei ole võimalik teiste tõenditega asendada, on võimalik sündmus siiski teiste tõendite abil taastada. Esitatud apellatsioon
7.Maakohtu otsuse vaidlustas H. Maimjärve kaitsja advokaat Marko Paabumets, kes palub tühistada Tartu Maakohtu 16. detsembri 2015 otsus ja mõista süüdistatav õigeks.
8.Kaitsja hinnangul rikkus maakohus õiglase kohtupidamise põhimõtet, kuna arutas asja ilma kannatanu osavõtuta. H. Maimjärvel ei olnud võimalust F.O.N. t küsitleda. Kuigi kogutud tõendite pinnalt on võimalik sündmus rekonstrueerida, on siiski süüküsimuse otsustamine ilma kannatanu küsitlemise võimaluseta oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 2 tähenduses. Süüdistusakti kohaselt oli F.O.N. kutsutud kohtuistungile ning kaitsja oli arvestanud, et kannatanu ütluste alusel saab H. Maimjärve süütust tõendada.
9.Maakohus pidas tunnistajate J.L. i ja M.K. ütlusi usaldusväärseks. Tunnistajad väitsid, et konflikti alustas F.O.N. . Maakohus ei põhjendanud, miks ei ole J.L. i ja M.K. ütlused selles osas usaldusväärsed. Selliselt toimides rikkus maakohus menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Maakohus tuvastas videosalvestise alusel H. Maimjärve ja F.O.N. liikumise ründe ajal, kuid jättis põhjendamata, kas kannatanul hiljem tuvastatud kehavigastused tekkisid just selle konflikti käigus. Otsuses ei ole välja toodud, millised löögid põhjustasid muhu ning valu F.O.N. vasakus õlas ja küljes. Kehaline väärkohtlemine on koosseisupärane vaid juhul, kui sellega põhjustatakse kannatanule valu. Videosalvestise järgi ei saa kindlaks
teha, kas F.O.N. tundis valu. Kannatanu vigastused võisid tekkida ka muul moel, kasvõi sellest, et J.L. ründas F.O.N. t, takistamaks viimasel kakluses osaleda. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
10.Kohus, olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsiooni, kohtutoimiku materjalidega ja ära kuulanud ringkonnakohtu istungil esitatud seisukohad, leiab, et apellatsioonis toodud väited ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Apellatsioon jääb rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
11.Vastupidiselt kaitsjale ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhistused on veenvad, lugejale väga hästi jälgitavad ning ütlustes esinevad mõningad vastuolud on kõrvaldatud. Kohus ei ole rikkunud menetlusõigust ega valesti kohaldanud materiaalõigust. Otsuses ei esine kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks rakendada süüdistatava kasuks.
12.Apellatsioonis suures osas sisuliselt korratakse neid seisukohti, mida kaitsja esitas maakohtus kohtulike vaidluste käigus (lk 96-97). Maakohus on neile seisukohtadele oma hinnangu andnud (vt otsuse lk 3-8 pöördel).
13.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega, sest need on kooskõlas uuritud tõendite kogumiga. KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt juhul kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta oma otsuses jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Käesoleval juhul ringkonnakohus seda ka kasutab ja viitab käesoleva otsuse punktidele 3-6, kus on ära toodud maakohtu põhjendused, millistega ringkonnakohus täielikult nõustub.
14.Vastuseks apellandi väidetele lisab ringkonnakohus ainult järgmist.
15.KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt süüdistusakti põhiosas märgitakse tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse.
16.Süüdistusakti kohaselt (selle lk 2) kannatanu F.O.N. ütlused tõendavad kuriteosündmuse toimumise aega, kohta ja viisi, vägivaldse ründe tehiolusid ning selle tagajärgi, sh kannatanu tervislikku seisundit. Kannatanu oli süüdistusaktis märgitud kohtuistungile kutsutava isikuna.
17.Kohtu alla andmise määrusega kannatanu F.O.N. kutsuti kohtuistungile (lk 9).
18.Kohtuistungil prokurör oma avakõnes loobus nimetatud kannatanu kui tõendiallika ülekuulamisest, sest „kannatanu on vanglast vabanemise järgselt laia maailma kadunud ja toimivaid kontaktandmeid prokuratuuril hetkel ei ole“ (lk 84 pöördel).
19.Tõendite uurimise käigus kaitsja leidis (lk 92), et prokuröri poolt nimetatud tõendist loobumine ei ole kohtule siduv ja taotles kaitseõiguse tagamiseks kannatanu kohtusse kutsumist ja tema ülekuulamist. Prokurör jäi enda juurde, et ta on nimetatud tõendist loobunud.
20.Maakohus lahendas kaitsja taotluse järgmiselt: “ Võistlevas menetluses esitavad tõendeid pooled. Kohtu initsiatiiv tõendite kogumiseks on null võrreldes varem kehtinud inkvisitsioonilise menetlusega. Käesoleval juhul on prokurör teatud tõendist loobunud. Vaatamata kaitsja taotlusele on kohtul vaid üks valik ja see on lahendada kriminaalasi materjalide põhjal“ (lk 92).
21.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu taoline otsustus tuleneb seadusest ja on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga.
22.KrMS § 285 lg 2 kohaselt prokurör avakõnes annab ülevaate süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtulikul uurimisel taotleb. Antud juhul prokurör
avakõnes märkis, et loobub kannatanu kui tõendiallika ülekuulamisest. Seega prokurör nimetatud tõendit kohtule ei esitanud. Kaitsja aga jäi selle juurde, et kannatanu peab kohtuistungil osalema. KrMS § 297 reguleerib võimalust täiendavate tõendite kogumiseks kohtulikul uurimisel. Kohtupraktikas (RKKKo nr 3-1-1-67-06, 3-1-1-91-07) on leitud, et tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite põhjal. Tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel on kohus võistleva kohtumenetluse tingimustes olulisel määral seotud kohtumenetluse poolte tegevusega ja ta saab lugeda mingi asjaolu tõendatuks ning sellele kohtuotsuses tugineda üldjuhul vaid kohtumenetluse poolte tegevusele ehk tõendamisele tuginevalt. Ringkonnakohus leiab, et kuna antud juhul prokurör nimetatud tõendit ei esitanud, siis ei saanud olematut tõendit ka uurida, nagu kaitsja seda taotles.
23.Puutuvalt tunnistajate J.L. i ja M.K. ütluste usaldusväärsusesse ringkonnakohus märgib, et nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega (otsuse lk 5). Sellest tulenevalt ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on jätnud otsuses põhjendamata, miks ta loeb tunnistajad eksinuks, lugedes ründajaks kannatanu.
24.Maakohus toetus sündmuse salvestisele, millelt on sündmust objektiivselt kõrvalt vaadates näha, et kannatanu ei olnud ründavaks pooleks, ta kaitses end H. Maimjärve rünnaku vastu. Kuna sündmus toimus ärevas õhkkonnas ja tunnistajad olid sellega isiklikus puutumuses, siis maakohus jaatas võimalust, et tunnistajad pidasid kannatanu kaitsetegevust ekslikult ründeks. See järeldus on kooskõlas tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütlustega (lk 88-91 pöördel), kusjuures mõlema tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldati ka nende poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi (lk 89 ja 90 pöördel).
25.Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et tunnistaja A.K. ei näinud, kuidas H. Maimjärv kannatanut panniga lõi. Kohtuistungi protokollist nähtub, et A.K. nägi, kuidas H. Maimjärv läks kannatanule kallale ja lõi teda panniga (lk 85 pöördel-86). Tunnistaja püüdis seda löömist ära hoida, kuid see tal ei õnnestunud ja H. Maimjärv sai ikkagi panniga kannatanule pihta lüüa. Hiljem selgus, et panniga löömine oli ka enne seda olnud, pann oli lapikuks löödud. Eelnevat löömist tunnistaja ei näinud, kuid tema teada on see videol näha.
26.Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et kohus on videosalvestise alusel tuvastanud küll isikute liikumise, kuid kas nende pinnalt tekkisid ka kehavigastused, on otsuses jäänud tuvastamata.
27.Maakohus on märkinud (otsuse lk 5), et sündmuse videosalvestiselt nähtub, et algul toimus esimene füüsiline kontakt, kus H. Maimjärv ründas kannatanut, lüües talle enda parema käega ühel korral pea piirkonda, siis haaras tal kõrist ja tõukas eemale. Sündmuse kulgu vaadates ei ole kahtlust, et ründajaks, agressiivseks pooleks on H. Maimjärv, kes üritab kannatanut igati rünnata, lüües nii kätega (sh rusikaga) viimast pea piirkonda, pigistades kõrist kui ka üritades teda panniga lüüa. Peale selle on näha, kuidas konflikti lõpupoole H. Maimjärv lööb kannatanut jalaga reie piirkonda, ründab teda tooliga ja lööb panniga pea piirkonda. Pärast valvur A.K. a teistkordset sisenemist köögiruumi lööb H. Maimjärv eelnevalt pliidilt võetud panniga kannatanut pea piirkonda, mille tulemusel jääb praepanni käepide (vars) H. Maimjärvele kätte. Valvur A.K. üritab H. Maimjärve takistada, kuid sellele vaatamata viimane lööb kannatanule varasema löögi tagajärjel kätte jäänud praepanni varrega kehasse.
28.Maakohus on märkinud (otsuse lk 6), et kohtul puudub kahtlus, et kannatanul fikseeritud vigastused tekkisid just H. Maimjärve poolt läbiviidud ründe käigus. Ründe läbiviimisel kasutas H. Maimjärv kannatanu suhtes lühikese ajavahemiku jooksul erinevaid ründetaktikaid, intensiivset vägivalda. Sellist järeldust kinnitab nii videosalvestis, tunnistajate ütlused kui ka asitõendi vaatlusprotokoll, kus on vaadeldud rünnaku käigus kasutatud kahte panni: nii käepidemega panni kui ka ründe käigus käepideme kaotanud ja deformeerunud panni.
29.Kannatanu vigastusi kinnitavad arstlikud tõendid (lk 35-37), millest nähtuvalt koheselt peale süüdistuses kirjeldatud füüsilist kontakti kutsuti medtöötaja kannatanu vigastusi fikseerima. Objektiivseks leiuks oli muhk vasaku kõrva taga ning kannatanu ise kaebas valu vasakus õlas ja vasakus küljes.
30.Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et kuna kannatanut kohtus üle kuulata ei olnud võimalik, siis ei saa tuvastada, et talle tekitati H. Maimjärve poolt füüsilist valu.
31.Kohtupraktika kohaselt valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKKo nr 3-1-1-50-13 p-d 11-12.2).
32.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga (otsuse lk 6-7), et kuna H. Maimjärv lõi kannatanut korduvalt käega ja panniga pea piirkonda, lisaks lõi ka tooliga ja ühe korra panni varrega kehasse ning jalaga reie piirkonda ja pigistas kõrist, siis sellise lühiajalise väga intensiivse vägivalla rakendamisel pidi H. Maimjärv teadma, et ta tekitab kannatanule valu. Seda, et kannatanu tundis valu (kaebas vasaku õla ja külje valulikkust), on ta koheselt avaldanud medõele (lk 35).
33.Ringkonnakohus eeltoodu alusel leiab, et kannatanule valuaistingu tekkimine on H. Maimjärvele tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Seega on valu tundmine eraldi tuvastamist leidnud ja ringkonnakohtu arvates selline tagajärg tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (RKKKo nr 3-1-1-50-13 p-d 12 ja 12.2).
34.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (otsuse lk 7), et H. Maimjärv ei tegutsenud hädakaitseseisundis ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata.
35.Seda järeldust ei muuda ka H. Maimjärve poolt ringkonnakohtu istungil esitatud vangla meditsiiniosakonna teatis, mille kohaselt tal fikseeriti 30.08.2013 kell 19.45 vigastustena punetav ala kogu kaela ulatuses ja rinnal vasakul pool, samuti ülakõhu ja vasaku abaluu piirkonnas marrastused, vasaku käe I sõrme põhiliigese turse ning põsel paremal pool punetav ala. 01.09.2013 fikseeriti tal vasaku käe V sõrme turse, hematoom ning sõrmele pandi lahas. Maakohus tuvastas (otsuse lk 5), et nimetatud vigastused võis H. Maimjärv saada seetõttu, et kannatanu kaitses ennast H. Maimjärve rünnakute vastu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega.
36.Ringkonnakohtule esitas tasutaotluse H. Maimjärve kaitsja advokaat M. Paabumets, kes taotleb apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest tasu kokku 432 eurot, sh käibemaks 72 eurot. Tasutaotluste kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamiseks ja kohtuistungiks ettevalmistumiseks kokku 8 tundi. Kohtuistung kestis ühe tunni. Kolleegium peab taotletud kaitsjatasu põhjendatuks. Seega tuleb taotlus selles suuruses RÕS § 21 lg 3, § 22 lg 6 ja § 23 lg 1 alusel rahuldada. KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Eeltoodu alusel jäävad H. Maimjärvel tekkinud menetluskulud 432 eurot isiku enda kanda.
allkirjastatud digitaalselt Mati Kartau, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.