1-16-423/15 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kohtuotsus tuleb jätta muutmata. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. KarS § 4231 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. T.P süü suurust arvestades ei pidanud maakohus tema karistamist rahalise karistusega võimalikuks. Lisaks sellele ei olnud sellise karistuse mõistmine reaalselt täidetav, sest T.P puuduvad kohtu hinnangul selleks materiaalsed vahendid. Maakohus karistas T.P sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. Kuna kriminaalasi lahendati lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra. Maakohus võttis karistuse mõistmisel arvesse karistust kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kuna T.P pani uue kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal, siis kohaldas maakohus tema suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ja suurendas mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid T.P-le mõistetud karistust kergendada. Sellistele asjaoludele ei ole viidanud oma apellatsioonis ka T.P ise. Seega on T.P apellatsioon karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatu ja kohtukolleegium jätab selle läbi vaatamata.

3.jaos ei nähta otsesõnu ette võimalust, et kohus saaks kohtuotsuse tegemisel määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ühest kuust pikemat tähtaega. Sellist võimalust ei tulene otsesõnu ka KrMS § 180 lg-st 3, milles sätestatakse kohtu pädevus võimaldada hüvitada kohtukulusid ositi. Seoses sellega on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 20. veebruari 2012. a otsuses nr 3-1-1-2-12 ja 9. detsembri 2013. a otsuses nr 3-1-1-109-13 asunud seisukohale, et lähtudes KrMS § 313 lg 1 p-st 7 on siiski kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. Praeguses kriminaalasjas on maakohus kohtuotsuse tegemisel määranud, et menetluskulud tuleb tasuda 10 kuu jooksul osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisest, pikendades sellega otsuse vabatahtliku täitmise üldist ühekuulist tähtaega. Seega on maakohus juba pikendanud menetluskulude tasumise üldist tähtaega. Maakohtu otsus ei ole veel jõustunud, sest süüdistatav vaidlustas selle apellatsiooni korras. KrMS §-s 424 sätestatu kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Kui süüdistatav T.P pärast menetluskulude tasumise tähtaja, s.o 10 kuu möödumist kohtuotsuse jõustumisest jätkuvalt leiab, et tal puuduvad rahalised vahendid menetluskulude tasumiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise taotlusega maakohtu täitmiskohtuniku poole. Asjaolu, et T.P viibib praegu vanglas, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (7. detsembri 2012. a otsus nr 3-1-1-120-12 ja 9. detsembri 2013. a otsus nr 3-1-1-109-13).