1-15-7868/22 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

2.O.R tunnistati süüdi selles, et tema 24. veebruaril 2015 kella 08.00-11.00 vahelisel ajal Pärnu linnas XXX XX XXX korteri nr XX vannitoas võttis endisel elukaaslasel RK-l selja tagant ühe käega kaelast kinni ja lükkas RK näoga vastu seina, misjärel hoides ühe käega RK kaelast ja teise käega riietest, lükkas RK vannitoast väljapääsu suunas, mille tagajärjel RK kukkus vasaku õlavarrega vastu uksepiita. Seejärel O.R lükkas RK vannitoast välja ning keeras elutoas näoga enda poole ja lükkas diivanile. Kukkudes diivanile istuvasse asendisse, surus RK O.R kätega endast eemale ning üritas püsti tõusta, mille peale O.R haaras RK-l käega kuklast ning tõmbas teda ühe käega kuklast ja teise käega käsivarrest kinni hoides diivanilt püsti, misjärel vedas ühe käega kuklast ja teise käega selja tagant riietest kinni hoides magamistoa suunas. Magamistoa ukse juures pani RK käed uksepiitadele, kuid O.R rebis tema käed uksepiitade juurest ära ning lükkas RK magamistuppa, mille tagajärjel RK kukkus parema reiega vastu klaasiga kappi. Füüsilise vägivalla tulemusena O.R põhjustas RK-le füüsilist valu, nahaalused verevalumid parema reie tagumisel pinnal ja vasakul õlavarrel. Samuti tunnistati O.R süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, 25. veebruaril 2015.a kella 08.00-08.22 vahelisel ajal Pärnu linnas XXX XX XXX korteri nr XX elutoas haaras korterist põgeneda üritanud endisel elukaaslasel RK-l käega juustest, lõi ühel korral lahtise käega paremale poole vastu pead ning lükkas, mille tagajärjel RK kukkus vasaku reiega vastu söögilauda. Seejärel O.R haaras RK-l käega juustest ning vedas juustest kinni hoides magamistuppa, kus lükkas voodile pikali. Füüsilise vägivalla tulemusena O.R põhjustas RK-le füüsilist valu, nahaalused verevalumid vasaku reie välisküljel ja reie tagumisel pinnal ning rebis peast juukseid. Oma sellise tegevusega pani O.R toime KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise isiku tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ning korduvalt. Lisaks eelnevale tunnistati O.R süüdi selles et tema 25. veebruaril 2015 kella 08.00-08.22 vahelisel ajal Pärnu linnas XXX XX XXX korteri nr XX elutoas haaras tooli ja vehkis sellega mööda tuba, samal ajal karjudes endisele elukaaslasele RK-le: „Ma löön su litsi raisa maha! Ellu sa ei jää! Ma retsin su ära!“ ning lubas segi peksta RK üürikorteri. Kui RK üritas korterist põgeneda, haaras vasaku käega RK-l juustest kinni ning ütles: „Ma tapan su raisa ära!“ Seejärel O.R lükkas RK magamistuppa voodile pikali ning hoides teda voodis kinni ütles: „Sa ei tea, kellega sul tegu on. Ma olen inimesi tünni ära uputanud ja pärast nad maha matnud ning nii, et keegi neist ei tea. Ma retsin su ära! Sa ei kujuta ette, kui palju naisi ma olen ära retsinud“. Ähvardamise tulemusena tundis RK reaalset ohtu enda elule ja tervisele. Oma sellise tegevusega pani O.R toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.

3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb täies mahus kohtuotsuse tühistamist ja O.R suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Seoses sellega mõista O.R kasuks välja menetluskulud. Apellatsiooni motiivide kohaselt O.R ennast esitatud süüdistustes süüdi ei tunnista ning väidab, et ei ole kordagi RK löönud ega ähvardanud. Esines küll kodutüli, kuid selle käigus ei ähvardanud ta kordagi RK. Tüli käigus ründas RK teda ning tahtis küünistada, tema rünnet tõrjudes lükkas RK minema ja pani voodisse pikali. RK sai reitele sinikaid lüües ennast laua vastu ära. Apellandi hinnangul ei ole seetõttu süüdistus piisavalt selgelt tõendatud, eriti arvestades asjaolu, et osapooled on üksteise suhtes vaenulikud ning kannatanu ütlused ei ole neutraalsed. Tuvastatud vigastused, sinikad on tuvastatud kohtadest (reied), mida kannatanu löögikohana ei kirjelda. Kindlasti ei anna väidetavad sinikad märku kuklast pigistamisest. Sõnelusest ja kannatanu solvamisest kasvas välja tüli, milles olid aktiivsed mõlemad osapooled. O.R varasemast käitumisest kahe aasta jooksul, samuti süüdistuses toodud päevadel veebruaris 2015 ei nähtu samuti, et O.R oleks olnud agressiivne või vägivaldne. Mis puudutab süüdistust ähvardamises, siis on täiesti ebausutav, et RK tundis ennast kolme päeva jooksul halvasti ja hirmununa ning ei julgenud kodust lahkuda. Samuti ei ole tõsiseltvõetav, et O.R ähvardanuks RK reaalselt tappa. Meil puuduvad andmed, et O.R oleks kellegi tünni ära uputanud või ära retsinud. Selleks ei anna alust O.R isik, kellel puuduvad igasugused varasemad karistused analoogsetes asjades. Samuti on lihtsalt tekkinud tüli iseloomu arvestades ebatõenäoline, et ta võinuks soovida oma elukaaslast tappa. Puuduvad vastavad vahendid, võimalused. Tegemist on ilmselgelt emotsionaalse tüliga, mida täiesti tavapäraselt mäletavad osapooled erimoodi. Kahtlused tuleb kriminaalmenetluse põhiprintsiipidest tulenevalt tõlgendada süüdistatava kasuks, vastasel korral muutuks isikute süüdimõistmine puhtalt vaenuliku kannatanu ütluste põhjal ilmselgelt liiga kergekäeliseks. Kaudsete tunnistajatena AU ütlused ega sõnumid ei kinnita piisavalt seda, et 25.veebruaril oleks aset leidnud tahtlik füüsilise või vaimse vägivalla sooritamine. Kõik vastavad tõendid on ainult ja üksnes RK poolse seisukoha väljendus. Üksnes sinikate põhjal isiku süüdimõistmine vägivallas on liiga kergekäeline ja oletuslik. Lähenemiskeelu kohaldamist soovis O.R ka ise, kuna ei soovinud pärast asja menetluse alustamist RK-ga kokku puutuda. Kaitsja märgib, et süüdistatav ja kaitsja soovivad asja arutamist kirjalikus menetluses. 4 KrMS § 322 lg 3 kohaselt esitas apellatsioonile oma seisukoha prokurör, kes taotleb jätta maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Apellandi taotlusele, vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses, prokurör vastu ei vaielnud. Prokurör leiab, et apellatsioonis märgitud asjaolud eraldi ega koos ei anna alust seadusliku ning põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks ega O.R õigeksmõistmiseks. Apellatsioonis on kaitsja esitanud sisuliselt samu väiteid, mida oma kaitsekõnes ning maakohus on oma otsuses ka nimetatud

Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsja apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Kaitsja kordab samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid maakohtus ning millele maakohus on oma otsuses juba vastanud. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Lisaks eelnevale viitab kohtukolleegium siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). 5.2 Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohtuotsus rajaneb vaid kannatanu RK ütlustel, mis kaitsja hinnangul ei ole usaldusväärsed. Kaitsja leiab, et tegemist on n.ö sõna-sõna vastu olukorraga, mille alusel ei saa teha süüdimõistvat kohtuotsust ning kõik kahtlused tulnuks tunnistada süüdistatava O.R kasuks. Kohtukolleegium märgib siinjuures, et KrMS § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 kohaselt on kahtlustataval ja süüdistataval õigus anda ütlusi või keelduda ütluste andmisest. KrMS § 285 lg 3 kohaselt pärast prokuröri esinemist küsib kohtunik, kas süüdistatav on süüdistusest aru saanud ja kas ta tunnistab end süüdi. Süüdistatava ütlus on üheks tõendiliigiks KrMS § 63 lg-s 1 toodud loetelus. KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil, seega ka süüdistatava ütlusel, ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt. Seega ei tähenda süüdistatava poolt oma süü eitamine automaatselt seda, et ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohus hindab süüdistatava ütlusi kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning teeb seejärel süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Apelleeritud kohtuotsuses on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks ta loeb kannatanu RK ütlused usaldusväärseks ning miks ta süüdistatava O.R ütlusi ennast õigustavaks peab. 5.3 Kohtukolleegium märgib, et KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline süüteokoosseis. Selle süüteokoosseisu objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu – tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Esimene vastab teodelikti tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu. Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise või füsioloogilise funktsiooni häires,

haiguses või muus pataloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Tervisekahjustuse kui tagajärje eristamine raskusastmete järgi on vajalik KarS § 121 lg 1 ja lg 2 p 1 piiritlemiseks. Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise korral on KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea. Praeguses kriminaalasjas on süüdistuse kohaselt O.R-ile ette heidetud RK-le tervisekahjustuse tekitamist verevalumite näol, mis juba üksinda täidab KarS § 121 lg 1 koosseisu. Lisaks sellele märgitakse süüdistuses sedagi, et tõukamisega, rebimisega, lahtise käega vastu nägu löömisega, näoga vastu seina surumisega ja juustest rebimisega põhjustas O.R RK-le füüsilist valu. Maakohus leidis, et O.R-ile süüdistuses ette heidetud teod on tõendamist leidnud. Kaitsja märgib oma apellatsioonis, et kannatanu RK-l ei tuvastatud verevalumeid kohtades, kus O.R teda väidetavalt pigistas. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole see kaitseväide asjakohane, sest süüdistuse kohaselt ei põhjustatud RK-le tervisekahjustust verevalumite näol mitte muljumisest, vaid tõukamise tagajärjel vastu mööbliesemeid (laud, kapp) kukkudes. Käega vastu nägu löömisega, näoga vastu seina surumisega ja juustest rebimisega põhjustas O.R RK-le füüsilist valu. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et kaitsja apellatsiooni väited O.R õigeksmõistmises KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi põhjust ei anna. 5.4 Kaitsja leiab oma apellatsioonis, et O.R ei olnud võimalik RK tappa, sest tal puudusid selleks reaalsed vahendid. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et O.R varem karistamata isikuna oleks kunagi naisterahvaste suhtes vägivalda tarvitanud või neid tünni ära uputanud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. novembri 2011 otsuses nr 3-1-1-59-11 märgitu kohaselt võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks (vt ka RKKKo 3-1-1-707, p 13). Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul võib olla tegemist KarS §-s 120 sätestatud ähvardamise katsega juhul, kui süüdistatav püüab kannatanu suhtes psüühilist vägivalda kasutada (alustab süüteo toimepanemist), kuid tal ei õnnestu seda lõpule viia, kuna kannatanu ei hakka kartma. Praeguses asjas on maakohus oma otsuses motiveerinud, miks oli kannatanul alust karta O.R ähvarduste reaalset täideviimist. Kannatanu andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt on O.R talle juba varem rääkinud, et on naisterahvaste suhtes käitunud vägivaldselt. Ta on kannatanule öelnud, et viimane ei tea, kellega tal on tegemist. Tapmisähvardustega samaaegselt kasutas O.R kannatanu RK suhtes 24.02.2015 hommikul füüsilist vägivalda. Füüsilist vägivalda oli O.R kasutanud kannatanu RK suhtes ka eelmisel päeval. Seega on ka objektiivsele kõrvalseisjale arusaadav, et sellises olukorras oli kannatanu RK-l reaalne alus karta tapmisähvarduse täideviimist. Asjaoludel, et O.R ei ole varem kedagi tapnud või et tal ei olekski olnud võimalik RK tappa, ei ole KarS § 120 lg 1 kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast tähtsust. Siinkohal viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. jaanuari 2000. a otsuses märgitule, mille kohaselt siin ei eeldata, et ründajal