Kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

4. veebruar 2016, Tallinn

Kriminaalasja number

1-15-10597

Kohtukoosseis

Sten Lind, Meelika Aava, Pavel Gontšarov

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 16.12.2015. a otsus

Kriminaalasi

E.F-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 -§ 25 lg 2 järgi

Apellant

Süüdistatav E.F

Süüdistatav

isikukood XXX; elukoht XXXXXXX XXX XXXXX; ei tööta; kehtivaid kriminaalkaristusi 9, viimati karistatud Harju Maakohtu 10.11.2015. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 alusel vangistusega 5 kuud 10 päeva

Kaitsja

Leelo Viil

Prokurör

Alice Simm

Resolutsioon Jätta süüdistatava E.F-i

esitatud apellatsioon ja määruskaebus läbi

vaatamata.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil ta sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kohus määras KrMS § 180 lg 3 alusel, et kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul järgmiselt: esimesel 11 kuul igas kuus 36.38 eurot, 12. kuul 36.32 eurot. E.F mõisteti süüdi selles, et tema, olles Harju Maakohtu 10.11.2015 otsusega süstemaatilise varguse katses süüdi mõistetud, püüdis 14.12.2015 kella 18:54 ajal taas Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX asuvast K kauplusest varastada ühte pudelit konjakit Larsen XO maksumusega 73.90 eurot. Ta võttis konjakipudeli ja pani selle müügisaalis endaga kaasas olnud kilekotti. Seejärel möödus ta kassadest, jättes võetud kauba eest tahtlikult tasumata, kuid turvatöötaja pidas ta kinni. Kohus leidis, et E.F-ile tuleb mõista karistuseks vangistus, mis jääb alla KarS § 199 lg 2 sanktsiooni keskmise määra. Kohus võttis arvesse, et E.F tunnistas oma süüd kahetses tehtut puhtsüdamlikult. Samuti arvestas kohus, et tegu oli ühe varguse episoodiga, mis jäi katse staadiumi, ning kahju puudub. Maakohus ei nõustunud süüdistatava taotlusega asendada vangistus üldkasuliku tööga. E.F pani uue varguse katse toime päeva pärast kinnipidamisasutusest vabanemist, püüdes varastada alkoholi. Süüdistatava väide selle kohta, et ta on kriminaalsest elust väsinud, on paljasõnaline. Kohus pidas oluliseks, et ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga ei ole E.F koheselt kindlustatud töökohaga ja sissetulekuga. Seega puudub jätkuvalt E.F sissetulek (raha), mis muudab küllaltki tõenäoliseks uute varguste toimepanemise tema poolt. Seoses E.F-ilt välja mõistetavate menetluskuludega märkis maakohus, et KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 võimaldab küll menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist, kuid kohus ei tuvastanud selliseid asjaolusid, mis tingiks süüdistatavalt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise. Sellist taotlust ei ole ka kohtuistungil menetlusosalised esitanud. Maakohus pidas põhjendatuks kohaldada väljamõistetud menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi kaheteistkümne kuu jooksul. Kohus pidas ilmselgeks, et vanglatingimustes menetluskulude korraga täies ulatuses tasumine on raskendatud.