Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-1-16 2. veebruar 2016 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Aleksei Kozlovi suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmine Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2015. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-7806 Aleksei Kozlovi kaitsja vandeadvokaadi abi Mihkel Gaver, määruskaebus Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto 13. jaanuar 2016, kirjalik menetlus
jõustus Riigikohtu 21. mai 2014. a määrusega. Kinnipeetava karistusaeg algas 30. aprillil 2013 ja lõppes
Maakohtu määruse vaidlustanud kaitsja taotles määruse tühistamist menetluskulude osas ja
menetluskulude riigi kanda jätmist.
Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Kozlovi kaitsja, kes taotleb
menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist menetluskulude süüdimõistetu kanda jätmise osas ning KrMS § 181 lg 1 alusel menetluskulude riigi kanda jätmist.
Kaitsja hinnangul ei ole KrMS § 180 kohaldatav, sest praeguses kohtumenetluses ei tehtud
süüdimõistvat otsust. Tartu Vangla esitas maakohtule süüdimõistetu isikliku toimiku otsustamaks A. Kozlovi suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist. Süüdimõistetu ja tema kaitsja vaidlesid taotlusele vastu. Kohus jättis vangla taotluse rahuldamata ja käitumiskontrolli kohaldamata, seejuures ei olnud süüdimõistetul võimalik menetlusest loobuda. Käitumiskontrolli kohaldamata jätmine sarnaneb pigem õigeksmõistmisega ja seetõttu tuleb analoogia korras KrMS § 181 lg 1 sätteid kohaldades jätta menetluskulud riigi kanda.
Kuigi kriminaalmenetluse seadustik ei erista menetluskulude hüvitamisel asja sisulist
otsustamist ja kohtulahendi täitmisel tehtavat otsust, ei ole siiski õige kõiki süüdimõistva otsuse täitmisel tekkivaid kulusid jätta süüdimõistetu kanda. Menetluskulude küsimus lahendatakse iga menetluse lõpus eraldi. Asjakohatu on ringkonnakohtu viide sellele, et kaitsja osavõtt menetluses ei olnud kohustuslik. Olukorras, kus menetluse tulem võib oluliselt riivata isiku põhiõigusi, on täiesti mõistetav, et süüdimõistetu kasutab kaitsja abi.
käitumiskontrolli
põhjendatuks.
Ringkonnakohus viitas sellele, et tegemist on süüdimõistvale otsusele järgnenud menetlusega ja KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga, põhjendades seda järgmiselt.
Kohtuotsuse täitmine on uus menetlusstaadium, mis järgneb kohtuotsuse tegemisele ja
jõustumisele.
Kriminaalmenetluse
seadustiku
loogika
järgi
lahendatakse
menetluskulude
põhjendatuse ja nende hüvitamise küsimus üldjuhul igas menetlusstaadiumis eraldi, sõltuvalt selle menetlusstaadiumi alustamise põhjustest või alustamise taotlejast ja selle staadiumi lõpplahendist. Näiteks apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes hüvitab menetluskulud süüdistatav vaid juhul, kui tema huvides esitatud kaebus jäetakse rahuldamata ja maa- või ringkonnakohtu otsus muutmata. Muudel juhtudel kannab menetluskulud riik. Kriminaalmenetluse lõpetamisel kannab kulud riik (KrMS § 183), kuid kooskõlas eelmärgituga vaid menetluskulude osas, mis tekkisid enne kriminaalmenetlust lõpetavat lahendit. Kui menetlusosaline vaidlustab kriminaalmenetluse lõpetamise
määruse
määruskaebe
korras,
võetakse
edasises
menetluses
aluseks
määruskaebemenetluse sätted (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-80-15, p 8). Ka süüdimõistvale otsusele järgneva konfiskeerimismenetluse puhul hüvitab selle kulud süüdimõistetu vaid juhul, kui konfiskeerimistaotlus rahuldatakse. Kui süüdimõistva kohtuotsuse tegemisele
järgnenud
konfiskeerimismenetluses
jäetakse
prokuröri
konfiskeerimistaotlus
rahuldamata, jäävad konfiskeerimismenetluse kulud riigi kanda (KrMS § 1871 lg 2).
Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri tõepoolest kohtuotsuse täitmise ega konkreetselt
käitumiskontrolli
kohaldamise
menetluses
tekkivate
menetluskulude
hüvitamist.
Selles
menetlusstaadiumis ei teki menetlusosalistel tavaliselt ka lisakulutusi muu hulgas seetõttu, et valdavalt vaadatakse asi läbi kirjalikus menetluses. Enamasti piirdub kohtuotsuse täitmise menetlus süüdi- või ka õigeksmõistva kohtuotsuse täitmise asjaolude täpsustamisega. Käitumiskontrolli kohaldamine erineb aga kolleegiumi hinnangul oluliselt tavalisest kohtuotsuse täitmise menetlusest.
KarS §-s 871 sätestatu kohaselt võib kohus pärast vangistuse ärakandmist kohaldada isiku
suhtes käitumiskontrolli. Selle alused on loetletud KarS § 871 lg 1 p-des 1–3 ja lõikes 2. Kui esimese
lõike punktid 1 ja 2 ning teine lõige on formaalset laadi (süüdimõistev otsus ja varasem karistatus), siis KarS § 871 lg 1 p 3 annab kohtule ulatusliku diskretsiooniruumi. Karistusjärgne käitumiskontroll ei ole isikule süüdimõistva kohtuotsusega mõistetav karistus ega muu mõjutusvahend, vaid seaduses ettenähtud täiendav meede, mis võimaldab täitmiskohtunikul kohaldada karistuse ära kandnud süüdimõistetule kindlaid piiranguid või kohustusi. Kuigi eelnev süüdimõistmine on käitumiskontrolli kohaldamise eeldus, ei ole käitumiskontroll süüdimõistva kohtuotsuse lahutamatu osa.
Tähelepanu tuleb pöörata ka käitumiskontrolli kohaldamise menetluse käivitamise
mehhanismile ja süüdimõistetu võimalusele kõnealust menetlust vältida, näiteks käitumiskontrolliga nõustudes. Vangistusseaduse (VangS) § 762 lg 2 kohaselt saadab vangla materjalid kohtule karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks, kui kinnipeetav vastab KarS § 871 lõike 1 punktides 1 ja 2 või lõikes 2 sätestatud tingimustele. Seega alustab käitumiskontrolli kohaldamise menetlust alati riik kindlate formaalsete aluste olemasolul süüdimõistetu tahtest sõltumatult. Mingit võimalust kõnealuse menetluse vältimiseks süüdimõistetul ei ole.
Samas on selge, et käitumiskontrolli menetluse tulemiks võivad olla süüdimõistetud isiku
põhiõiguste uued riived. Seetõttu ei saa taunida süüdistatava soovi kaasata menetlusse kaitsja. Lisaks ei pruugi menetluskulud piirduda vaid kaitsekuludega. Selles menetluses võivad tekkida menetluskulud ka sõltumata süüdimõistetu tahtest. Nimelt sätestab KrMS § 432 lg 3, et karistusjärgse käitumiskontrolli küsimust otsustades võib kohus kaasata vajaduse korral ka muid isikuid või määrata ekspertiisi. Eeltoodud põhjustel ei ole kolleegiumi hinnangul õige samastada karistusjärgse käitumiskontrolli menetluse toimetamist isiku süüditunnistamisega KrMS § 180 lg 1 tähenduses. Võttes arvesse, et menetluskulude hüvitamine selles menetluses on seadusega reguleerimata ja lähtudes KrMS § 2 p-st 4, leiab kolleegium, et olukorras, kus karistusjärgse käitumiskontrolli menetluse tulemina jäetakse käitumiskontroll kohaldamata, kannab tekkinud menetluskulud, sealhulgas lepingulisele kaitsjale makstud või määratud kaitsjale määratud tasu, riik.
KrMS § 2 p 4, § 390 lg 1 ja § 361 lg 1 p 7 alusel tühistab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu
määrused A. Kozlovilt menetluskulu väljamõistmise osas ja teeb selles osas uue määruse, millega jätab A. Kozlovi suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise menetluses tekkinud menetluskulud, s.o määratud kaitsja tasu maakohtus 163 eurot 8 senti, riigi kanda. Ka ringkonnakohtus tekkinud menetluskulu 120 eurot tuleb KrMS § 187 lg 1 alusel jätta riigi kanda. Muus osas jätta määrused muutmata. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada.
Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks Riigikohtu
määruskaebemenetluses. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu määruse analüüsile, kliendiga nõupidamisele ja määruskaebuse koostamisele kokku 2,5 tundi. Taotletav tasu on 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot, seega kokku 120 eurot. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 187 lg 1 alusel jäetakse menetluskulu riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.