Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. jaanuar 2016, Tallinn
Kohtuistungi aeg ja koht
20. jaanuar 2016, Tallinn
Kriminaalasja number
1- 15-7004
Kohtukoosseis
eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed
Meelika Aava,
Pavel Gontšarov Kohtuistungi sekretär
Kriminaalasi
Kea Lemming D.V süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7 järgi, V.K süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7 järgi, D.G süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7 järgi, R.F-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7 - § 22 lg 3 järgi ja A.S-i süüdistuses KarS § 202 lg 2 p 3 järgi , lühimenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu otsus 29. septembrist 2015
Apellatsiooni esitaja
S üüdistatav D.G kaitsja adv. Gennadi Kull, süüdistatav D.V kaitsja adv. Toomas Pilt, süüdistatav V.K kaitsja adv. Leelo Viil, tsiviilkostjate DHL Estonia ASi esindaja adv. Meelis Masso ja osaühingu Aave Transport esindaja adv. Toomas Laanemaa ning kannatanu E aktsiaseltsi esindajad adv-d Annika Vait ja Siret Siilbek Annika Vanatoa
Prokurör Süüdistatavad
(ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses)
Kaitsjad
adv Toomas Pilt, adv. Leelo Viil, adv. Gennadi Kull adv. Annika Vait, adv. Siret Siilbek
Kannatanu esindajad Tsiviilkostjate esindajad
adv. Indrek Kukk ja adv. Toomas Laanemaa
Harju Maakohtu otsus 29. tühistada osaliselt ja nimelt:
1) süüdistatavatele D.V-le , D.G-le , V .K-le ja A.S-ile süüdimõistvas kohtuotsuses etteheidetud kuriteo toimepanemise ajavahemiku osas e. alguse osas ja varastatu koguse osas; 2) süüdistatavatelt D.V-lt , D.G-lt , V.K-lt , R.F-ilt ja tsiviilkostjatelt osaühingult Aave Transport, Logistika Pluss osaühingult ja DHL Estonia ASilt solidaarselt väljamõistetud kuriteoga tekitatud kahju osas; 3) kannatanu viivisenõude alusel viivise väljamõistmata jätmise osas. 4) tsiviilkostja osaühingu Aave Transport menetluskulude täielikult rahuldamata jätmise osas. Teha uus o t s u s; millega: 1) Lugeda varguse ajavahemikuks 20.08.2011 kuni 02.10.2011, mille jooksul süüdistatavad D.V , D.G ja V.K võtsid neljal korral ebaseadusliku omastamise eesmärgil Logistika Pluss osaühingu laost aadressil Punane 73, Tallinn E aktsiaseltsile kuuluvaid elektroonikaseadme komponente - 10 alust tekitades E aktsiaseltsile kahju vähemalt 52930,01 eurot. 2) Kannatanu tsiviilhagi rahuldada osaliselt, so 47704,25 euro nõudes, millest: - 19165,56 eurot kuulub VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ning § 1054 lg -te 1 ja 2 alustel välja mõistmisele solidaarselt D.V-lt, D.G-lt, V.K-lt , R.F-ilt ning tsiviilkostjatelt, so Logistika Pluss osaühingult, DHL Estonia ASilt ja osaühingult Aave Transport; - 28538,69 eurot kuulub VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ning § 1054 lg -te 1 ja 2 alustel välja mõistmisele solidaarselt D.V-lt , D.G-lt ja V.K-lt ning tsiviilkostjatelt, so Logistika Pluss osaühingult, DHL Estonia ASilt ja osaühingult Aave Transport. 3 ) E aktsiaseltsi hagi jätta 89397,79 euro nõudes seoses süüdistuse mahu vähenemisega KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata ning selgitada kannatanule, et tal on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
4) Mõista D.V-lt, D.G-lt, V.K-lt , R.F-ilt , Logistika Pluss osaühingult, DHL Estonia ASilt ja osaühingult Aave Transport solidaarselt E aktsiaseltsi kasuks välja seisuga 29.09.2015 viivis 444,88 eurot. 5) Mõista D.V-lt, D.G-lt, V.K-lt , R.F-ilt , Logistika Pluss osaühingult, DHL Estonia ASilt ja osaühingult Aave Transport solidaarselt E aktsiaseltsi kasuks välja viivis põhivõlalt, so 19165,56 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 30.09.2015 kuni põhivõla tasumiseni. 6) Mõista D.V-lt, D.G-lt, V.K-lt , Logistika Pluss osaühingult, DHL Estonia ASilt ja osaühingult Aave Transport solidaarselt E aktsiaseltsi kasuks välja viivis põhivõlalt, so 28538,69 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 30.09.2015 kuni põhivõla tasumiseni. 7 ) Välja mõista Eesti Vabariigilt E aktsiaseltsi (reg koodrik ood XXXXXXXX, asukoht: XXX) lepingulise esindaja tasu apellatsioonimenetluses summas 21 84,94 eurot. 8) Välja mõista Eesti Vabariigilt osaühingu Aave Transport (reg kood 10167646, asukoht Järsi küla, Raasiku vald, Harjumaa 75204) kasuks lepingulise esindaja tasu apellatsioonimenetluses summas 3163 eurot ja 1⁄2 tasust, so 2400 eurot (sh käibemaks) maakohtu menetluses , kokku 5536 eurot. 9 ) Välja mõista Eesti Vabariigilt DHL Estonia ASi (reg kood 10451175, asukoht Betooni 6, Tallinn 11415) kasuks lepingulise esindaja tasu apellatsioonimenetluses summas 2530 eurot.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikul 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib
esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Harju Maakohus otsustas 29. septembri 2015 otsusega:
so 15 päeva peale seda, kui kohtuotsuse tõlge oli kättesaadav süüdistatavatele D.V-le ja A.S-ile. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav D.V kaitsja adv T. Pilt taotleb maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi osas ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et D.V süüdi tunnistamise ja temalt tsiviilhagi väljamõistmise aluseks olevad faktilised asjaolud ei ole tuvastatud tõsikindlalt, vaid on piirdutud sellega, et maakohus leidis, et kohtulikul uurimisel on tõendamist leidnud, et D.V grupis koos D.G, V.K ja R.F-iga võttis vähemalt neljal korral ebaseadusliku omastamise eesmärgil ajavahemikul 18.12.2010 -03.10.2011 Logistika Pluss osaühingu laost aadressil Punane 73, Tallinn E aktsiaseltsile kuuluvaid elektroonikaseadme komponente ulatuses vähemalt 14 alust, tekitades kannatanu hinnangul kahju koguväärtuses 137 102,04 eurot ehk suures ulatuses, kuna vastav piir, mis ületati, oli 100-kordne minimaalpalk. RKKK on oma otsuses asjas nr 3-1-1- 15-09, p-s 9 öelnud, et süüteomenetluse raames peavad süüteo faktilised asjaolud olema tuvastatud tõsikindlalt, mitte aga hüpoteetiliselt. Apellatsioonis tsiteeritakse veel Riigikohtu vastavasisulisi otsuseid. KrMS § 312 p 1 kohaselt tuleb kohtuotsuses nimetada kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse. KrMS § 312 p 8 kohaselt peab kohtuotsuse põhiosas olema ka otsus tsiviilhagi kohta. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Ka tsiviilhagi käsitlev kohtuotsuse osa peab nimetatud nõudele vastama. Käesolevas kriminaalasjas on kohus nimetatud nõuet rikkunud. Kohus on tsiviilhagi osas asunud seisukohale, et see on põhjendatud ning kuulub väljamõistmisele täies ulatuses. Samas puuduvad kohtuotsuses põhjenduse d, milliste tõendite põhjal on kohus jõudnud järeldusele, et D.V tegudega on tekitatud kanntanule kahju kokku 137102,04 eurot. Nimetatust tuleneb kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ning sellega seotud on kriminaalmenetlusnormide oluline rikkumine, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks KrMS § 338 p 1 ja 3 järgi. Kohtuotsuses on kohus loetlenud tõendid, mida kohus on väidetavalt uurinud ning millel kohtu järeldused põhinevad (kohtuotsuse lk 6 -8). Samas ei ole kohus loogiliselt ja jälgitavalt põhistanud, kuidas on kohus nimetatud tõendite põhjal jõudnud järeldusele, et D.V on toime pannud vargused, millega on kahju tekitatud just 137102,04 euro ulatuses. Kohtuotsuses on viidatud kannatanu, so E aktsiaseltsi seaduslike esindajate AD ning SGL ütlustele. Nimetatud ütlused on kaudsed tõendid, millest ei nähtu KrMS § 62 vastavaid tõendamiseseme asjaolusid. Ütlustest ei selgu, milliste tegudega on E aktsiaseltsile väidetav alt kahju summas 137102,04 eurot tekitatud. Protokollidest nähtub, et kannatanu seaduslikud esindajad ei oska kuritegude tehiolude kohta midagi öelda. Seega ei saa nimetatud tõenditest kuidagi järeldada, et süüdistatav D.V oleks vargustega tekitanud kahju E aktsiaselts ile summas 137102,04 eurot. Kohus on otsuses viidanud Logistika Pluss osaühingu juhatuse liikme MR ütlustele, milledest nähtub, et Logistika Pluss osaühingu lao salvestustest perioodi august kuni oktoober 2011 kohta selgus 10 kaubaaluse vargus: 1) 20.08.2011 – 1 alus, osalevad V.K ja R.F; D.V ei osale; 2 ) 24.08.2011 - 2 alust; laadijaks ja dokumendi allkirjastajaks oli D.G, autojuhiks V.K; laos viibisid veel R.F, Aleksandr D.V, AI ja D.V (selles episoodis on ütlustes kasutatud kahte nime – A. D.V ja D.V ); 3) 17.09.2011 – 3 alust; laadimise juures viibisid Aleksandr
D.V, D.G ja V.K; saatedokumendi allkirjastas D.G ja 4) 02.10.2011 – 4 alust, veoki laadimises osales D.G, R.F ja V.K. Siit nähtub, et D.V viibis laos 24.08.2011 ja võib-olla 17.09.2011 episoodi ajal, juhul, kui tunnistaja on tema nimega eksinud – ütlustes oli juttu Aleksandr D.V-st. Vaatamata sellele, et tunnistaja MR ütlustest nähtub, et D.V ei osalenud kahel kuupäeval toime pandud kuritegudes ja kahe ülejäänud episoodi puhul on kahtlus osaleja nimes, on tema süüdistuse maht täpselt sama, mis V.K (4 episoodi) ja D.G (3 episoodi). R.F-i süüdistati 02.10.2011 episoodile kaasaaitamises, sealjuures J. Jepisini tegevusele kaasaaitamises, olgugi, et tunnistaja MR ütlustest nähtub, et D.V ei osalenudki sellel päeval toimepandud varguses. Samas leidis kohus, et istungil esitatud ja uuritud tõenditega, mida kohus loeb nende kattuvuse tõttu usaldusväärseiks, on täielikult tõendatud, et D.V, D.G ja V.K on neljal korral ajavahemikul 18.12.2010-03.10.2011 varastanud Logistika Pluss osaühingu laost aadressil Punane 73, Tallinn, E aktsiaseltsile kuuluvaid vähemalt 14 alusel olevaid elektroonikaseadme komponente, tekitades sellega kannatanule kahju summas 137102,04 eurot. MR ütlustest järeldub, et 26493 komponendist (mis oli väidetavalt kogu tuvastatud puudujääk) 10209 komponenti olid kadunud juba enne 20.08.2011. Mingeid objektiivseid tõendeid, mis annaks aluse väita, et D.V oleks süüdistusaktis märgitud komponentide vargusi toime pannud enne 20.08.2011, esitatud ei ole. Kohus ei ole otsuses ka põhjendanud, millistest tõenditest ja kuidas järeldub, et D.V oleks komponentide varguses osalenud enne 20.08.2011. Kahtlustatav D.V ütlustest selgub, et ta tunnistab oma süüd osaliselt, ei tunnista kahju süüdistusaktis märgitud ulatuses. Tunnistab, et ajavahemikus maist või juunist 2011 kuni 02.10.2011 varastas ta kolmel-neljal korral alumiiniumist plaate ja konnektoreid. Kokku viidi välja 11 või 13-14 detailidega kaubaalust, neist 9 kaubaalust oli alumiiniumplaatidega ja 2 kaubaalust konnektoritega. Kuivõrd puuduvad muud tõendid, mille põhjal oleks kohus saanud kindlalt järeldada, et D.V oleks vargusi toime pannud enne 20.08.2011, siis ei saanud ta ka põhjustada 10209 komponendi puudujääki, millede puudujääk MR ütluste kohaselt tuvastati laost enne 20.08.2011. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas ning milliste tõendite põhjal on kohus tuvastanud varastatud esemete väärtuse ning seega väidetavate vargustega põhjustatud kahju suuruse. Kokkuvõtvalt on apellant seisukohal, et maakohtu otsus ei ole vaidlustatud osas seaduslik ega põhjendatud (KrMS § 3051 lg 1) ning see kuulub tühistamisele. Kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik (KrMS § 338 p 1). Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 338 p 3). Süüdistatav D.G kaitsja adv G. Kull vaidlustab maakohtu otsust osaliselt. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas , millega rahuldati hagi ja mõisteti D.G-lt solidaarselt D.V , V.K, R.F -i, Logistika Pluss osaühingu, DHL Estonia ASi ja osaühinguga Aave Transport E aktsiaseltsi kasuks välja 137102,04 eurot ja menetluskulud 13 207,95 eurot. Kaitsja taotleb uue la hendi tegemist, millega jäetaks tsiviilhagi rahuldamata. Alternatiivselt taotleb apellant saata tühistatud osas kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Apellant leiab, et kohus on rajanud otsuse kallutatult kostja kasuks, rajades otsuse puudulikele tõenditele. KrMS § 15 lg 1 sätestab, et kohus rajab otsuse tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. KrMS 237 lg 4 kohaselt võivad kohtulikul arutamisel kohtuistungist osavõtjad tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalile.
Apellant leiab, et vaatamata asjaolule, et asja arutati lühimenetluse sätete kohaselt, toimub protsess võistlevuse põhimõtte kohaselt ja vastavuses TsMS sätetega. Eeltoodust lähtuvalt on tõendite esitamine poolte ülesanne ning kohus saab rajada otsuse ainult neile tõenditele tuginedes, mida pooled on kohtule esitanud ja mida on protsessi käigus uuritud. Käesolevas kaasuses on eelmainitud põhimõtet rikutud. 24.09.2015 toimunud kohtuistungil ei avaldanud prokurör ega kannatanu kriminaaltoimikus olevaid tõendeid. Kohtuliku uurimise käigus ei ole prokurör ühtegi kriminaaltoimikus olevat tõendit avaldanud ning kohtuistungil ei leidnud aset tõendite vahetu t ja igakülgset uurimist. Apellandi hinnangul on kohus rajanud otsuse mitte kostja ja prokuröri poolt esitatud tõenditele, mida oleks kohtuistungil vahetult uuritud, vaid kohus on rajanud otsuse enda poolt avaldatud tõenditele, mida pooled ei ole kohtuistungil ise avaldanud. Seega rikkus kohus menetlusõiguse norme. Seadusest tulenevalt peab kohtuotsuse põhistavas osas olema märgitud, millised asjaolud ja milliste konkreetsete tõenditega on tõendamist leidnud. Käesoleval juhul ei ole kohtuotsusest võimalik aru saada, millise tõendiga ja millise asjaolu on kohus lugenud tõendatuks. Kohus tuvastas kaduma läinud detailide arvu, kuid vaatamata kaitsja mitmele tähelepanujuhtimisele asjaolule, et materjalide juures puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, kust ja millise hinnaga mingi detail osteti, ei esitanud kostja kohtule tõendeid detailide ostumüügi tehinguist, millest nähtuks, kellelt ja millise hinnaga materjalid osteti. Eeltoodust tuleneb, et kaduma läinud detailide hinna määras kostja. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas me netlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kohtule ei ole esitatud inventuuri akte, mis tõendaksid, millisel päeval, kui palju kaupa tegelikult kaduma läks. Kannatanu tegi arvestusi tuginedes tunnistajate ütlustele ning esitatud turvalindistustele. Turvalindistustelt ei ole näha ei kauba kogust ega kauba koode - tuginedes ainult aluste nägemisele, ei saa teha kindlaid järeldusi seal olnud kauba ja selle arvu kohta. Kaitsja märgib ka, et puudu oleva kauba koguse akt koostati peale seda, kui avastati, et laost varastatakse kaupa. Milline oli puudujääva kauba varaline väärtus, kohtuistungil tõendamist ei leidnud. Kostja volitatud esindajad teatasid ainult seda, et nad jäävad nende andmete juurde, mida nad on varasemalt esitanud, kuid millistele tõenditele kostja esindajad konkreetselt tuginevad, seda nad ei nimetanud. Kuna kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid, millise hinnaga ta kaduma läinud kauba omandas, ei ole tõendatud ka kahju suurus. Apellant leiab, et kostja on teinud ainult ühe inventuuri, mille jooksul avastas kauba puudujäägi. Tuginedes tehtud inventuurile arvestas ka tekitatud kahju suuruse. Kostja ei ole dokumentaalsete tõenditega tõendanud tegelikult tekkinud kahju suurust. Esitamata on kahju arvestamise metoodika. Kahju suurust saaks arvestada alles siis, kui oleks kindlalt tuvastatud D.G poolt tekitatud kahju suurus. Tekkinud kahju suuruse saaks kindlaks teha ka ostu-müügi dokumentide alusel. Kannatanu ei ole tõendanud, millest ta kahju suuruse hindamisel lähtub. Kannatanu ei ole tõendanud ega ka kohtus maininud, et ta oleks kaduma läinud detailid ise valmistanud või andnud kadumaläinud detailidele mingil viisil lisandväärtuse. Seega saa b järeldada, et tekitatud kahju suurust on võimalik dokumentaalsete tõenditega tõendada, mida aga ei ole tehtud. Kohtule esitatud tõenditega ei ole aga võimalik kindlaks teha kaubakoodide lõikes varastatud detailide kindlat hulka ja omandamise aega ega ka väärtust. Kohus on arvestanud tekitatud kahju suuruse ainult tunnistajate vastuolulistele ütlustele tuginedes.
Apellant esitab mõned vastuolulised faktid, mis leidsid kohtuotsuses kinnitust. MR ütles, et V.K osales vargustes 20.08.2011, 24.08.2011, 17.09.2011 ja 02.10.2011. MR on öelnud ka seda, et enne esimest vargust 20.08.2011, on Logistika Pluss osaühingu laos juba eelnevalt tuvastatud puudujääke alljärgnevalt: 25.04.2011 3456 komponenti koodiga RNT4087019/03; 08.08.2011 - 353 komponenti koodiga SEA920271/2R1A ja 19.08.2011 - 6400 komponenti koodiga RNT4087017/0. Seega kokku 10209 komponenti. Tuginedes MR ütlustele, kohus leidis, et kokku on ajavahemikul 25.04.2011 kuni 05.10.2011 tuvastatud laost puudujääk 26493 komponenti. Eeltoodust järeldub, et kokku puuduolevast 26493 komponendist oli 10209 komponenti laos puudu juba enne. Süüdistatav V.K kaitsja adv L. Viil taotleb esitatud apellatsioonis oma kaitsealuse õigeksmõistmist ringkonnakohtu otsusega. Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 29.09.2015 otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa V.K süüditunnistamisega KarS §199 lg 2 p-de 6 ja 7 järgi vähemalt nelja varguse toimepanemises, samuti temalt solidaarselt teiste süüdistatavatega kannatanute kasuks tsiviilhagi - 137102,04 eurot - väljamõistmisega. Harju Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt, kohtu järeldused ei ole veenvalt motiveeritud, mistõttu on V.K alusetult süüdi tunnistatud. Kaitsja leiab, et tsiviilhagi osas on kohtulik uurimine olnud ühekülgne ja puudulik ning oluliselt on rikutud kriminaalmenetlusõigust. Maakohus leidis, et täidetud on süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning V.K poolt toimepandud kuritegu on täielikku tõendamist leidnud, õigesti kvalifitseeritud ning V.K tuleb süüdi mõista KarS §199 lg 2 p- de 6 ja 7 järgi. Vaidlust pole käesoleval juhul selles, et V.K käis autojuhina 2011 vähemalt neljal korral Logistika Pluss osaühingu laos kauba järel. Kaitsja, toetudes oma kaitsealuse positsioonile, on seisukohal, et tõenditest ei nähtu subjektiivse koosseisu olemasolu. Süüdistatav V.K tunnistas Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajas toimunud kohtuistungil ennast osaliselt süüdi, selgitades, et ei olnud teadlik, kellele kuulub vara ja transport. Samuti ei tunnistanud ta osalemist kõigis vargustes ning ei nõustunud tsiviilhagiga. KarS § -s 199 sätestatu nõuab koosseisus kirjeldatud tegevuste suhtes vähemalt kaudset tahtlust ning lisaks näitab asja ebaseadusliku omastamise eesmärk, et nõutav on subjektiivse koosseisutunnusena kavatsetus asja äravõtmise suhtes. Maakohus asus seisukohale, et V.K süü on tõendatud. Samas puuduvad kohtuotsuses täielikult põhjendused V.K-leinkrimineeritavate varguste subjektiivse koosseisuga seonduvalt. Käesoleval juhul ei ole maakohtu otsuse põhjenduste pinnalt võimalik aru saada, milliste asjaolude põhjal pidi süüdistatav vähemalt möönma, et tegemist võib olla kuritegude toimepanemisega, mitte tavapärase veoteenuse osutamisega või tuttavate abistamisega. Kaitsja leiab, et ka tahtluse madalaima vormi - kaudse tahtluse esinemine ei ole kohtuotsuses märgitud asjaoludest tuvastatav. Käesoleval juhul oli tegemist reaalelt asetleidnud ja tuvastatud suhtlemisega, mille käigus V.K kutsuti Logistika Pluss osaühingu lattu appi kaubaaluseid vedama.Samuti tuleb märkida, et käesolevas asjas ei nähtu süüdistatava toimingutel selliste tunnuste esinemi st, mille põhjal süüdistatav pidi mõistma, et tegemist võib olla süüdistuses kirjeldatud vargustega. Isegi siis, kui oleks tuvastatav V.K teataval määral arusaamine tehioludest, ei tähenda see automaatselt, et süüdistatav oleks arvestanud võimaliku kahju põhjustamisega suures
ulatuses ning sellega sisimas ka nõustunud. S eega ei ole käesoleval juhul tuvastatav tahtlus ka tagajä rje osas. Meelevaldne ja põhjendamatu on väide, et V.K oli veoteenuse osutamisel eesmärgiks võõra vara suures ulatuses ebaseaduslik omastamine. Kohus asus siiski seisukohale, et V.K pa ni vargused toime täideviijana. Selle kohtu seisukohaga ei saa nõustuda. Samuti ei ole süüdistatava tegevus on käsitletav kuriteole kaasaaitamisena. Käesolevas asjas ei saa olla tuvastatav ka see, et V.K toetas teadlikult ja tahtlikult väidetava kuriteo täideviijate ebaseaduslikku tegevust. Apellant tsiteerib oma seisukoha toetuseks R KKKo nr 3-1-1- 97- 09, kust tuleneb, et subjektiivsete tunnuste poolest peab kaasaaitamistegu olema tahtlik. Kohtus uuritud tõendid ei kinnita käesoleval juhul kuriteo toimepanemist põhiteona ega ka sellele kaasaaitamist. Maakohtu konstanteering, mille kohaselt on kohtulikul arutamisel tuvastatud V.K poolt varguste toimepanemine, on konkreetsete tõenditega seostamata. Eeltoodut arvesse võttes ei ole käesolevas kriminaalasjas kogutud piisavalt tõendeid selle kohta, et V.K oleks toime pannud KarS § 199 lg 2 p- de 6 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mistõttu tuleb ta nimetatud süüdistustes õigeks mõista. Maakohtus juhiti menetlusosaliste poolt tähelepanu sellele, et kohtulikul uurimisel süüdistatavatele inkrimineeritavate varguste aja konkretiseerimata jätmine on oluline kaitseõiguse rikkumine. Tuleb möönda, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi saab kuriteosündmust ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta (RKKKo nr 3-1-1-8508). Apellant leiab, et süüdistuse formulatsioon, mille järgi kuriteo toimepanemise aeg on hajutatud kümnele kuule, võtab süüdistatavalt võimaluse end reaalselt kaitsta. Käesoleval juhul tuleb rõh utada, et tõenditest nähtuvalt ei osalenud V.K kõigis vargustes. Samas sõltub nii karistusmäär kui ka tsiviilhagi hüvitamiseks väljamõistetud summa suurus sellest, milliste konkreetsete varguseepisoodide toimepanemises isik süüdi tunnistatakse. Kuivõrd V.K-le esitati süüdistus vargustes suures ulatuses, sõltub süüdistuse mahust ilmselgelt ka kuriteo kvalifikatsioon. MR ütlustest nähtuvalt on turvalindistusest näha V.K osalusel varguste toimepanemine 20.08.2011, 24.08.2011, 17.09.2011 ja 02.10.2011, so neljal korral, süüdistuses märgitud ajavahemiku viimastel kuudel. Ka V.K ütluste kohaselt käis ta laos kolm-neli korda. Seega haakuvad V.K ütlused turvalindistuste kuupäevadega ja MR ütlustega varguste toimepanemise aja osas. Vaatamata sellele, et MR ütlustest nähtuvalt V.K kõigis varguse episoodides ei osalenud, on kõigile süüdistatavatele esitatud süüdistuse maht sama. Kuna kohtuistungil süüdistust ei konkretiseeritud, ei olnud süüdistataval ka küllaldast võimalust end sellise süüdistuse vastu kaitsta. M aakohtu otsusest ei nähtu, millel põhineb hinnang, et V.K on andnud tahtlikult kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse kõigis vargustes. Tõendid on sedavõrd vastuolulise d ja ebakonkreetsed, et nendest ei saa järeldada, milles iga süüdistatava teopanus seisnes ning millal ja kes igas episoodis osales. Käesolevas asjas ei saa kõik i varguse episoode ning kogu kahju põhjustamist süüks arvata kõigile isikutele üksnes seetõttu, et süüdistatavate konkreetsete tegude osas ei ole piisavalt tõenduslikku teavet. Tuleb nõustuda, et teatav roll vargustes võis olla kõigil süüdistatavatel, kuid sellest ei piisa V.K (ega ka teiste süüdistatavate) teo hindamiseks kõigi varguste kaastäideviimisena. Riigikohus on rõhutanud, et KrMS § -s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja
õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS § -s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (RKKKo nr 3-1-1- 109- 12, RKKKm nr 3-11-70-15). Käesolevas asjas nimetatud nõudeid järgitud ei ole, millega on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. Ka on kaitsja seisukohal, et kohtulik uurimine tsiviilhagi osas on olnud äärmiselt puudulik. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas ning milliste tõendite põhjal on kohus tuvastanud varastatud esemete väärtuse ning sellest tulenevalt väidetavate vargustega põhjustatud kahju suuruse. VÕS § 137 lg 1 kohaselt kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. See tähendab, et kui oleks tõendatud V.K osavõtt kõigist vargustest, kuigi ei ole täpselt teada, millise vargusega konkreetselt tuvastatud kahju tekkis, vastutaksid tekitatud kahju eest kõik süüdistatavad. Käesolevas asjas puuduvad tõendid ja kohtuotsuse põhjendused, mille põhjal oleks võimalik järeldada, et V.K on osalenud vargustes või vähemalt käinud Logistika Pluss osaühingu laos enne 20.08.2011. MR ütlustest järeldub, et 26493 komponendist (mis oli kogu tuvastatud puudujääk) 10209 komponenti olid kadunud juba enne 20.08.2011. Seega ei saanud V.K põhjustada ka 10209 komponendi puudujääki, mis MR ütluste kohaselt tuvastati laos enne 20.08.2011. Ühtegi tõendit selle kohta, et V.K peaks vastutama põhjustatud kahju eest nendes episoodides, kus ta laos ei käinud, maakohtu otsuses märgitud ei ole. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas on kannatanu seaduslike esindajate ütlused seostatavad süüdistusaktis süüdistatavatele etteheidetud tegudega ja nende tegudega väidetavalt põhjustatud kahjuga. Protokollidest nähtub, et kannatanu seaduslikud esindajad ei oska kuritegude tehiolude kohta midagi öelda. Seega ei saa nimetatud tõenditest kuidagi järeldada, et süüdistatavad, sh V.K, on vargustega tekitanud kahju E aktsiaseltsile summas 137102,04 eurot. Eelnevast tulenevalt tuleks maakohtu otsus igal juhul tühistada osas, millega maakohus mõistis solidaarselt kõigilt süüdistatavatelt kannatanute kasuks välja tsiviilhagi 137102,04 eurot. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud siseveendumuse kujunemist kohtuotsuse tegemise ning tsiviilhagi ja karistamise aluseks olevate asjaolude tuvastamisel. Seega on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1- 14- 14, nr 3-1-1- 63-14, nr 3-1-1- 65- 14). Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõtet aluseks võttes tuleb tõlgendada tekkinud kahtlused kahtlustatava kasuks. Kohus ei ole vaatamata ilmnenud vasturääkivustele ja kaheldavustele lähtunud
põhimõttest. Kohtuistungil uuritud tõenditele tuginedes ei osutunud võimalikuks kõrvaldada kahtlusi süüdistatava tegevuses süüteokoosseisu esinemise kohta kõigis talle süüks arvatud vargustes. Seetõttu tulnuks kohtul igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast põhimõttest. Kohtule esitatud ja kohtuistungitel uuritud tõendid ei kinnita käesoleval juhul kuriteo toimepanemist põhiteona ega sellele kaasaaitamist. Kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole kogutud piisavalt tõendeid selle kohta, et V.K on toime pannud vargused, mis on kvalifitseeritavad KarS § 199 lg 2 p -de 6 ja 7 järgi, tuleb ta nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Kuigi kaitsja arvates on käesolevas asjas oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust, ei ole otstarbekas kriminaalasja saata uuesti arutamiseks esimese astme kohtule KrMS § 337 lg 2 p 2 alusel, kuivõrd mõistlikku menetlusaega on juba ületatud ning eeldatavalt ei ole võimalik ka kriminaalasja uuesti arutamisel leida piisavalt lubatavaid ja kohtukõlblikke tõendeid V.K süüditunnistamiseks ja temalt solidaarselt teiste süüdistatavatega tsiviilhagi väljamõistmiseks. KrMS § 181 lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku § -s 182 sätestatud erandeid. Tsiviilkostja osaühingu Aave Transport esindaja adv T. Laanemaa väitel ei ole maakohtu otsus vaidlustatud osas seaduslik ega põhjendatud (KrMS § 3051 lg 1) ning see kuulub tühistamisele. Kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik (KrMS § 338 p 1). Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 338 p 3), mh on rikutud KrMS § 339 lg 1 p -de 7 ja 12 ning lg 2 nõudeid. Apellant on seisukohal, et antud kaasuses tuleb asja lahendamisel ringkonnakohtus kohaldada KrMS § 341 lg 2 ja 3, tühistada maakohtu otsus ning saata asi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus osas, mis käsitleb tsiviilhagi ning osaühingu Aave Transportkasuks väljamõistmata jäetud menetluskulusid. KrMS § 15 lg 1 sätestab, et maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Ka lühimenetluses peab tõendite uurimine kohtuistungil toimuma vahetult ning tehtav kohtuotsus saab tugineda ainult nendele tõenditele, mida kohtuistungil on uuritud. Nimetatud põhimõte tuleneb KrMS § 237 lg-test 1 ja 4, mille kohaselt peab kohtuliku uurimise alguse prokurör avakõne, milles annab ülevaate süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtulikul uurimisel taotleb. KrMS 237 lg 4 kohaselt võivad kohtulikul arutamisel kohtuistungist osavõtjad tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalile. Kohus sekkub, kui menetlusosalised käsitlevad kriminaaltoimikuväliseid asjaolusid. Tõendite vahetu uurimine kohtuistungil tähendab seda, et vastava tõendi sisuks olevad faktilised asjaolud oleksid kohtusaalis ette k antud (analoogiliselt KrMS § 296 lg- ga 3 ette loetud), kas tervikuna või refereeritult tõendile tugineva kohtumenetluse poole poolt. Lühimenetlus toimub samuti võistlevuse põhimõttel ning võistlevuse põhimõttest tulenevalt on tõendite esitamine kohtumenetluse poolte ülesanne ning kohus saab teha otsuse ainult nende tõendite põhjal, mida pooled on esitanud -käsitlenud tõendite uurimise käigus kohtuistungil. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas olukord, kus lühimenetluses toimuks kohtuistungil tõendite uurimine seeläbi, et kohus loeb mingid tõendid avaldatuks ilma, et nende sisu oleks kohtusaalis kohtumenetluse poole poolt ette kantud. Tulenevalt võistlevuse põhimõttest ei saa ka lühimenetluses tõendite uurimine istungil toimuda seeläbi, et kohus võtab kohtumenetluse poole rolli ja hakkab toimikus olevaid tõendeid avaldama seeläbi, et loeb mingeid tõendeid avaldatuks või ise refereerima või ise kohtuistungil tõendite sisu ette kandma. Käesoleval juhul on nimetatud põhimõtte vastu
eksitud. 24.09.2015 toimunud kohtuistungil ei avaldanud prokurör ega kannatanu kriminaaltoimikus olevaid tõendeid. Kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör on avakõnes küll andnud ülevaate, milliste tõendite uurimust ta kohtulikul uurimisel taotleb, kuid kohtuliku uurimise käigus ei ole prokurör ühtegi kriminaaltoimikus olevat tõendit avaldanud - prokurör on palunud avaldada süüdistusaktis loetletud tõendid, kuid ise antud tõendeid avaldanud (refereerinud, ette lugenud jne) ei ole. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus on väidetavalt avaldanud süüdistusaktis nimetatud tõendid, kuid: 1) tulenevalt võistlevuse põhimõttest ning KrMS § 237 lg 4 loogikast, ei saa kohus ise tõendeid avaldada, nimetatu on menetlusosalise ülesanne. Kui kriminaaltoimikus asuvaid tõendeid avaldaks kohus ise, siis muutuks ainetuks KrMS § 237 lg 4 teine lause, mis näeb ette kohtu sekkumise, kui menetlusosaline käsitleb kriminaaltoimikuväliseid asjaolusid ning muutuks sisutühjaks ka võistlevuse põhimõte, mille kohaselt kohtumenetluse pool esitab tõendeid ja selgitab tõendite sisu ning millist asjaolu mingi tõend peks tõendama. Kui tõendite avaldamine toimuks kohtu poolt, siis ei oleks kohtul midagi muud peale kriminaaltoimikus asuvate tõendite avaldada ning kohtul puuduks vajadus KrMS § 237 lg 4 kohaselt sekkuda; 2) protokollis viidatud tõendite avaldamine ei ole toimunud nende kohtuistungil ettelugemise või sisu refereerimise teel ei kohtu ega ka menetlusosaliste poolt, st nimetatud tõendeid ei ole üldsegi kohtuistungil vahetult uuritud. Kuigi kohus on istungi protokollis märkinud, et avaldab protokollis märgitud tõendid, on see sisuliselt toimunud kohtu poolt vaikivalt. Nimetatud asjaolu järeldub muuhulgas sellest, et kogu kohtuistung on kestnud ainult 1h 45min. Kohtuistungil on osalenud prokurör, 5 süüdistatavat, nende kaitsjad, kannatanu esindajad ning tsiviilkostja esindaja. Kui analüüsida kohtuistungi protokolli, siis protokollis kajastatud toiminguid ei oleks ilmselgelt füüsiliselt olnud võimalik läbi viia 1 tunni 45 minutiga juhul, kui tõepoolest oleks süüdistusaktis viidatud tõendeid vahetult kohtuistungil ette kantud, st sisuliselt ja nõuetekohaselt uuritud. Nimetatut kinnitab tsiviilkostja arvates ka asjaolu, et kohtuistungi protokollis kattub väidetavalt kohtu poolt tõendite avaldamise käigus esitatud refereering sõna -sõnalt süüdistusaktis märgituga. Sisuliselt on kohtuistungi protokolli kopeeritud süüdistusakti test, mis aga tegelikkuses ei kajasta kohtuistungil toimunut. Kokkuvõttes põhineb kohtuotsus tõenditel, mida ei ole kohtuistungil vahetult uuritud ning nimetatu näol tegemist kriminaalmenetluse normi olulise rikkumisega, mis KrMS § 338 p 1 ja 3 kohaselt on kohtuotsuse tühistamise aluseks. KrMS § 312 p 1 kohaselt tuleb kohtuotsuses nimetada kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse ning KrMS § 312 p 8 kohaselt otsus tsiviilhagi kohta. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Ka tsiviilhagi käsitlev kohtuotsuse osa peab nimetatud nõudele vastama. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Käesoleval juhul on kohus nimetatud nõuet eiranud. Kohtuotsuses on kohus asunud seisukohale, et E aktsiaseltsi esitatud tsiviilhagi summas 137102,04 eurot, mis on esitatud süüdistatavate ning tsiviilkostjate vastu, on põhjendatud, kuulub rahuldamisele ning kuulub väljamõistmisele süüdistatavatelt ning tsiviilkostjatelt solidaarselt. Osaühingu Aave Transport osas on kohus asunud seisukohale, et tõendamist on leidnud, et osaühing Aave Transport kasutas V.K ja R.F-i oma majandustegevuses ja teenuste osutamisel. Osaühingu Aave Transport vastustab E aktsiaseltsile tekitatud kahju eest solidaarselt oma töötajatega VÕS § 1054 lg 1 ja 137 lg 1 alusel. Kohtuotsusest ei nähtu, millistel tõenditel rajaneb kohtu järeldus, et osaühing Aave Transport kasutas V.K ja R.F-i oma majandustegevuses ja teenuste osutamisel, et nimetatud isikud olid osaühingu Aave Transport töötajad ja panid kannatanule
väidetavalt kahju põhjustanud teod toime tööülesannete täitmise käigus ehk millistest kohtuistungil uuritud tõendite põhjal kohus on tuvastanud asjaolud, mis annaks aluse kohaldada osaühingu Aave Transpor t suhtes VÕS § 1054 lg -s 1 ja 137 lg-s 1 sätestatut ja mis võiks tuua kaasa osaühingu Aave Transport vastutuse V.K ja R.F -i väidetavate tegude eest. Kohus on tsiviilhagi osas asunud seisukohale, et see on põhjendatud ning kuulub väljamõistmisele täies ulatuses. Samas puuduvad kohtuotsuses põhjendused, milliste tõendite põhjal on kohus jõudnud järeldusele, et V.K ja R.F-i tegudega (kuivõrd just nimetatud isikute väidetavate tegude kaudu on põhjendatud osaühingu Aave Transport tsiviilõiguslik vastutus) on tekitatud kanntanule kahju kokku 137102,04 eurot. Nimetatu on kriminaalmenetlusnormide oluline rikkumine seoses kohtuotsuse nõuetekohaselt põhistamata jätmisega ning see on kohtuotsuse tühistamise aluseks KrMS § 312 p 8 järgi. Kohtuotsuses on kohus loetlenud tõendid, mida kohus on väidetavalt uurinud ning millel kohtu järeldused põhinevad. Samas ei ole kohus loogiliselt ja jälgitavalt põhistanud, kuidas on kohus nimetatud tõendite põhjal jõudnud järeldusele, et V.K ja R.F on toime pannud vargused, millega on kahju tekitatud 137102,04 euro ulatuses. Kohtuotsuses on küll viidatud kannatanu seaduslike esindajate AD ning SGL ütlustele, milles mõlemad isikud on kinnitanud, et E aktsiaseltsile on vargustega tekitatud kahju 137102,04 eurot, samas ei nähtu kohtuotsuse põhjendustest, et nimetatud tõenditest järelduks, et E aktsiaseltsile tekitatud kahju, millele kannatanu esindajad viitavad, oleks põhjustatud süüdistusakti kohaselt süüdistatavatele V.K-le ja R.F-ile etteheidetud tegudega. Nimetatud tõenditest ei nähtu, milliste faktiliste asjaolude suhtes on kannatanu esindajad ütlusi andnud. Ü ekuulamise l protokollist ei nähtu küsimusi, mille kohta kannatanu esindajad ütlusi on andnud. Ütlustest ei selgu, milliste tegudega on E aktsiaseltsile väidetavalt kahju summas 137102,04 eurot tekitatud. Kes, kuna ning millal väidetavad teod (vargused) on toime pannud. Viidatud ütlustest ei nähtu isegi asjaolu, et kannatanu esindajate ütlused oleksid seotud Logistika Pluss osaühingu laost väidetavalt varastatud esemetega, millede varguses süüdistatavaid (sh V.K ja R.F -i) süüdistatakse . Protokollidest nähtub, et kannatanu seaduslikud esindajad ei oska kuritegude tehiolude kohta midagi öelda. Seega ei saa nimetatud tõenditest kuidagi järeldada, et süüdistatavad, sh V.K ja R.F, on vargustega tekitanud kahju E aktsiaseltsile summas 137102,04 eurot. Kohu s ei ole ka põhjendanud miks ja kuidas on kanntanu seaduslike esindajate ütlused seostatavad süüdistusaktis süüdistatavatele etteheidetud tegudega ja nende tegudega väidetavalt põhjustatud kahjuga. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Käesoleval juhul on kohus nimetatud põhimõtet eiranud. Kohus on otsuses viidanud Logistika Pluss osaühingu juhatuse liikme MR ütlustele ning on käsitlenud viidatud ütlusi tunnistaja ütlustena. Samas nähtub viidatud protokollidest, et 04.10.2011 ja 05.10.2011 on MR üle kuulatud hoopis kanntanuna, 03.05.2013 tunnistajana ning 24.04.2013 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse eatavakstegemisel t 03.05.2015 esineb MR hoopis tsiviilkostja seadusliku esindajana. Tulenevalt KrMS § 63 lg-st 1 on kanntanu ja tunnistaja ütluste näol tegemist erineva tõendi liigiga ning tõendite hindamisel peab kohus antud asjaolu arvestama. Antud juhul kohus seda teinud ei ole. Kohtuotsuse lk-l 6 on kohus on refereerinud MR poolt an tud ütlusi ning tuvastanud, et Logistika Pluss osaühingu laos avastati puudujääke. Milline oli kohtu poolt loetletud puudujääkidega tekitatud varalise kahju suurus, kohus nimetatud ütluste pinnalt tuvastanud ei ole. Samuti ei ole kohus tuvastanud, et nimetatud puudujäägid oleksid tekitanud V.K ja R.F-i tegudega.
Edasi on kohus refereerinud MR ütlusi ning tuvastanud, et on üle vaadatud ka turvalindistused: 1) 20.08.2011 turvalindistuselt on näha, kuidas V.K ja R.F tõstavad veokile 513MNL saatedokumendis kajastamata kaubaaluse; 2) 24.08.2011 vide osalvestusest on näha, kuidas kell 23.00 laaditi veokile 513MNL 23 kaubaalust, kuigi dokumentide järgi vaid 21 kaubaalust; 3) 17.09.2011 videosalvestusest on näha, kuidas veokile 440MNH laaditi 13 alust elektroonikaseadme komponente SEA920241/1R1B, kuigi dokumentide järgi oli vaid 10 kaubaalust; 4) 02.10.2011 turvalindistusest on näha, kuidas kell 23.00 laaditi Logistika Pluss osaühingu laost osaühingu Aave Transport veokile reg nr 440MNH kokku 13 kaubaalust E aktsiaseltsi le kuuluvaid elektroonikaseadme komponente. Vormistatud dokumentide järgi oli veokile laaditud vaid 9 alust el ektroonikaseadmete komponente ehk 4 alust vähem. Veoki laadimises osales Logistika Pluss osaühingu töötaja D.G ning kaks osaühing u Aave Transport autojuhti R.F ja V.K. Ka ni metatud ütluste pinnalt ei ole kohus tuvastanud, milline oli veokitele tegelikult laaditud kauba kogus ja väärtus, ehk seega ka väidetavate kuritegudega tekitatud kahju suurus. MR ütlustest nähtub, et turvalindistusest järeldub, justkui varguseid on V.K osalusel toime pandud neljal korral, so 20.08.2011, 24.08.2011, 17.09.2011 ja 02.10.2011. Samas on MR andnud ütlusi, et enne esimest vargust, mis turvalidistustel väidetavalt tuvastatud 20.08.2011, on Logistika Pluss osaühingu laos juba eelnevalt tuvastatud puudujääke alljärgnevalt: 25.04.2011 - 3456 komponenti koodiga RNT4087019/03; 08.08.2011 - 353 komponenti koodiga SEA920271/2R1A ja 19.08.2011 - 6400 komponenti koodiga RNT4087017/01 . Seega kokku 10209 komponenti. MR ütluste põhjal on kohus samas tuvastanud, et kokku on ajavahemikul 25.04.2011 kuni 05.10.2011 tuvastatud laost puudujääk 26493 komponenti. Eeltoodust järeldub, et kokku puuduolevas 26493 komponendist oli 10209 komponenti laos puudu juba enne väidetavat esimest varguse episoodi 20.08.2011. Ka V.K on ise andnud ütlusi, milles tunnistab oma süüd osaliselt ning et vargusi pani toime kolmel neljal korral. Seega V.K ütlused haakuvad turvalindistuste kuupäevadega ja MR ütlustega varguste toimepanemise aja osas , st 20.08.2011, 24.08.2011, 17.09.2011 ja 02.10.2011. R.F on aga oma ütluste kohaselt osalenud ainult ühes episoodis ning süüdistusakti kohaselt süüdistataksegi R.F-i ainult 02.10.2011 toime pandud vargusele kaasaaitamises. MR ütlustest järeldub, et 26493 komponendist, mis oli väidetavalt kogu tuvastatud puudujääk, 10209 komponenti, ehk ligikaudu pooled, olid kadunud juba enne 20.08.2011, st ajal mil väidetavas varguses esmakordselt osales V.K. Mingeid tõendeid, mis annaks aluse väita, et V.K ja/või R.F oleks id süüdistusaktis märgitud komponentide vargusi toime pannud enne 20.08.2011, esitatud ei ole. Kohus ei ole otsuses ka põhjendanud, millistest tõenditest ja kuidas järeldub, et V.K oleks komponentide varguses osalenud enne 20.08.2011. Kuivõrd puuduvad tõendid, mille põhjal oleks kohus saanud järeldada, et V.K või R.F oleks vargusi toime pannud enne 20.08.2011, siis ei saanud V.K või R.F põhjustada ka 10209 komponendi puudujääki, millede puudujääk MR ütluste kohaselt tuvastati laost enne 20.08.2011. Seetõttu ei saa 10209 komponendi puudujäägi ja sellega väidetavalt kannatanule kahju põhjustamist kuidagi ette heita V.K-le ja R.F-ile ning selle kaudu ka väidetavalt nimetatud isikute tegude eest vastut avale osaühing ule Aave Transport. Ka komponentide osas, millede puudujääk on MR ütluste kohaselt väidetavalt avastatud alates 20.08.2011, ei ole tuvastatud, et nimetatud puudujääk oleks tekitatud V.K või R.F-i poolt.
Kohus ei ole põhjendanud, kuidas ning milliste tõendite põhjal on kohus tuvastanud varastatud esemete väärtuse ning seega väidetavate vargustega põhjustatud kahju suuruse. Kohtuostus on vastuoluline. Üheltpoolt on kohus MR ütlustele ja ütlustele lisatud videosalvestiste väljavõtetele tuginedes tuvastanud, et V.K osales vargustes neljal korral, so 20.08.2011, 24.08.2011, 17.09.2011 ja 02.10.2011. Samas natuke hiljem on kogus teinud järelduse, et V.K osales vargustes 4 korral, kuid juba hoopis pikemal perioodil, so 18.12.2010- 03.10.2011. Kohus on otsuses viidanud Logistika Pluss osaühingu GPS väljavõtetele, kuid arusaamatuks jääb, millise asjas tähtsust omava järelduse kohus antud tõenditest on teinud. Eeltoodust nähtub, et kohtulik uurimine olnud äärmiselt puudulik ning kohtuotsus ei ole põhjendatud, mistõttu kuulub see tühistamisele. Kokkuvõtvalt on apellant seisukohal, et maakohtu otsus ei ole vaidlustatud osas seaduslik ega põhjendatud (KrMS § 3051 lg 1) ning see kuulub tühistamisele. Kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik (KrMS § 338 p 1). Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 338 p 3), mh on rikutud KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 12 ning lg 2 nõudeid. Apellant on seisukohal, et antud kaasuses tuleb asja lahendamisel ringkonnakohtus kohaldada KrMS § 341 lg 2 ja 3, tühistada maakohtu otsus ning saata asi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Tsiviilkostja DHL Estonia ASi lepinguline esindaja adv M. Masso taotleb esitatud apellatsioonis Harju Maakohtu 29.09.2015 otsuse tühistamist tsiviilhagi ja kannatanu/tsiviilhageja menetluskulusid puudutavas osas ning teha uus otsus, millega tsiviilhagi ja menetluskulude hüvitamise taotlus rahuldada osaliselt. Alternatiivselt taotletakse Harju Maakohtu 29.09.2015 otsuse tühistamist ning saata kriminaalasi tsiviilhagi ja kannatanu/tsiviilhageja menetluskulusid puudutavas osas Harju Maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Apellant ei nõustu maakohtu 29.09.2015 otsusega tsiviilhagisse ja kannatanu/tsiviilhageja menetluskulude väljamõistmisse puutuvas osas ja leiab, et nendes osades ei ole kohtuo tsus seaduslik ega põhjendatud.Apellant leiab, et maakohus on kohtuliku uurimise tsiviilhagi puudutavas osas viinud läbi puudulikult ja jätnud kohtuotsuses hagi täieliku rahuldamise põhistamata. Kannatanu/tsiviilhageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole m aakohus otsuses aga üldse hinnanud (TsMS § 175 lg 1 rikkumine). Apellant taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ning seda tsiviilhagi ja kannatanu/tsiviilhageja menetluskulusid puudutavas osas TsMS § 178, § 657 lg 1 p 1 või p 3 ja § 656 alustel ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada tsiviilhagi ja kannatanu/tsiviilhageja taotlus menetluskulude hüvitamiseks osaliselt või saata asi tsiviilhagi ja kannatanu/tsiviilhageja menetluskulusid puudutavas osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaal menetluse üldiste põhimõtetega. Lis aks on Riigikohus märkinud, et TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendatus tähendab muu hulgas seda, et peab olema jälgitav, millistele õigusaktidele tuginedes on otsus tehtud (RKKKo nr 3-1-1- 60-07 p 32 ja RKTK lahend nr 3-2-1- 73-07 p 12). Kohtuotsuse põhistatus tähendab ka seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav ja see põhimõte kehtib ka tsiviilhagi puudutava
kohtuotsuse osa kohta (KrMS § 312 p 1 ja p 8). Sisuliselt tähendab see seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Harju Maakohtu otsus tsiviilhagi puudutavas osas ei vasta nendele põhimõtetele. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Vaidlustatud kohtuotsuses ei ole maakohus E aktsiaseltsi lepinguliste esindajate kulude põhjendatust ja vajalikkust hinnanud ning seda minetust tuleb lugeda menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (TsMS § 631 lg 1 ja KrMS § 339 lg 1 p 7). Maakohus leidis otsuses, et esitatud tsiviilhagi on põhjendatud, kuulub rahuldamisele ning väljamõistmisele süüdistatavatelt ja tsiviilkostjatelt solidaarselt. Apellandi arvates on selline põhjendus lakooniline ja ilma sisuliste motiivideta. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti (a naloogia KrMS § 15 lg 1). Maakohtu 24.09.2015 kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus on väidetavalt avaldanud süüdistusaktis nimetatud tõendid, kuid tegelikult nimetat ud tõendite uurimist maakohtus vahetult ei toimunud. Eeltoodu annab aluse väita, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust, sest kohtulik uurimine viidi läbi puudulikult. KrMS § 338 p 1 kohaselt on kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks. Juhul, kui maakohus oleks ka tegelikult kõiki tõendeid vahetult uurinud, siis ei oleks saanud maakohus asuda kohtuotsuses seisukohale, et kohtuistungil esitatud ja uuritud tõenditega, millised kohus luges nende kattuvuse tõttu usaldusväärseiks, on täielikult tõendatud, et D.V, D.G ja V.K on vähemalt nelja korral ajavahemikul 18.12.2010 03.10.2011 varastanud Logistika Pluss osaühingu laost aadressil Punane 73, Tallinn, E aktsiaseltsile kuuluvaid vähemalt 14 alusel olevaid elektroonikaseadme komponente, tekitades sellega kannatanule kahju summas 137102,04 eurot. Nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses on lähtutud sellest, et vargused pandi toime ajavahemikul 18.11.2010 kuni 03.10.2011 , kokku varastati vähemalt neljal korral ja elektroonikakomponente varastati vähemalt 14 kaubaalust, mistõttu tekkinud kahju suuruseks on 137102,04 eurot. Apellant on seisukohal, et maakohus on asjas eksinud, esitades väite, et kohtuistungil esitatud ja uuritud tõendid on kattuvad ja usaldusväärsed ning nendega on eelnimetatud asjaolud tõendatud. Apellandil on alust arvata, et tekkinud kahjude hulka on arvatud ka muud kannatanu elektroonikakaupade laopuudujäägid, mis ei ole seotud vargustega. Maakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi, milliste tõendite põhjal on maakohus jõudnud järelduseni, et elektroonikakomponente varastati vähemalt neljal korral just kokku 26763 tükki , millest 270 tagastati kasutuskõlblikena, ja et need vargused panid toime D.V, V.K, D.G ja R.F . Esiteks puuduvad asjas igasugused tõendid selle kohta, et vargused on toime pandud ajavahemikul alates 18.12.2010. Süüdistatav D.V on varguste toimepanemise omaks võtnud alates ma ist/juunist 2011 – 02.10.2011. Tema ütluste kohaselt oli varguse episoode 3 -4 ja kokku 11 või siis 13 – 14 kaubaalust (tegemist oli tema arvates alumiiniumplaatidega ja konnektoritega) . Süüdistatav V.K on varguste toimepanemise omaks võtnud, kuid kordi ei mäleta (teab, et 02.10.2011 oli 4 kaubaalust). Süüdistatav D.G on varguste toimepanemise omaks võtnud alates maist/juunist 2011 – 02.10.2011. Tema ütluste kohaselt oli varguse episoode 3 -4 ja kokku varastati 11 või 13 kaubaalus t, sh 4 kaubaalust 02.10.2011. Süüd istatav R.F osales varguse toimepanemisel vaid 02.10.2011 ja siis varastati kokku 4 kaubaalust. Süüdistatav
A.S väidab, et omandas D.V-lt kaupa vaid neljal korral ja seda maist 2011 kuni 02.10.2011 kokku vähemalt 14 kaubaalust. Logistika Pluss osaühingu ja kannatanu esitatud inventeerimislehtedelt nähtub, et esimene puudujääk Logistika Pluss osaühingu laos avastati 25.04.2011 (3456 tk elektroonikakomponenti koodiga RNT4087019/03). Seega puuduvad antud kriminaalasjas igasugused tõendid selle kohta, et vargusi pandi toime alates 18.12.2010. Nimetatud kuupäev on süüdistusaktis ja sealt tulenevalt ka kohtuotsuses märgitud ilmselt vaid seetõttu, et üks asjas olev inventeerimisleht pärineb kuupäevast 18.11.2010 ja siis puudujääki elektroonikakomponentidele kaubakoodiga RNT4087019/03 ei tuvastatud. Isegi kui 18.11.2010 inventeerimiselehelt on tegelikult puudujääk tuvastatav (vahe 3456 tk), siis hiljem on kannatanu tsiviilhagi tervikteksti 21.12.2014 esitades esitanud nimetatud inventeerimislehe uuesti koos vastavate parandustega. Igal juhul on mõlema inventeerimislehe järgi saldovahe kaubakoodi RNT4087019/03 osas 0 tk. Logistika Pluss osaühingu ja kannatanu poolt esitatud inventeerimislehtedelt nähtub, et laos on alates 25.04.2011 kuni 05.10.2011 avastatud puudujäägid järgmiste kaubakoodide, nende koguste ja kaubaaluste osas: RNT40870219/06 kokku 6 912 tükki(3456 tk + 2304 tk + 1152 tk) ja kuna vastavalt kannatanu andmetele (vt tabel, I kd, tl 49) on seda kaubaartiklit puudu 6 kaubaalust, siis mahub ühele kaubaalusele seda kaubaartiklit 1 152 tükki (6912:6). RNT4087017/01 kokku 15 360 tükki (6400 tk + 8960 tk) ja kuna vastavalt kannatanu andmetele (vt tabel, I kd, tl 49) on seda kaubaartiklit puudu 3 kaubaalust, siis mahub ühele kaubaalusele seda kaubaartiklit 5 120 tükki (15360:3). SEA920271/1R1A 1404 tükki ja kuna vastavalt kannatanu andmetele (vt tabel, I kd, tl 49) on seda kaubaartiklit puudu 3 kaubaalust, siis mahub ühele kaubaalusele seda kaubaartiklit 468 tükki (1404:3) (sellest kaubaartiklist saadi kasutuskõlblikena kätte 270 tükki, puudujääk seega 1 134 tükki). SEA920241/1R1B 780 tükki ja kuna vastavalt kannatanu andmetele (vt tabel, I kd, tl 49) on seda kaubaartiklit puudu 3 kaubaalust, siis mahub ühele kaubaalusele seda kaubaartiklit 260 tükki (780:3). SEA920261/1R1B 1 254 tükki ja kuna vastavalt kannatanu andmetele (vt tabel I, tl 49) on seda kaubaartiklit puudu 3 kaubaalust, siis mahub ühele kaubaalusele seda kaubaartiklit 418 tükki (1254:3). SEA920251/5R1A 700 tükki ja kuna vastavalt kannatanu andmetele (vt tabel I kd, tl 49) on seda kaubaartiklit puudu 2 kaubaalust, siis mahub ühele kaubaalusele seda kaubaartiklit 350 tükki (700:2). SEA920271/2R1A 353 tükki ja kuna vastavalt kannatanu andmetele (vt tabel I kd, tl 49) on seda kaubaartiklit puudu 1 kaubaalus, siis mahub ühele kaubaalusele seda kaubaartiklit 353 tükki (353:1). Eeltoodust nähtub, et elektroonikakomponente on laos puudu vastavalt inventeerimislehtedele kokku 21 kaubaalust. Samas on maakohus tuvastanud, et vargusi pandi toime vaid vähemalt neljal korral ja varastati kokku vähemalt 14 kaubaalust. Maakohtu otsusest ei selgu, kuidas on seletatav nimetatud kaubaaluste koguseline vahe ja miks on kogu puudujäägina tuvastatud kauba väärtus tsiviilhagina kohtualustelt (v.a A.S) ja tsiviilkostjatelt välja mõistetud. Logistika Pluss osaühingu lao valvekaamerate salvestistest alates 20.08.2011-02.10.2011 nähtub seevastu ainult 10 kaubaaluse vargus ja seda järgmiselt: 20.08.2011 salvestiselt nähtub ühe tuvastamata kaubakoodiga kaubaaluse vargus, 24.08.2011 salvestiselt nähtub kahe kaubaaluse vargus koodidega SEA920271/2R1A ja RNT4087017/01. 17.09.2011 salvestiselt nähtub kolme kaubaaluse vargus kaubakoodidega SEA920261/1R1B ja 02.10.2011 salvestiselt nelja kaubaaluse vargus (3 kaubaalust kaubakoodiga
SEA920271/1R1A ja üks kaubaalus kaubakoodiga RNT4087019/03). Vastavalt asitõendite vaatlusprotokollidele 05.10.2011 ja 06.10.2011 saadi varastatud kaupadest tagasi kaupu koodidega SEA920271/1R1A, SEA920261/1R1B ja RNT4087019/03. Eeltoodu alusel võiks asuda seisukohale, et elektroonikakomponentide koodidega SEA920241/1R1B (3 kaubaalust, kokku 780 tükki) ja SEA920251/5R1A (2 kaubaalust, kokku 700 tükki) varastamise kohta puuduvad igasugused tõendid. Nende kaubakoodidega elektroonikakomponentide vargust ei nähtu ei turvakaamera salvestistelt, nende koodidega kaupu ei ole süüdistatavatel ka kätte saadud ning nende kaubaartiklite puudujääk tuvastati vastavalt 09.09.2011 ja 05.10.2011, mistõttu ei saa tegemist olla ka 20.08.2011 salvestiselt tuvastamata jäänud ühe varastatud kaubaalusega. Kuna vastavalt kannatanu tsiviilhagi terviktekstis esitatud andmetele on elektroonikakomponendi koodiga SEA920241/1R1B ühe ühiku hind 19,22 eurot ja elektroonikakomponendi koodiga SEA920251/5R1A ühe ühiku hind 9,34 eurot, siis tuleks eeltoodud seisukoha kohaselt tsiviilhagist maha arvata vastavalt 14 991,60 eurot (19,22x780) ja 6538,00 eurot (9,34x700), kokku 21 529,60 eurot. Apellant on seisukohal, et kuna nende kaubagruppide vargust ei ole antud asjas tuvastatud, siis tulnuks maakohtul nimetatud summa tsiviilhagist maha arvata (kokku 5 kaubaalust). Kaubaartikli RNT4087019/03 laopuudujäägi ja varguse osas on tõendid kõige vastuolulisemad. Turvakaamera salvestiselt nähtub, et seda kaubaartiklit on varastatud vaid ü hel korral, s.o 02.10.2011 salvestiselt nähtuvalt 1 kaubaalus kogusega 1 152 elektroonikakomponenti. Laopuudujääk selles mahus on tuvastatud 04.10.2011 inventeerimislehega ja selle varguse episoodi ning ühe kaubaaluse puudujäägi osas mingeid vaidlusi võib-olla olla ei saaks. Samas on kahe selle kaubaartikli (RNT4087019/03) kaubaal use vargus tuvastatud 22.08.2011 inventeerimislehega (2 304 tk), kuid turvakaamera salvestistelt 24.08.2011 ja 17.09.2011 selle kaubaartikli elektroonikakomponentide varguste toimepanemist ei nähtu. Vastavalt kannatanu tsiviilhagi terviktekstis esitatud andmetele on elektroonikakomponendi koodiga RNT4087019/03 ühe ühiku hind 8,45 eurot. Apellant on seisukohal, et kuivõrd nende kahe kaubaaluse varguse kohta usaldusväärsed tõendid puuduvad, siis tulnuks maakohtul nende kahe kaubaaluse väärtus summas 19468,80 eurot (8,45x2304) tsiviilhagist maha arvata. Suurimas koguses kaubaartikli RNT4087019/03 puudujääk on märgitud 25.04.2011 inventeerimislehel ja seda mahus kolm kaubaalust 3456 tüki elektroonikakomponendiga. S isuliselt samas mahus on puudujääk tegelikult nähtav ka 18.11.2010 inventeerimiselehelt, kuid selles sisalduvad andmeid on Logistika Pluss osaühing teadmata ajal parandanud ja menetlejale kannatanu poolt hiljem tõendina esitanud, so 21.12.2014 tsiviilhagi terviktekstiga. Mõlemas dokumendis on küll saldovahe null, kuid esimeses on puudujääki võimalik arvutada samas summas, kui on märgitud 25.04.2011 inventuurilehel. Seega ei ole tegelikult usutavalt tõendatud, millal on märgitud kaubaartikli osas puudujääk tuvastatud. Samas on D.V andnud ütlusi vähemalt 14 kaubaaluse varguse kohta ja A.S vähemalt 14 kaubaaluse varastatud kauba omandamise kohta ning seda alates maist/juunist 2011. Seega võiks iseenesest olla tõenditega kooskõlas seisukoht, mille kohaselt võiks lugeda eelnevalt käsitatud kolm kaubaalust kaubaartikliga RNT4087019/03 varastatud koguste hulka ja arvestada tekkinud kahju tsiviilhagi rahuldamisel. Samas ei ole turvakaamera salvestistelt nende kolme kaubaaluse vargust võimalik tuvastada, kuna asjas puuduvad salvestised perioodist enne 20.08.2011. Kuivõrd aga kriminaalmenetluses tõlgendatakse tekkinud kahtlused kohtualuste kasuks (KrMS § 7 lg 3), siis tulnuks maakohtul nende kolme kaubaaluse varguse episoodis nõnda ka toimida ja selle võrra tsiviilhagi summat vähendada.
Elektroonikakomponentide koodiga RNT4087017/01 osas on laos avastatud puudujääk kahel korral. 06.09.2011 inventuurilehel märgitu kohaselt 8960 tükki (1,75 kaubaalust) ja 19.08.2011 inventuurilehel märgitu kohaselt 6400 tükki (1,25 kaubaalust), kokku 15360 tükki. Samas nähtub turvak aamera salvestuselt 24.08.2011, et seda kaubaartiklit varastati 1 kaubaalus. Tuginedes I kd tl 49 asuvale tabelile mahub ühele alusele seda kaubaartiklit 5120 tükki). Arvestades seda, et kõikide teiste kaubaartiklite osas on puudujäägid tuvastatud rangelt täisaluste kaupa, siis ei ole usutav, et kaubaartiklit koodiga RNT4087017/01 varastati millegipärast ülekoormatud alustega. Seega tuleb asuda seisukohale, et nimetatud kaubaartiklit ei ole varastatud mitte rohkem kui 1 kaubaalus ehk siis 5120 tükki. Vastavalt kannatanu tsiviilhagi terviktekstis esitatud andmetele on elektroonikakomponendi koodiga RNT4087017/01 ühe tühi hind 2,1424 eurot. Seega tulnuks maakohtul tsiviilhagist maha arvata 10240 tüki elektroonikakomponendi (2x5120) väärtus summas 21 938,18 eurot (10240x2,1424). Arvestades eelnevat, tulnuks maakohtul tõendite nõutaval viisil uurimise ja hindamise tulemusel seega 21-st kaubaalusest maha arvata 9 kaubaalust ja tsiviilhagi vähendada vastavalt siis 21529,60 euro, 19468,80 euro ja 21938,18 euro võrra, kokku seega 62936,57 euro võrra. Apellandi arvates võiks selliselt tõendatud tsiviilhagi suuruseks olla seega 74165,47 eurot. Kui siinkohal arvestada ka kahtlusi kolme kaubaaluse osas kaubakoodiga RNT4087019/03 koguväärtuses 29203,20 eurot (3456x8,45), siis tulnuks maakohtul 21-st kaubaalusest maha arvata koguni 12 kaubaalust ja rahuldamisele kuuluva tsiviilhagi suurus oleks olnud veelgi väiksem, so 44 962,27 eurot (74165,47-29203,20). Apellant palub eelnevalt märgitud järeldusi ja seisukohti mitte käsitada tsiviilkostja poolt hagi õigeksvõtuna TsMS § 440 mõttes, sest enne vastavas osas tsiviilhagi rahuldamist tuleb kohtul siiski usaldusväärselt tõendada, et kõik kohtualused (v.a A.S) on vastavas osas ka vargused toime pannud ja põhjustanud kannatanule /tsiviilhagejale varalise kahju vastavalt varastatu väärusele. Lisaks soovib apellant etteruttavalt märkida, et kannatanu/tsiviilhageja tsiviilhagi tervikteksti punktides 2.1.5.2 ja 2.1.5.4 väljendatud arvamus, mille kohaselt seda, mitu toodet täpselt alusele oli laotud (kuritegude toimepanemise käigus), ei ole võimalik määratleda, sest sama tootekoodiga aluseid oli komplekteeritud erinevalt, samuti võisid kuriteo toimepannud isikud aluseid ümber komplekteerida, ning et laoarvestust peetakse ja peeti ka kuritegude toimepanemise ajal tooteühikute kaupa, ei põhine antud asjas mitte ühelgi tõendil ja tegemist on pelgalt oletustega (v.a võib -olla väide laoarvestuse pidamise kohta). Tõendatud on, et vargused pandi toime selliselt, etE aktsiaseltsi tellimuse alusel paigutati kaupa Logistika Pluss osaühingu laost Ericssoni tehasesse vedades veokile rohkem kaubaaluseid koos kaubaga, kui oli tellitud ja kirjas saatedokumendil. Seda, et vargused pandi toime täisaluste kaupa, kinnitavad ka inventeerimislehed, milledest nähtub, et kokku on laos puudujääk avastatud 21 kaubaaluse osas. Asjas puuduvad tõendid, et kohtualused oleksid varastatud kaubaaluseid ümberkomplekteerinud või varastanud poolikuid või ülekoormatud kaubaaluseid. Seega on õiged ka apellandi väiteid elektroonikakomponentide koodiga RNT4087017/01 puudujäägi kohta. E aktsiaselts vaidlustab maakohtu otsust osas, millega jäi lahendamata kannatanu taotlus mõista kahjuhüvitiselt välja viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning edasiulatuvalt seaduses sätestatud määras kuni kohustuste täitmiseni, millised taotlused palub kannatanu lahendada Tallinna Ringkonnakohtul. Riigikohus on oma lahendi nr 3-1-1-56-14 p-s 12 käsitlenud tsiviilhagi lahendamata jätmist kriminaalmenetlusnormide olulise rikkumisena. Kannatanu hinnangul kohaldub nimetatu ka olukordadele, kus kohus lahendab tsiviilhagis esitatud nõuded osaliselt (st osaliselt lahendab ning osaliselt jätab esitatud nõuded lahendamata). Seetõttu leiab kannatanu, et
osas, milles maakohus ei lahendanud kannatanu viivisenõuded, esineb KrMS § 338 p 3 tähenduses kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alus KrMS § 339 lg 2 rikkumise tõttu. Kuivõrd viivise väljamõistmine põhivõlgnevuselt on üksnes õiguslik küsimus ega eelda võrreldes põhinõudega (mis on juba rahuldatud) uute asjaolude tuvastamist ega tõendite hindamist, ei näe kannatanu ühtegi põhjust, miks ei oleks ringkonnakohtul võimalik kannatanu esitatud viivisenõudeid ise lahendada ning menetlusnormi rikkumist kõrvaldada apellatsiooniastmes. VÕS § 113 lg 1 järgi (kuni 15.04.2013 kehtinud redaktsiooni kohaselt) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § -s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protse nti aastas. Alates 15.04.2013 jõustunud redaktsiooni järgi lisandub samale intressimäärale viivise puhul kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg 2 alusel, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Tsiviilhagi esitas kannatanu 12.04.2012, millisest kuupäevast arvates kannatanu ka viivist arvestab. Riigikohtu praktika kohaselt kohaldatakse tsiviilhagi lahendamisel tsiviilkohtumenetluse sätteid, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega (RK lahendid nr 3-1-150 -15, 3-1-1-81 -12 ja 3-1-1-23 -07). TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kriminaalmenetluses eeltoodut välistavat põhimõtet ei kehti. Riigikohus on selgitanud kohtulahendi nr 3-2-1- 69-08 p-s 29, et kohus peaks otsuse täidetavuse huvides üldjuhul mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana, edasi aga protsendina põhinõudest, nagu on ette nähtud ka TsMS § 367 teises lauses. Ebaõige on tulevikku suunatud viivise väljamõistmine kindla summana, n -ö päevamäärana, kuna esiteks muutub seadusjärgne viivisemäär VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes perioodiliselt ning teiseks võib kostja maksta võla ka osaliselt, mille järel tuleb ka viivist maksta väiksemalt summalt. Kannatanu palub VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel kohtul mõista süüdistatavatelt ning tsiviilkostjatelt osaühingult Aave Transport, Logistika Pluss osaühingult ja DHL Estonia ASilt solidaarselt alates 12.04.2012 kuni kohtuotsuse tegemiseni, so kuni 29.09.2015 E aktsiaseltsi kasuks välja viivise kindla summana arvestatuna ning VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kahjuhüvitiselt, so 137102,04 eurolt aastas. Selguse huvides on kannatanu ära toonud ka viivisearvestuse kohtuotsuse resolutiivosa ava ldamise päeva seisuga ja saanud summaks 444,88 eurot. Lisaks palub E aktsiaselts VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel kohtul mõista süüdistatavatelt ning osaühingult Aave Transport, Logistika Pluss osaühingult ja DHL Estonia ASilt solidaarselt alates kohtuotsuse tegemises t kuni kahjuhüvitise summas 137102,04 eurot täieliku tasumiseniE aktsiaseltsi kasuks välja viivise VÕS § 113 lg -s 1 sätestatud määras kahjuhüvitiselt, so 137102,04 eurolt, aastas. Samuti taotleb kannatanu m õista E aktsiaseltsi menetluskulud solidaarselt välja V.K , R.F-ilt, D.G-lt , D.V-lt, osaühingult Aave Transport, Logistika Pluss osaühingult ja DHL Estonia ASilt ja jätta V.K, R.F-i, D.G , D.V, osaühingu Aave Transport , Logistika Pluss osaühingu ja DHL Estonia ASi menetluskulud nende endi kanda.
Kannatanu esitas süüdistatavate ja tsiviilkostjate apellatsioonidele vastuväited. Seejuures selgitas kannatanu, et esitab kirjalikud se isukohad ja vastuväited DHL Estonia ASi apellatsioonkaebusele, kuivõrd esiteks kattuvad süüdistatavate ja tsiviilkostjate esitatud apellatsioonkaebused olulises ulatuses ning teiseks on DHL Estonia ASi apellatsioonkaebus kõige laiem, sest DHL Estonia AS esitab ka alternatiivse käsitluse võimalikust kahjunõudest ning erinevalt kõigist teistest apellantidest vaidlustab ka väljamõistetud menetluskulusid. Oma vastuväidetes põhjendab kannatanu, miks ei nõustu teiste apellantidega ning miks peab nende poolt vaidlustatud osas maakohtu otsust põhjendatuks. Samas kannatanu möönab, et mõnes osas on maakohtu otsuse motiivid puuduliku d, kuid seda puudust saab kõrvaldada ringkonnakohus ise omapoolsete põhjenduste lisamisega.
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ning kuulanud ära menetluspooled, tu li alljärgnevatele järeldustele. Varguses süüdimõistetud süüdistatavate D.V ja D.G kaitsjad on sisuliselt vaidlustanud süü mahtu, kuigi väidavad seejuures, et vaidlustavad tsiviilhagi. Tegelikult on peamiseks vaidlusküsimuseks see, et ei nõustuta kohtuotsusega osas, millega tunnistati süüdistatavad süüdi 14 aluse varguses e. peale nende 10 aluse varguse, mis on tuvastatud videosalvestiste j ärgi, on süüdistatavad mõistetud süüdi ka varasemalt avastatud puudujääkide osas varguses. Seoses süüdistuse mahu vähenemisega väheneks sel juhul tõesti ka tsiviilhagi alusel väljamõistetud summa, sest kuriteoga tekitatud kahju väheneks. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatavad võtavad omaks varguse ja kahju tekitamise, kuid seda väiksemas mahus. Küll osundab kohtukolleegium V.K kaitsja apellatsioonile, milles taotletakse V.K täielikku õigeksmõistmist põhjendusel, et V.K oli küll varguse toimepanemise juures, kuid ta ei saanud aru, et varastatakse. V.K kaitsja apellatsiooni käsitleb kohtukolleegium allpool, kuid märgib siinjuures, et tegemist on ilmselgelt vastuolulise apellatsiooniga – ühest küljest väidetakse, et V.K ei ole osalenud kõigis varguse episoodides e. siis, et teises osas on ja teisalt väidetakse, et ta ei ole üldse kuritegu toime pannud. Tsiviilkostja te osaühingu Aave Transport ja DHL Estonia AS apellatsioon ides vaidlustatakse küsimusi, mis on olnud nende tsiviilvastutuse aluseks, sh süüdistatavate süü mahtu .Apellandid taotlevad kohtuotsuse tühistamist tsiviilhagi osas ja kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks selles osas. DHL Estonia AS peab võimalikuks ka uue otsuse tegemist ringkonnakohtus tsiviilhagi osas. Samuti vaidlustatakse menetluskulude osas tehtud otsustust. Apellatsioonid on sisustatud rohkete etteheidetega maakohtule kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumiste kohta ja seda ka süüdistatavate süü osas. Arvestades ka apellatsiooni lõpptaotlust, tekib tahtmatult arusaam, et apellatsiooni eesmärk on kriminaalmenetlust edasi venitada. Tsiviilkostjate vastutus tuleneb asjaolust, et osaühing Aave Transport kasutas V.K ja R.F-i pidevalt oma majandustegevuses teenuste osutamiseks ja et osaühing Aave Transport oli DHL Estonia ASi alltöövõtja. Kahju oli süüdistatavate poolt tekitatud tööülesannete täitmisel. Seega vastutavad tsiviilkostjad kannatanule kahju tekitamise eest sarnaselt nagu nad oleks ise selle toime pannud. Seda, et vastutus oma töötaja poolt tööülesannete täitmisel toimepandud kahju tekitamise eest saabub ka siis, kui kahju tekitamine oli vastuolus tööandja tegevuse eesmärkide ja huvidega ning et tahtliku kuriteo
toimepanemisega ületati ilmselt oma tööalaste volituste piire, jaatatakse nii õigusalases kirjanduses, kui ka kohtupraktikas (Riigikohtu otsused nr-d 3-1-1-1-05 ja 3-2-1-24-98). Ka õigusteooria kohaselt vastutab töötajate poolt toimepandud niisuguste õigusvastaste tegude eest, mille toimepanemine töötaja poolt ei oleks olnud võimalik, kui kahju tegelik tekitaja ei oleks olnud tööandja töötaja. Lg 1 kohaldamiseks ei pea iseenesest olema tõendatud, et kahju tekitaja tegi tööd töölepingu alusel. Muuhulgas väidetakse, et kohtuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele rajaneb kohtu järeldus, et osaühing Aave Transport kasutas V.K ja R.F -i oma majandustegevuses ja teenuste osutamisel, et nimetatud isikud olid osaühingu Aave Transport töötajad ja panid kannatanule väidetavalt kahju põhjustanud teod toime tööülesannete täitmise käigus - ehk, millistest kohtuistungil uuritud tõenditest on kohus tuvastanud asjaolud, mis võiks kaasa tuua osaühingu Aave Transport vastutuse V.K ja R.F -i väidetavate tegude eest. Kohtukolleegiumi hinnangul on asjaolu, et V.K ja R.F olid osaühingu Aave Transport töötajad tõendatud süüdistatavate ütlustega. Samuti ei saa eitada fakti, et osaühing Aave Transport ei ole ise seda asjaolu tegelikult maakohtus vaidlustanud ja seda ka peale tsiviilhagiga tutvumist, milles on ka nimetatud asjaolule tähelepanu piisavalt pööranud. Seega on põhjendatud käsitleda asjaolu, et osaühing Aave Transport pole vastu vaielnud sellele, et V.K ja R.F-i on käsitletud kogu eelneva menetluse osaühingu Aave Transport töötajatena, omaksvõtuna TsMS § 231 tähenduses. Põhjendatud on osutada ka TsMS § 231 lg- le 4 mis sätestab sõnaselgelt, et omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet sõnaselgelt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustes. Veelgi enam - tsiviilkostja osaühingu Aave Transport esindaja on koh tuvaidlustes esitatud kõnes, mis on kirjalikult kohtuistungi protokolli juures, ise nimetanud D.G ja V.K endisteks töötajateks. Enne apellatsioonidele vastamist, märgib kohtukolleegium veel järgmist. Tsiviilkostja apellatsioon registreeriti ringkonnakohtus esimesena kõigist apellatsioonidest. Tutvudes selle sisuga ja lugedes seejärel hiljem esitatud kaitsjate apellatsioone, on kaitsjad ilmselgelt tsiviilkostja osaühingu Aave Transport lepingulise esindaja apellatsiooni „tuules“ asunud samu seisukohti kordama, sisuliselt kopeerinud viimase väiteid ning heitnud sarnaselt tsiviilkostja esindajale oma apellatsioonides ette maakohtule puudulikku kohtulikku uurimist ja toimiku materjalide puudulikkust. Esiteks, arusaamatu on, kuidas kaitsjad, kes peaks tegutsema oma kaitsealuse huvides, hakkavad toetama tsiviilkostjat, kelle eesmärk on ilmselgelt vastutusest vabaneda ja sellega väljuda solidaarvõlgnike ringist, mis aga omakorda loogiliselt halvendab süüdistavate olukorda e. nende varaline vastutus sisuliselt kasvab rahasumma osas, mida tuleb neil igaühel tasuda. Käesolevas menetluse s on tsiviilkostjate kaasamine menetlusse oluline just süüdistat avate õiguste tagamise seisukohast, kuna kannatanul on süüdistatavate vastu selline kahjuhüvitisnõue, mille täitmise kohustus süüdistatava ja tsiviilkostja omavahelises suhtes langeb osaliselt või täielikult tsiviilkostjale. Teiseks, piinlik on lugeda vandeadvokaatidest kaitsjate kaebusi osas, mis puudutab kohtulikku uurimist. Kõik advokaadid istusid saalis ja osalesid nö „mehitatud“ kujul kohtuistungil. Kõigil on olemas vastav kriminaalmenetluslik kogemus ja kutsesobivus, mis muuhulgas eeldab eetiliselt kaitsealuse huvides tegutsemist. Kohtuistungi protokolli lugedes ei teki kahtlusi, et just kaitsjate huvi oli kiiremini kohtuistung lõpetada. Kõik olid nõus tõendite avaldamisega lühida refereerimise vormis. Tegemist on tavapärase tõendite avaldamise vormiga, mida ei keela ka seadus. Kohtuistungi protokollist nähtub, et süüdistusaktis loetletud tõendid avaldati ning iga avaldatud tõendit refereeriti. Keegi
protokollile märkusi tähtaegselt ei esitanud. Seega ei saa enam apellatsioonimenetluses väita, et tegelikku tõendite avaldamist, nii nagu seda kajastab protokoll, ei toimunud. Veel märgib kohtukolleegium, et kõigil, sh tsiviilkostja esindajal, kes viibisid kohtuistungil, oli õigus esitada ka omapoolseid taotlusi. Kui tsiviilkostja esindaja ei nõustunud sellise tõendite avaldamise viisiga, siis oli viimane aeg oma seisukoht selles osas välja öelda just maakohtu istungi ajal ja esitada omapoolne taotlus tõendite ettelugemiseks. Kui selline taotlus jääb rahuldamata, siis on asjakohane apellatsioonis nimetatud asjaolu maakohtule ette heita. Kui aga saalis viibinud tsiviilkostja esindaja aga ka süüdistatava kaitsja, ei ole vastavasisulisi taotlusi õigeaegselt esitanud, siis ei ole asjakohane sellist maakohtu tegevust kritiseerida ka apellatsioonis. Keegi ei pea nõustuma kohtuliku uurimise lõpuleviimisega, kui leiab , et kohus on midagi tegemata jätnud või puudulikult teinud. Ka leiavad tsiviilkostjad esitatud apellatsioonis aga ka kaitsjad, et maakohus on rajanud tsiviilhagi osas kohtuotsuse tõenditele, milliseid ei ole vahetult uuritud maakohtu istungil. Etteheite sisu on selles, et ei kannatanu ega ka prokurör ei ole taotlenud tsiviilhagi ja selle juurde kuuluvate lisade avaldamist ning maakohus on neid oma otsuse tegemisel kasutanud. On tõsi, et tsiviilhagi ja selle juurde esitatud dokumente ei ole maakohtu istungil avaldatud, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei saa rääkida käesoleval juhul sellest, et maakohus on rajanud tsiviilhagi osas kohtuotsuses tehtud otsustuse tõenditele, milliseid ei ole maakohtus üldse uuritud. Kohtukolleegiumi arvates on kannatanu seaduslike esindajate ütlused ja tsiviilkostja Logistika Pluss osaühingu esindaja poolt tunnistajana antud ütlused, millised avaldati maakohtu istungil ning milliseid refereeritakse kohtuotsuses, piisavalt põhjendatud, et otsustada tsiviilhagi küsimus selliselt nagu seda tegi maakohus. Samuti on kannatanu lepingulised esindajad avaldanud maakohtus suuliselt oma nõude ja põhjendanud ka nõuet , sh viidanud kõigile dokumentidele, millega on tõendatud kahju suurust. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul täide tud TsMS § 349 nõue, et k ohtule esitatud ja menetlusosalistele edastatud avaldusi, taotlusi ja muid dokumente loetakse kohtuistungil ette üksnes juhul, kui asjas omab tähendust etteloetava avalduse sõnastus või kui kohus peab seda muul põhjusel vajalikuks. Muul juhul üksnes viidatakse dokumentidele. Siinjuures - juba maakohtus tõstatas tsiviilkostja esindaja vaidluse osade võõrkeelsete arvete osas. Kuna maakohus neid oma otsuses ei kasutanud, siis apellatsioonis see vaidlus puudus, kuid ringkonnakohtu istungil tõstatas OÜ Aave Transport lepinguline esindaja taaskord sama küsimuse ja eeldades, et selline vaidlus võib taaskord tekkida, märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegium leiab, et tsiviilhagi juures olevate võõrkeelsete arvete tõlkimata jätmine ei kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et kõik tsiviilhagi menetlemisega seotud küsimused lahendatakse tsiviilkohtumenetluse normide järgi. TsMS § 33 lg 1 sätestab, et kui menetlusosalise kohtule esitatud dokumentaalne tõend ei ole eestikeelne, nõuab kohus määratud tähtpäevaks esitajalt selle tõlget eesti keelde, välja arvatud juhul, kui tõendi tõlkimine on selle sisu või mahtu arvestades ebamõistlik ja teised menetlusosalised ei vaidle muukeelse tõendi vastuvõtmisele vastu. Arvestades viidatud dokumentide sisu - kuupäevad, hind, koodid - ehk numbrid, ei ole nende dokumentide tõlkimine nende arusaadavaks tegemise eesmärgil mõistlik. Mööda ei saa minna ka faktist, et ühelt poolt väites, et maakohus ei ole neid tõendeid kohtuliku uurimise käigus uurinud, kasutas tsiviilkostja esindaja neid siiski kohtuvaidluses. Tegelikult olid vastavad tõendid esitatud tsiviilhagi juurde tsiviilkostjate taotlusel ja eesmärgiga tõendada kahju suurust. Kannatanu märgib ka tsiviilhagis, et see toob kaasa nõude suurenemise , kuna tüki hind võrreldes varguse ajaga on suurenenud, kuna
kannatanu ettevõttesisese programmi andmed osutusid vananenuks võrreldes tegelike VÕS § 132 lg 1 alusel nõutavate kahjudega. Tsiviilkostjad ei ole enne kohtulikke vaidlusi vaielnud vastu tõendite vastuvõtmisele. Arvete kuupäevad, mis on hilisema, kui süüdistuses etteheidetud varguse ajavahemik, ei tõenda antud juhul mitte varastatud vara soetamist vaid varastatute asemele uute soetamis t ja nende hinda. See on kooskõlas ka kahju hüvitamise põhimõtetega. Kahju hüvitamise eesmärk VÕS § 127 lg 1 järgi on kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS 132 lg 1 järgi asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Varastatud kauba väärtus ei olnud üheski mõttes vähenenud, sest tegemist oli täiesti uute ja kasutamata toodetega, mida Ericsson kavatses kasutada tootmises. Väärtuse vähenemine saab toimuda üksnes kasutamise teel, mida aga käesoleval juhul ei ole toimunud. Tsiviilhagi läbivaatamise ja rahuldamise osas peab kohtukolleegium vajalikuks veel viidata Riigikohtu seisukohtadele, millised on käesoleval juhul asjakohased. Nimelt on Riigikohtu otsuses 3-1-1- 105- 10 väljaloetav kõrgema astme kohtu seisukoht, mis seisneb sisuliselt selles, et tsiviilhagi puhul on peamine ja oluline see, et süüdistatavale ja tsiviilkostjale oleks kannatanu nõue ja seda kinnitavad tõendid õigeaegselt teatavaks tehtud ning, et neil oleks piisavalt aega ennast tõhusalt kaitsta ja esitada tsiviilhagile vastuväiteid. See õigus on tsiviilikostjatele käesolevas menetluses tagatud ja DHL Estonia AS on oma sellise õiguse ka realiseerinud, esitades maakohtule oma vastuväited tsiviilhagile. Aave Transport OÜ on saanud oma vastuväited kohtule esitada suuliselt oma lepingulise esindaja kaudu. Veel märgib tsiviilkostja osaühing Aave Transport apellatsioonis, et maakohtu otsuse seaduslikkust mõjutab asjaolu, et kohus on käsitlenud Logistika Pluss osaühingu esindaja MR ütlusi tunnistaja ütlustena. Samas nähtub toimiku materjalidest, et teda on kord üle kuulatud kannatanuna, kord tunnistajana ja tsiviilkostjaks tunnistamise määruse teatavakstegemisel esineb ta hoopis tsiviilkostja seadusliku esindajana. Kohtukolleegiumi hinnangul ei mõjuta see asjaolu kuidagi kohtuotsuse seaduslikkust. Vaidlust ei ole selles, et MR on maak ohtus osalenud tsiviilkostja Logistika Pluss osaühingu esindajana ja alates tsiviilkostjaks tunnistamiseni ta seda ka on. Asjaolu, kuidas teda eeluurimisel ülekuulamisel nimetati e. et ta kahel korral on üle kuulatud ekslikult kannatanuna, ei muuda tema menetluslikku staatust. Ei ole nõutav, et isikul, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse, oleks tsiviilkostja menetlusseisund juba tsiviilhagi esitamise hetkel. Piisab, kui ta tunnistatakse menetleja määrusega tsiviilkostjaks pärast tsiviilhagi esitamist. Tsiviilkostjaks tunnistamise määrus annab isikule tsiviilkostja menetlusseisundi koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega (KrMS § 40) (RKKKo nr-d 3-1-1- 105-10; 3-1-1- 13-14). Kohtukolleegium nõustub apellantidega, et maakohtu otsus on kogu süüdistatavatele omistatud süüdistuse mahu osas põhjendamata, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist sellise kohtuotsusega, mida saaks KrMS prg 339 lg 1 p 7 mõttes nimetada täielikult motiveerimata otsuseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (3-1-1- 14-14 p 699). Sama otsuse p 700 märgib Riigikohus, et sellisel juhul peab ringkonnakohus igal üksikjuhul
hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks a rutamiseks (vt KrMS § 341 lg 3). KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p -s 7 otsesõnu nimetatud „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.51 Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Kohtukolleegium, lähtudes Riigikohtu valitsevast seisukohast, peab võimalikuks ise selles osas kohtuotsust põhjendada ja seda tuleb teha süüdistatavatele soodsamas suunas. Kohtukolleegium nõustub tsiviilkostja osaühingu Aave Transport apellatsiooniväitega, et maakohtu otsus on süü mahu tuvastamise osas ka vastuoluline. Nii on süüdistatavatele süüdistuses etteheidetud, et nad võtsid vähemalt neljal korral ebaseadusliku omastamise eesmärgil ajavahemikul 18.12.2010 kuni 03.10.2011 Logistika Pluss osaühingu laost E aktsiaseltsile kuuluvaid elektroonikaseadme komponente ulatuses vähemalt 14 alust, koguväärtus ega 137102,04 eurot.Järgnevalt tuleb aga maakohus järeldusele, et istungil esitatud ja uuritud tõenditega on täielikult tõendatud, et süüdistatavad D.V, V.K ja D.G on neljal korral samal ajavahemikul e. 18.12.2010 kuni 03.10.2011 varastanud süüdistuses esitatud koguses süüdistuses märgitud vara ja tekitanud süüdistuses märgitud kahju. Ehk siis, kui prokurör ja kannatanu leiavad, et nimetatud süüdistatavad varastasid elektroonikakomponentide aluseid enamatel kordadel, kui need neli, mille kohta on olemas videosalvestised, siis maakohtu järelduse kohaselt oli neid kordi, mis on tõendamist leidnud 4 ja ilmselgelt saavad need neli korda olla need, mis on videosalvestistelt näha. See aga tähendab, et pidanuks lühenema nii ajavahemik, kui varastatu kogus ja sellega seoses ka kahju. Maakohus on mõistnud süüdistatavad süüdi vähemalt 14 elektroonikaseadme komponentidega aluse varguses. Maakohtu otsuses esitatud tõendite refereeringust ega ka maakohtu seisukohast ei selgu, millised nendest tõenditest tõendavad seda, et süüdistatavatele saab karistusõiguslikult omistada ka nende aluste vargust, milliste vargus ei ole videosalvestistelt jälgitav. Videosalvestiste järgi on varastatud 10 alust ja seda 4 korraga. Küll on kannatanu ütlustest väljaloetav, et inventuuri käigus selgus 14 aluse puudujääk ja seda tunduvalt pikema ajavahemiku vältel, kui süüdistatavad varguse ajavahemikku nimetavad. Kuid milliste tõenditele tuginedes tuli maakohus järeldusele, et ka need ülejäänud alused, milliste vargust ei ole näha ühelgi videosalvestisel, on nende vargus omistatav süüdistatavatele, seda maakohtu otsusest ei selgu. Tõendatud on varguse osateod 20.08.2011; 24.08.2011; 17.09.2011 ja 02.10.2011 e. siis varguse toimepanemine 20.08.2011 kuni 02.10.2011. Kuigi Logistika Pluss osaühingu laos on tuvastatud puudujääk alates 18.12.2010, puuduvad tõendid selle kohta, et puudujääk kuni 19.08 .2011 on tekkinud süüdistatavate poolt toimepandud vargusega. Süüdistus ja kannatanu toetuvad süüdistuse ütlustele, kes võtavad omaks küll ainult 3-4 korda, kuid ajavahemiku kuskil 2011 suvest, so maist-juunist e. ka enne 20.08.2011. Samuti on üheks süüdistuse argumendiks Logistika Pluss osaühingu esindaja seisukoht, et puudujääk on seostatav süüdistatavate D.V ja D.G tööle asumisega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole need argumendid piisavad, et omistada süüdistatavatele varastamist ka enne 20.08.2011. Isegi, kui eeldada, et süüdistatavate ütlused selles osas, et nad varastasid 3-4 korral, on ennastõigustavad, siis mingeid muid usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et osategusid oli rohkem kui need 4, mille kohta on olemas vastuvaidlematud tõendid, ei ole. Logistika Pluss osaühingu esindaja poolt toodud seosed süüdistatavate D.G ja D.V tööle asumise ja puudujäägi tekkimise vahel on
oletused ja nendele süüdimõistvat kohtuotsust ei saa rajada. Esiteks, ei saa välistada, et keegi Logistika Pluss osaühingu töötajatest, kes võis samuti panna toime vargusi, arvestas just sellega, et uued inimesed on tööle tulnud ja pahatahtlikult kasutas seda ära, et viia kahtlusi uutele töötajatele. Teiseks, mis on veelgi olulisem, on siiski fakt, et just Logistika Pluss osaühing, kes osutas kannatanule laoteenust lepingu alusel, on kõige enam huvitatud sellest, et kogu avastatud puudujääk jääks deliktivastutuse alusel süüdistavate ja nende tööandjate, kui solidaarvõlgnike kanda. Kõik, mis jääb üle kuriteoga tekitatud kahju, tuleb paraku hüvitada kannatanule lepingu alusel kahju tekitanuna just Logistika Pluss osaühingul. Vastutades kogusummas kahju tekitajana solidaarvõlgnikuna on Logistika Pluss osaühingul tekkiv rahaline kohustus väiksem, kui olla teatud summas solidaarvõlgnik ja ülejäänud summas ainuvastutaja. Seda arusaama toetab kaudselt ka fakt, et Logistika Pluss osaühing on ainuke tsiviilkostja, kes ei ole kohtuotsust tsiviilhagi osas vaidlustanud ja kelle seisukoht varguse ajavahemiku osas on kardinaalselt vastupidine nii süüdistatavate, kui teiste tsiviilkostjate seisukohtadega. Seega, kogu eelnevate põhjenduste kokkuvõttena vähendab kohtukolleegium käesoleva kohtuotsusega süüdistatavate süüd ja loeb tõendatuks nende poolt süüdistuses märgitud varguse toimepanemise ajavahemikus 20.08.2011 kuni 2.10.2011 ja varastatu koguseks 10 elektroonikakomponentide alust. Sellega seoses tuleb vähendada ka kahjusummat. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatavate D.V ja V.K kaitsjate poolt apellatsioonis esitatud väärseisukohti nagu nende kaitsealustele on esitatud süüdistus mitmes varguse episoodis. Nii kirjutab süüdistatava V.K kaitsja adv L. Viil oma apellatsioonis, et
D.V kaitsja adv T. Pilt räägib samuti varguse episoodidest, kui kirjutab, et
Kohtukolleegium selgitab, et süüdistatavatele on omistatud vargus jätkuva kuriteona, mis koosneb 4-st osateost, kuid neid ei saa käsitleda eraldi episoodidena. Kaitsjate seisukoht raskendab süüdistatavate olukorda, sest see tooks kaasa ühe kvalifitseeriva tunnuse e. korduvuse omistamise neile süüdistuses. Kaitsjad ei ole kordagi kogu menetluse vältel avaldanud, et selles osas on ebaõigesti materiaalõigust kohaldatud. Kui on tegemist jätkuva kuriteoga, siis ei oma tähtsust asjaolu, mitmes osateos üks või teine süüdistatav osales. Tegemist on ühtsest tahtlusest kantud vargusega. Kohtukolleegium ei nõustu ka V.K kaitsjaga selles, et tuvastatud ei ole V.K tahtlus vargust toime panna, et ta käis küll neljal korral autojuhinda kaasas, kui teised varastasid, ja ta ei saanud aru, et tegemist on vargusega ja ei teadnud, kellele kuulub varastatud vara ning transport. Kohtukolleegium väidab, et ainuüksi juba väljatöötatud varguse skeem välistab selle, et V.K ei teadnud, et paneb toime varguse ja tema roll seejuures varguse juures oli selline, et ta täitis varguse teoskoosseisu ning valitses tegu võrdselt teiste
kaassüüdistatav atega. Teoplaan oli välja töötatud selliselt, et kokkuleppel D.G ja D.V-ga , kellest viimane tegi ettepaneku V.K-le raha teenida, pidid D.G ja D.V tooma laost ja laadima autosse kaubaaluseid rohkem, kui näidati saatedokumentides. V.K pidi aga kauba viima tühermaale, kus üleliigsed kaubaalused laaditakse seal ootavasse sõiduki sse. V.K osales skeemis kõigil neljal korral, laadis laos ka varastatud aluseid autosse ja ei viinud neid mitte sihtpunkti vaid kokkulepitud kohta, kus tõsteti ümber ainult osa alustest. Isegi, kui väidetakse, et V.K ei teadnud, kellele kuulub varastatud kaup ja kellele kuulub transport, sai ta väga hästi aru, et tegemist on võõra varaga. Samas, kuna ta laadis kaupa laos peale ja ka tühermaal maha, siis ta nägi, et mahalaaditav ja allesjääv kaup on sarnane e. elektroonikakomponendid ning seega teadis ka täpselt, kellele kuulub kaup ja et sõiduk, kuhu varastatud alused laaditi ei kuulu kauba omanikule. Seega V.K osales teoplaani kokkuleppes e. nõustus temale esitatud plaani alusel raha teenima, oli kõigil neljal korral ise varguse juures – l aos aitas varastatud kaupa laadida, sõidutas selle kokkulepitud kohta, laadis maha osa kaubast e. varastatud kauba kuskil suvalisel tühermaal võõrasse autosse. Tegemist on klassikalise ettekavatsetud ja planeeritud grupilise vargusega, kus igal grupi liikmel on oma kindel roll ja kõik tegutsevad kokkulepitud teoplaani järgi. Seega D.V, D.G ja V.K panid varguse toime kaastäideviimise vormis. Kohtukolleegium möönab, et maakohus ei ole oma otsuses põhjendanud varguse toimepanemist grupis, kuid see ei tähenda, et maakohtu otsus oleks automaatselt põhjen damata otsus KrMS prg 339 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohtul on õigus selles osas maakohtu otsust omapoolsete põhjendustega täiendada ning süüdistatava konkreetset täideviimistegu selle käigus konkretiseerida võrreldes esitatud süüdistusega, milline on kõigi kaastäideviijate osas identne. Riigikohtu otsuse 3-1-1- 23-10 p-st 12.2 on üheselt väljaloetav etteheide ringkonnakohtule, et olukorras, kus maakohus ei ole esitanud põhjendusi kaastäideviimise osas, ei ole ka ringkonnakohus seda teinud e. maakohtu otsust omapoolsete seisukohtade ga ja põhjendustega täiendanud. Seega on ringkonnakohtul õigus ja isegi kohustus, olukorras, kus küsimuses, kuidas ja kelle poolt kuritegu toime pandi, on maakohtu otsus motiveeritud, kuid põhjendused kuriteo toimepanemise osas kaastäideviimise vormis puuduvad, seda küsimust oma otsuses põhjendada. Seega ei anna asjaolu, et maakohus on jätnud kaastäideviimise vormis kuriteo toimepanemise piisavalt põhjendamata alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja tagastamist maakohtule, kas siis uue otsuse tegemiseks või uueks arutamiseks. Veel viitab kohus Riigikohtu otsuses 3-1-1- 83-11 esitatud seisukohale, et täpsustades üksnes süüdistatavale süüdistusaktis omistatud varguse täideviimistegu, ei saa rääkida ei süüdistuse piiride laiendamisest ega omapoolselt süüdistuse sisustamisest. Kohtule on selline õigus antud. Kohtukolleegium leiab, et tsiviilhagi osas peab uue otsuse tegema samuti ringkonnakohus ning puudub alus kriminaalasja tagastamiseks tsiviilhagi osas maakohtule uueks arutamiseks. Tsiviilhagi osas põhjenduste puudumiseks on Riigikohus lugenud olukorda, kus kohtuotsuses ei ole ära näidatud õigusnorme, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Olukorras, kus nõude materiaalõiguslikku alust ei ole määratletud, ei ole võimalik kindlaks teha ka nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust. Sellise rikkumise korral on kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas õiguslikult põhistamata (3-1-1-41-09). TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt saadab ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks siis, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 657
lg 1 p 21 kohaselt võib ringkonnakohus muuta kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt võib apellatsioonikohus ise anda tsiviilhagi põhjendatusele uue hinnangu ka siis, kui ta tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osal iselt või täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud. Seega on ringkonnakohtul võimalik lisada maakohtu otsusele faktilisi ja õiguslikke põhjendusi, muutmata otsuse resolutsiooni, kui ka tühistada maakohtu otsuse tsiviilhagi osas ja teha ise uus otsus. Seevastu olukorras, kus ringkonnakohus ei saa mingil erandlikul põhjusel tsiviilhagi ise lahendada, tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg- te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule (vt R KKKm nr 3-1-1-41-09, p 9). Kohtukolleegium selgitab oma seisukohta veel järgnevas. Enamus apellatsioonides on kas põhitaotlusena või alternatiivse taotlusena esitatud taotlus maakohtu otsuse tühistamiseks tsiviilhagi osas ja kriminaalasja tagastamiseks sel les osas maakohtule uueks arutamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole selline lahendus isegi võimalik lühimenetluses arutatud kriminaalasja puhul. Teatavasti toimub tsiviilhagi lahendamine teistkordselt ja eraldiseisvalt süüküsimuse ja karistuse mõistmise otsustusest sama menetlusliigi normide järgi, milles oli lahendatud kriminaalasi nö karistusõiguslikes küsimustes. Selle kinnituseks on Riigikohtu otsus 3-1-1-11-11, mille sisuline tõlgendamine annab aluse eelnimetatud seisukohaks. Eeltoodu tähendab aga seda, et kui tsiviilhagi teistkordsel arutamisel kriminaalmenetluses maakohtus tekib vajadus mingite lisatõendite esitamiseks, tuleb kriminaalasi tagastada prokuratuurile. Põhimõtteliselt on siis võimalik ka nö absurdne olukord, kus süüküsimuses ja karistuse osas on kohtuotsus jõustunud, kuid prokuratuur peaks hakkama tegelema tsiviilhagiga ning võimalik, et saatma selle uuesti kohtusse ja võimalik, et ka üldmenetluse korras. Milline oleks see dokument, mille alusel tsiviilhagi kriminaalmenetluseks kohtusse saadetaks, süüdistusakti või mingi muu, seda seaduses kirjas ei ole ja selle väljamõtlemiseks oleks vaja juba fantaasiat. Sellise olukorra vältimiseks oleks võimalik lahendus jätta tsiviilhagi kohe juba käesolevas staadiumis läbi vaatamata ja anda võimalus selle lahendamiseks tsiviilkohtumenetluses, kuid hagi läbi vaatamata jätmise alused on nii kriminaalmenetluses, kui ka tsiviilkohtumenetluses, millest kriminaalmenetluses lähtutakse, sedavõrd piiratud, et seaduslikku alust selliseks lahenduseks leida on pea võimatu. Järgnevalt esitab kohtukolleegium oma põhjendused vargusega tekitatud kahju osas. Enne konkreetsete varguse osategude analüüsi seoses tekitatud kahjuga on põhjendatud osutada Riigikohtu otsuses nr 3-1-1- 61-09 selgitatule, et kahju, mis moodustab kuriteo koosseisulise tagajärje, tuleb tuvastada ühemõtteliselt. Kohtuotsusest peab nähtuma nii kahju arvestamise metoodika kui ka kahju täpne suurus. Teatud juhtudel on küll võimalik, et kohus piirdub isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel n -ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri. Kuid ka sellisel juhul peab kahju väljenduma konkreetse summana, mille arvestamise alused on kohtuotsuses ära näidatud. Mööndes, et tegelik kahju võib olla tuvastatud n -ö minimaalkahjust suurem, peab kohus otsuses selgelt ära näitama, et tegelik kahju ei saa olla tuvastatuks loetud kahjust väiksem. Analüüsides 02.10.2011 osategu, siis pole vaidlust selles, et vaatlusaluse osateo käigus varastati 1 alus komponentidega RNT4087019/03 ja 3 alust komponentidega SEA920271/1R1A.
MR kohtueelsel menetlusel antud ütluste kohaselt oli ühel alusel komponentidega RNT4087019/03 tooteid 1152 tükki ning kolmel alusel komponentidega SEA920271/1R1A tooteid 1404 tükki. Seda, et ühel alusel kaubakoodiga RNT4087019/03 oli ühikuid tõepoolest 1152, kinnitab ka toimikumaterjalides sisalduv Rosenberger Hochfrequenztechnik GmbH & Co saatedokument (kd I, tl 144). Mis puudutab alust kaubaartikliga SEA920271/1R1A, siis nähtub Provexa AB saatedokumendist, et vaatlusalust kaubagruppi pakendatakse 468 ühiku kaupa, mis tähendab et MR ütlusi se lle kohta, et kaubagrupi SEA920271/1R1A tooteid varastati 1404 tükki, saab pidada toimikumaterjalidega kooskõlas olevateks, sest 3x468 on 1404 ühikut. Hinnates järgnevalt eelviidatud toodete maksumust, siis tuleneb MR ütlustest, et 1152 ühiku kaubakoodiga nr RNT4087019/03 maksumus on 9285,12 eurot ning ühe ühiku maksumus 8,06. Varastatud toodete kaubakoodiga SEA920271/1R1A on MR hinnanud 14896,44 eurot, ühikuhinnaga 10,61 eurot. (kd I tl 58). Ühtegi dokumenti MR oma ütluste kinnituseks esitanud ei ole. Samas nähtub Sapa Profiler AB arvest (kd III tl 94 pö), et kaubagrupi SEA920271/1R1A ühe ühiku maksumus on olnud 9,92 eurot. Märgitu tähendab, et kolme aluse kaubagrupi SEA920271/1R1A vargusega tekitati kahju 13927,68 eurot (9,92x1404). Ericcson AB arvest (kd III tl 91 pö) nähtub aga, et kaubagrupi RNT4087019/03 ühe ühiku maksumus on olnud 8,45 eurot. See tähendab, et ühe aluse kaubagrupi RNT4087019/03 vargusega tekitati kahju 9734,40 eurot (8,45x1152). Kogukahjuna on võimalik seega 02.10.2011 varguse osateoga hinnata 23662,08 euro suurust summat. 17.09.2011 osateoga seonduvalt on põhjendatud viidata taaskord MR ütlustele, millest nähtuvalt laeti 10 kaubaaluse asemel sõidukile peale 13 alust komponente kaubakoodiga SEA920261/1R1B ja E aktsiaseltsi jõudis samuti üksnes 10 kaubaalust tooteid. Kõnealust fakti kinnitab ka MR ütlustele lisatud fototabel. MR ütlustest tuleneb seegi, et kauba maksumuseks ühe ühiku kohta oli 10,32 ning ühikuid oli kokku kolmel alusel 1404. MR ütluste kohaselt tekitati vaatlusaluse varguse osateoga kahju 14543,70 eurot. Toimikumaterjalide pinnalt saab teha järeldusi, et tooted kaubakoodiga SEA920261/1R1B olid pakendatud 468 detaili kaupa ühel alusel Provexa AB saatedokumendist (kd I tl 147). Märgitut kinnitab täiendavalt Sapa Profiler AB dokument (kd III tl 93 pö), millest nähtub, et Logistika Pluss osaühingule transporditi E aktsiaseltsi tellimusel vaatlusaluse kaubaartikliga tooteid 2808 ühikut, kuuel alusel. Sellest tuleneb täiendavalt, et ühele alusele oli pakendatud 468 detaili (2808:6ga on 468). Seega saab tõendatuks lugeda asjaolu, et 3 kaubaaluse vargusega, millel olid tooted kaubakoodiga SEA920261/1R1B, varastati 1404 ühikut. Edasiselt osutab kohtukolleegium asjaolule, et MR ütluste kohaselt oli ühe detaili maksumus 10,32 eurot. Oma ütluste kinnituseks MR ühtegi dokumenti esitanud ei ole. Samas tuleneb Sapa Profiler AB dokumendist (kd III tl 93 pö), et ühe ühiku maksumus tootel kaubakoodiga SEA920261/1R1B on olnud 9,92 eurot. Kuna kokku varastati kõnealuse kaubakoodiga tooteid 1404, siis tähendab see, et vaatlusaluse varguse osateoga on võimalik lugeda kahjuks 13927,68 eurot. Hinnates järgnevalt 24.08.2011 varguse osateoga tekitatud kahju suurust, osutab kohtukolleegium MR kohtueelsel menetluses antud ütlustele, mille kohaselt laeti veokile reg nr-ga 513MNL tellitud 21 kaubaaluse asemel 23 kaubaalust kaupa. Üks tellimuseväline kaubaalus oli koodiga RNT4087017/01 väärtusega 9996,67 eurot. Detaile ühel alusel oli 5120 ning ühiku väärtuseks 1,95 eurot. Teine alus oli kaubakoodiga SEA920271/2R1A
väärtusega 4965,48 eurot. Ühel alusel oli detaile 468 ning ühiku väärtuseks 10,61 eurot. Kõnealuste kaubaartiklite vargust kinnitab ka MR ütlustele lisatud fototabel. Tutvudes toimiku materjalidega, saab usaldusväärseks ja muude kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendi tega haakuvaks lugeda MR ütlusi, et alus kaubakoodiga SEA920271/2R1A sisaldas detaile 468 ühiku ulatuses. Seda kinnitab Provexa AB kaubasaate dokument (kd I tl 149), millest nähtuvalt on tooted vaatlusaluse kaubakoodiga pakendatud alusele 468 ühiku kaupa. Samas ei ole võimalik nõustuda MR ütlustega selles, et ühe ühiku detaili maksumus oli 10,61 eurot. Esmalt tuleb märkida, et Provexa AB kaubasaatedokumendilt ei ole võimalik välja lugeda konkreetse kaubaartikli maksumust. Samas leiab kohtukolleegium, et kauba maksumust on võimalik kindlaks määrata Hydro Aluminium Profiler a.s ́ga, millest nähtuvalt on vaatlusaluse kaubaartikli ühe ühiku maksumus 88,38 SEKi (kd III tl 95 pö). Toimikumaterjalidele lisatud Eesti Panga kodulehelt teostatud andmete väljatrüki kohaselt on Rootsi krooni kurss olnud 9,4624 eurot. Eelmärgitust tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et 468 ühiku kaubaartikli SEA920271/2R1A vargusega põhjustati kahju 4371,17 eurot (468x88,38:9,4624). Puutuvalt toodetesse kaubakoodiga RNT4087017/01 tuleb märkida, et MR selgituste kohaselt varastati kõnealuse kaubakoodiga tooteid 24.08.2011 osateoga 5120. Ühtegi dokumentaalset tõendit, et kaubaalusel oli just 5120 ühikut tooteid, MR esitanud pole. Samas nähtub Rosenberger Hochfrequenztechnik GmbH & Co saatedokumendilt, et vaatlusaluse kaubakoodiga tooteid on pakendatud ühele alusele kas 6400 või 7200 ühiku kaupa (kd I tl 145). Huber-Suhneri saatedokumendi kohaselt saab järeldada, et ühele alusele võib olla pakendatud tooteid ka 1580 ühiku kaupa (kd III tl 91). Kuna ühel alusel olevate ühikute arvu osas ei ole kogutud selliseid tõendeid, millest oleks võimalik teha tõsikindlaid järeldusi ühikute arvu kohta alusel, siis kohaldab kohtukolleegium siinkohal KrMS § 7 lg -s 3 sätestatut, mille kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava või süüdistatava kasuks ning leiab, et käesoleval juhul tuleb kohaldada kuriteoga tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisel süüdistatavate jaoks soodsaimast lahendust, ehk juhinduda tuleb sellest, et 24.08.2011 varguse osateoga tekitasid süüdistatavad kaubaartikli RNT4087017/01 osas kahju mitte vähem kui MR poolt nimetatud 5120 ühiku ulatuses. MR on kohtueelsel menetlusel märkinud kaubaartikli RNT4087017/01 ühe ühiku maksumuseks 1,95 eurot. Kuna MR ühegi maksumuse aluseks olevat dokumenti esitanud ei ole, siis pole võimalik pelgalt tema ütluste pinnalt toote hinda ühe ühiku kohta määratleda. Samas on toimikumaterjalide hulgas Huber-Suhneri saatedokument (kd III tl 91), mille kohaselt on kõnealuse toote ühe ühiku maksumus 2,1424 eurot. Seega esineb alus seisukohaks, et 24.08.2011 osateoga tekitasid süüdistatavad kahju kaubakoodi RNT4087017/01 osas mitte vähem kui 10969,08 eurot (5120x2,1424). Kogukahju vaatlusaluse osateoga põhjustati süüdistatavate poolt mitte vähem kui 15340,25 eurot. Mis puudutab 20.08.2011 osategu, siis sellega seonduvalt tuleb märkida, et vaidlusi pole selles, et kõnealusel kuupäeval süüdistatavad varguse toime panid – see on tõendatud nii MR ütluste, tema ütlustele lisatud fototabeliga aga ka süüdistavate endi ütlustega. Samas tuleb nentida, et kriminaalmenetluse raames ei ole olnud võimalik tuvastada, millist kaupa ja kui suures ulatuses ning missuguse väärtu sega varastati. Kohtukolleegium märkis eelnevalt, et kehtivast kohtupraktikast tulenevalt on teatud juhtudel võimalik, et kohus piirdub isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel nö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri. Kuid ka sellisel juhul peab kahju väljenduma konkreetse summana, mille arvestamise alused on kohtuotsuses ära näidatud. Mööndes,
et tegelik kahju võib olla tuvastatud n -ö min imaalkahjust suurem, peab kohus otsuses selgelt ära näitama, et tegelik kahju ei saa olla tuvastatuks loetud kahjust väiksem. Märgitut silmas pidades on kohtukolleegium seisukohal, et 20.08.2011 osateoga tekitatud kahju ei ole võimalik käesoleval juhul kindlaks määrata, kuid kuna käesoleval juhul pole süüdistatavatele etteheidetud kvalifitseeriva tunnusena ei korduvust ega ka süstemaatilisust, vaid ühte jätkuvat tegu, siis saab õiguslikus mõttes lugeda piisavaks selle, et kohtukolleegium loeb tuvastatuks, et süüdistatavad põhjustasid neile inkrimineeritava varguse toimepanem isega kogukahju mitte vähem kui 23662,08 + 13927,68 + 15340,25 ehk 52930,01 eurot. Kõnealuse kahjusumma näol on jätkuvalt tegemist suure kahjuga KarS § 121 p 2 tähenduses. 12.04.2012 esitas kannatanu kohtueelsel menetlusel tsiviilhagi, milles taotles süüdistatavatelt ja tsiviilkostjatelt, so Logistika Pluss osaühingult, DHL Estonia ASit ja osaühingult Aave Transport solidaarselt 134393 eurot väljamõistmist. Samuti taotles kannatanu viiviste väljamõistmist. 21.12.2014 on kannatanu esitanud tsiviilhagi tervikteksti, milles on täpsustanud, et nõuab põhinõudena 137102,04 euro hüvitamist. Maakohus rahuldas kannatanu nõude põhinõude osas täies ulatuses, viiviste osas maakohus aga seisukohta ei võtnud. Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatavad ja nende kaitsjad, samuti tsiviilkostjad ja nende esindajad väljamõistetud tsiviilhagi vähendamist. Kannatanu ja tema esindajad taotlevad põhivõlgnevuse väljamõistmise osas maakohtu otsuse muutmata jätmist, viiviste osas aga uue otsuse tegemist, millega kannatanule mõistetaks välja ka viivised. Tõstatatuga seonduvalt on kohtukolleegium seisukoht alljärgnev. Kannatanu tsiviilhagi sisuliste põhjenduste kohaselt seondub kahju tekkimine täies ulatuses süüdistatavate õigusvastase tegevusega. VÕS § 1043 sätestab, et eisele t isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kehtivas ja asjakohases kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt peab viimatinimetatud sätte mõtte kohaselt teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt nt RK lahendid nr-d 3-2-1- 45-08 p 17 ja 3-2-1-3511 p 12). Kohtukolleegium tuvastas käesoleva otsuse sisulistes põhjendustes seoses süüdistatavate süüküsimusega, et kogutud tõendikogumi pinnalt ei ole võimalik teha süüdistatavatele karistusõiguslikke etteheiteid kogu süüdistuses märgitud perioodi ulatuses, süüdistuse mahtu tuleb vähendada ning tõendikogum võimaldab süüdistatavatele teha karistusõiguslikke etteheiteid üksnes perioodi 20.08.2011 kuni 02.10.2011 kohta. Süüdistuse mahu vähenemine mõjutab vaieldamatult ka kannatanu kahjuhüvitisnõude rahuldamise ulatust ja seda tulenevalt VÕS § 127 lg -s 4 sätestatust. Veel selgitab kohtukolleegium, et kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama objektiivse teokoosseisu, so kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse (vt nt RK lahend nr 3-2-1- 53-12 p 14).
Kannatanu on oma kahjunõude arvestuses tuginenud inventuuriaktidele, mille kaudu on tuvastanud õigusvastaselt tekitatud kahju suuruseks 137102,04 eurot ja seda perioodi 18.10.2010 kuni 03.10.2011 vältel. Kohtukolleegium märkis eelnevalt, on antud kaasuse puhul tõendatud süüdistatavate poolt varguse toimepanemine perioodil 20.08.2011-02.10.2011 ehk 20.08.2011, 24.08.2011, 19.09.2011 ja 02.10.2011 varguse osategudes. Kuriteoga tekitatud kahju analüüsil osategude kaupa tuvastas kohtukolleegium, et 02.10.2011 osateoga tekitati kahju 23662,08 eurot. Kahju moodustus 1152 ühiku kaubaartikli RNT4087019/03 ja 1404 kaubaartikli SEA920271/1R1A vargusest. Kõnealused numbrilised arvestused kattuvad ka toimikumaterjalidele lisatud inventuuriaktidega, mille kohaselt tuvastati kaubaartikli RNT4087019/03 osas 04.10.2011 saldovahe 1152 ühiku osas (kd I tl 137) ja kaubaartikli SEA920271/1R1A osas 04.10.2011 saldovahe 1404 ühikut (kd I tl 136). Arvestades, et ühe ühiku kaubaartikli RNT4087019/03 maksumus oli 8,45 eurot ja ühe ühiku kaubaartikli SEA920271/1R1A maksumus oli 9,92 eurot (vt ka eespool toodud karistusõigusliku kahju arvestust), siis on alust käsitelda tsiviilõigusliku kahjuna 23662,08 euro suurust summat (1152x8,45, so 9734,40 eurot; 1404x9,92, so 13927,68 eurot ehk kokku 13927,68+9734,40, so 23662,08 eurot), sest just selle just selle rahalise vääringu ulatuses on võimalik sedastada põhjuslikku seost süüdistatavate teo ja tekkinud kahju vahel. Kohtukolleegium leidis eelnevalt, et 17.09.2011 osateoga tekitati kahju 13927,68 eurot. Kahju moodustus 1404 ühiku kaubaartikli SEA920261/1R1B vargusest. Tsiviilhagi terviktekstis on kannatanu esindajad viidanud asjaolule, et 05.10.2011 inventuuriakt näitab 1254 ühiku kaubaartikli puudumist ja ka hagist on sedastatav, et kannatanu nõuab kahju hüvitamist üksnes 1254 kaubaühiku osas ehk summas 12439,68 eurot. Kuigi kohtukolleegiumi hinnangul on tõendatud 1404 kaubaühiku vargus ja sellest tulenevalt oleks kannatanul seaduslik alus nõuda selles ulatuses ka kahju hüvitamist, puudub kohtukolleegiumil iseseisev õigus kahjunõude suurendamiseks, sest TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Küll peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et inventuuriaktid, millele tsiviilhagi on valdavas osas rajatud, võivad küll anda täiendavat informatsiooni kaubaühikute puudujäägi kohta ning osaliselt isegi kattuda (vt nt 02.11.2011 osateoga seonduvat), kuid ei anna võimalike puudujääkide kohta täielikku ehk sellist ülevaadet, mis koostoimes teiste menetluse käigus kogutud tõenditega võimaldaks teha tõsikindlaid järeldusi puudujääkide suuruse kohta. Märgitud seisukohta ilmestab seegi, et käesoleval juhul on kriminaalmenetluse käigus tuvastatud puudujääk 3 aluse ehk 1404 kaubaühiku osas. Puuduvad igasugused tõendid, et aluseid oleks erinevalt komplekteeritud või et Logistika Pluss osaühingul olid volitused talle edastatud aluste ümberkom plekteerimiseks. Sellise sisuga volituste olemasolu ei võimalda teha ka toimikumaterjalides sisalduv Logistika Pluss osaühingu ja E aktsiaseltsi vaheline leping (kd II, tl 142-165). Seega järeldub, et kaupade saatedokumentidelt nähtuv ehk kauba kogus ühel alusel ei ole vastavuses inventuuriaktidelt nähtuvaga kauba kogusega ehk et puudujääk, mida inventuuriaktid kajastavad, peaksid tähendama seda, et pakendatud alustel kaupa pakendatakse Logistika Pluss osaühingus ümber. Kaupade ümberpakendamist Logistika Pluss osaühingus ei ole võimalik sedasta da ja ka süüdistatavad on märkinud, et sellist asja Logistika Pluss osaühingus ei toimunud. Ka ei nähtu saatedokumentidest (kd I tl 120 -123), et kaupa edastati kannatanule ühikute kaupa – nimelt tuleneb kõnealustelt saatedokumentidelt, et kaub a tellimusi täideti aluste kaupa ning kaupa kannatanule tarninud sõidukite sõidulogidest, arvestades kannatanu
juures kauba mahalaadimiseks kulunud ajavahemikke, järeldub, et kaupade vastuvõtmisel kauba detailide üle ei loetud. Sellest järeldab kohtukolleegium, et kannatanu tsiviilhagis ja selle hilisemas terviktekstis esitatud väide, mille kohaselt telliti ja tarniti elektroonikadetaile ühiku kaupa, on paljasõnaline ning see kinnitab täiendavalt kohtukolleegium veendumust, et inventuuriaktidele, kus on kauba puudujääk kajastatud detailide/ühikute kaupa, pole võimalik täielikult toetuda. Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et inventuuriaktid ei kajasta tegelikkust ja neile ei ole võimalik kohtuotsust tsiviilhagi osas täielikult rajada. 24.08.2011 varguse osateo osas asus kohtukolleegium kuriteoga tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisel seisukohale, et selle osateoga tekitati kahju mitte vähem kui 15340,25 eurot. Kahju tekkis ühe aluse kaubakoodiga RNT4087017/01 vargusest ja ühe aluse kaubakoodiga SEA920271/2R1A vargusest. Seonduvalt tsiviilõigusliku kahjuga on kannatanu taotlenud seoses kaubaartikliga RNT4087017/01 tsiviilhagi terviktekstis 15360 komponendi ulatuses tekitatud kahju väljamõistmist, kuna 19.08.2011 tuvastati saldovahena 6400 ühikut ja 06.09.2011 8960 ühikut ning kaubaartikli SEA920271/2R1A osas kahju väljamõistmist 353 ühiku osas, kuna 18.08.2011 inventuuriga tuvastati saldovahe 353 ühiku ulatuses. Sarnaselt 17.09.2011 osateoga, tuleb ka käesoleval juhul märkida seoses kaubaartikliga SEA920271/2R1A, et kriminaaltoimiku materjalide pinnalt on sedastatav ühe terve kaubaaluse vargus. Kriminaaltoimiku materjalid annavad alust ka seisukohaks, et ühel alusel oli detaile 468. Kuna puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et Logistika Pluss osaühing oleks tegelenud neil ladustatud ja pakendatud kaupade ümberkomplekteerimisega ja ka äriühingute vahelisest lepingust ei ilmne, et Logistika Pluss osaühingul olid volitused kaupade ümberkomplekteerimiseks, siis esinevad alused lugeda ühel alusel oleva kauba koguseks 468 tükki ja selles ulatuses oli kannatanul võimalik esitada ka kahjunõue. Kannatanu kahjunõue seoses kaubaartikliga on aga 3297,02 eurot ehk kahjunõue on esitatud üksnes 353 ühiku varguse eest. Kuna TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud, siis puudub kohtukolleegiumil õigus kahjunõude suurendamiseks ning kannatanu kahjunõue 3297,02 euro suuruses summas seoses kaubaartikliga SEA920271/2R1A on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele – see seondub süüdistatavate õigusvastase käitumisega kannatanule kahju tekitamisel. Hinnates kaubaartikliga RNT4087017/01 tekkinud tsiviilõiguslikku kahju, siis on kannatanu kahjunõue suunatud 15360 ühiku hüvitamisele. Kahjunõudes on kannatanu osutanud, et see on tuletatud 19.08.2011 inventuuriaktiga tuvastatud saldovahest 6400 ühiku ulatuses ja 06.09.2011 inventuuriaktiga tuvastatud 8960 ühiku saldovahe. Hinnates järgnevalt, kas kõnealuseid numbrilisi näitajaid on võimalik seostada 24.08.2011 varguse osateoga, siis leiab kohtukolleegium, on 19.08.2011 koostatud inventuuriakt, millest nähtub 6400 ühiku toote puudumine ei saa seostuda 24.08.2011 toimepandud varguse osateoga, sest puudujääk oli tekkinud juba enne 24.08.2011 varguse osateo toimepanemist. Mis puudutab 06.09.2011 teostatud inventuuriakti ja seal tuvastatud kauba puudujääki, siis nähtub, et puuduolevate ühikute arv on 8960. Samas on kriminaalmenetluse raames tuvastatud, et varastati üks alus kaupa ning saatedokumentide kohaselt oli ühele alusele ladustatud tooteid kas 6400 või 7200 ühiku kaupa (kd I tl 145). Märgitust järelduvalt pole võimalik jaatada, et ühel alusel oli tooteid 8960 ning just selles osas oleks põhjendatud ka kannatanu kahjunõude hüvitamine. Seejuures tuleb paljasõnaliseks lugeda kannatanu tsiviilhagi terviktekstis toodud väited, et sama tootekoodiga aluseid oli komplekteeritud erinevalt ja et kuriteo toimepannud isikud võisid aluseid ümber komplekteerida – selliseid argumente toeta vaid tõendeid kogutud ega esitatud lihtsalt pole. Arvestades, et alusel asetsenud tootetühikute arvu pole menetluse käigus olnud võimalik kindlaks määrata ja ka
kannatanust tsiviilhageja pole esitanud tõendeid, mis oleks tõendanud usaldusväärselt tema väiteid, et alusele oli komplekteeritud tooteid 8960 ühiku ulatuses, siis leiab kohtukolleegium, et tsiviilõigusliku kahju kindlaksmääramisel tuleb lähtuda süüdistatavatele soodsaimast lähtekohast ning lugeda, et tsiviilõiguslikult tekitati kannatanule kahju ühe aluse ehk 6400 ühiku ulatuses, mis teeb kahjuks kokku 13711,36 eurot (6400x2,1424). Seega on võimalik käsitleda kannatanu tsiviilõigusliku kahjuna 24.08.2011 varguse osateoga seoses 17008,38 euro suurust summat (3297,02+13711,36, so 17008,38). Mis puudutab 20.08.2011 varguse osategu, siis karistusõigusliku kahjuga seonduvalt märkis kohtukolleegium, et kriminaalmenetluse käigus ei ole olnud võimalik tuvastada, millist kaupa ja kui suures kogus süüdistatavad 20.08.2011 osateoga varastasid. Ka pole kannatanu oma tsiviilhagis välja toonud, millise kaubaartikliga tooteid ja kui suures koguses süüdistatavad varastasid. Kohtukolleegiumi hinnangul pole võimalik teha selliseid järeldusi ka materjalides kajastuvate inventuuriaktide pinnalt, kust nähtub saldovahe. Nimelt nähtuvad neist dokumentidest küll kuupäevad, millal inventuur e läbi viidi ja millise artikli ja koguse osas puudujääk tuvastati, kuid need ei võimalda tuvastada piisava kindlusega nõutava põhjusliku seose olemasolu teo ja kahju vahel. Ka selgitas kohtukolleegium 17.09.2011 osateo juures, miks pole võimalik tugineda kannatanu esindajate väidetele, et kaubaarvestust peeti detailide kaupa ning miks pole võimalik tugineda inventuuriaktidele. Edasiselt osutab kohtukolleegium VÕS § 127 lg -le 5, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isiku sai kahju tekkimise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, va juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kannatanu tsiviilhagi terviktekstist ja ka kriminaaltoimikus kajastuvatest tõenditest nähtuvalt saadi menetluse käigus kätte terveid ja kasutuskõlblikke komponente 270 ühiku ulatuses kaubakoodiga SEA920271/1R1A ja kannatanu E aktsiaselts sai varastatud, leitud ja äravõetud ning kasutuskõlbmatuks muutunud detailide komponentide eest 2727,20 eurot. Märgitut tõendab ASi Kuusakoski arve nr o1191174 (kd I tl 50). Seega esineb alus kannatanu kahjunõude vähendamiseks VÕS § 127 lg 5 alusel. Järgnevalt osutab kohtukolleegium asjaolule, et kd I, tl-del 47 ja 48 asuvatest aktist ja õiendist nähtub, et menetluse käigus leiti ja tagastati detaile järgmiselt: detaile kaubakoodiga SEA920261/1R1B tagastati 468 tükki, detaile kaubakoodiga SEA920271/1R1A tagastati 660 tükki ja detaile kaubakoodiga RNT4087019/03 tagastati 986 tükki. Varguse osategudest on sedastatav, et tooted kaubakoodiga SEA920261/1R1B seonduvad 17.09.2011 varguse osateoga, tooted kaubakoodiga SEA920271/1R1A 02.10.2011 varguse osateoga ja tooted kaubakoodiga RNT4087019/03 pärinevad samuti 02.10.2011 varguse osateost. Kohtukolleegiumi hinnangul on põhjendatud eelmärgitud erisuse väljatoomine põhjusel, et varguse osategudest viimase ehk 02.10.2011 osateo panid süüdistatavad toime grupis, kuhu kaasaaitajana oli lisandunud R.F. Kuna R.F mõisteti süüdi vaid ühele varguse osateole kaasaaitamises, siis puudub alus temalt välja nõuda kogu kannatanu le hüvitamisele kuuluvat kahju solidaarselt teiste süüdistatavate ja tsiviilkostjatega. Samuti leiab kohtukolleegium, et proportsionaalselt tuleb arvestada ka ASist Kuusakoski saadud kasu. Eelneva kokkuvõtteks leiab kohus, et kannatanu kahjuhüvitisnõue kuulub hüvitamisele järgnevalt.
02.10.2011 osateoga tekitatud tsiviilõiguslik kahju on 23662,08 eurot. Sellest tuleb maha arvestada VÕS § 127 lg 5 alusel tagasisaadud ja terved ning kasutuskõlblikud komponendid 270 ühiku ulatuses kaubakoodiga SEA920271/1R1A ehk 270x9,92, so 2678,40 eurot. Samuti tuleb sellest maha arvestada 2/3 ASist Kuusakoski saadud rahasummast, kuna (suurem) osa kasutuskõlbmatuks muutunud ja ASile Kuusakoski toimetatud komponentidest seostuvad just 02.10.2011 varguse osateoga. Kuna ASist Kuusakoski saadi 2727,20 eurot, siis 2/3 on sellest 1818,12 eurot. Seega on 02.10.2011 osateost tsiviilõigusliku kahjuna käsitletav 19165,56 euro suurune rahasumma, mis kuulub süüdistatavatelt D.V-lt , V.K-lt , D.G-lt ja R.F-ilt ning tsiviilkostjatelt Logistika Pluss osaühingult, DHL Estonia ASilt ja osaühingult Aave Transport solidaarselt kannatanu kasuks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ning § 1054 lg- te 1 ja 2 alustel väljamõistmisele. Kohtukolleegium kordab ka, et kõnealuse arvestuse väljatoomine on põhjendatud seetõttu, et tegemist on ainsa osateoga, mis on seostatav R.F-iga . 20.08.2011, 24.08.2011 ja 17.09.2011 osategudest käsitletav tsiviilõiguslik kahju on 29447,77 eurot (17008,38+12439,68), millest tuleb maha arvestada 1/3 ASilt Kuusakoski saadud rahalistest vahenditest ehk 909,08 eurot. Seega tuleb süüdistatavatelt D.V-lt, V.K-lt ja D.G-lt ning tsiviilkostjatelt Logistika Pluss osaühingult, DHL Estonia ASilt ja osaühingult Aave Transport solidaarselt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ning § 1054 lg te 1 ja 2 alustel kannatanu kasuks välja mõista 28538,69 eurot. Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et kannatanu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue 137102,04 euro ulatuses kuulub rahuldamisele osaliselt, so 47704,25 euro ulatuses. Ülejäänud nõude osas tuleb märkida, et kannatanul võib olla tekkinud küll kahju, ent see kahju võib olla tekkinud mõnest muust õigussuhtest, kui süüdistatavatele käesoleval juhul inkrimineeritud õigusvastane käitumine. Seoses asjaoluga, et apellatsioonikohus vähendab süüdistatavale inkrimineeritud süüdistuse mahtu, tuleb kannatanu nõue 89397,79 euro ulatuses jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ühtlasi selgitab kohtukolleegium, et kannatanul on õigus lähtuvalt KrMS § 310 lg-st 3 esitada uuesti hagi tsiviilkohtumenetluse korras. Kannatanu vaidlustab Harju Maakohtu 29.09.2015 kohtuotsust üksnes ulatuses, milles kohus ei lahendanud kannatanu taotlusi viivise väljamõistmiseks. Apellatsioonikohtu hinnangul maakohus kannatanu tsiviilhagi kuriteoga tekitatud kahju viiviste nõudes põhjendamatult tähelepanuta. Kuna ringkonnakohus teeb tsiviilhagi osas ise uue otsuse, siis võtab ka seisukoha viivisenõude osas. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kannatanul on õigus kahjusummalt nõuda viivist ka kriminaalmenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 14. aprilli 2 010 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10 märkinud, et kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium 11. aprilli 2010 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-97-10 märkinud, et tulenevalt menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõttest võib kannatanu tsiviilhagis esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Nii kannatanu õiguste tõhusa kaitse kui ka kohtusüsteemi efektiivse toimimise seisukohalt on põhjendatud võimaldada tal esitada kõik kuriteosündmusega seotud tsiviilnõuded ühe ja sama menetluse raames. Seega see, et mitmes tsiviilhagiga seonduvas kriminaalmenetluse seadustiku sättes räägitakse kuriteoga tekitatud kahjust ja selle hüvitamisest, ei tähenda seda, nagu oleks kuriteo toimepanemine iseenesest kannatanu nõude alus ja nagu saaks kannatanu tsiviilhagis nõuda üksnes kahju
hüvitamist. Tsiviilnõude alus ei ole mitte süüdistatava kuritegu, vaid tegu, mis täidab tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise eeldused. Seejuures võib kannatanu esitada tsiviilhagis süüdistatava vastu mis tahes tsiviilõigusliku nõude, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele ja mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Seega õiguspraktikas seni levinud arusaam, nagu saaks kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis taotleda üksnes kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist, kusjuures sellise nõudealusena käsitatakse kuriteo toimepanemist iseenesest, on tänaseks päevaks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt ühemõtteliselt tagasi lükatud. KrMS § 2 p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. KrMS § 364 lg 1 p 3 kohaselt on sellised Riigikohtu lahendid Eesti kriminaalmenetluse seadustiku kohaldajatele kohustuslikud. Eeltoodut arvesse võttes on maakohtu poolt kannatanu tsiviilhagi kuriteoga tekitatud kahju viiviste nõudes põhjendamatult jäetud üldse tähelepanuta. Viivis on oma olemuselt kahjuhüvitise eriliik, mille hüvitamise nõude võib esitada ka kriminaalmenetluses. Vastasel juhul peaks kannatanu pöörduma sama nõudega uuesti maakohtusse. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § -s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. VÕS § 113 lg 2 esimene lause sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Käesoleval juhul on E aktsiaselts esitanud hagi 12.04.2012. Kohtukolleegium rahuldas kannatanu nõude osaliselt, so 47704,25 euro ulatuses, millest 19165,56 eurot kuulub solidaarselt v äljamõistmisele kõikidelt süüdistavatelt ja tsiviilkostjatelt ning28538,69 eurot kuulub välja mõistmisele solidaarselt kõikidelt süüdistatavalt, va R.F ning tsiviilkostjatelt. Märgitut arvestades tuleb kohtukolleegiumi hinnangul eraldi arvestada ka viivist. Referentsintressimäär 2012 esimesel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 1% aastas . Seega oli 2012 esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemää r 8% aastas. Ajavahemikul 12.04.2012 kuni 30.06.2012, so 79 päeva eest oli 19165 euro ja 56 sendi suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 336,05 eurot (19165,56x0,08/365x79). Referentsintressimäär 2012 teisel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 1% aastas. Seega oli 2012 teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 8% aastas. Ajavahemikul 01.07.2012 kuni 31.12.2012, so 184 päeva eest oli 19165 euro ja 56 sendi suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 772,92 eurot (19165,56x0,08/365x184).
Referentsintressimäär 2013 esimesel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 0,75% aastas. Seega oli 2013 seadusjärgne intress kuni 14.04.2013 7,75% aastas. Ajavahemikul 01.01.2013 kuni 14.04.2013, so 104 päeva eest oli 19165 euro ja 56 sendi suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 409,56 eurot (19165,56x0,075/365x104). Referentsintressimäär 2013 esimesel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 0,75% aastas. Seega oli 2013 seadusjärgne intress 15.04.2013 kuni 30.06.2013 8,75% aastas. Ajavahemikul 15.04.2013 kuni 30.06.2013, so 77 päeva eest oli 19165 euro ja 56 sendi suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 353,77 eurot (19165,56x0,0875/365x77). Referentsintressimäär 2013 teisel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 0,50% aastas. Seega oli 2013 seadusjärgne intress kuni 31 .12.2013 8,50 % aastas. Ajavahemikul 01. 07.2013 kuni 31 .12.2013, so 184 päeva eest oli 19165 euro ja 56 sendi suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 821,23 eurot (19165,56x0,08 50/365x184). Referentsintressimäär 2014 esimesel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 0,25% aastas. Seega oli 2014 seadusjärgne intress kuni 30.06.2014 8,25 % aastas. Ajavahemikul 01.01.2014 kuni 30.06 .2014, so 181 päeva eest oli 19165 euro ja 56 sendi suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 784,08 eurot (19165,56x0,08 25/365x181). Referentsintressimäär 2014 teisel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 0,15% aastas. Seega oli 2014 seadusjärgne intress kuni 31. 12.2014 8, 15% aastas. Ajavahemikul 01.07.2014 kuni 31.12.2014, so 184 päeva eest oli 19165 euro ja 56 sendi suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 787,41 eurot (19165,56x0,08 15/365x184). Referentsintressimäär 2015 esimesel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 0,05% aastas. Seega oli 2015 seadusjärgne intress kuni 30.06.2015 8,05% aastas. Ajavahemikul 01.01.2015 kuni 30.06.2015, so 181 päeva eest oli 19165 euro ja 56 sendi suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 765,07 eurot (19165,56x0,08 05/365x181). Referentsintressimäär 2015 teisel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 0 ,05% aastas. Seega oli 2015 seadusjärgne intress kuni 31. 12.2015 8,05% aastas. Ajavahemikul 01.07.2015 kuni 29.09.2015 (kohtuotsuse tegemiseni), so 91 päeva eest oli 19165 euro ja 56 sendi suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 384,65 eurot (19165,56x0,0805/365x91). Referentsintressimäär 2012 esimesel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 1% aastas. Seega oli 2012 teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 8% aastas. Ajavahemikul 12.04.2012 kuni 30.06.2012, so 79 päeva eest oli 28538,69 euro ja 56 sendi suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 949,14 eurot (28538,69x0,08/365x79). Referentsintressimäär 2012 teisel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 1% aastas. Seega oli 2012 teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 8% aastas. Ajavahemikul 01.07.2012 kuni 31.12.2012, so 184 päeva eest oli 28538,69 euro ja 56 sendi suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 1150,93 eurot (28538,69x0,08/365x184). Referentsintressimäär 2013 esimesel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 0,75% aastas. Seega oli 2013 seadusjärgne intress kuni 14.04.2013 7,75% aastas. Ajavahemikul 01.01.2013 kuni 14.04.2013, so 104 päeva eest oli 28538,69 euro ja
5 6 sendi suurust põhinõuet ja 365- päevast aastat arvestades viivis 609,86 eurot (28538,69x0,075/365x104). Referentsintressimäär 2013 esimesel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 0,75% aastas. Seega oli 2013 seadusjärgne intress kuni 15.04.2013 kuni 30.06.2013 8,75% aastas. Ajavahemikul 15.04.2013 kuni 30.06.2013, so 77 päeva eest oli 28538,69 suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 526,79 eurot (28538,69 x0,0875/365x77). Referentsintressimäär 2013 teisel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 0,50% aastas. Seega oli 2013 seadusjärgne intress kuni 31.12.2013 8,50% aastas. Ajavahemikul 01.07.2013 kuni 31.12.2013, so 184 päeva eest oli 28538,69 suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 1222,86 eurot (28538,69 x0,0850/365x184). Referentsintressimäär 2014 esimesel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 0,25% aastas. Seega oli 2014 seadusjärgne intress kuni 30.06.2014 8,25% aastas. Ajavahemikul 01.01.2014 kuni 30.06.2014, so 181 päeva eest oli 28538,69 suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 1167,54 eurot (28538,69 x0,0825/365x181). Referentsintressimäär 2014 teisel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 0,15% aastas. Seega oli 2014 seadusjärgne intress kuni 31.12.2014 8,15% aastas. Ajavahemikul 01.07.2014 kuni 31.12.2014, so 184 päeva eest oli 28538,69 suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 1172,51 eurot (28538,69 x0,0815/365x184). Referentsintressimäär 2015 esimesel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 0,05% aastas. Seega oli 2015 seadusjärgne intress kuni 30.06.2015 8,05% aastas. Ajavahemikul 01.01.2015 kuni 30.06.2015, so 181 päeva eest oli 28538,69 suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 1139,24 eurot (28538,69 x0,0805/365x181). Referentsintressimäär 2015 teisel poolaastal oli vastavalt Ametlikes Teadaannetes kajastatule 0,05% aastas. Seega oli 2015 seadusjärgne intress kuni 31.12.2015 8,05% aastas. Ajavahemikul 01.07.2015 kuni 29.09.2015 (kohtuotsuse tegemiseni), so 91 päeva eest oli 28538,69 suurust põhinõuet ja 365 -päevast aastat arvestades viivis 572,76 eurot (28538,69x0,0805/365x91). VÕS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on 15. oktoobri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08 selgitanud, et kohus peaks otsuse täidetavuse huvides mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana, edasi aga protsendina põhinõudest. Ebaõige on tulevikku suunatud viivise väljamõistmine kindla summana, n -ö päevamäärana, kuna esiteks muutub seadusjärgne viivisemäär VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes perioodiliselt ning teiseks võib kostja maksta võla ka osaliselt, mille järel tuleb ka viivist maksta väiksemalt summalt. Eelnevast tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et kokku on seadusjärgne viivis 29.09.2015 seisuga 19165,56 euro suuruselt põhinõudelt5078,69 eurot ja 28538,69 euro suuruselt põhivõlgnevuselt 8511,63 eurot. Samas osutab kohtukolleegium asjaolule, et
apellatsioonkaebuses on kannatanu taotlenud süüdistatavatelt ja tsiviilkostjatelt solidaarselt viivise väljamõistmist alates 12.04.2012 kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 444,88 eurot (kd IV tl 158). Ka ei sätesta hagi terviktekst selles osas erisust (kd III tl 107113). TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Samasugust seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium ka 28. jaanuari 2010 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-79-09. Eeltoodust tulenevalt tuleb süüdistatavatelt ja tsiviilkostjatelt solidaarselt kannatanu E aktsiaseltsi kasuks välja mõista 29.09.2015 seisuga 444,88 eurot viivist. Ajavahemiku eest alates 30.09.2015 kuni põhinõue te rahuldamiseni mõistab kohtukolleegium TsMS §- le 367 tuginedes süüdistatavatelt ja tsiviilkostja telt kannatanu E aktsiaseltsi kasuks põhivõlgnevustelt, so 19165,56 eurolt ja 28538,69 eurolt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Kõnealused nõuded kuuluvad 19165,56 suuruse põhinõude osas täitmisele solidaarselt kõikidel süüdistatavatel ja tsiviilkostjatel ning 28538,69 euro suuruselt põhinõudelt solidaarselt kõikidelt süüdistatavatelt, va R.F ja tsiviilkostjatelt. Tsiviilkostja osaühing Aave Transport on oma apellatsioonis märkinud, et vaidlustab maakohtu otsust ka osas, milles jäeti tsiviilkostjal tekkinud menetluskulud e. lepingulise esindaja kulude hüvitamise taotlus rahuldamata. Apellatsioonis ei ole selles osas esitatud ühtegi põhjendust. Kohtukolleegium leiab, et lähtudes Riigikohtu valitsevast seisukohast, mis seisneb selles, et kõigil menetluspooltel on õigus eeldada, et juba maakohtus lahendatakse kõik neid puudutavad küsimused õigesti, tuleb käesoleva otsusega ja kooskõlas KrMS prg 182 lg 3 sätetega osalisel t jätta maakohtu menetluses tsiviilkostja osaühingul Aave Transport tekkinud esinduskulud riigi kanda. Kohtukolleegium leiab, et kriminaalmenetluses tekkinud süüdistatava ja tsiviilkostja kulude kannatanu kanda jätmine ei ole õiglane, sest kannatanut ei saa siiski samastada tsiviilprotsessis tsiviilhagejaga. Konkreetne kannatanu satub kriminaalmenetlusse kurjategija omakasuliste ja kuritegelike valikute tulemil, millega ei pea ja ei saa tekkida kannatanul mingeid lisakulusid. Seega, arvestades, et tsiviilkostja osaühing Aave Transport esitas maakohtule taotluse esindaja kulude hüvitamiseks summas 4000 eurot (ilma käibemaksuta), jätab kohtukolleegium käesoleva otsusega nendest 1⁄2 riigi kanda, mõistes Eesti Vabariigilt välja 2000 eurot, millele lisandub käibemaks. Vaidlustatud on ka kannatanule lepingulise esinduse kulude hüvitamist maakohtu poolt. Maakohus on kannatanu menetluskulusid pidanud põhjendatuks ja mõistilku suurusega, kuna on täielikult rahuldanud kannatanu menetluskulude väljamõistmise taotluse ja välja mõistnud solidaarselt süüdistatavatelt ja tsiviilkostjatelt menetluskulu kogu taotletavas summas e. 13207,95 euro ulatuses. Kohtukolleegium nõustub, et selles osas puuduvad samuti maakohtu otsuses põhjendused, kuid see ei too automaatselt kaasa kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist selles osas maakohtule. Kohtukolleegium saab käesoleva otsusega lisada sellekohased põhjendused , kuna kannatanu lepinguliste esindajate tehtud töö on toimiku materjalide pinnalt jälgitav. Siinjuures viitab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses 3-1-1-6114 väljendatud seisukohale. Nimelt, Riigikohus on viidatud otsuses leidnud, et olukorras, kui ringkonnakohus on jätnud täielikult lahendamata menetluskulude hüvitamise taotluse, saab Riigikohus selle puuduse ise kõrvaldada. Ka toetab sellist seisukohta KrMS prg 191 lg 3. Eelöeldust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et kannatanu poolt maakohtule esitatud menetluskulude hüvitamise taotlus on põhjendatud, sellele lisatud arved ning
spetsifikatsioon id kinnitavad tehtud tööd ja töö eest tasumist. Arvestades seda, et kohtumenetlus käesolevas kriminaalasjas on kahel korral päädinud kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile, kriminaalasjas on kannatanul kandev roll kuriteoga tekitatud kahju tõendamisel, töömahtu suurendab kindlasti ka solidaarvõlgnike arv ja nende erinev menetlusliku staatus. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotlus põhjendatud ja tasu suurus mõistlik. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole alust kannatanu menetluskulude vähendamiseks ka põhjusel, et käesoleva otsusega jätab ringkonnakohus osaliselt kannatanu tsiviilhagi seoses süüdistuse mahu vähenemisega läbi vaatamata. Kohtukolleegiumi hinnangul ei mõjuta rahuldamisele kuuluv kahju summa kannatanu esindajate töö mahtu. Apellatsioonimenetluse kulude osas märgib kohtukolleegium esmalt, et kui ringkonnakohus tühistab esitatud apellatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maakohtu otsuse, on kõigil apellatsiooni esitanud menetluspooltel õigus eeldada, et tema suhtes lahendatakse kriminaalasi kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt ka RKKKo nr-d 3-1-1- 94-06, 3-1-1-3- 10) ning seetõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud, millised on kohtu poolt tunnistatud põhjendatuks ja nende suurus mõistlikuks, jätta riigi kanda. Süüdistatavate kaitsjad on esitanud taotlused hüvitada õigusabi kulud järgnevalt: - D.V kaitsja adv. T. Pilt, D.G kaitsja adv. G. Kull ja V.K kaitsja adv. L. Viil on apellatsiooni koostamisele kulutatud 2 tunni eest taotlenud koos käibemaksuga 96 eurot ja kohtuistungil osalemise eest 1 tunni eest 48 eurot. Seega kokku on taotlenud kaitsjad hüvitada 144 eurot. Kohtukolleegium peab taotlusi põhjendatuks ning kaitsjatele tuleb kulud hüvitada. KrMS prg 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. - Järgnevalt peatub kohtukolleegium kannatanu valitud esindaja te tasu väljamõistmisel. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2 -4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium rahuldab kannatanu apellatsiooni osaliselt, siis lasub kannatanul tekkinud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise kohustus käesoleval juhul riigil. Kannatanu valitud esindajad on taotlenud E aktsiaseltsi kasuks 1820,78 (ei sisalda käibemaksu )euro väljamõistmist apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks. Taotlusele on lisatud arved ja spetsifikatsioon. Nagu arvetest selgub on tõesti osa kulutusi kannatanul tekkinud veel maakohtu menetluses, kuid seda juba pärast kohtuvaidlusi, kui oli viimane aeg esitada kulude hüvitamise taotlus. Nimelt on kannatanul tekkinud kulud alates maakohtu otsuse resolutiivosa kuulutamise kohtuistungist kuni juba apellatsioonimenetluse kulude hulka arvestatava maakohtu otsusega tutvumiseni. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonimenetluse kulude hulka tuleb arvata ka need kulud. Arvestada tuleb, et tegemist on siiski kannatanuga, kes ei sattunud kriminaalmenetlusse mitte oma tahtest tulenevalt ega ka mitte seoses enda kuritegeliku käitumise tõttu. Kannatanu sattumine menetlusse oli tingitud sellest, et süüdistatavad pidasid sobivaks kuritegelikku tulu teenida just kannatanule kuuluva vara arvelt. Ei saa pidada õiglaseks olukorda, kus isik, kes kurjategija meelevallast tulenevalt satub kannatanuna kriminaalmenetlusse, peaks kandma mingeid sellega seonduvaid lisakulusid enda arvelt. Kohtukolleegium peab
-
kannatanu apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlust põhjendatuks ja tasu suurust mõistlikuks. Arvestades tehtud tööd, ei saa sellele kulunud 18 tundi pidada ülepaisutatuks. Seega mõistab kohtukolleegium käesoleva otsusega Eesti Vabariigilt E aktsiaseltsi kasuks välja 1820,78 eurot, millele lisandub käibemaks. Apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse on esitanud tsiviilkostjad osaühing Aave Transport ja DHL Estonia AS.Ajakuluna on taotlustes põhjendatud toiminguid vastavalt 34 tundi ( osaühing Aave Transport) ja 21 tundi 5 minutit (DHL Estonia AS). Kohtukolleegium on seisukohal, et arvestades kohtuotsuse vaidlustanud tsiviilkostjate sarnast positsiooni aga ka juba maakohtu menetluses seisukohtade kattuvust ning seda, et juba nende lepinguline suhe kinnitab nende nö ühte leeri kuulumise, siis ei saa apellatsioonimenetluse kulud olla neil sedavõrd erinevad e. töömaht erineda 13 tunni võrra. DHL Estonia AS on esitanud kulude jaotuse järgnevalt: tutvumine motiveeritud kohtuotsusega , selle analüüs ja vaidlustamiseks teeside koostamine 3:25:00 ; töö apellatsiooniga erinevatel päevadel 3:10:00; 3:00:00 ; 1:40:00 ; 2:30:00 ja 1:30:00. Kokku 15 tundi ja 15 minutit. Sisuliselt sama töö peale on osaühingu Aave Transport esindaja kulutanud 22,5 tundi. Ülejäänud kulud moodustuvad teiste menetlusosaliste kaebustega tutvumisest, toimikuga tutvumisest, ettevalmistusest apellatsioonikohtu istungiks ja osalemisest istungil. Kui DHL Estonia AS esindajal on sellele kulunud 5,5 tundi, siis osaühingu Aave Transport taotluses on ajakulu sama töö osas 11,5 tundi. Kohtukolleegium leiab, et DHL Estonia ASi kulude taotlus on põhjendatud ning tasu selle eest mõistlik. Osaühingu Aave Transport kulude taotluses on aga ajakulu põhjendamatu ja ülepaisutatud e. ebareaalne. Kohtukolleegium arvestab, et esindaja on maakohtu istungiks ettevalmistudes juba toimikuga tutvunud ning maakohtu istungi ja apellatsioonimenetluse vahele jääb vaid maakohtu istungi protokolliga tutvumine. Arvestades maakohtu otsuse põhjendusi, ei saa ka selle analüüsimine olla sedavõrd aeganõudev. Kõikide apellantide seisukoht on olnud ühene – maakohtu otsus ei ole selliste põhjendustega, millega tutvumine vajaks erilist analüüsi. Otsuse ühekordne läbilugemine annab isikule, kes juba varasemalt on toimiku materjalidega tutvunud, selguse küsimuses, millised saavad olema apellatsiooniväited. Teiste menetlusosaliste apellatsioonkaebuste lugemisele ei saa ka kuluda üle 1 tunni, mis on näidatud DHL Estonia ASi kulude nimekirjas. Tsiviilkostja vastu on esitatud vaid kannatanu apellatsioon ja see puudutab vaid viivist. V.K apellatsioon on üles ehitatud süü vaidlustamisele ja see küsimus ei puuduta tsiviilkostjat. Teiste süüdistatavate apellatsioonid on enamasti sisustatud osaühingu Aave Transport apellatsiooni väidetel. DHL Eesti ASi apellatsiooni osas ei ole osaühingul Aave Transport apellatsioonimenetluses ka võimalik midagi arvata või öelda. Apellatsioonimenetluses oli osaühingu Aave Transport toetada oma apellatsiooni ja anda arvamus kannatanu apellatsiooni osas. Apellatsioonikohtu istungiks ettevalmistamine ei saa olla muud, kui oma apellatsiooni läbi lugemine, et nö meelde tuletamine, sest esindaja ei teinud istungil muud, kui esitas oma apellatsiooni seisukohad. Seda on võimalik teha 40 minutiga nagu DHL Estonia AS kulude nimekirjas toodud. Kohtuistung toimus 1 tund ja 10 minutit, koos kohale tulekule ja tagasiminekule kulunud ajaga on maksimaalne 2 tundi. Eeltood u alusel võtab kohtukolleegiumaluseks DHL Estonia ASi taotluses esitatud ajakulu 21 tundi ja 5 minutit, peab seda põhjendatuks ja mõistlikuks. Hüvitamisele kuuluva tasu arvestamisel tuleb arvestada tunnitasuga, mis on DHL Estonia ASi esindajal 100 eurot ja osaühingu Aave Transport esindajal 125 eurot. Arvestades
tunnitasusid – osaühingu Aave Transport puhul 125 eurot tund ja DHL Estonia AS i puhul 100 eurot tund, siis kuulub hüvitamisele osaühingule Aave Transport käibemaksuga 3163 eurot ja DHL Estonia ASi le 2530 eurot . Nimetatud summad mõistab kohtukolleegium välja Eesti Vabariigilt tsiviilkostjate kasuks. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p-st 4; 340 lg 2 p-dest 2 ja 5; lg 4 p-st 5 ja 342 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse.
/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.