Janno Remmelgase (Remmelgas) süüdistuses KarS § 436 lg 2 järgi Harju Maakohtu 28. oktoobri 2015 otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja
Põhja Ringkonnaprokuratuur, Medvedev
ringkonnaprokurör
Süüdistatav
Janno Remmelgas, isikukood: 37006060219; kodakondsus: EV kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: XXX; töökoht: XXX; elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata. Tõkendit kohaldatud ei ole.
1.Harju Maakohtu 28. oktoobri 2015 otsus Janno Remmelgase suhtes jätta muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord
Deniss
Kohtuotsus tehakse teatavaks 12. jaanuaril 2016 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus, esitades kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
1.
Harju Maakohtu 28. oktoobri 2015 otsusega üldmenetluses mõisteti Janno Remmelgas süüdistuses KarS § 436 lg 2 järgi õigeks. Menetluskulud summas 1080,45 eurot jäeti KrMS § 181 lg 1 kohaselt riigi kanda.
2.Janno Remmelgasele oli esitatud süüdistus selles, et tema olles kaitseväeteenistuses (tegevteenistuses), s.o KarS § 431 lõikes 1 täheldatud isikuks, jättis ajavahemikul 29.04.2013 25.06.2013, omavoliliselt ilmumata oma teenistuskohta Kaitseliidu Tallinna maleva staapi aadressil Narva mnt 81, Tallinn ega täitnud oma teenistuskohustusi mujal, millest tulenevalt kestis tema omavoliline äraolek 58 päeva. Seejuures oli J. Remmelgas teadlik, et tema teenistussuhe ei ole lõppenud ning ta on kohustatud ilmuma oma teenistuskohta ja täitma oma teenistusülesandeid. J. Remmelgas oli tegevteenistuses alates 08.02.2010. 03.02.2010 sõlmis ta Kaitseväe juhatajaga tegevteenistuse lepingu nr LuP-1.1-10/15 määratud ajaks alates 08.02.2010 - 07.02.2011 ning lähtuvalt sellest lepingust Kaitseväe juhataja 03.02.2010 käskkirjaga nr 88P võeti J. Remmelgas tegevteenistusse alates 08.02.2010 - 19.07.2011. J. Remmelga nõusolekul pikendati osundatud lepingus märgitud tegevteenistuse aeg kuni 07.02.2014. Kaitseliidu ülema 15.06.2012 käskkirjaga nr K-1.1-1/16720P määrati J. Remmelgas alates 18.06.2012 Kaitseliidu Tallinna maleva staabi väljaõppesektsiooni instruktori ametikohale. Tulenevalt uue kaitseväeteenistuse (KVTS) jõustumisest (01.04.2013) ning juhindudes kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 17 lg 1, 2, 3, 4 võeti lepingulises tegevteenistuses teeninud nooremleitnant J. Remmelgas Kaitseväe juhataja 01.04.2013 käskkirjaga nr 246P (muudetud 09.04.2013 käskkirjaga nr 267P) tegevteenistusse tähtajaga kuni 07.02.2014. 26.04.2013 esitas J. Remmelgas Kaitseväe juhatajale avalduse tegevteenistusest vabastamiseks KVTS § 142 alusel. Kaitseväe juhataja 23.07.2013 käskkirjaga nr 521P vabastati nooremleitnant J. Remmelgas Kaitseliidu Tallinna maleva staabi väljaõppesektsiooni instruktori ametikohalt ja tegevteenistusest 23.07.2013 omal soovil ning arvati reservi alates 24.07.2013. Arvestades KVTS § 142 lg 6 sätestatut ning seda, et avalduse tegevteenistusest vabastamiseks KVTS § 142 alusel esitas J. Remmelgas Kaitseväe juhatajale 26.04.2013, on Kaitseväe juhataja 23.07.2013 käskkiri nr 521P õigusvastane osas, milles see näeb ette J. Remmelga vabastamist Kaitseliidu Tallinna maleva staabi väljaõppesektsiooni instruktori ametikohalt ja tegevteenistusest hiljem kui 25.06.2013.
3.Maakohus leidis, et KarS § 436 sätte kohaldamine ei ole võimalik kaitseväelase suhtes, kes peab täitma teenistusülesandeid kindlal ajal (näiteks kaadrikaitseväelane, kelle puhul väeosa sisekorra eeskiri või muu teenistusalane akt eeldab ülesannete täitmist kindlal ajal, kuid kes ei vaja väeosast lahkumiseks eraldi luba). J. Remmelgasel oma teenistuskohast lahkumiseks selleks ettenähtud luba vaja ei olnud, samuti ei olnud ta allutatud kasarmurežiimile, samuti ei valitsenud ajavahemikus 29.04.2013 - 25.06.2013 sõjaseisukorda või muud kõrgendatud valmisolekut. Kuigi J. Remmelgas jättis alates 29.04.2013 teenistusse ilmumata, ei täida süüdistatav oma tegevusega KarS § 436 lg 2 objektiivset koosseisu, vaid tema käitumisele tulnuks anda hinnang distsiplinaarmenetluse raames, KVTS 10. peatükis sätestatud korras. KarS-i 24. peatükis sätestatud süütegude näol on mõeldud siiski kuritegusid, millega kahjustatakse kaitseväedistsipliini enamohtlikumalt. J. Remmelgase tegu ei saa aga samastada enamohtliku käitumisega. J. Remmelgasele etteheidetud kuriteo puhul ei saa rääkida ka subjektiivse külje täitumisest. Kuigi J. Remmelgas ei ilmunud alates 29.04.2013 oma teenistuskohustusi täitma, ei saa seda võrdsustada
teadliku tegevusega või vähemalt möönmisega, et ta paneb sellega toime KarS § 436 lg 2 sätestatud kuriteo. J. Remmelgas soovis oma teenistussuhet korduvalt peatada, mida aga ei rahuldatud. Kuna J. Remmelgas oli oma äraminekust rääkinud korduvalt, luges ta enda teadmiste põhiselt 2 kuulist etteteatamise tähtaega alates 28.02.2013. Erakorraliseks vabastamiseks alates 28.04.2013.a esitas J. Remmelgas vastavasisulise avalduse, mida kordas 09.05.2013, hiljem aga sai teada, et tema avaldust ei ole menetletud ning äraolekut loeti kui tööluusi. Kohus ei saa J. Remmelgasele etteheidetava kuriteo subjektiivse külje osa jaatada ei kavatsetust, otsest ega kaudset tahtlust. Nõustudes prokuratuuri 06.09.2013 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses väljendatud seisukohtadega, leidis kohus, et J. Remmelgase käitumist tuleb tõlgendada KVTS § 166 lg 1 või selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevate teenistusülesannetega seotud põhimõtete eiramisena ning nõuete ja teenistusülesannete täitmata jätmisena või nende mittenõuetekohase täitmisena, mitte aga kriminaalkorras karistatava kuriteona. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad.
4.Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus prokurör. Apellant leiab, et maakohus andis faktilistele asjaoludele eksliku hinnangu, kohaldades ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu kuulub kohtuotsus tühistamisele KrMS § 338 p 2 alusel.
4.1.Apellandi hinnangul tuleneb maakohtu viga sellest, et maakohus piirdus KarS § 436 sätte ja selles sisalduva termini „väljalubatu“ grammatilise tõlgendamisega, jättes tähelepanuta: a) KarS § 436 paigutust peatükis „Kaitseväeteenistusalsed süüteod“ ja KarS § 431 lg-t 1, mis määratleb kaitseväeteenistusalaste süütegude subjekti mõistet (süstemaatiline tõlgendamine); b) KarS § 436 eesmärki (teleoloogiline tõlgendamine). Tõlgendades kõnealust sätet süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt tuleb apellandi arvates asuda seisukohale, et KarS §-s 436 on kohaldatav nii siis kui teenistuskohta jääb õigeaegselt ilmumata nii kasarmurežiimil olev kaitseväelane kui ka kasarmurežiimil mitteolev kaitseväeteenistuja. Nõustudes maakohtu seisukohaga, et kaitseväedistsipliini eiramine toob esmajoones kaasa KVTS-s sätestatud distsiplinaarvastutuse ning alles kaitseväedistsipliini enamohtlikele rikkumistele peab järgnema kriminaalvastutus, on apellandi arvates väär aga maakohtu käsitlus, et J. Remmelgase tegu ei kuulu kaitseväedistsipliini enamohtlike rikkumiste hulka. Varasema kohtupraktika kohaselt oli KarS § 436 kohaldatav ka kaitseväeteenistujatele, kes ei ole kasarmurežiimile allutatud. Distsiplinaarsüüteona KVTS § 166 p 1 mõttes võib apellandi hinnangul olla käsitatav eelkõige üksikute teenistusülesannete täitmata jätmine. Kui isik ei ilmu üldse teenistusse, siis jätab ta oma teenistuskohustused täitmata tervikuna ning säärane olukord on käsitatav distsiplinaarsüüteona üksnes lühikese aja jooksul. KarS § 436 lg-st 1 tuleneb üheselt, et kui omavoliline äraolek on kestnud üle kolme päeva, siis järgneb kriminaalvastutus.
4.2.Maakohtu järeldus, et J. Remmelgasel puudus tahtlus etteheidetavat tegu toime panna, ei ole apellandi arvates õige. Süüdistatav oli teadlik kohustusest ilmuda 29.04.2013 ja järgnevatel päevadel teenistusse, kuid ta jättis oma kohustuse omavoliliselt täitmata, tegutsedes seega kavatsetult. Seda asjaolu ei väära ka J. Remmelgase avaldused teenistussuhte peatamiseks ja teenistusest vabastamiseks. Teenistuse peatamise või lahkumisavalduse esitamisega teenistussuhe koheselt ei peatu ega lõpe, see lõpetatakse vastava käskkirjaga. Vastates ristküsitlusel prokuröri küsimustele kinnitas J. Remmelgas, et oma teenistussuhte lõpetamisest sai ta teada 2013 augusti alguses, enne seda ei ole ta ei Kaitseväelt ega Kaitseliidult saanud dokumente, kust võiks välja lugeda tema teenistussuhte lõpetamisest. Väärib märkimist, et J. Remmelgas ise on oma viimases sõnas palunud kohtul kaaluda, kas esineb eksimus teo keelatuses KarS § 39 lg 1 tähenduses. Apellandi arvates keelueksimust ei esine, sest miski ei viita sellele, et J. Remmelgas oli tõsimeeli arvanud, et jättes alates 29.04.2013 teenistusse omavoliliselt ilmumata, käitub ta õiguspäraselt.
Kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et süüdistatav oli siiski keelueksimuses, oli apellandi hinnangul see J. Remmelgasele välditav. J. Remmelgas tegutses valdkonnas, kus kehtib eriregulatsioon, mida ta oli ta kohustatud tundma (RKKK 3-1-1-14-03 p 13, 3-1-1-29-11 p 14, 3-11-31-14 p 25). J. Remmelgasele inkrimineeritava teo aja seisuga oli viimaseks KarS-i kommenteeritud väljaandeks 2009 ilmunud 3. väljaanne, kus oli KarS § 436 osas asutud seisukohale, et kõnealuse kuriteo subjekt saab olla nii kaitseväelane, kes on määratud kasarmurežiimile, kui ka kaitseväelane, kes on teenistusse ilmuma kohustatud (nt kaadrikaitseväelane, kes täidab oma ülesandeid kindlal ajal). Et 2015 ilmunud KarS-i kommenteeritud väljaandes on asutud teisele seisukohale, ei oma keelueksimuse välditavuse kontekstis tähtust.
4.3.Apellant palub õigeksmõistev otsus J. Remmelgase suhtes tühistada, teha uus otsus, millega tunnistada J. Remmelgas KarS § 436 lg 2 järgi süüdi ja mõista karistuseks vangistus 10 kuud. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jätta mõistetud vangistus täitmisele pööramata, kui J. Remmelgas ei pane 1 aasta 6 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
5.Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitasid apellatsiooni osas oma kirjalikud seisukohad J. Remmelgas ja tema kaitsja. Süüdistatav leiab, et temale etteheidetavas teos puuduvad KarS § 436 koosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Palub jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata. Kaitsja leiab, et apellatsiooni väited ei anna alust seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks. Kohus on põhjendanud, miks tuleb J. Remmelgas õigeks mõista. Palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
6.Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalidega ja apellatsiooniga leiab, et apellatsioonis väidetu maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Maakohus ei ole materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ja kohus on põhjendanud, miks J. Remmelgas tuleb temale esitatud süüdistuses õigeks mõista.
7.Omavoliline lahkumine väeosast või muust teenistuskohast on selline lahkumine, kus lahkumiseks oli vaja luba, kuid sellist luba ei olnud. Teenistusse ilmumata jätmine seisneb väeosast või muust teenistuskohast loa alusel lahkunud kaitseväeteenistuses oleva isiku poolt sinna tähtajaks tagasi pöördumata jäämises.
8.Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus, mõistes J. Remmelgase talle esitatud süüdistuses KarS § 436 lg 2 järgi õigeks, hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, nagu seda nõuab KrMS §-s 61 sätestatu ning kohtu järeldused on põhjendatud. Kohtuotsuse lugejale on kohus jälgitavalt põhjendanud, miks ta süüdistatava KarS § 436 lg 2 järgi õigeks mõistis. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega, ei pea KrMS §-le 342 lg 3 p-le 1 tuginedes nende kordamist vajalikuks. Apellatsiooni puutuvalt märgib kohtukolleegium järgmist.
9.KarS §-s 436 sätestatud süüteo subjektiks saab olla üksnes kaitseväelane, kes on määratud nn kasarmurežiimile. Kohtu poolt hinnatud tõenditest nähtub üheselt, et J. Remmelgas kasarmurežiimile allutatud ei olnud. Nõustudes täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega leiab ka kohtukolleegium, et apellatsiooni väide, mille kohaselt on KarS § 436 kohaldatav nii juhul kui teenistuskohta jääb ilmumata omavoliliselt ja õigeaegselt kasarmurežiimil olev kaitseväelane, kui ka juhul, kui ilmumata jääb kasarmurežiimil mitteolev kaitseväe teenistuja, kes ei asu kogu aeg oma teenistuskohas, vaid käib seal teenistuskohutusi täitmas sarnaselt tööl käiva isikuga, ei tulene asjas kogutud tõenditest. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate RT, TM, LA ja VT ütlustest selgus
üheselt, et staabist lahkumiseks ei olnud J. Remmelgal selleks eraldi luba vaja, samuti ei olnud Kaitseliidu Tallinna maleva staabis keegi allutatud kasarmurežiimile. Maakohtu seisukoht, et J. Remmelgasele etteheidetav süütegu on inkrimineeritav üksnes juhtudel, kui isik on allutatud kasarmurežiimile, samuti siis kui tegemist on sõjaseisukorraga, sõjalise missiooniga või olukorraga, milles valitseb kõrgendatud valmisolek riigi kaitseks, on kohtukolleegiumi arvates õige. Puudub vaidlus selles, et ajavahemikul 29.04.2013 - 25.06.2013, kui J. Remmelgas teenistusse ei ilmunud, ei valitsenud sõjaseisukorda või muud kõrgendatud valmisolekut. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga ka selles, et Karistusseadustiku 24. peatükis sätestatud süütegude näol on mõeldud eeskätt siiski kuritegusid, millega kahjustatakse kaitseväedistsipliini enamohtlikumalt. J. Remmelgase tegu ei saa aga samastada enamohtliku käitumisega, millele peaks järgnema kriminaalvastutus. Rõhutades käesoleva kriminaalasja eripära juhib kohtukolleegium tähelepanu asjaolule, et J. Remmelgas teenistusse mitte ilmumisel on oluline tuvastada tõendamisesemeks oleva rikkumise õiguslik taust konkreetses aeg-ruumis. Nagu tõenditest nähtub, taotles J. Remmelgas alates 28.02.2013 enda teenistussuhte peatamist või lõpetamist ja esitas seejärel 28.04.2013 avaluse erakorraliseks vabastamiseks, mida kordas 9.05.2013. Kaitseväe juhataja 23.07.2013 käskkirjaga nr 521P vabastati J. Remmelgas Kaitseliidu Tallinna maleva staabi väljaõppesektsiooni instruktori ametikohalt ja tegevteenistusest 23.07.2013 omal soovil ning arvati reservi alates 24.07.2013. Nimetatud käskkiri oli õigusvastane osas, milles see nägi ette J. Remmelga vabastamise aga hiljem kui 25.06.2013. Seega ei rahuldatud tema taotlust teenistussuhte lõpetamiseks KVTS-is ettenähtud tähtaja jooksul, mida tõendab ka asjaolu, et Kaitsevägi väljastas teenistussuhte lõpetamise käskkirja J. Remmelgasele alles teabenõude esitamisel 2013 juulis. Nõustuses maakohtu seisukohaga ei saa ülaltoodul põhjusel J. Remmelgase mitteilmumist teenistuskohustuste täitmisele alates 29.04.2013 võrdsustada tema teadliku tegevusega või vähemalt möönmisega, et ta paneb sellega toime enamohtliku kaitseväeteenistusalase süüteo ja J. Remmelgase käitumist tuleb tõlgendada KVTS § 166 p 1 kohaselt märgitud seadusest või selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevate teenistusülesannetega seotud põhimõtete eiramisena ning nõuete ja teenistusülesannete täitmata jätmisena või nende mittenõuetekohase täitmisena, mitte aga kriminaalkorras karistatava kuriteona.
10.Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 28. oktoobri 2015 otsuse J. Remmelgase suhtes muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola
Meelika Aava
Orvi Tali
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.