1-15-8501/13 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1-15-8501 kõrvaldamiseks või tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. Vajaduse korral annab kohus süüdistatavale, kaitsjale ja tsiviilkostjale tähtaja tsiviilhagile kirjaliku vastuse esitamiseks. TsMS § 328 lg 1 kohaselt menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel kohaselt kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. TsMS § 329 lg 1 alusel menetlusosalised peavad menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. TsMS § 200 lg 1 alusel menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. 2. lõike alusel kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kohtuinfosüsteemist saadud hagiavaldusest nähtub, et AS Swedbank Liising on esitanud kohtule 19.12.2012.a tsiviilhagi F.L-i vastu 12 061,10 euro nõudes liisingulepingu nr 01138202L alusel ja seetõttu, et kostja vaatamata lepingu ülesütlemisele ei ole tagastanud hageja vara ja vara valduse taastamine hageja poolt ei ole õnnestunud. Pärnu Rüütli tn kohtumaja (tsiviilkohus) on 19.02.2013.a hagi menetlusse võtnud. Käesolevasse kriminaalasja on esitatud AS Swedbank Liising poolt prokuratuuri kaudu 04.09.2015 tsiviilhagi summas 12 061,10 eurot ning märgitud on, et tekitatud kahju tuleneb samuti liisingulepingust nr 01138202L. Lisaks on märgitud, et hageja poolt öeldi leping üles, vaatamata sellele vara ei tagastatud ning seeläbi pandi toime ka kuritegu. TsMS § 436 kohaselt kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega, kuid hageja peab siiski ise selgelt määratlema need nõude aluseks olevad asjaolud, mis ei kattu täielikult süüdistuse alusfaktidega. Kohus ei ole seotud kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Kohus kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. (RKL 3-2-1-63-06; 3-2-1-11-08 jpt). Kohus kvalifitseerib nõude hageja poolt esitatud asjaolude alusel. Mõlemast hagiavaldusest nähtuvad samased asjaolud, nimelt, selle kohaselt kahtlustatava/kostja õigusvastase tegevuse läbi on hageja jäänud varast ilma. Lähtudes eeltoodust, on hagi aluses väljatoodud asjaolusid võimalik tsiviilkohtul kvalifitseerida vähemalt nii liisinglepingust lähtudes - kuna on olemas selline leping, millele soovib hageja mõlemas esitatud hagis tugineda - , kui ka deliktiõigusest lähtudes. Kannatanu on põhistanud kriminaalmenetluses samaselt tsiviilkohtumenetlusega oma hagi süüdistatav F.L-i vastu samuti eeskätt liisinglepingu alusel. Asjaolu, et kannatanu on viidanud asjaolude lõpus nõude alusena VÕS §-le 1043 ei muuda asja, sest nõude asjaolud tuginevad eeskätt lepingu rikkumisele ja sellest johtuvalt on ka hageja nõude summa arvutatud liisinglepingu alusel ja rikkumise eeldustel, s.o summas 12 061,10 eurot - nagu hageja nõuab tsiviilkohtus sama lepingu alusel ja samas summas. Järelikult käesoleval juhul on hageja juba esitanud oma kahjunõude F.L-i vastu tsiviilkohtusse (Pärnu kohtumaja tsiviilasi nr 2-12-54523) ning 19.02.2013 on tsiviilkohus selle ka menetlusse võtnud. Seega kohtumenetluses on samas asjas juba sama nõue, sisuliselt kvalifitseeritav samal võimalikul alusel ja samade poolte vahel. Mõlemasse kohtusse on esitatud hagi, mille asjaolud võimaldavad kahju välja mõista nii lepingu kui ka deliktiõiguse alusel, sest hageja poolt viidatud õigusliku aluseta jäeti ta kostja poolt varast ilma. Kui hageja leiab, et kohtuasjas saab kahju arvutada nii lepingu rikkumise kui deliktiõiguse alusel, siis need nõuded tuleks mõistlikkuse, menetlusökonoomia ja hea usu printsiibist lähtudes esitada ka hageja soovi korral õigeaegselt ning konkreetselt ühte ja samasse juba olemasolevasse tsiviilkohtumenetlusse alternatiivsetena. Samas igal juhul lõpliku nõude kvalifitseerimise seoses varast ilma jäämisega otsustab kohus kõigi esitatud asjaolude alusel, sõltumata hageja poolt viidatud materiaalõiguslikele alustele. KrMS § 151 kohus arutab kohtuasja ühtse tervikuna ning tagab võimalikult kiire lahendini jõudmise ning TsMS § 2 kohaselt tsiviilkohtumenetluse ülesanne

5.Pärnu Maakohtu 26.11.2015.a määruse peale esitas kannatanu Swedbank Liising AS-i esindaja Olavi Järve määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ja võtta Swedbank Liising AS’i tsiviilhagi menetlusse. Kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega, kuid kohus on seotud poolte hagi aluseks olevate asjaoludega. Nimelt tuleneb TsMS § 5 lg-st 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kannatanu ei ole vastupidiselt kohtu seisukohale esitanud tsiviilkohtumenetluses oma nõuet tulenevalt asjaolust, et kannatanu ei ole oma vara tagasi saanud. Tsiviilkohtumenetluses on kannatanu esitanud hagiavalduse liisingulepingu ja käenduslepingu pinnalt ning tsiviilkohtumenetluses mõjutab vara tagastamine või mittetagastamine ainult kannatanu nõude suurust. Seega ei saa maakohus tsiviilasjas kannatanu hagi lahendada tulenevalt VÕS §-st 1043. Riigikohus on kriminaalasja nr 3-1-1-60-07 p-s 32 asunud seisukohale, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Kannatanu ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, nagu oleks ta põhistanud kriminaalmenetluses oma nõuet liisingulepingu alusel ning seda ei muuda asjaolu, et ta tugines ka VÕS §-le 1043. Kannatanu juhib tähelepanu asjaolule, et ta ei saa süüdistatava vastu hagi esitades tugineda liisingulepingule, kuna süüdistatav ei ole liisingulepingu pool. Liisingulepingu pooleks on liisinguvõtja. Kuid liisingulepingust tuleneb kannatanu nõude suurus, kuna hoolimata vara väärtusest ei saa kannatanu esitada nõuet suuremas ulatuses, kui tema liisingulepingust tulenev kahju. Seega on kriminaalmenetluses esitatud nõue liisingulepinguga seotud kahju suuruse kaudu, mitte nõude aluse kaudu. Ehk siis ei saa tulenevalt TsMS § 5 lg-st 1 kohus kriminaalasjas lahendada hagi liisingulepingu alusel. Ülaltoodust tulenevalt on tsiviilkohtumenetluses ja kriminaalmenetluses esitatud hagid erineval alusel. Seega ei kohaldu käesolevas asjas TsMS § 371 lg 1 p 5 ning kohus oleks pidanud kannatanu tsiviilhagi menetlusse võtma. Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, nagu oleks kannatanu oma menetlusõigusi kuritarvitanud. Vastavalt kohtu menetlusele hagi aluse valimine ei saa kuidagi olla menetlusõiguse kuritarvitamine. Tsiviilasjas on sisuliselt võimatu tõendada õigusvastast kahju tekitamist, ehk siis ei saa kannatanul olla kohustust esitada oma nõue tsiviilkohtumenetluses alternatiivsetel alustel. Samuti on lisaks süüdimõistetu karistamise kriminaalmenetluse üks eesmärke kannatanule kahju

8.Tsiviilasjas 2-12-54523 on Pärnu Maakohus rahuldanud 15.12.2015 resolutiivotsusega Swedbank Liising AS-i hagi F.L’i vastu liisingulepingust tuleneva võlgnevuse, s.o 12061,10 euro, väljamõistmiseks, mis koosneb vara jääkmaksumusest 8785,33 eurot, debitoorsest võlgnevusest 3028,59 eurot ja viivisest 247,18 eurot. Kohtuinfosüsteemist (KiS) nähtuvalt on Pärnu Maakohus koostanud 28.12.2015 motiveeritud otsuse, milliste põhjendustega on kolleegium samuti tutvunud. Nimetatud lahend ei ole käesoleva määruse koostamise ajaks jõustunud. Nii nähtub viimatimärgitud otsusest, et tsiviilasjas 2-12-54523 tuleneb Swedbank Liising AS-i hagi kostja F.L ’i vastu 09.06.2011 sõlmitud liisingu- ja käenduslepingutest – F.L tagas käenduslepingut 09.06.2011 sõlmitud käendusega. Kuna liisinguvõtja Venderson OÜ liisingulepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, liisinguvõtja ega käendaja võlgnevust ei tasunud, saatis hageja liisinguvõtjale kirjaliku teatise lepingu ülesütlemise kohta 21.05.2012. Leping öeldi hageja poolt erakorraliselt üles 12.06.2012. Seejuures nähtub 28.12.2015 otsusest, et hagi esitamise F.L’i vastu on tinginud olukord, kus liisinguvõtja ei tagastanud vara vabatahtlikult, mistõttu kasutas hageja vara valduse taastamiseks Credit Expert OÜ abi, kellel ei õnnestunud vara valdust taastada (28.12.2015 otsus lk 2). Seejärel on hageja selgitanud, kuidas liisinguvõtja ja Credit Expert OÜ pidasid üle poole aasta mitmeid läbirääkimisi vara tagastamisega seoses. Hageja on märkinud, et kuna temale liisingulepinguga üleantud vara asukohta ei avaldatud ning vara tagasisaamine ja realiseerimine ebaõnnestus, siis esitas hageja liisingulepingust tuleneva nõude (tsiviil-)kohtusse. Hageja ongi märkinud tsiviilkohtumenetluses, et kuna vara ei ole õnnestunud kätte saada, nõuab hageja kogu vara jääkväärtuse ja muude kulutuste hüvitamist kogusummas 12061,10 eurot, millest vara jääkmaksumus on 8785,33 eurot, debitoorne võlgnevus 3028,59 eurot ja viivismaksete võlgnevus 247,18 eurot. Nagu märgitud, nõuab hageja eelmärgitud summasid tsiviilkohtumenetluses sisse F.L’ilt, nimetatud nõue on tänaseks rahuldatud (kui liisingu- ja käsunduslepingust tulenev nõue), kuid vastav otsus jõustumata. Seega on määruskaebuse väide, et tsiviilkohtumenetluses ei ole kannatanu esitanud nõuet tulenevalt asjaolust, et liisingulepinguga üle antud vara ei ole kannatanule tagastatud, vastuolus tsiviilasja 2-12-54523 otsusest nähtuvaga.