R.K (R.K) süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 12. novembri 2015 otsus lühimenetluses (kiirmenetluse korras)
Apellatsiooni esitaja
süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil
Süüdistatav
RESOLUTSIOON
R.K , isikukood XXX, elukoht: XXXXXXX XX-XX XXXXXXX, määratlemata kodakondsus, haridus: XXXXXXXXX, emakeel: vene keel, töökoht: puudub, 7 kehtivat kriminaalkaristust, 13 kehtivat väärteokaristust. Kahtlustatavana kinni peetud alates 10.11.2015.
1.Jätta R.K ja vandeadvokaat Leelo Viili apellatsioonid Harju Maakohtu 12. novembri 2015 otsus e peale kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.
2.Välja mõista R.K-lt riigieelarve tuludesse 48 (nelikümmend kaheksa) eurot apellatsioonimenetluses määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-s (a/a EE EE502200221014193355), AS-s SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Danske Bank AS Eesti filiaalis (a/a EE873300333499990003) või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis (a/a EE401700017002872300).
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 12. novembri 2015 otsusega lühimenetluses (kiirmenetluse korras) tunnistati R.K süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistati vangistusega 9 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 03.11.2015 - 04.11.2015, s.o 2 päeva, kandmisele jääb 5 kuud 28 päeva vangistust. KrMS § 130 lg 41 alusel kohaldati R.K suhtes tõkendiks vahistamine, R.K võeti vahi alla kohtusaalis ning karistuse kandmise alguseks loeti tema kinnipidamise aeg, s.o 10.11.2015. Menetluskuludena mõisteti R.K-lt riigieelarve tuludesse välja sundraha 292,50 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu 120 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et menetluskulud tuleb tasuda 10 kuu jooksul igakuiste maksetena, ühes kuus kuulub tasumisele mitte vähem kui 41,25 eurot, kohtuotsuse jõustumisest arvates.
2.R.K tunnistati süüdi selles, et tema, olles isikuks, kes paneb süstemaatiliselt toime vargusi, vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustas süüteo toimepanemist, 03.11.2015 kella 16.34 ajal Tallinnas XXXXXXXXX XX asuvas S AS-i kaupluses XXXXXXXX XXXXXX võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaupluse müügisaalist S AS-ile kuuluva kauba - 9 tk kosmeetikatooted (huuleläige) Loreal maksumusega 13.90 eurot tk (kogusummas 125,10 eurot), peitis kauba endale põue ning möödus kassadest ja läbis turvaväravad, jättes kauba eest tahtlikult tasumata, kuid vahetult peale kauplusest väljumist peeti kinni, millest tulenevalt kuritegu jäi lõpule viimata tema tahtest sõltumatutel asjaoludel; samuti selles, et tema olles isikuks, kes paneb süstemaatiliselt toime vargusi, vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustas süüteo toimepanemist, 10.11.2015 kella 13.52 ajal Tallinnas XXXXXXXXX XX asuvas S AS-i kaupluses XXXXXXXX XXXXXX võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaupluse müügisaalist S AS-ile kuuluva kauba - 19 tk piimašokolaadi Linda 300g maksumusega 3.39 eurot tk (kogusummas 64,41 eurot), peitis kauba endal kaasasolnud seljakotti ning möödus kassadest ja läbis turvaväravad, jättes kauba eest tahtlikult tasumata, kuid vahetult peale kauplusest väljumist peeti kinni, millest tulenevalt kuritegu jäi lõpule viimata tema tahtest sõltumatutel asjaoludel.
3.Karistust mõistes arvestas maakohus sellega, et toimepandud varavastaste kuritegude iseloom viitab üheselt, et süüdistataval puuduvad rahalised vahendid oma igapäeva elu korraldamiseks, lisaks lasuvad süüdistataval ka rahalised kohustused temalt väljamõistetavate menetluskulude näol. Samuti arvestas kohus sellega, et süüdistatav on isikuks, keda eelnevalt on juba kriminaalkorras karistatud ning tal on 7 kehtivat kriminaalkaristust, sh varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Eeltoodud asjaolud viitavad R.K õiguskuulekuse puudumisele ja asjaolule, et varasemad mõjutusvahendid ei ole talle oodatud mõju avaldanud, mistõttu oleks rahalise karistuse kohaldamine tema suhtes vastuolus kohtupraktikaga ning rahaline karistus ei täida oma eesmärki eripreventiivses mõttes. Seega kuulub R.K suhtes kohaldamisele isiku vabadust enim piirav karistusliik vangistuse näol. Samuti leidis kohus, et R.K ei ole isikuks, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid, kuna süüdistatava käitumises väljendub ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks süüdistatava suhtes oma eesmärki eripreventiivses mõttes. Inkrimineeritava kuriteo pani R.K toime vaid 6 kuud peale eelmise karistuse, s.o reaalse vangistuse ärakandmist. S üüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Arvestades karistust kergendava asjaoluna süüdistatava poolt kohtus avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust, pidas kohus võimalikuks mõista R.K-le karistuse alla sanktsiooni keskmist määra, kuid mitte alammäära lähedasena.
APELLATSIOONI SISU
4.R.K kaitsja vaidlustab apellatsioonis maakohtu otsuse R.K-le mõistetud karistuse osas. Apellant leiab, et süüdistatavale mõistetud karistus ei ole tema teosüüle vastav. Palub otsuse karistuse mõistmise osas tühistada ja teha uus otsus, millega mõista R.K-le kergem karistus, kohaldades KarS § 69 sätteid. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga mõistetud karistuse määra osas, samuti KarS § 69 kohaldamata jätmise osas. Süüdistatava poolt toime pandud vargused ei olnud lõpule viidud ning kahju ei tekitatud, äravõetud kaupade väärtus oli suhteliselt väike. Ka maakohus leidis, et R.K süü ei ole suur. Süü tunnistamine kohtueelses menetluses ja kohtuisungil annab alust järeldada, et süüdistatav on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. R.K on küll kriminaalkorras korduvalt karistatud, kuid mitte raskete kuritegude eest. Lühemaajalise vangistuse ärakandmisel ei kohaneks süüdistatav vanglaeluga ning tal oleks tõenäolisem vabanemisel tööd leida ja oma eluviise muuta. Kuigi süüdistatav taotles vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, maakohus sellega ei nõustunud. Kaitsja arvates ei saa üksnes varasemate karistuste põhjal välistada kontrollnõuete ja üldkasuliku töö tegemise kohustuse distsiplineerivat toimet süüdistatava suhtes. R.K isikuandmeid arvestades ei saa väita, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on vajalik tingimata kohaldada reaalset vangistust. KarS § 69 kohaldamisega kaasnevad kohustused võivad tulemuslikult kaasa aidata karistuse eesmärkide saavutamisele. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.
5.R.K esitas 22.12.2015 ringkonnakohtule täienduse kaitsja apellatsioonkaebusele. Leiab, et talle mõistetud karistus on liialt range ja palub mõista kergem karistus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, leiab, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning tuleb jätta läbi vaatamata.
7.KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
8.Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonidel puudub ilmselgelt edulootus. Apellatsioonides esitatud taotlus mõistetud karistusmäära kergendamiseks on perspektiivitu. R.K-le varguste eest, mis jäid jäi lõpule viimata süüdlase tahtest sõltumatutel asjaoludel, mõistetud karistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus on mõistetavat karistust, samuti selle asendamata jätmist põhjalikult motiveerinud. Karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. R.K on isikuks, keda on eelnevalt juba kriminaalkorras karistatud ning tal on 7 kehtivat kriminaalkaristust, sh varavastaste kuritegude
toimepanemise eest. Inkrimineeritavad vargused on toime pandud vaid 6 kuud peale eelmise karistuse, s.o reaalse vangistuse ärakandmist. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga selles, et R.K poolt toime pandud teod ei olnud juhuslikku laadi, vaid see oli tema teadlik järjekindel tegevus. Mõistetud karistuse raskus on proportsioonis R.K süüga, arvestatud on tema isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, samuti kohtu poolt tuvastamist leidnud süüd kergendavat asjaolu. Arvestades R.K eelnevate karistuste rohkust ja asjaolu, et uued kuriteod pani ta toime suhteliselt lühikese aja jooksul peale eelmise karistuse ärakandmist, on kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt temale mõistetud 9 kuuline vangistus, mida seoses lühimenetlusega veelgi lühendati, väga leebe karistus. Ka karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise ja selle üldkasuliku tööga asendamata jätmise puhul on kohus arvestanud kõigi asjakohaste nõuetega ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et mõistetud vangistus tuleb R.K ka reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga täiel määral ja rõhutab, et süüdistatav on varem korduvalt karistatud, varasematest karistustest järeldusi teinud ei ole, jätkuv kuritegude toimepanek viitab kuritegeliku elustiili kujunemisele. Kohtukolleegium rõhutab, et üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. R.K puhul sellist veendumust tekkida ei saa. Seega nagu maakohuski leidis, on kohtukolleegiumi hinnangul üldkasuliku töö kohaldamine süüdistatava puhul välistatud ja üldkasuliku töö kohaldamine ehk mõistetud karistuse individualiseerimine kaitsja poolt taotletud viisil süüdistatava suhtes võimalik ei ole. Kohtukolleegium leiab, et R.K-le mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ega saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused.
9.Süüdistatava kaitsja on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud apellatsioonimenetluses summas 48 eurot, s.h käibemaks 8 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks ning tulenevalt KrMS § 185 lg-st 2, jäävad apellatsioonimenetluse kulud R.K enda kanda.
10.Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Kohtukolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola
Sten Lind
Andres Parmas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.