Kohtulahend

2, 4, 7 alusel määrati temale lisakohustused mitte tarvitada alkoholi, asuda tööle või võtta end arvele Eesti Töötukassas hiljemalt kahe nädala jooksul alates vangistusest vabanemisest, mitte suhelda teadvalt kriminaalkorras karistatud isikutega ilma kriminaalhooldaja eelneva loata. 3.1 Esmalt tuvastas kohus, et formaalsed eeldused G.I osas karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks on täidetud. Samale seisukohale asus maakohus KarS § 871 lg 1 pst 3 tulenevate materiaalsete eelduste analüüsimise tulemina, sedastades siinkohal järgmist. 3.2 G.I on varem karistatud korduvalt, valdavalt varavastaste kuritegude eest. Talle on karistustena kohaldatud korduvalt ka vabadusekaotuslikke karistusi. Sellele vaatamata kinnipeetava käitumine ei paranenud, vaid ta pani toime uued kuriteod. Eelnev viitab üheselt sellele, et varasemad karistused ei mõjutanud G.I käituma seaduskuulekalt. 3.3 Vangla iseloomustusest nähtub, et G.I väitel on ta praeguse vangistuse ajal jõudnud arusaamale, et ei taha, ja tervislikust seisundist tulenevalt ka ei suuda, endist elustiili jätkata. Ta on oma hoiakutes teinud pöörde ja soovib keskenduda pereväärtustele, teha tööd ja hoida eemale endistest sõpradest, kes on kriminaalkorras karistatud. Istungil lubas ta anda endast parima, et seadusega mitte enam vastuollu sattuda. Kohus ei välista, et G.I vastav tahe on siiras. Seda tundub kinnitavat tema käitumine praeguse vangistuse ajal. Ta on sooritanud küll ühe distsiplinaarsüüteo, kuid teda on selle eest karistatud 22.01.2014, mistõttu see on kustunud. Lisaks on ta tegelenud kuriteoriskide maandamisega, läbides programmi „Õige hetk,“ osalenud vangla majandusabitöödel ja alates 20.04.2015 töötanud ka väljaspool vanglat AS-s Truck Trading Estonia. 3.4 Samas tuleb arvestada sellega, et G.I on sarnaseid põhjendusi toonud ning lubadusi andnud varemgi, kuid on sellele vaatamata kuritegude sooritamist jätkanud. Ka kinnipeetav ise on praegu tegelikult väitnud, et ta ei saa olla 100% kindel, et enam süütegusid toime ei pane. Käesoleval juhul tuleb arvestada sellegagi, et G.I vabaneb keskkonda ja tingimustesse, mis ei ole tema seaduskuulekat eluviisi toetavad. Nimelt puudub G.I vabaduses toimiv tugivõrgustik. Seevastu on suur tõenäosus, et ta hakkab lävima oma varasema suhtlusringkonnaga, kellest paljud on kriminaalkorras karistatud. Kohtus on G.I nimetanud võimalust asuda vabanemise järgselt tööle Soome. Kuna kohtule väidetava tööandja poolt sellekohast kirjalikku kinnitust esitatud ei ole, siis jäävad kinnipeetava ütlused paljasõnaliseks. Üksnes suulisele kinnitusele kohus tugineda ei saa. Seega tuleb asuda seisukohale, et kinnipeetaval ei ole vabanedes ka kindlat töökohta. Puuduvad ka lähedased inimesed, kes saaks teda materiaalselt toetada. Ehkki kinnipeetav on 80% ulatuses tunnistatud töövõimetuks, mistõttu tal on vabanedes võimalus saada töövõimetuspensioni, on see kohtu hinnangul ebapiisav probleemideta toimetulekuks. Arvestades ka G.I pikaajalise vangla subkultuuris viibimisega omandatud antisotsiaalseid väärtushinnanguid, puudulikku probleemilahendus- ning madalat iseseisva toimetuleku oskust, samuti aga varasemat alkoholisõltuvust, on väga suur tõenäosus, et kinnipeetav hakkab vabaduses uuesti kuritegusid toime panema, seda vaatamata tema enda soovile elada edaspidi õiguskuulekat elu. 3.5 Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et G.I suhtes on vajalik ja põhjendatud kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli. See võimaldaks kinnipeetavat ka vabaduses allutada kindlale distsipliinile ja kontrollile. Käitumiskontrolli kohaldamise kasuks räägib seegi, et sel ajal teostatakse G.I-le kriminaalhooldust, mille käigus osutatakse talle ka sotsiaalset kohanemist soodustavat abi ning aidatakse teda isiklike probleemide lahendamisel. Ka on tal sel ajal võimalik läbida täiendavalt sotsiaalprogramme, mis aitaksid tal oma probleeme kaardistada ning tegeleda nende ennetamise või lahendamisega. Kriminaalhooldus võiks G.I puhul uue kuriteo toimepanemise riski mõningal määral maandada ning aitaks seeläbi kindlustada ühiskonna turvalisust.

3.6 Kohtu hinnangul ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel takistuseks G.I kindla elukoha puudumine. Maakohtule esitatud materjalidest nähtub, et kinnipeetaval on võimalus pärast vabanemist 7 ööpäeva jooksul viibida tasuta Lubja tn varjupaigas. Arvestades seda, et isikul on vabanemisfondis ligi 600 eurot ning et tal on võimalus saada ka riigipoolset töövõimetuspensioni, siis on tal pärast seda võimalus vähemalt mõnda aega kasutada ka varjupaiga tasulist teenust. Tema esialgseks elukohaks tuleb määrata Tartu Lubja 7. 3.7 Kohus asus seisukohale, et arvestades toimepandud kuritegude iseloomu ja isiku korduvaid karistamisi, tuleb G.I allutada käitumiskontrollile 1 aastaks 6 kuuks. Selline aeg võimaldab isikut piisavalt pika aja jooksul kontrollida ning samaaegselt ka toetada, et aidata tal hoiduda edaspidi uute kuritegude toimepanemisest. Samas ei riivaks selline käitumiskontrollile allutamine ülemääraselt G.I vabadust. Selleks, et minimeerida õigusrikkumiste toimepanemise riski veelgi, määras kohus isikule lisaks KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuetele käitumiskontrolli ajaks ka KarS § 75 lg 2 p-des 2, 4, 7 loetletud kohustused.

MÄÄRUSKAEBUSES ESITATUD TAOTLUSED

4.5 G.I hinnangul ei ole mitte kõik kriminaalhooldusnõuded praktikas reaalselt teostatavad. Elukohaga ei oleks nt üldse probleemi, kui seadus toimiks. Sotsiaalhoolekande seadus näeb ette, et vabanemisel abistab inimest kohalik omavalitsus, leidmaks võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Tema taotleb omavalitsuselt elamispinda juba alates aastast 2001.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED

abistaks teda kohanemisel eluga vabaduses, vaid vastupidi, soodustaks tema tagasipöördumist kuritegeliku eluviisi juurde. Lisaks on kaebaja pööranud suurt rõhku selgitamaks, miks KarS §-s 871 toodud mõjutusvahendi kohaldamine rikub temale PS §-dest 29, 34 ja 35 tulenevaid õigusi.

kinnipeetavatega. Nimelt on maakohus oma määruses märkinud, et kriminaalhooldusametniku loal on selline suhtlemine kaebajal lubatud, kusjuures täpsemad juhtnöörid saabki ta oma hooldusametnikult. Nimetatud KarS § 75 lg 2 p 7 alusel pandud kohustust peab seejuures vajalikuks ka apellatsioonikohus, kuivõrd G.I varasem suhtlusringkond koosneb kriminaalsete kalduvustega isikutest ning paljud kuriteod panigi ta toime just isikute grupis. Kuivõrd kindlat elukohta süüdimõistetul vabaduses ei ole, on nende kahe asjaolu (s.o suhtluskeelu ja elamiskohana varjupaiga) kokkulangemine antud juhul vältimatu. 12.1.2 Peatudes veel G.I elama määramisel varjupaika, ei nõustu ringkonnakohus kaebaja väitega selleski, et selliselt soodustatakse tema tagasipöördumist kuritegeliku käitumise juurde. Süüdimõistetu edasine eluviis on ennekõike seotud siiski tema enda tahte ja plaanidega. Samuti, nagu juba öeldud, sõltub suures osas G.I-st endast, kui kiiresti tal on võimalik varjupaigast edasi liikuda. 12.2 G.I järgmine väide puudutab tema soovi asuda peale vabanemist tööle Soome. Maakohus on selles osas leidnud, et kuivõrd oma sõnade kinnituseks kinnipeetav mingeidki dokumente esitanud ei ole, siis tuleb järeldada, et kindlat töökohta temal pole. Ringkonnakohus sellise seisukohaga täielikult ka nõustub, kuna vastavaid pabereid ei ole G.I lisanud ka määruskaebusele. Samuti tekitab tema vastavas kinnituses kahtlust asjaolu, et kinnipeetava sõnade kohaselt (vt Tartu Maakohtu 23.10.2015 kohtuistungi protokoll lk 1) saab ta Soomes tööle oma abikaasa kaudu, kuid Tartu Vanglast koostatud iseloomustuse kohaselt on kinnipeetaval abikaasaga suhted katkenud.

13.1 Kriminaalkolleegium nõustub kaebajaga vaid ühes, s.o karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine võib tõepoolest kitsendada isikute teatud põhiõigusi, sh õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29), samuti tema õigusi vabalt liikuda ja valida elukohta (PS § 34), aga ka tema õigust lahkuda Eestist (PS § 35). Samas jätab G.I siinjuures tähelepanuta olulise asjaolu, ehk siis – loetletud põhiõigused ei ole absoluutsed, vaid neid võib seaduses sätestatud juhtudel piirata teiste inimeste õiguste, vabaduste, elu ja tervise kaitseks ning üleüldisemas mõttes ühiskonna turvalisuse tagamiseks. 13.2 Ringkonnakohus toonitab siinkohal, et riik ei ole kohustatud üksnes õigusrikkumistele reageerima, vaid peab looma ka tingimused nende ennetamiseks. Sellist eesmärki teenibki KarS §-s 871 sätestatud karistusjärgne käitumiskontroll. Nagu käesolevas määruses juba märgitud, tingib nimetatud meetme kohaldamise tarvidus teha tööd vanglakaristuse täielikult ära kandnud KarS § 871 lg-tes 1, 2 nimetatud tingimustele vastavate isikutega, kes vajavad abi ja järelevalvet sotsiaalsel kohanemisel ning edasiste kuritegude sooritamise vältimisel. Ehk siis, karistusjärgne käitumiskontroll täidab preventiivset eesmärki korduvkuritegude vähendamiseks, tagades seeläbi ühiskonna suurema turvalisuse ja teiste isikute põhiõiguste kaitse (nt PS §-des 16 ja 28 käsitletud õigused elule ja tervisele). Nimetatud eesmärkide tähtsus aga õigustabki sellega kaasuva KarS § 871 lg-tes 1, 2 nimetatud isikute põhiõiguste teatava riive. Mingeidki muid meetmeid, mis soovitavat eesmärki sama efektiivselt täidaksid, ringkonnakohtu hinnangul ei esine. Siinjuures olgu veelkord rõhutatud seegi, et vältimaks karistusjärgse käitumiskontrolli ebaproportsionaalset kohaldamist on KarS §-s 871 võimalikult täpselt piiritletud esmalt nende isikute ring, kelle puhul on selle meetme

kohaldamine põhjendatud (s.o üksnes KarS § 87 lg-tes 1, 2 nimetatud isikud), teiseks käitumiskontrolli määramise miinimum ja maksimum tähtajad (s.o 12 kuud kuni 3 aastat) ning kolmandaks ka võimalused juba rakendatud kohustuste kergendamiseks või tühistamiseks.

Mati Kartau

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.