Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-73-15 23. oktoober 2015 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Jüri Ilvest Kriminaalasi A süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-6083 A kaitsjad vandeadvokaadid Erki Kergandberg, Ann Saar ja Anu Vilt Põhja Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör Raul Heido 23. september 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 4. novembri 2014. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2015. a otsus A süüditunnistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Mõista süüdistatav talle etteheidetavates tegudes õigeks.
2.Kaitsjate kassatsioonid rahuldada.
3.Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 9480 (üheksa tuhat nelisada kaheksakümmend) eurot, sh käibemaks, valitud kaitsjale Ann Saarele maa- ja ringkonnakohtus makstud tasu katteks.
4.Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 1200 (üks tuhat kakssada) eurot, sh käibemaks, valitud kaitsjale Ann Saarele kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
5.Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 2000 (kaks tuhat) eurot, sh käibemaks, valitud kaitsjale Erki Kergandbergile kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 4. novembri 2014. a otsusega tunnistati A süüdi KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Teda karistati vastavalt kuue ja kolme aasta pikkuse vangistusega, lugedes KarS § 64 lg 1 alusel kergema karistuse kaetuks raskemaga. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg kestusega üks päev ja ärakantavaks karistuseks loeti 5 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust.
Kohtuotsuse kohaselt astus A ajavahemikus 2009.–2012. aasta märtsini eeluurimise käigus
tuvastamata päevadel oma elukohas korduvalt sugulisse vahekorda oma 2007. aastal sündinud tütre B-ga, kasutades ära tütre lapseealisusest tulenevat arusaamisvõimetust. Süüdistatav viis oma sõrme lapse tuppe ja pärakusse ning käskis tütrel silitada oma suguelundit.
Kohtuotsuse kohaselt on teo toimepanemine tõendatud kannatanu videosalvestatud ütlustega suulise kuriteoteate protokollis ja kahes kannatanu ülekuulamise protokollis. Kannatanu ütlusi kinnitavad tema seadusliku esindaja (ema) C ja tunnistajate D, E ning F ütlused. Kohtu hinnangul ei nähtu videosalvestiselt, et kannatanu ema või menetleja oleks last suunanud või survestanud andma isa kohta süüstavaid ütlusi. Kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 165 kohaselt ei nähtu kriminaalasjast, et lapsega oleks manipuleeritud või õpetatud konkreetseid ütlusi andma. Samast ekspertiisiaktist nähtub, et laps oli võimeline tajuma tema suhtes toime pandud seksuaalse väärkohtlemise asjaolusid ning andma nende kohta ütlusi. Lapsel ei esine suuremat fantaseerimiskalduvust. Kuigi kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 35 kohaselt puuduvad lapsel pärakuava ja suguelundite piirkonnas vigastused, ei välista see teo toimepanemist, sest kannatanu pöördus arstlikule läbivaatusele vähemalt kahe kuu möödudes pärast süüdistuses märgitud ajavahemikku, vigastused suguelundite limaskestal paranevad kiiresti ja jälgi jätmata ning suguelundite katsumine ei pruugi vigastusi tekitada. Teo toimepanemist ei välista ka süüdistatava kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 4/38 märgitu, et ekspertide käsutuses olnud andmetest nähtuvalt ei olnud võimalik tuvastada A-l seksuaalsuunitluse häiret, sh pedofiiliat, sest toimunu täielik või osaline eitamine on tavapärane.
4.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, kes taotlesid otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.
5.Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2015. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja süüdistatava ning tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt taotletakse apellatsioonides valdavalt tõenditele antud hinnangu muutmist, mille tegemiseks kohus ei näinud omakorda alust. Süüdistatav ei ole esitanud taotlust mõne olulise tõendi tõlkimiseks, mistõttu on põhjendamatud väited, et tõendite tõlkimata jätmisega on rikutud tema kaitseõigust. Põhjendamatu on ka etteheide süüdistuse ebakonkreetsuse kohta teo toimepanemise aja osas. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on aktsepteeritud, et süüdistuse puhul, mille sisuks on ründed alaealise vastu, ei ole nõuded süüteo toimepanemise aja konkretiseerituse osas niivõrd ranged ning piirduda võib laiema ajalise raamistiku esitamisega, milles need käitumisaktid aset leidsid (vt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-07). Menetlusõiguslikult korrektseks tuleb lugeda ka kannatanu ema kaasamist lapse ülekuulamisele. Menetlusseadustik seda ei keela ja tulenevalt Euroopa Liidu direktiivi 2011/92/EL artiklist 20 võib lapsohvri toetamiseks temal ülekuulamisel kaasas olla tema valitud täiskasvanu. Kannatanu ema ei sekkunud ülekuulamisse. Samuti ei ole alust asuda seisukohale, et kannatanut mõjutati ebakohaselt ütluste andmise käigus. Suunavate küsimuste esitamine oli lubatav tulenevalt kannatanu vanusest. Lapse distsiplineerimine ja tema tähelepanu köitmine on põhjendatud. Kokkuvõttes ei ole ülekuulamise käigus rikutud seaduse nõudeid. Kannatanu on ka ekspertiisi käigus rääkinud isapoolsest seksuaalsest väärkohtlemisest.
Teo toimepanemine on samuti tõendatud kannatanu ema ja teiste tunnistajate ütlustega, kellele kannatanu on toimunu kohta rääkinud.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6.Vandeadvokaatide A. Saare ja Anu Vildi kassatsioonis taotletakse maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist või asja saatmist uueks arutamiseks maa- või ringkonnakohtule. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
6.1.Kriminaalmenetlusõigust rikuti sellega, et süüdistus ei ole piisavalt konkreetne. Nimelt ei ole üheselt kindlaks määratud toimunu ajavahemik, mis kahjustas oluliselt isiku kaitseõigust. Süüdistataval ei ole võimalik selgitada, millist situatsiooni silmas peetakse, kui räägitakse toimunust. Niivõrd ebamäärase süüdistuse puhul pidanuks seda toetavate tõendite kogum olema veenvam.
6.2.Maakohtu otsus tugineb sisuliselt ainult ühele tõendile – lapse ütlustele. Laps oli suulise kuriteoteate esitamise ajal nelja ja poole aastane. Tunnistajate ütlused vaid vahendavad lapse ütlusi. Samas on lapse ütluste usaldusväärsuses tõsiseid kahtlusi. Kassatsioonis tuuakse näited selle kohta, et lapse ütlustes on vasturääkivusi ja ebajärjepidevust, muu hulgas selles osas, kas isa puudutas tema suguelundeid või mitte. Seejuures on lapsele esitatud suunavaid küsimusi, mis esiteks ei ole lubatav ja teiseks mõjutab kannatanu ütluste usaldusväärsust. Lapse küsitlemisviis on otseses vastuolus KrMS § 68 lg-ga 4. Lapsele on ülekuulamise käigus lubatud ütluste andmise eest maiustusi ja teda innustatakse andma "õigeid" vastuseid. Kannatanu ema viibimine ülekuulamisel ei olnud kohane. KrMS § 70 lg 1 näeb ammendavalt ette, kes võib viibida alaealise tunnistaja ülekuulamisel. C juuresolek võis mõjutada lapse ütlusi.
6.3.Lapse ema, tunnistaja C ütlused ei ole usaldusväärsed ja on kantud soovist saavutada tsiviilvaidluses parem positsioon ning lülitada lapse isa tema elust välja.
6.4.Kohtud on ekslikult ja lubamatult käsitanud ekspertiisiakti tõendiallikana osas, mis kajastab kannatanu ütlusi sündmuse kohta. Lisaks ei kuulu lapse ütluste tõepärasuse hindamine ekspertide kompetentsi. Ekspert ei välistanud, et lapsele lähedase isiku juuresolek võib lapse ütlusi mõjutada. Teised tõendid, muu hulgas kohtuarstliku ekspertiisiakt nr 35 ja süüdistatavale tehtud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis, ei kinnita süüdistust. Tunnistajate ütlused ei kinnita vahetult sündmuse toimumist.
6.5.Kohus pidas põhjendamatult ebausaldusväärseks süüdistatava enda ütlusi.
6.6.Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod eeldavad tegevuse seksuaalset iseloomu, mida ei ole praeguses asjas tuvastatud. Lapse valuaistingud võisid olla tingitud ka kõhukinnisusest.
6.7.Tagatud ei olnud süüdistatava õigus tõlkele KrMS § 10 järgi. Nimelt ei tõlgitud talle kirjalikult lapse ülekuulamisel antud ütlusi. Videosalvestise suulisest tõlkest ei piisa. Võttes arvesse, et tegemist on niivõrd olulise tõendiga, pidanuks riik tagama kirjaliku tõlke ka sõltumata isiku taotlusest.
6.8.Ringkonnakohtu otsuse põhjendused ei ole piisavalt selged ja jälgitavad, mistõttu on rikutud
kohtuotsuse põhjendamise nõudeid KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 tähenduses.
6.9.Kassatsioonimenetluse ajal ilmnes, et G, kes on C tuttav, saaks anda ütlusi C ja süüdistatava vaheliste erimeelsuste kohta. Sellega seoses tuleks saata kriminaalasi tagasi maa- või ringkonnakohtusse uue tõendi uurimiseks.
Vandeadvokaat Erki Kergandbergi kassatsioonis taotletakse maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
7.1.Hinnates kõigi asjaosaliste ütlusi ja muid tõendeid, tuleb arvesse võtta süüdistatava ja kannatanu ema vahelisi suhteid ja C vastuolulist käitumist enne menetluse alustamist, sh politsei poole pöördumisega viivitamist. Sisuliselt kinnitavad teo toimepanemist vaid lapse ütlused, keda on vaieldamatult mõjutanud tema ema. Kohtud on tõendeid hinnanud pealiskaudselt, pöörates seejuures süü tõendamise koormise sisuliselt ümber ja pannes selle süüdistatavale.
7.2.Kannatanu ütlused tuleb tõendikogumist nende ebausaldusväärsuse tõttu välja jätta. Isegi juhul, kui neid tõendikogumist välja ei jäeta, tuleks eriti põhjalikult hinnata, kas nende põhjal saab kummutada kõiki tekkinud kahtlusi.
7.3.Vastuolus KrMS § 15 lg-ga 3 rajaneb otsus isiku ütlustele, keda süüdistatav ega tema kaitsja ei saanud küsitleda.
7.4.Süüdistuses kirjeldatud väidetav süüdistatava tegevus, s.o sõrme kannatanu pärakusse sisestamine, ei vastanud teo toimepanemise ajal KarS § 141 koosseisule.
Prokuröri vastuse kohaselt on maa- ja ringkonnakohtu otsused põhjendatud ning nende tühistamiseks puudub alus.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Esmalt vastab kolleegium küsimusele selle kohta, kas menetluse käigus tagati süüdistatava õigus tõlkele KrMS § 10 järgi. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu kriminaalasjast, et süüdistatava õigusi oleks selles osas rikutud. Kooskõlas KrMS § 10 lg-tega 5 ja 6 tõlgiti kannatanu ütlused süüdistatavale suuliselt. Kohtueelse ega kohtuliku menetluse käigus ei taotlenud süüdistatav kannatanu ülekuulamise protokolli kirjalikku tõlkimist, mistõttu ei olnud menetlejal alust arvata, et kirjaliku tõlke puudumine takistab kaitseõiguse teostamist.
10.Maa- ja ringkonnakohtu otsuste kohaselt on teo toimepanemine tõendatud videosalvestatud kannatanu ütlustega suulise kuriteoteate protokollis ja kannatanu ülekuulamise protokollides. Samuti tuginesid kohtud sellele, et kannatanu ütlusi kinnitavad tunnistajate C, D, E ja F ütlused. Kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 165 kohaselt oli laps võimeline tajuma tema suhtes toimepandud teo asjaolusid ning andma nende kohta ütlusi. Lisaks nähtub ekspertiisiaktist, et kannatanul ei esine suuremat kalduvust fantaseerida. Ringkonnakohus viitas otsuse tegemisel sellele, et ka ekspertiisi käigus rääkis laps enda seksuaalsest väärkohtlemisest.
11.Kolleegium nõustub kaitsjatega, et eeltoodust tulenevalt rajaneb A süüditunnistamine määravas ulatuses lapseealise kannatanu ütlustele. Kolleegiumi hinnangul ei olnud seejuures kohtutel alust
käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Seda põhjusel, et ei esine KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolu, s.t olukorda, kus alaealise kannatanu ütlusi ei oleks võimalik uurida kohtuliku arutamise käigus. Praegusel juhul ei kuulatud küll kannatanut kui vahetut tõendiallikat kohtumenetluses üle, kuid avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 2901 alusel. Kuna kohtumenetluses uuriti vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei olnud alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. Tunnistajate ütlused puudutavad peamiselt lapse käitumist, sealhulgas pärast isaga toimunud kohtumisi, kuid neist ei nähtu, et kannatanu kirjeldas vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid ja oli tajutu mõju all (KrMS § 66 lg 21 p 2). Tunnistajate ütlused on sel juhul käsitatavad vaid kaudse tõendina, mis kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust.
12.Seoses ringkonnakohtu viitega ekspertiisiaktis sisalduvatele kannatanu selgitustele seksuaalse väärkohtlemise kohta märgib kolleegium järgmist. Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta. Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole aga eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Seega nentimine, et kannatanu on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi, ei ole seadusega vastuolus.
13.Riigikohus on varem leidnud, et põhimõtteliselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Sel juhul peab kohus olema eriti hoolas kannatanu ülekuulamise nõuete järgimisel. Lisaks on Riigikohtu praktikas järjekindlalt rõhutatud, et vaid ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud. (Vt nt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-11-10-11, p 25 ja nr 3-1-1-109-10, p 10).
14.Järgnevalt hindab kolleegium, kas kannatanu ülekuulamisel järgiti menetlusseaduse nõudeid, ja seejärel analüüsib, kas kohtud järgisid põhjendamiskohustust kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel.
15.Õigustatuks ei saa pidada kaitsjate etteheidet selle kohta, et kannatanu ülekuulamise juures viibis kannatanu ema. Kuigi menetlusseadus seda otsesõnu ette ei näe, tuleneb vastav õigus EL direktiivi 2011/92/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. Lisaks lubab seadus otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist
(KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4).
16.KrMS § 2901 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. Kaitsja ei taotlenud kohtueelses ega kohtumenetluses kannatanule küsimuste esitamist. Selline võimalus oli kaitsjal pärast seda, kui kahtlustatavale ja tema kaitsjale tutvustati KrMS § 70 lg 4 kohaselt kannatanu ülekuulamise videosalvestist. Viidatud säte näeb ette, et viie päeva jooksul pärast tutvumist on kahtlustataval või kaitsjal õigus esitada tunnistajale küsimusi. Lisaks oli võimalik esitada küsitlemise taotlus KrMS § 225 lg 1 alusel. Ka hiljem kohtumenetluses oli kaitsjal võimalik taotleda kannatanu küsitlemist pärast ütluste avaldamist.
17.Kannatanu ütluste kasutamise kohta märgib kolleegium, et kohtuotsustest nähtuvalt on kohtud käsitanud kannatanu ütlusena suulises kuriteoteates jäädvustatud teavet. Kohtueelses menetluses koostati 27. augustil 2012 kahtlustatavale videosalvestise tutvustamise protokoll, mille kohaselt esitati tutvumiseks 19. märtsil ja 16. mail 2012 kannatanu ülekuulamise käigus tehtud videosalvestised. Kohtumenetluse käigus (7. oktoobril 2014 toimunud istungil) kinnitas süüdistatav, et kohtueelses menetluses ei tutvustatud talle kannatanu suulise kuriteoteate salvestist. Seejärel avaldati ja tõlgiti süüdistatavale kohtuistungil ka see salvestis. Kuriteoteade on KrMS § 195 lg-te 1 ja 2 kohaselt uurimisasutusele või prokuratuurile suuliselt või kirjalikult esitatud teade kuriteo toimepanemise kohta ja kuriteokaebus, milles süüstatakse isikut kuriteos. Vahetult esitatud suuline kuriteoteade protokollitakse ja telefoni teel edastatud kuriteoteade talletatakse kirjalikult või helisalvestatakse (KrMS § 195 lg 3). Praegusel juhul oli tegemist kannatanu suuliselt esitatud teatega, mis protokolliti. Tuleb lahendada küsimus, kas suulise kuriteoteate protokoll on selles olukorras võrdsustatav kannatanu ülekuulamise protokolliga. Kolleegiumi hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt, kui kuriteoteate esitamisel kuulati kannatanu üle, selgitades talle nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi. Suulise kuriteoteate esitamise protokollist seda aga käesolevas asjas ei nähtu. Seega on kohtud lubamatult lugenud tõendiks ehk kannatanu ütluseks ka suulise kuriteoteate protokollis väljendatut ja rikkunud sellega oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
18.Alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, siiski peab talle selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi
akti
järeldustest
nähtub,
et
alaealisel
kannatanul
ei
ole
suuremat
fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Käesolevas asjas seda aga kannatanu ülekuulamise protokollidest ei nähtu. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist.
19.Kolleegium juhib samuti tähelepanu asjaolule, et seadusandja ei ole alaealise kannatanu
ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. Praegusel juhul on asjakohane KrMS § 71 lg 1 p 1, mille kohaselt on süüdistatava alanejal sugulasel õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest. Kuna kannatanu on süüdistatava tütar ehk alaneja sugulane, oli tal õigus keelduda ütluste andmisest oma isa vastu. Sellest õigusest kannatanut enne tema ülekuulamist ilmselgelt ei teavitatud ja tal ei olnud seetõttu võimalik ka ütluste andmisest loobuda.
20.Riigikohus on leidnud, et ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-11-72-07, p 8). Kolleegium ei pea ka praegusel juhul võimalikuks sellest põhimõttest kõrvale kalduda. Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Nagu eespool märgitud, rajanevad maa- ja ringkonnakohtu otsused määravas osas kannatanu ütlustele, mistõttu selle tõendi lubamatuks tunnistamine tingib möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. Seetõttu jätab kolleegium käsitlemata kassatsioonides esitatud teised väited.
21.Kolleegium märgib sedagi, et kohtud ei ole kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas käsitlenud politsei poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku, s.o küsimust selle kohta, kas kannatanu mälupildile sündmusest võisid avaldada mõju sündmusest möödunud aeg ja konsultatsioonid psühholoogidega. Eriti lapseealise kannatanu puhul tuleb kohtul pöörata tähelepanu kannatanu ütlustes kasutatud mõisteaparaadile ja muudele asjaoludele, mis võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt, ning vajadusel vastavad kahtlused ka üheselt ümber lükata.
22.Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 362 p-st 2 ja § 361 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 4. novembri 2014. a ja Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2015. a otsuse A süüditunnistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning mõistab süüdistatava õigeks. Kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada.
23.Kaitsja A. Saar esitas taotluse isikule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks kassatsioonimenetluses kokku summas 1200 eurot (10 tundi). Taotluse kohaselt hõlmab tasu ringkonnakohtu otsusega tutvumist ja kassatsiooni ettevalmistamist ning esitamist. Kui kassatsioonimenetluses tehakse KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahend, kannab KrMS § 186 lg 1 järgi menetluskulud riik. KrMS § 186 lg 1 järgi, kui kassatsioonimenetluses tehakse
KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Maakohtu menetluses on kulu 7020 eurot (II kd, tl 41) ja apellatsioonimenetluses 2460 eurot (III kd, tl 124). Kolleegiumi hinnangul on tegemist põhjendatud kuludega, mis tuleb isiku õigeksmõistmisel hüvitada KrMS § 181 lg 1 alusel.
24.Kaitsja E. Kergandberg esitas seisukoha ja taotluse isikule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks kassatsioonimenetluses kokku 7720 eurot 37 senti. Taotluse kohaselt hõlmab kaitsja tasu kriminaaltoimikuga tutvumist ja analüüsi, õiguslikku analüüsi; nõupidamisi kliendiga; kassatsiooni koostamist ja täiendamist; kohtumisi ja suhtlust kliendiga seoses menetlusliku olukorra ja tõenditega ning seisukoha koostamist Riigikohtule (kokku 57 tundi ja 15 minutit). Kolleegiumi hinnangul ei ole tasu hüvitamine selles ulatuses põhjendatud. Kuigi on arusaadav, et kaitsja liitumisel menetlusse alles kassatsiooni esitamise staadiumis peab ta tutvuma ka senise menetluse käiguga ja pidama kliendiga nõu, tuleb siiski arvestada, et A huvides esitasid kassatsiooni ka tema teised kaitsjad. Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium põhjendatuks hüvitada KrMS § 186 lg 1 alusel 2000 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.